Viimasel ajal on asi käest läinud. Hakkan siia nüüd kirjutama oma haigeid unenägusid. Miks see on 1990? Sest unenäod peaks olema seotud nagu päeva sündmustega jne. Kirjutan neid siia selleks, et:
1. analüüsida iseennast;
2. kui ma nende tõttu mõistuse kaotan siis mu ravitsejad saaksid neid analüüsida ja mulle diagnoosi kergemini panna võibolla.
Rõõmsat lugemist siit. Enjoyge seda kuidas J mõistust kaotab.
XOXO.
26. aprill.
Tänane öö ei erinenud teistest kuigi palju. Nagu juba kombeks saanud nägin unes mega-mixi. Kõigepealt sõitsin ma marsaga isa juurde. Marsa polnud tavaline marsa. Ta nägi välja selline, aga seest oli ilma istmeteta selline töömehe auto. Ja seal oli üks kutt. Ei, ta ei näinud absoluutslt välja nagu Mro, aga ta oli tema. Üks hetk küsis ta mu käest, kas ta võib oma pea mulle sülle panna. No istmeid ju polnud ja ta lamas seal lihtsalt. Aga mis mul ikka sai olla ta ettepaneku vastu. Siis ta leidis mu telefoni ja küsis kas ta võib ühe sõnumi saata. No las saadab kui tahab issand jumal. Aga siis ta ütles: oi sa oled juba sellise sõnumi saatunud ju. Ta tahtis a'la MTVsse saata sinna suhtekalkomeetrisse selle asja. Saate aru küll. Siis me jõudsime oma soovitud kohta. Mingi pidu oli. Aga see oli nagu mu vanavanaema magamistuba Rahumäel. Nojah kui nii siis nii. Midagi me jaurasime seal. Väga meelde ei jäänud. Edasi läks mu unenägu täiesti jaburaks. Magasime minu toas, vanaema ja ema. Järsku hakkas ema mu telekat ümber tõstma. Mitte nagu kohta vaid DVD mängija, digiboksi ja minig asja veel järjekorda. Ta pani kõige nõgema alla ja siis kõige tuvema üles. Järsku lasi keegi aia taga signaali. Vanaema siis: aa, need on poisid. Tulid mingite asjade järgi. Läksin ja hiilisin ka siis, et kes seal on. Auto oli diaonaalis. Mitte nagu niimoodi, vaid nagu parempoolsete rataste peal ja parkis niimoodi. Autos olid M. Raud ja Kiisu. Ma ei saanud ise ka enam midgai aru selleks hetkeks. Edasi läksime järjekordsele minigle suguvõsa ühinemisele. Kõik olid seal. Alguses olime mingi majas. Ühe sugulasega tuli Raud rääkima, et ou ma helistasin sulle, miks sa vastu ei võtnud. Olime eile linnas, panime räigelt möllu. Mul tekkis vaid üks küsimus: kas sa mitte karsklane ei pidanud olema? Edasi läksime söögilauda. Panin tähele, et mu USA sugulane flirdib kõikide meestega. Ise on ta ju abielus...! Kõik inimesed olid nagu sinisesse riietatud ja hullult pidulikud. Mul oli ainult mu tavalised teksad, laiali meik (olin just maganud) ja o'neilli sinine pusa. Istusime maha ja ja siis ma märkasin et oleme kuskil staadionil. Ja mingid mehed (no ma teadsin et nad on kõik odavisjakad jah) hakaksid seal oda viskama. Mõned naised oma kleitides ka. Üks hetk vaatasin, et mu usa sugulane ameleb lihtsalt väga rõvedal oma ühe endise klassivennaga. Selleks hetkeks ei saanud ma päriselt ka millestki aru enam. Passisin niisama seal nurgas ja jälgisin seda jaburut. Ühel hetkel tuli kuskilt mu ema: miks mina sinu asemel peal 100m jooksma? Ma et: oleks sa öelnud, et on vaja 100m joosta, oleks ma ise, aga sa ju loodad, et ma ennustan selliseid asju! Ühesõnaga tuli minig draama. Ma sain sõnumi ka. Numbril 112. Seal oli, et kuskil Tartu klubis oli mingi alaealmine minu dokiga tahtnud sisse saada ja oli mendile vahele jäänud. Rääkisin siis mendile, et on minuga rääkinud jah, et saame järgmine nädal kokku ja annab mulle kaardi tagasi. Ja siis seal oli veel, et juhtunu avaldatakse kohalikus Tartu lehes "KuKu". Raud lubas minuga Tartusse tulla ja see piff üles leida ja mu kaart ära võtta ta käest. Vahvad unenäod. Esimest korda ei saanud ma ise mitte midagi aru mis toimus.
