ole esimene.

Eleri-joleri ajas mulle kirjutamise isu peale. tunnen ennast sõnaseadmismeistrina praegu. vot nii on lood. nooo minu elukene vahepeal. mis seal ikka väga on. tööinimene nüüd. passin tuima, sest ega ju inimesed poes ei käi alates kella 17st kui mina sinna jõuan. vähemalt on mul lahe pusa, mille perse peal on kirja "Be 1st!". oi kui mitut moodi seda võtta võib, empsile see juba tegi nalja. aga no mis ma ikka sellest tööst jahun. juba haun lahkumisplaane siin. vaatan kuidas veebruari lõpuks see rahasumma tuleb mis mu kontole kantakse ja siis mõtlen mis saab. praeguse seisuga saan ma umbes 500eeku (arvuta ise) mingi....oot ma arvutan ise nüüd...23h töötunni eest mis teeb siis...trummipõrin...21eekut tunnis. naaaais. bisssnsssvomen ai äm. eks elab ja näeb mis saab, äkki hakkab midagi paremat silma vahepeal. joosepiga on nüüd nii, et kurb on kaaa. kooli on päris palju ja kui pole siis on öö, töö või trenn. aga eks ma annan oma parima ja aja mis saan. hea on see, et ta saab ka arvata-loodetavasti ühte kohta tööle, siis pole mul sellised süümepiinu ja temal jonnimise põhjuseid. ma loodan et tema finatnsseis paraneb peale seda rohkem kui minu oma, peale tööd siis ma mõtlen. see nädal esimene koolinädal, homme väljun kodust 7.30 ja jõuan tagasi 21.30. vahva päev. ei jõuagi ära oodata. kurb on see, et kui ma soovin hommikul kell 7 ärgata siis ma peaks praegu hakkama ennast tekialla sättima aga uni? pole kohal.

aa veel üks uudis. ma siin hakkasin otsapidi natukene rahvusvaheliselt aktiiveks. palun seda lauset mitte valesti mõelda. ma lihtsalt ei viitis seda ümber sõnastada aga kohe seletan mis keiss on. nimelt saatis mu lätakast sõbranje mulle moodsasse facebooki maailmasse kirja, et otsitakse eestlasi, kes tahaks vähese raha eest novembris minna albaaniasse koolitusele. no miks ma ei peaks tahtma, eriti kui ma tean et sanita ise sinna kohale tuleb. saatsin kirja ära ja saab mtü plk endale ka kirja, et saadab noorti eestist minema. see diil tehtud sain järgmise pakkumine et juulis oleks ka vaja eesti noori. seekord viite, novembrisse kahte. no okei. miks ei peaks ma minema kui teemkas on gei noorte kapist väljaaitamise protsess põhimõtteliselt ja miks ma ei peaks tahtma seda arutada koos serbia, makedoonia, türgi, poola ja eesti noortega. no vähemalt on selles linnakeses google andmetel soe ja ilus sellel ajal. saab ego ka buustida oma inglise keele oskustega, sest türklase näiteks küsivad: are you snowing? no vähemalt üritab, asi seegi. aga no plaan on siis selline. utsitan kanasid ka takka, nad ajavad et folk ja folk, no nad ei oska arvatagi mis folki seal kohapeal saada võib.

rohkem vist polegi midagi. eile käisin trennis. jalgu ei saa liigutada. täna käisin trennis ja pidin tõdema kui närbunud mu lihased on. jube lihtsalt. peab kiirelt trenni hakkama tegema jälle. nii ei saa minna. ab-masteris ei suutud oma kahte paisundu kakusest üldse maast lahti ajada. öka. trennitrennitrenni!!! aa mu tõsiselt allakäinud füüsist märgib ka see et täna trennis kui triitsepsit (kui anatoomia õps kuuleks et ma seda nii nimetaksin kukusin sekundipealt anatoomia läbi) (ehk õlavarre kolmpealihast) trimmisime läks vasaku käe lihas no niiii krampi. pead pesin ühe käega sest kätt ei saanud kõrgemale õlast tõsta. aga nüüd on taastunud juba. neljapäeval jälle trennimaratonile. lähen proovin uut asja. tõdesin endale et ainult lihastest ei aita et rasvamagu ära kaotada, peab aktiivne liikumine olema. fakt on aga seegi et keerukamate sammukombinatsioonidega (mis on ametlikult üles märgitud kui kerged sammukombinatsioonid aga kõik mis nõuab rohkem kui jala üksteise ette tõstmist on minu kordinatsioonikeskusele liiga keeruline) trennis ma peale esimest 5min olla ei taha. selles trennis on see astumise pink ka kaasatud. ma ei oska öelda mis asendis ma seal lõpetan....

Järelkaja.

eks ma siis alustan siin otsast taaskord. peaks ju sündmustel kätt pulsil hoidma, kuigi erilist pulssi pole olnud. viimased asjad mis kirjutasin olid vist mohammedi-maa reisist eksole. no vahepeal olid jõulud millalgi, lumi oli ja puha. siiani on lumi, si** on see, et sulas vahepeal ja nüüd jääs ja siia me jääme kuni juuli keskele oma lumehunnikute otsa. lisaks tuli uue aastanumbriga 2011 ka "meie raha euro" ja kultuuriaasta. väga kultuurne pole olnud, aga aasta ju alles algas. aastavahetusel olime kuubu ja joosepiga solarise ees, vaatasime ilatulestikku ja ufo oli ka. vot nii udupeened lood siis. ega tegelt ju pole ilmselgelt midagi kirjutada, aga samas nagu peaks. vaheaeg on praegu, eksamid möödas ja uus semester teretab juba otsapidi. aa, ma sain kõne laupäeva hommikul ja sportland helistas, tahavad mind proovipäevale. really niiiiiiice. saab ka natukene "pudi", not bad, not bad at all! no eks näeb kas nad reaalselt ka mind sinna tahavad. kaks poolikut päeva nädala sees ja üks täispikk päev nv. täispikk päev ehk siis üksteist tundi. mu selg tänab mind juba ette. aaaa. kirjutan kõik teksti siin juba segamini lasen siis las läheb nii edasi. vahepeal oli meid tidrikitega (loe: kanadega) jõuluistumine minu juures. siiamaani söön seda salsakastet mis alles jäi. maitsel pole viga, järelikult kõlbab. pärast läksime edasi polymeri, kus kõik laiali aeti, tuletõrjemehed olid kohal. järgmine päev, haritud inimene nagu ma olen, lugesin õhtulehte, et ohutusnõuded pole täidetus. vot kuis lops, not. esiteks lenab selle trepipealt juba kaine peagagi alla. aagaaa...kus ma enne pooleli jäin. hmm. aa töö ja siis enne seda kool. no üks teine kool, autokool, see nüüd läks vahepeal kenasti ja siis nagu läks ära jälle. nüüd olen usin ja võtan ennast taaskord kokku ja proovin asjadega ühelepoole saada. reedel lähen tripin toomasega linnapeal, platsil äkki ja vaatab mis saab. kas ta on mu eksami suhtes sama entusiastlik kui eelmine kord. eks selgitustööd on vaja teha, loodan lihtsalt et tal väga halb tuju pole, muidu on need üks koma viis tundi seal autos päris piinarikkad. teine oluline vahepeale sündmus mu elus on ühe õige eestlase spordiala taasavastamine. tulevane kekaõps nagu ma olen, kuigi ma juba vahepeal otsustasin, et ma tahan õppealajuhatajaks saada üldse.

no käisime pelgu kooliga piiri spordilaagris eesmärgiga suusatada. arvata võib, et mõndadel olid teised eesmärgid. no läksime siis sinna täisvarustuses. peale lõunasööki suusad alla ja minek. issand ma südamest loodan et keegi ei näinud mind. vähemalt alguses. lõpus olin juba nagu proff, enda arust, aga ärme riku seda illusioooni mu peas. emake kallis ütles mulle, et kui ma suusatan ma näen välja nagu nõmme turu mutt jääpeal. thanks mom! esimesel laskumisel, mis oli koha peale esimest tõusu millega üldse rada algas, kukkusin ma juba mõnusalt kummuli. sõitsin selle sirge lõpuni ja siis ümberpöörd ja tagasi. (no meile alguses öeldi et sõita saab seda 300m ringi). suutsin kuidagi sealt mäest üles roomata, tagasi allatulles, oh üllatust! käisin jälle ümber. emake pidurdas näiteks hammastega. aga siis avastasime suusajäljed mis kuhugi edasi viisid. metsasisse. veel kahe inimese näol seltskonda juurde saanud läksimegi seda suunas. peale ümberkukkunud kuuskedest läbimurdmise ja suuskadel limbo tegemise avastasime laskumise, metsa sees. jama lisaks sellele, et ümberringi olid põlised puud mis mind kutsusid enda vastu sõitma oli laskumise lõpus ümberkukkunud kuusepuu. no mõtlesin et kuidagi ikka sellest mööda saan. läksin esimesena ja saingi. üllatuseks avastasin, et sellega kogu jant ei lõppe, see vahva puudevaheline rajake jätkub. kisa ja karjumise saatel ma sealt siis läksin. pidurdada ma ei oska, niiet viskasin ennast lihtsalt ümber kui see õudus läbi sai. õudse lõpus ootasid mind õnnelike nägudega õpetaja kätlin ja tema vend, kes on korraliku kogemusega suusatajad. no ma ajasin ennast kuidagi maast püsti, tulid järgmised suure kisa saatel. ei no nalja sai. mis siis muud kui edasi! läksime seal, ema käesel ees nagu lumesahk rada sisse lükkamas. kõik oli kena kuni...kuni hakkasid mäed! ülespidised mäed! kaks tükki pöördusid vahepeal tagasi, kätlin ja tema vend olid juba ammu silmapiirilt kadunud, aga emps mina ja kristin jätkasime rühkimist. kristinga vandusime, et meie tagasi ei pöördu - kunagi peab ju allamäge ka hakkama minema! aga ei... ainult ülesmäge minemist kuskil kilomeeter ja peale. jõudsime harimäele, kus mina, piduriteta olevus sõitsin peaaegu kuivpeldikusse sisse. natukene vaidelmist teemast, et mina samarada tagasi ei lähe, aga ikkagi läksime. teepeal arutasime, et me oleme raudelt ainukesed lollid, kes üldse nii kaugele tulid, aga minu üllatueks oli kohe seal sams kui hakkasime tagasi minema fred. hmmm... pole vist fred ja suusad need mis koos ette kujutaks aga minu silmad on seda näinud. aga minekul polnud midagi hullu. esimestel laskumistel paar kukkumist ikka tuli. kristin kukkus näiteks sirged käed ees lumme, see oli võimas vaatepilt. tagasiteel oli juba palju inimesi meile vastu tulemas, ergutasime neid ikka edasi rühkima, laskumised on seda väärt!!! rahvad lamas rajaääres nagu langenud sõdurid, vahepeal tungis kirsitubakas ninna. õige suusalaager ikka. kuidagi läbi ime tagasi baasi jõudnud, pesema ja...mitte midagi. sõime, õpilased (muuhahhahahaa) tegid lumeskluptuure, mis osutusid päris lahedaks. õhtul istusime õpetajatega (novek, kaldaru, hein) niisama telekatoas ja rääkisime pelgu uusi ja vanu jutte. päris naljakas oli ikka. küll raamatu krooksumisest, voodilina rögisemisest jne. liisa rääkis oma õpetajakogemustest rootsimaal ka veel. kahju on see, et liisa ja kätlin tahavad mõlemad ära minna. samas ei saa neile seda pahaks panna kui sellised geeniused eesotas persetavad. küll ma olen ikka neile tänulik! tänu neile ma tahan saada maailma parimaks õppealajuhatajaks!

aga rohkem polegi väga midagi. siljaga tegime vahepeal ametliku leppimise, tema ja tita edgar kosuvad jõudsalt ja mul on päriselt nende pisipere üle nii hea meel! kade ka. ja täna käisime josserdisega kadriorus lumeskluptuure vaatamas. väga pro. cya

tagasivaade.

No siin ma nüüd olen. Mus'i lennujaamas, lend jääb hiljaks. Kahtlaselt kõhe on olla ja kõhus kergelt õõnes. Mitte selline tunne, mida oleks oodanud. Paratamatult on vist nii, et kui sa elad 35 inimesega nädal aega koos, siis üks hetk kui tuleb see "head aega ja jääme siis suhtlema" hetk lööb mingi mitte väga kena emotsioon sisse. Kõige kurvem on, et mu best buddy Sanita jäi siia, mingi imelik värk, aga ta lendab homme siit, aga ma tean, et jätsin ta headesse kätesse. Seda pean ma küll kirjutama, et mida rohkem ma türklastega kokku puutun, seda paremaks mu mulje nendest jääb. Loomulikult on neid kes eesti tüdrukuid netis ahistavad ja veebikas nokut näitavad, aga nii suure riigi puhul ei saa niimoodi üldistada, 80miljonit elanikku on ikka päris kenake arv inimesi. Jumal (või noh Allah) olgu tänatud, et tänapäeva vapustavas ühiskonnas on selline moodne seadelis nagu arvuti, mille sees on internet ja mille sees facebook! Mis Saintasse (Sany'sse) veel puutub siis õnneks elab ta Riias, mis pole ju mingi vahemaa, niiet kindel on küll see, et temaga jääme me suhtlema. Kogu see laiali minemine siin kohalikest kiskus ikka päris emoks ära, pole midagi. Viimastel päevadel suhtlesimegi Sanyga kõige rohkem türgi pooistega. Nõks on selles, et ega nad kohalikku keelt ju ei räägi. Eile "rääkisin" Faruk'i ja Abduliga ehk näitasime teineteisele türgi-inglise-türgi sõnaraamatust sõnu, aga see on nii lahe, kuidas nad nii üritavad. Aa Eleri, kui sa seda loed, siis sulle infoks niipalju, et siin Mus'is elab Siim Kolla türgi versioon, ainult tumeda pea ja pruunide silmadega, nimega Hasan. Kes oli ka enamvähem ainuke, kes inglise keelt mõikas ja kellega sai mingi päris korraliku vestluse maha pidada. Ei nad on tõesti nii toredad! Ma tean et ma ütlesin sama Rumeenia türklaste kohta, kes seal projektis olid, aga nad olid ikka mingite kergemate pervari kalletega, aga ma kahtlen kas kuskil mujal saaks leida veel sõbralikumaid ja heatahtlikke kui nemad. Oli see algus mis oli, lugesin päevi lõpuni, aga nüüd on jah selline natuke kõhe ja imelik. Harjusin kogu selle olukorraga siin ära ja poes kehakeelis ning kätega asjadega selgeks tegemisega (noh kätega et numbreid näitama jne), lõpuks ei tundunud see üldse enam selline pommiauk nagu see esimene kultuurišokk. Mida rohkem ma siin olin seda suurem tahtmine tuli ise teha midagi. Ma KINDLASTI!!! tahaks kirjutada ise mingi rahvusvahelise projekti ja nii imelik kui see ka poleks siis kõige lahedam teema oleks sellele midagi rahvustantsudega seotud. Siin me tantsisime nii palju neid kõiki erinevaid tantse ja eriti kui selline keeleblokk on siis need on reaalsed ice-breakerid.

Muide, ma olen vahepeal lennukisse jõudnud. Pidime lendama 15.10, startisime 16.10 naaaais. Aga istun siis koos lätakaga, Linnaga ja rääkisime üldse projektist. Loomulikult peab tunnistama, et kogu see asi oli väga halvasti organiseeritud, kohapeal ma mõtlen. Ja eesti organisatsiooni poolt ka üsna. Vb see ongi peamine põhjus, miks ma tahaks ise projekti teha, siis ma tean, et tuleb hea. Helljee egoboost. Aga no veel mingeid muljeid. Noh leedukad hoidsid nii omaette, rumennidest Karmen (kes on 40 a keemia õps) ja Raluka (kes ei rääkinud inglise keelt) läksid vara magama igakord ja poisid istusid oma toas uks pärani poolalasti ning andsid enast parima, et kõik iga seda märkaks ja teaks. Eesti kutid olid enamus aega koomalähedses seisundis, lätakate sekspomm Baiba täissüstitud huulte ja suure tõenöosusega kunstrindadega läks ka varem magama, Linna polnud ka nagu peomutt eriti, Janis ja Agita olid tõsiusulised. Niiet me siis Sanyga olime sellised ükskikud hundid. AAA! Põhijutt ju. No varem ma kirjutasin meie koolitaja Özkuri kohta, et teine nii vahva mees jne. Noh üks õhtu oli väga purjus ja läks Sany kõrvale magama ja asjas kätt ümber jne. Ja siis üleeile vms läksid nad koos Chloe'ga (prantslane) tuppa ja siis Chloe pärast rääkis kuidas Ozkür olid küll ühte ja teistpidi proovinud. Naaaais!!! Ozküriga tuli meelde minu ja mu parima türgi sõbra Faruki põhinali (noh rohkem me teineteisesr aru ei saanud kui see nali), et ma ütlesin kuni 6nda päevani Ozküri kohta Özküz, Faruk siis käis ringi ümber ja naeris omaette et "özkuz ja özkuz". Mmmmh. No mina ei tea nende nimesid. Hiljem sõnaraamatu abil tuli välja et Oküz on lehm türgi keeles. Sellest siis nali. Aga okei, see post kisub jube pikaks, ma prooviks nüüd lõpetada. Muidu muutun samasuguseks nagu peale Rumeenia projekti, kus ma Poola lennujaamas pisaraid valasin. Aga ma prooviks mingid odavad Riia piletid saada ja siis Sanyle külla minna. My body!!! Oeh jah. Aa. Ma kuulsin, et kodumaal pidi mingi kohutav kaos olema lume pärast. Naaais. Üks päev saab veel vabalt olla, lähen ründan seda kotipoodi, kui ma ükskord sinna hostelisse jõuan. Aga okei. Rahvusvaheline projekt on mu eesmärk järgmiseks!!! Ja mul on Mus'i Youth in Actioni kuttide kontaktid kõik olemas! Kindel see, et mõndasid nendest ja lätakaid tahaks kindlalt. Iseasi kuidas türgi poisid nende rahadega saavad, sest 70% inimesest on töötud selles linnas. Aga ma ikkagi igatsen juba seda. Amazing!

kaksvägakiiretpäeva.

no ma pole üldse vahepeal netti saanud. viimased kaks päeva on päris kiirelt läinud. üleeile, ehk siis see oli esmaspäev oli türgi-prantsusmaa-rumeenia kultuuriõhtu. päeval ma ei mäleta mis tegima, mitte midagi vist. ega see väga põnev küll polnud. hea asi oli see, et see pani meie sihi selgeks, et nii igavat asja küll pole vaja teha. teisipäeva hommik algab 10.35 mis on ikka väga suur saavutus siinmail. päris lahedad enerdzaiserid ja värgid. hommikupoole oli enda riigi ... kuidas eesti keeles on...social exclusioni kohta ettekanne. väga pro.  siis tsättisime niisama ja özkur näitas meile mingeid lahedaid videoklippe ka. pealelõuna oli minu ja Sunny (mu lätakast toakaaslane kes on minu uus kaaslane, me sellised kaks ükskut hunti)  korraldada, tegime foorumteatrit. kokkuvõtteks võib öelda et päris lahe tuli kokku. teised olid ka rahul. õhtul kuulus siis meile ehk lätileedieesti õhtu. vägaväga hästi planeeriud ja tegime baltiketti! laulsime ja igast kino. pärast mängisime joomismänge aga noh ma ei osalenud. mohamedid osalesid aga ei joonud. kella poole 3ni mängisime igast lahedaid mänge, mis tekitasid vb natukene füüsilisi vigastusi. aga jätan need meelde. väga lahedad mängud. ja siis mingi kella poole 4ni rääkisime niisama juttu ja lõpuks oligi uneaeg. 

tänane algus pidi olema pool 11 nagu igakord, alustasime mingi 11 peale natukene. rääkisime naiste õigustest ja tegime postreid. no selline üsna huinamuina. özkuril oli muidugi eriline tuumapohmell ka, nagu umbes 60% osalenutest. nüüd on muuvinaitt, lähen tsekin mis värk on. ega siis pole rohkem küll midagi kirjutada. aa mingipäev saime rahad ka tagasi. ma ei tea mis päev see oli. cya

niisamajumalatühipäev.

hommik pidi algama sharp at 10. nooo kell 10 polnud ühtegi inimest veel selle meie ruumi läheduses. algus oli kuskil kella poole 11 ajal. pidi olema töine päev aga kuna selgus et pajudel pole nimed ikka selged siis esimene pool päevast tegelesime selle probleemi lahendamisega. ma võin kõik need nimed juba unepealt ära öelda. lahedaid mänge tegime selles mõttes oli normaalne. meie koolitaja, özkuz (ma pole kirjapildis kindel aga nii teda hääldtakse) tegi hilinejatele karistuse, mis oli ikka paras komöödia. point oli selles, et kehakeeles pidid seletama mingit sõna, sõnaks oli "lion". trikk oli selles, et meie kõik teadsime seda sõna ja pidime kõike muud pakkuma kui õiget vastust. sealt lendas variante nagu sexy bitch, santa claus, shrek, angry mouse, estonian (mida pakkus andres ise) etc. naerda sai kõvasti. enne rääkisime niisama teetassi taga juttu özkuziga ja ma rääkisin mida ma teinud olen. nüüd ta vahepeal tuleb mu juurde ja seletab miks ta midagi just nii tegi töögrupis jne. selles mõttes annab ta mulle palju õpetust, mis on väga vahva. peale teepausi (see pole võimalik kui palju siin riigis teed juuakse muide. eile tuli türkalne minu juurde küsis kas ma teed tahan, ma ütlesin viisakalt ei, 4min pärast tõi ta mulle tee...hmm) olime gruppides niimoodi et igas grupis oli iga riigi esindaja ja üks grupi liider. pidime tegema laulu rahust, diskrimieerimisest, tõrjutusest või kaasatusest. ega nalja jälle vähem saanud. nüüd lähevad juba päevad kiiremini sest kõik teavad kõiki, väga pro. 

peale lõunasööki, milleks oli klassikaline püreeritud hernesupp ja paneeritud kalad (mida ma sõin, ma olen väga uhke enda üle) läksime üles mägiküladesse. see vaatepilt oli küll üsna masendav. pilte laen iga päeva lõpus kuidas suudan SIIA. seal üleval oli ikka päääris külm. kui mees TEED tõi kukkusid need tal maha ja meie kahele kangelasele (loe: silver ja kasper) sülle, oi neid kilkeid ja kiireid liigutusi. pärast seda vahvat momenti hakkasime jala alla linna tulema kaubanduskeskusesse, kust ma leidsin poe, kus olid kellad 10 liiri ehk ca 80eeku. ma hullusin. sain veel ühe laheda salli 2,5 eest, noh pm tasuta. eks peab veel silmad lahti hoidma. kuna meile oli vaba aega antud üle 2 tunni siis me 1,5h istusime niisama seal. meiega ja meist tehti pilti ja üks kohalik, kes oli väga sümpaatne nii oma olekult kui inglise keele kohapealt tsättis ka meiega natukene. meil olid kõhud juba nii tühjad et haarasime ületee kebabi, ma jäängi vist seda kiitma. leedu tsikid küll kommenteerisid et see maitseb nagu kassiliha et neid kodumaal küll parem. ma ei suuda seda uskuda. õhtusöögiks läksime kohalikku restorani. ma tellisin endale mingi asja mida meie teine juht ja liider mustaf kiitis taevani. liha oli hea, see nn jogutikaste mis oli maitses nagu hapupiim. mitte väga hea elamus. kiirelt liikusime edasi hostelisse. natukene pidu toimub nüüd, tantsin türgi tantse jälle ja mängisime istumistantsu. 

teised eesti poisid, üks lätlane ja üks leedukas pole vahepeal kaineks saanud. ja thats it. rohkem ei tulegi nagu asju meelde. xx

minu teine juubel.

No mis seal ikka. Päev numbriga kaks. Pidi algama kell 10, siis muutsime ümber, et kell pool 11. Poisse äratasin neli korda, viimane kord ütles Kasper mulle, et annab mulle dollar kui ma ta rahule jätan. Tänks dude! Aga noh saime grupi kokku kella poole 11ks, siis öeldi et noh ootame siis Lätakad ka ära, mis tähendas, et meie lõplik algusaeg oli 11.20. Noojah. Ega siin kellaaegade see sõbraks olemine neil väga välja küll ei tule kui nüüd aus olla. 

Tööpäev kui selline koosnes erinevatest ice breaking mängudest, millest ma ülla-ülla teadsin kõiki. Aga no need nimed. Prantslased olid ainukesed, kes enamvähem oma nimed suutsid välja hääldada. No esimene mäng oli loomulikult see, et kõik ütlevad oma nime ja teevad liigutuse ja iga järgmine peab kõiki eelmisi nimetama ja tegema. Ahmumud ja Zikazukamukadega oli alguses ikka päris keeruline, aga nüüd on kõik enamvähem meeles. Peale lõunat tõsteti meid ümber päris istumisvõimalusega veetseesse ja just katsetasin, et isegi sooja vett tuleb duššist. Niiet kõik üsna pro. Pealelõunat veel mõned mängud, õhtusöögiks püreeritud hernesupp ja mingi üsna hirmutava välimusega asi veel. Lõunaks muide oli kebab, mis oli noh kamoooon, seda nad küll teavad kuidas tegema peab. Ootšen harašoo. Aga no nüüd main event.

Hommikust alates olen ma üsna üritanud oma sünnipäeva varjata, sest ei tahtnud nagu seda vastutust selle eest, et peaks nüüd mingisuguse olemise maha pidama. Need kes teadsid ja kellega jutuks tuli need soovisid õnne, muidu olin selline tagasihoidlik. Aga mängu "seisame ritta sünnipäevade järgi" ajal tuli mu sünnipäev välja. Noh selline korralik aplaus ja sellega nagu asi piirdus. Mulle sobib. Peale õhtusööki läksime kohalikku pulma. No jummel küll. Kuskil 500 inimest, meie juht ja õpetaja (höhö) teadis rääkida, et kõik on alati oodatud, sest kõik on siin Mus'is omavahel sugulased enivei. Noh läksime siis ka meie sinna. Punane korralik vaip, vasakul pool istuvad mehed, paremal pool ruloode taga on naiste sektsioon. Päris kummaline ikka. Saime meeste poolele enda grupile lauad, siis hakkasid meid nagu loomaaia loomi väiksed lapsed vaatamas ja telefonidega pilte tegemas. Neid oli seal meie ümber kuskil 30 kanti lõpuks. Parim hetk oli vist see kui läksime kõik tantsima. Kuskil 200/300 inimest on ringis, vallalise naised võivad ka olla, meestel piiranguid pole. Läksime siis ringi, tants ise oli lihtne aga kogu see mass ja selline mingi päris vahva õhkkond tegid selle üllatavalt meeldivaks ja väga lõbusaks. Muidugi jooksid kõik oma kaamerate ja telefnoidega meie suunas ja peamised atraktsioonid me olimegi. Pruuti ega peigmeest küll ei näinud. Pilkude saatel läksime oma lauda tagasi, kui kõik lapsed jälle jooksid ja meie ja meist pilti tegid. Väga armsad iseenesest. 

Järgmine peatuspunkt oli mingi vesipiibukoht, kus kohalik muss mängis ja tantsuujuti. Ma ikka mõtlesin, et eestane vana laulu- ja tansturahvas oskab rahvatantsudest ainult kaerajaani ja sedagi demostreeritakse alles peale mõnda jõujooki. Aga need kutid siin iga loo järgi uus tants, väga lahe vaadata ikka. Ja ega need lihtsad tantsud pole, vahepeal on tempo selline, et ma mõtlesin kuidas nad sõlme ei lähe. Minu alaarenenud korditsioon pole nende tantsude jaoks mõeldud. Üks hetk jäi muusika tasa ja sisse tuldi küünaldega tordiga ja hakati laulma "happy b'dayd". Väga armas, päriselt. Kook oli ka ülihea. Sõime kooki ja niisama tsitt-tsättisime. Lõpuks nüüd jõudsin siia ja panen nüüd korraliku une maha. Homme pidime mägedesse minema ja kuhugi välja silla peale jõe äära õhtust sööma. Loodame parimat. 

Aa. No ja seda ka, et poisid ostsid eile õhtul veel viina, 0,75l pudel maksab 31 kohalikku ehk siis korruta see 9ga. Naaaaisss.....

Aaa nr2: ma tegin pilte ja Andres tegi pulmas video ka. Ma proovin pildid vähemalt homse päeva jooksul üles saada, kui õnnestub, sest ma avastasin, et mul pole 1GB mälukaarti kaasas ja kaart on täis. Jei. Aga jah annan parima. Video sebin ka kindlalt endale arvutisse.

Ega kõigil pole võimalust oma juubelit pidada kellegi täiesti suvalise pulmas, mineid kohalikke tantse tantsides ja täielikus pommiaugus. Im special. Tegelt väga rahu.

Aa nr3: Tiina saatis sellise sõnumi, et ma pidin maha surema naerust: Palju õnne ja aidaku sind praegu Allah! Loodan, et sa praegu selles pulmas ei ole pruut!

euroopa vs araabia vs aasia

No okei, alustame siis.
Ega see kerge pole siin…ja meie laulame depressivsed Eesti väikelinnad. My ass!

Alguse sai siis asi Helsingist, noormehed teatasid, et nemad on maganud 30min, kurja kuulutav algus. Nemad kadusid kuhugi, meie Andresega (kes on 160cm ja minu tõsihingeline kaaslane ümberlinna reisidel) panime pagasi maha ja hakkasime arutama. Tema olevat aasta Austraalias ringi trippinud ja üldse mingi rändaja mees. Helsinkis võttis meid peale Silveri (kes koos Kasperiga on sellised maaossid, korraliku lehmapiima peal kasvatanud haapsalu poisid) isa, kellega aja parajaks tegemiseks suundusime Jumbo keskusesse. Vahetasime raha ja kolasime ringi, haarasime natukene hamba alla ka toitu ja suundusime lennujaama. Seal tegime check-in'i ära, pagasit kilesse pakkida ei õnnetunud. S ja K läksid väga kahtlaste nägudega Fantat ostma. Natukene oli arvata, milleks. Läksime A'ga turvaalasse sisse juba, passisime niisama YouTubes ja otsisime kodumaa esinduseks mingeid videoid, mida annaks näidata. Lõpuks läbi ime jõudsid kohale ka meie kaks teist, kes peale meeletu koguse Fanta joomist olid omastanud vapustavad kehaaroomid ja meeleolu. Tegin lihtsalt nägu et ei tea neid. Ei õnnestnud aga see selleks. Natuke üle kolme tundi lendamist, koos ERITI hea toiduga. Passikontrollis küsis piirivalvur mu käest kas ma kohalikku keelt räägin. Ma alguses ei saanudki nagu aru kas ta teeb nalja või on niisama natukene jobu. Pagas kätte saanud suundusime välja bussi või muud transpordiliiki otsima ja…issand kui soe! Kuum õhk lihtsalt puhub näkku. Õhukese kampsuniga kannatas täiesti rahus õhtul veel linnapeal ringi käia. Hostelisse jõudsime peale tutvumist kohaliku metroo- ja trammiliikluse süsteemiga. Tore on vähemalt see, et Istanbulis räägitakse natukenegi seda rahvusvahelist keelt. Hostel ise oli väga armas, öö 7 euri on ikka eriti hea. Toas olin koos New Yorki ja Austaalia tsikiga. Jätsin neile paar kalevi kommi ka padja peale, päkapikkude aeg ju. Hostlist 3min kaugusel on peamozee Salut Ahmet (vms). Pimedas ja uhkes valgustuses oli väga ilus, hommikul enam nii ilus polnud. Kusjuures lennukis lugesin ajakirjast, et kuna Istanbul on kultuuripealinn 2010, siis enamus raha kulus selle mozee renoveerimisele. Ei saaks öelda, et seda märgata oleks. Salut Ahmedi vastas oli veel teine üsna suur mozee, muidugi kaasnes sellega ka hommikused palvetamise sireenid, mis isegi läbi mu vapustavate kõrvatroppide tungisid. On ikka jäle heli küll. Õhul käisime korra kebabi näost sisse ajams, A'ga natukene pildistamas, teised läksid edasi peole. Ega neil on see pidu ju hommikust peale kestnud ja hästi see lõppeda ei saanud ja nii läkski. Öösel Silver helistas, et mis hosteli aadress on (kusjuures Kasper kirjutas selle endale käe peale), et nad on politseis, et neid on röövitud. Ma ei saanud midagi aru. Saatsin aadressi ja mõne aja pärast helistas, et nad lähevad lennujaama ja mingi väga segane jutt. Eks konditsioon oli ka vastav. Hommikul selgus, et keegi oli üritanud neid tappa ja öelnud et nad peavad üle 2000euri maksma ühe joogi eest. Et nad ei julgenud hostelisse jääda ja läksid lennujaama, et seal turvalisem. No ega ma väga rohkem uurinud pole, said oma šoki kätte ja ehk enam ei lähe linnapeale laiama. Hommikul käisin mozeede juures veel tuuri, siis oli juba nii palav, et kreem voolas mööda nägu alla, aga noh kapsun ja sall peavad ikka ümber olema, sest muidu need Mohammedid ei suuda ikka üldse kuidagi olla. Läksin nurgatagusesse kohvikusse ja sõin väikse tõusti. Kelmika nöo ja puudulike hammastega kelner tõi mulle tee, ütles et kingitus. No las kingib. Kuigi see ülikange ja kuum tee sellisel temperatuuril polnud hea idee, aga no pidi jooma, kui teine kinkis. Õhul veel purjalik Kaspar hakkas eesti mehele (kes meenutab oma käitumiselt väga mu kullakallist papakest) kuulutama, et mida iganes vaja on, kõik hinnad on kauplemise küsimus. Viie sekundi pärast kargas pubi terrassile välja veel vähemate hammastega vanamees kui see hommikune ja ütles, et ainult mulle on tee 5TL (1TL = ca 9eek). No ma ütlesin, et ma ei pea isegi midagi kauplema, ma olen nii pro, et mulle tehakse kohe ise allahindlus. Teiseltpoolt teed pakkus mingi muda mulle veel mingit asja, no loomulikult vaid mulle mõeldud hinnaga. Nagu ka kõikidele teistele turistidele arvatavasti.

Hommikul, no tegelt kella poole 12 paiku jõudsime lennujaama, et edasi Mus'i lennata. Aega läks selle check-in'i koha leidmisega aga üles leidime. Meid leidsid üles ka meie rööviohvriks langenud noormehed, kellelt siiani on röövitud vaid uni ja värske enesetunne ja alkoholi poolt ka suurem hulk raha kui ma õigesti aru sain. Suundusime selle kohaliku lennu peale, kus jälle sai õnneks päris head toitu. Jei. Aga Mus….No ma ei tea kust alustada. See on ikka pommiauk. Keegi inglise keelt ei mõika, no mida pole (issand see jube palvetamisele kutsumise lära tuleb jälle aknast) ka imestada, sest turistipiirkond see just pole. Käisime A'ga ka natukene linnapeal ringi. Ühel ja ainukesel peatänaval müüake kanalisatsiooni torudest ja revidest kuni aluspesu ja lõngadeni. Tagasi tulime mööda väikseid tänavaid. No eks ma homme valges teen ka pilte, ilusat pole miskit. Maju köetakse autokummidega ma arvan, sest terve linn on haisu täis ja paksu tossu. Inimesed, ükskõik mis soost või vanusest, passivad mind kui loodusimet. Aga no sellessuhtes on nad normaalsed, et nad pole sellised debiilsed ahistajad nagu Tuneesias või Egiptuses. Kui miski Türgi pole siis Euroopa. Tegelikult kuulub ju Türgist Euroopa piiresse vaid väike osa Istanbulist, ülejäänud on juba Aasia poolel. Olekult ja kultuurilt on puhas Araabia maa. Laupäeval proovin Istanbulis minna sinna sillale, mis ühendab Euroopat ja Aasiat, seal pidi isegi mingi joon maas olema, mille ühel pool oled Aasias, teisel pool Euroopas. Saab keksida seal.

Aga õukei. Varsti õhtusöök. Aa. Kokku on meid siin kuskil 24, peakorraldaja ise ei räägi pm ühtegi sõna inglise keelt, mingid nooremad tõlgivad teda, eks nalja hakkab saama. AAAA! Põhijutt. Praegune hostel. Homme tõstetakse toad ümber, praegu meie toa peale on kasutada avalik WC ja dušš. Wc on auk maas (ma ei tee nalja, ma käisin ise ka seal, iuiuiuiuiuuuuuu!!) ja dušš on mingi niriseva veevooluta ja sooja veeta a'la aiavoolik. Loodame homsest parimat. CYA! XOXO.

ei oska pealkirja valida ehk jaanipäev.

No nii. Siit see tuleb. Keskelt läbi üle miljon aasta blogi sissekanne ja see ei tule lühike. Väga lihtsal põhjusel - raibe kui lahe. Aga alustaksin lühema sissejuhatusega.

Kõigepealt sai Joosep oma kooliga ühelepoole ja traditsiooniliselt toimus lõpuaktus, Salmes. Enne ostsin kleidi ka endale. Jah kleidi ja mina. Ühes lauses neid mainida minu kohta on sama reaalne kui lendamine ja siga. Tegin ennast siis korraliku tsiki välimusega nagu eeskujulik naine omal ajal. Tore lõpukas oli. Vahepeal saatis Kelly messi, et Eleri lõpetamisel on Kim. Mismõttes ei öelnud et linnas on? Tegelt ütles ka, aga ma ei seostanud ära, et kui ta paar päeva enne küsis midagi Korteri kohta, mis oh üllatust, asub pealinnas siis ju ta ise siin kah ringi kondab. Aga seal ta siis oli. Meie brother from another mother...and father. Taksoga Pelgusse ja seal ta oli. Ja Eleri ka, oma kickass kontsadega. Ilus. Järgmine päev, vms, oli G lõpetamine ka, kes nägi oh üllatust ka, ERITI hea välja. Ajasime Kimi endaga kaasa. Sealt läksime G juurde perekondlikule koosviibimisele. One big happy family. G läks piole ja me linna niisama tsillima, eelnevalt ära joonud mõned kerged shampused mis nii kergelt meie ajusoppides pilti virvendasid. Tsillisime niisama, kino sai ikka korralikult. Keskmine pikkus 180cm mängis kisades ja kilgates laste mänguväljakul, sealt edasi suundudes Kohtu platvormile linna imetlema.

Aga siis 22. juuni alustasime oma trippi meie 17-19ndale jaanipäevale. Seda seekord Pärnus, või noh siis Seljal/Toril/Jõesuus. G kuldsesse autosse pakkisime lisaks magamiskottidele ja riietele kohutava hunniku alkoholi ja Kimi. Aega läks aga asja sai - tuligi meiega Pärnusse. Kelly läks koos Siljaga hommikuse rongiga, G, Eleri mina ja Kim läksime pealelõunat autoga järgi. Nalja kui palju. Kindlasti on selle tripi laul Beaberi "Baby". Järgmiseks korraks õpin selle räpiosa ka pähe, ega midagi üle ei jää. Lõpuks jõudsime nende (loe: õdede) maale, pagas maha, kiiremad söögid-joogid ja Tori poole teele. Jala. 3+ km. Ees ootsas jaanituli, telgid, imelikku rahvast ja mõned tuttavad. Vana semu Mario oli muidugi meie silmis tähelepanu keskpuntis. Peale Kimi ja Arnoldiga vähem romantilist jalutuskäiku Tori põrgusse hakkas Eku ja Mario bänd esinema. Eelnevalt oli Eleri Marioga kihla vedanud, et ta pühenab mulle ühe loo. Haha. Koomikud. Ja siis see tuli, peale seda kui ma olin nii palju hüpanud nn lava ees, et pistis: ...ma näen siin palju sõpru ja tuttavad, kui järgmise loo pühendan ma ühele sõbrale - Johannale! Tantsi hopp! (selle kohapeal pidin ma hakkama põrkuma).. mitte et see lugu kuidagi temaga seotud oleks, aga siit see tuleb! Ja nii jäigi Eleri Mairole õlle sisse, mida ta siiani on. Paraku on Mario üks kõige koomilisemaid inimesi, keda mul on au tunda, no peale minu enda loomulikult. Vaikselt hakkasime vahepeal Kimi rohelist jooki jooma, peategelane ise kaotas vahepeal osakese oma kõnevõimest, rääkides et tema lähen homme Tussu juurde ehk siis Tuisu. Koomik. Vahepeal tegi Kim ikka paraja komöödia. Juba Reiu Rockist jäi meile silma pikk poiss, kes selgus et on Silja tuttav Erik. Lõpuks läks Kim tema juurde, enne kui ma üldse aru sain mis toimub hakkasin ma meeleheitlikult ära jooksma, kaasa tuli ka Kelly. Eleri seisis lihtsalt nagu puuga pähe saanud, arusaamata kuhu me oleme kadunud. Ja siis ta tõi selle Eriku meie juurde, kes oli koomalähedases seisundis. Õnnestus teine maha raputada, väga heitunud polnudki, juba 2min pärast avas oma keelega väga püüdlikult mingi tsiki hingamisteid. Bändid said esinetud, tsättisime veel natsa Mario ja Ekuga (kes andis mulle oma trummipulga, mille Kim pooleks murdis, no anna mõistust inimesele). Hakkasime jala tagasi minema , järgmised 3km, autojuhtidele valgustuseks digikas, telefonid ja mõni helkur. Jõudsime tagasi, järgnes massive draama, oh jumal. Ma ei viitsi kirjutada. Mida iganes.

Aga hommik. Polnudki paha ega midagi, ei joonudki midagi eriti. Väike niisama peo tsill-naps. Pakkisime ennast autosse, läksime Kimile järgi ja randa. Mmmmmõnusss.... Tsillisime seal õhtuni, käisin isegi kaks korda ujumas. Läksime veel Steffanisse, mmmm. Tagasi maale. Pesemas ja väiksed võrkpalli ringid, liharingid, piiburingid ja õdede emaga piiburingid. Nägu pähe ja Seljale jaanitulele. Õhtul pidi kellegi Tuisu juures olema pidu, kellel pidi olema majas bassein ja nagu Eku eriti rõhutas - lause kolm vee-tseed. Seljal oli suht igav, nägime Mario ära, kes lubas ka Tuisupoisi juurde tulla. Ostsime vähem ja rohkem siidreid ja muid kaasa, pakkisime ennast autosse, Kimi pagassi ja Tuisupoisi poole teele - Jõesuusse. Muidugi jäid tegemata lubatud tantsud õdede isaga ja kellegi Freddiga, ei oska öelda, millest ilma jäin või mitte. Jõudsime siis lõpuks kohale, pool teed arutades, et no tahaks seda lossi siis näha, raudselt tegelt mingi kuur mille keskel on tiik jne. Aga ei. Oligi kohe täista maja. Väga ilus maja, kui seda oleks keegi koristanud ehk kui diivani peal ei vedeleks kasutatud beebimähkmed, teleka äärepeal banaanikoored, täisropsitud vetsupott ja erinevate vedelikega ülekallatud diivan. Aga oli jah bassein. Meie lemmikuks sai Wii Guitar Hero. Parim mäng maamunal. Issand kui naljakas. No ei pea mainima kui hästi Eku seda mängis, suva et ta tegelt trummar on aga ikkkagi. Vahepeal käisime batuudi peal hüppamas, peale seda kammis 20min korralikult ikka. Oh jummel. Kim tuli ka põrkama sinna, otse saunast küll ja rätikuga, aga no bokserid olid jalas, siis veel. Tsillsime seal niisama, vahepeal oli kell saanud 3 ja rohkem. Läksime vallutasime Tuisupoisi transformer läpaka, hakkasime oma lugusid YouTubest laskma. Vahepeal voolas rahvast juurde. Lõpuks jõudis ka staar ise - Mario. Ja siis hakkas kino saama, issand küll, haha. Me oleme nagu must ja valge koer. Nii hea on teada, et kuskil on olemas veel sama haige huumoriga inimene nagu mina, hahaha. Loopisime ikka korralikult pirne seal. Tutvusime ka kellegi Jormaga, kes lubas hommikul ka randa minna, kahjul kui me hommikul Kimil järel jäisime siis ta ei teanud midagi. Peolt läksime ära alles varavalges ehk mingi...eem...5 ajal vist, vms. Seekord pakkisime Mario pagassi. My new best friend. And soulmate. Sellised kino inimesed lihtsalt. Pole mõtet ühtegi nalja siia kirjutada, sest neist ei saa enivei enam aru, või noh pole nii naljakad.

Hommikul ajasime 10.30 kargud alla, hakkasime asju kokku panema, korjasime siis peale Kimi nagu öeldud, ütlesime Ekule ja Tuisupoisile tsau ja läksime jällegi Pärnu randa. Jama oli see, et tugev vinepilv oli, aga tsillida oli ikkagi hea. Meenutasime veel eelmine õhtu sündmusi, Kim rääkis mis edasi hakkas saama ja mis varem on juhtunud.

Ma ei tea. Noh eelmise aasta Jaanipäeva jäävad omad sündmused, aga see oli ikka ülinaljakas. Pole ammu nii hullult naernud lihtsalt. Ja kindlasti on Kim meie üks kõige vääruslikemast sõpradest, tõesti hea sõber. Meie brothaa.... Et siis millalgi kindlasti uuesti sinna, Eku korterisse äkki, ajame Kimu ka kohale. Ahjaa. Põhivärk - Mario kutsus sünnale. Helljee. Me oleme aukülalised. Mu must koer...

Ahjaaa. Põhivärk. Muidu see Tuisupoiss pole midagi väga kaunidust, aga peale mõnda aega tema majas veedetud aega: ... minu arust pole Tuisk mingi väga kole näiteks, täiesti normaalne ju, maja ja puha, hahaha. Peale Kimi lisatud infot täna päeval, et Tuisupoisil on ka kodus solaarium: no ma ei tea, Kelly sebi ära. Soll kallis ju...Väga normaalne vend ju!

ninasarvik ja külmkapp.

Reede. Mai kuu. Jube palav. Koguaeg. Igapool. Nädal aega koolitustel, sain targemaks? Kindlasti. Mul juba aremenisruumist puudust ei tule. Reede kodune. Õhtul tsikkidega (loe: Eleri ja Grethe) Stromkal kiirem piiburing. Mu piip on ikka nii pro noh. Otsustasin seda nüüd tuunima ka hakata. Või noh asjale kaubanduslik välimus anda. Iga roju oma koju, no peale kiiremat Hessi ringi.

Laupäev. Mai kuu. Mitte nii palav enam. Tuul oli. Ja mul? Noh angiin. Jälle. Tegelt oli see juba reede hommikul, kui ma ise ära ehmatasin peale seda kohutavat aiavahele jäänud varese häält, mida ma tegin. Proovisin aias päikest võtta. Ei saa, külm. Koristasin toa ära. Kontakteerusin Grethega, kes siia tuli. Edasisi plaane mõtlesime kohapeal. Mõte oli minna Joale inimesi üle vaatama. Peale hiinakas ülesöömist ja Eleri külastamist see juhtuski. No enne oli vahepeatus G kodus, kus tegime piipu, enne mida vaatasime vanu pilte. Oi ei, kõike muud kui hea. Kindel on see, et minus on väga tugev supermodelli potentsiaal. Isa/ema helistasid G'le ja palusid grillile tule alla teha. Kas see tähendab et jälle tuleb söök? Jah. Kas me jaksame süüa? 1. Algne mõte: ei issand, kõht on täis, 2. Mõte 3min pärast kui grillribide lõhn ninna tungis: kindlasti võiks proovida, 3. Peale proovimist: ma võtaks veel...

Lõpuks läksime Joale, vahepeatus bensukas. Käisime korteris, sain normaalse toru. Auto jätsime isa maja ette ja mõtlesime, et lähme kose äärde siis piipu tegemas. No loomulikult olin ma selleks ajaks teinud juba Brunile mõned(kümned) kõned, et ta ka välja oma perse vajaks. Looda sa. Kõndisime siis Joa baari poole kui ma äkki: haha, vaata see vend on jumala Savisaare moodi! G: haha, mida Savisaar teeks...Oi jumal ongi! Nii ta siis istus oma hallis ülikonnas Joa baari välisterrassi nurgas, hiljem saime teada, et jõi kohvi ja jäätisekokteili. Niipalju raha polnud, et tippi jätta. Piidles meid vist korraks küll oma šotiterjeri kulmude vahelt, ma ei pööranud talle tähelepanu. Tung tappa. Parkisime perse betoonäärepeale ja hakkas jälle peale. Brun? Endiselt kodus. Kaks noormeest lähenesid meile, astusid dialoogi. Tore, minge edasi nüüd. Tegime seal oma ringi ära, naersime jumal-enam-teab millepeale, naljakas oli, see oli point. Hakkasime tagasi liikuma, Biru rääkis Savisaarest ja kuidas kõik tahtsid temaga pilti teha. Mina tahtsin ka loomaaias alati ninasarvikuga pilti teha. Eks inimesed ole kõik sarnased, sarnased huvid. Viisime piibu autosse. Kõne nr XX Brunile, kaugel ta oli? No kui mitte sital siis diivani peal. Hakkasime talle vastu kõndima, teeotsas teda oodates lausime "Saaremaa valssi" ja tantsisime ka. Meid vaadati imelikult vahepeal. No me seisame mingi suvalise tee otsas, noo mis selles imelikku on? Peale mingi, eem..kõige? Lõpuks siis see staar tuli. Nooooo ma ei tea, aga me G'ga vaatasime teineteisele otsa, liigutasime suud (me saime aru, mida me öelda tahtsime) ja itsitasime nagu 14a. Jah, see raibe nägi hea välja. No kohe ilus ütleks. Oh jah. Mul on ilus sõber! AMAZING! Kõndisime poe poole, kus ülejäänud seltskond oli. Oh no. Pooli ei teadnud. Mark on jah oma narkodieediga alla võtnud, jah Tobbi on ikka närilisega koos. Kõige toredam oligi näha Tobbi ja Bruni. Mu nunnukesed, kes nad koguaeg mölisevad. Kuidas Tobbi hakkas rääkima, et ma olen külmkapp jne. Tegelt oli päris naljakas. Kõigil. Oh, ta on ikka armzake. Konstaabel Tobbi. Hea tunne on politseiniku perse saata, kes avalikus kohas urineerib. Kindlasti lähen ma veel sinna. Love them. Ütleme nii, et sääskedel oli pinda mida närida/imeda, siin ma nüüd olen ja kratsin ennast. Mmm, suviii, mida me kõik oodanud oleme. Lõpuks läksime G'ga minema, olime tema juures enne poolt 00'i. Brun veel helistas ja kurtis elu. Nagu meil see käib. Järgmine kord helistan talle kodust enne kui pesema lähen, et olen Joal, siis jõuab vb samal ajal välja, kui ma sinna lõpuks jõuan. Xoxo.

ajast maas.

Ei no ma ei tea, mis mul viga on. Jälle on see siin nälga jäänud. Häh, või siis kuivale, kuidas keegi tahab. Vb väljendan ma oma blogi kaudu suveks vormi ajamist - teda ei toida ja endale topelt? Igaljuhul on see plaan täielik saast. No mis vahepeal juhtunud on? No ma ei tea. Mida pole. Vahepeal oli Hookahi külastuskäik, head ja halba, kõike segamini. Üle pika aja oli seal Pets ja Toni (või Tony, ma ei tea), vanad ajad, head ajad. Ja kes ikka niimoodi väljas käib, et uusi tutvusi ei saa. (Nah mul on siin see spelling peal ja ma valetaks, kui ütleks, et see mu niigi üsna pingul närve veelgi rohkem ei pingutaks) Aga no uuteks tutvusteks oli Hookahist Daniel, kohalik baarman, kes lõpuks tegi viinakoksi 35ga. Sobib. Vahepeal tegime kiire sissepõike Hunti, kus jooksime kokku Marttiga, ja Piiter Muus oli ka seal. Ei sobi, ta lasi laagri üle. No ma ei tea, vend Sander oli ka, kelle ninast jooksis liitrite kaupa verd. Ja ma ei saanudki kunagi teada miks. Ahjaa. Mul on Martti tel nr endiselt peas.

Päris palju aega on Nisus ka veedetud ja selle korteri elanik on siin ka aega veetnud. Jah, armastus on õhus. Nuta või naera. Üks ei välista teist. Hea on see, et väljas on lõpuks kevad ja võiks mainida, et praegu tiksub viimane tund kuueteistkümnendast maist. Kevade all ma mõtlen siis seda, et kolm päeva on väljas olnud 20+ kraade ja kõik on roheline. Ja palav. Nahk on niiske. Vb natukene liiga järsk üleminek meie talvelt. Ei tea, pole minu teema see kolmkümmend kraadi ikka.

Ahjaa. Teine sündmus oli vahepeal Rivo sünnipäev. Oma kahega algava juubeli puhul sai ta minult kolm latti suitsuvorsti. Loodan, et maistes hea. Kodumaine kraam ikkagi. Pidu ise oli suvine, no kui välja jätta see vihm ja külm. Aga noh esimene grill ja esimene sääsk olid kohal. Mõnus. No jah, uued tuttavad siis. Ülikoolist on ju tore rääkida. Not. Ei, ma ei soovi sellel teemal jätkata. Nagu ma ei soovi paljudel teemadel jätkata. Mõnikord on lihtsalt see, et kui on stopp ja paus, siis on paus. Hinga, rahune, mõtle. Mhmh. Hea.

Kui see oleks võimalik siis ma arvaks, et ma olen rase. Mingi emotsioonide virr-varr käib. Vb ma tean, miks see on. Kas ma jätkan oma selle posti emonurka? Hmm. Okei, ma proovin. Noh, ma ei tea. Kuidas on nii, et on hea ja siis on babah, katastoof ja halb. No samas äkki ongi maailma lõpp. Ma ei tea, lennukeid kukub, maid väriseb ja tuld purksab. Võiks ju nagu. Sümptomid nagu klapiks. Aga vb ongi vahepeal vaja olla täielik emo kuubis, et siis pärast aru saada, et fak, mu elu rokib. Kas sellepärast ongi hea emo olla. Või oot, neil pole vist seda "mu elu rokib" osa. Ah mida iganes. Ma tean seda, et ma tahaks olla raudnaine. Hah, kes naerab sellepeale on...on...ma ei tea. Tore? Ei. Ma ei tea mis. Ma ei mõtle selline raudnaine, et keerutan maakera oma nimetissõrmel sellises tempos nagu tahan. OH! Hea mõte. Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada raudnaiseks! Panna maakera oma nimetissõrmele sellises tempos keerlema nagu ma tahan, et elu läheks. Praegu on kaks võimalust, kas ma keriks kuni hommikuni selle kiirelt edasi või mitu tundi tagasi. Eriti hea oleks ju. "Häh, mulle ei meeldi see loeg, aa poooohui, kerime edasi". Vabsjee transformer ikka. Oh, mu peas jookseb mingi film. Aa ups, see pidi emonurk olema. No jah, kuskil kuklas on ikkagi need mõtlemata mõtted. Mis arvad, et ma kirjutan niisama seda pa*ka siia? Hell no! Ma ei taha mõelda. Hea on kirjutada blogi, kui mingi sitt emotsioon on. No ja ma mõtlen ikka ülisitt. Eks ma siis teen, mida ma kõige paremini oskan: kirjutan mitte millestki. Mulle ei meeldi halvad emotsioonid, millega tahest tahtmata kaasneb ka mingi veeülevool. Ei, ma ei mõtle et jubedalt tahaks kusele siis. See tekitab mingi nõrga tunde. Ei, ma pole nõrk, ma olen raudnaine, ma keerutan elu oma tempos. Hell je!

Aa. Lisa: No ma käisin vetsus vahepeal. Muu veeülevooluga tuli see ka ikka. Olulisi asju jäi kogu seda saasta kirjutades mainimata. Noh. Lähme emo lainel edasi. Ma olen juba ammu märganud, et mul on millegi olulisega seoses sitt olla, siis ma teen midagi, mis ma arvan, et on mull oluline. Või noh, õigemini hävitades selle. Ma ei tea mida ma püüan endale nii tõestada, aga väike eneseanalüüs halba ei tee. Vb ma loodan, et see kaalub selle teise üle? Pole aimu ka. Noh, need kaks pole küll nüüd võrdväärsed, aga ma tegin midagi, millele ma ammu mõelnud olen. Mul oli lõbus sinuga kõik need aastad, kõik need mälestused ja kõik need tunnid aga...puhka rahus Orkut. Okei, mark, haha. Ei noh jah. Ma saan Elerist aru. Ja teistest. FB on maailmavallutusteekonnal (see ei saa ju nii pikk sõna olla. Api! Õp. Läll!)Aga jah, läinud ta ongi. Kas mul on nüüd parem? Kindlasti mitte. Vb natukene kergem. Hävitada on hea. Äkki ma teen nii alateadvuses koguaeg. Api. Natukene hirmutav. Hävitan emotsioone, asju ja tundeid, et siis pärast endale tõestada, et kõik saab enivei korda. Oot, midagi nagu meenuks. Ema midagi rääkis selle kohta mulle. Okou. Mitte hea. Ja mis värk sellega on, et ma ennast koguaeg kõiges süüdi tunnen, kuigi ma tean, et nii pole? Kui siis natukene aga noh, ei. Bah. Kamoon, väljas on kevad ja miljon kraadi ja mida ma teen. Emon? Nimetame seda kevadstressiks.

Aa ja nüüd teine teema. Emps vist sa ei loe seda siin väga jah. Noh, ma käisin reedel Helenil külas. Kes teab, see teab. Rohkem ei räägi. Kas ma meeldin endale praegu? Oot nagu välimuselt? Eem. Las ma mõtlen. Ei. Kell on 23:28, mida sa loodad. Cover Girl just jah pole. Sisemine ilu maksab ka midagi? Hui. Puudulik. Ma olen emomaniakk, kes on paraku raudnaine. Ahjaa. Vaal ka. Ma ei tea. Bahh. Kokkuvõtteks? Noo...keegi kunagi ütles, et hommik on õhtust targem. See on nii. No kui välja jälle, kui õhul on kaaslaseks alkohoolne jook. Siis on mõlemad võrdelt lollid.

Aa. Järgmine nv on Pärnus Eku sünna. Vaatan seda armi oma jalal ja mõtlen, et oh, oli vast kaunis päev. Valetan. Ei vaata armi ja sellel päeval, või noh järgneval, ma mõtlesin, et minu minutid siin ilmas on loetud. Kas keegi ütleks mulle, mille krdi pärast oli nii vara vaja minema minna? Kelle krdi geeniuse vaimusünnitis see oli? See aasta ei liiguta mind buldooser ka paigast. Vot nii. Headööd. Valetan, jälle. Ei lähe veel magama. Ujun veel ringi oma emomaailmas. Jah, valetan ja ei armasta, nii on. Aa. Jälestan ka. Aga muidu olen tore inimene. Lilled ja väiksed loomad meeldivad ka. Mida iganes. Tsau!

paus suveplaanide tegemiseks.

No ma kirjutan siia ühe plaani suveks, kuna kõiki kanasid pole praegu koos, siis kirjutan siia ära, et kõik saavad teada, mitte nii et vaene Kelly jälle midagi ei tea. Aga asi siis nii. Rääkisime täna Monicaga suvest ja kuidas jääb, noh ma hakkan Soomes käima ka last hoidmas mõnikord ja nii. Siis ma ütlesin, et noh meil oleks ka mõte minna ju Soome, eksole. Linnanmäki, kamoon! Ja siis ta rääkis nii:

Et millalgi juuli kuus võiks nii, et näiteks võimalus nr 1: ma tulen koos teiega aga jään sinna pärast mingiks ajaks, võimalus nr 2: ma olen juba seal ja te tulete järele ja tuleme koos ära. Nimelt Monica rääkis, et võib nii, et neil on seal korter, et tuleksime/tuleksite laupäeval, saaksime öösel olla nende korteris, nad on ise ka seal ja siis pühapäeval õhtuse laevaga koju. Laupäeval saaks käia siis näiteks Linnanmäel ja pühapäeval niisama tsillida ja shopata. Sedapidi oleks parem, sest Monica ütles, et seal on see Jumbo keskus, kus ühel pool on nagu spa ja klubi jne eks. Et ta võib meid õhtul viia näiteks sinna kluppi ja saaksime taksoga siis sinna korterisse minna, peab rahasid klappima. Sissepääs pidavat olema kuskil 7 euri ja taksoga on kuskil 10km, aga seal on teine süsteem kui siin, mingi piirkonniti on hinnad vms. Pidavat mingi täitsa lahe koht olema. Mõte! Et lihtsalt peaks välja mõtlema natukene pikemalt ette need kuupäevad, et saaks klappida. Aga minu arust oleks see lahe. Nädalavahetus tsillida seal. Kamoon. Ahjaa. Ja tema kaudu saaks vist laevapiletid mingi odavamalt ka sest neil on mingi kuldkaart ja siis sellega saab sitaks alla hinda.

Niiet reageerige nii kuidas saate.

kino nisus.

No ma ei tea, muud pole eriti teha ja toidet on vaja. Et siis järjekordne päev. Esmaspäev. Alguse sai see vapustav päev, oh üllatust, kodust. Äratus oli sama meelierutav, kui tavaliselt või noh mõnikord, tihedamini kui harva: ema jooksis tuppa, pistis kisama, andes oma parimat, et mu und segada (loe: laamendas nõudega, vetsupotikaanega ja kutsus koera ülesse). Ma magasin, ikkagi.

Lõunast ajasin ennast Nisusse, enne saime Kellyga bussikas kokku, pidin talle need mingid imekriidid andma. Noh, kamoon, ilus ilm. Joosepiga pidime enivei stromkale kõndime, kasutan juhust ja näitan need kaks siis teineteisele reaalselt ka näost-näkku ära, FB, Okrut ja MSN toredad kohad küll, aga noh vaadake niisama ka üksteist korra. Uskumatu, aga Joosep üllatas mind. Miks ma ei teadnud, et sa vait suudad ka olla? Ahjaa. Ma tean küll, millal ta vait on. Siis kui ta vihane on. Ei viitsi teepeal asja üles tõmmata, tsättisime Kellyga mu laupäevasest kogemusest, Vampire Diary'st ja niisama huina-muina koolivärki. Jõudsime stromkale, meie mõte Joosepiga oli ühiskonda õppida, tal ju eksam tulemas. Siinkohal tuletaksin sulle meelde, mr Mäluhäire, et sa ei saa seda vihikut enne täita, kui sa õpikut ei loe!! Oled jah tark, oled, aga...ei. Aga Kelly suunas pilgu kodupoole, me parkisime persed pingipeale. Sain ise targemaks ehk lugesin õpikut. Praegu ei tule küll jah midagi meelde, aga vb lisas midagi mu alateadvuslikku intelligentsusesse. Loodan. Lõpuks oli nii, et rahu majas ja persed külmas. Hakkasime Nisu poole kõndima, no kui ma poleks vahepeal vähe kiiremaid samme teinud, siis me kõnniks seal vist endiselt. Kas sellist spordiala nagu mehe kandmine pole olemas? Kui pole, siis ma tekitan, kui on, siis lähen võistlema varsti. Kuskil poolel teel helistas Rivo, et ta on nagu tegelt uksetaga. Selgus, et ta on seal juba kolm korda kella lõpuni lasknud, kuni taipas et, ohoh, polegi vist kodus. Ma ei tea, mis tegelt plaanis oli, aga see lõppes sellega, et Rivo lindistas kolm tundi. Ideaalne näide sellest, kui mees mõtleb, et on targem kui ta on. Loodame, et nüüd ei ole vaja koguaeg downloadida, installida, uninstallida kõike ja koguaeg, haha. Aga jah, ühesõnaga: kõik oli perses! Haha. Mikker ei töötanud ja ma ei tea mis sada häda. Samas ajal kui Rivo asju parandas, meie...ah ei midagi, hahahaha. Nalja sai. Kui Rivo meie vapustavast seltkonnast lahkus, friikad ahju ja "Dear John" mängima. Hea film. Ei pidanudki nutma. Lõpuks sain seal tulema, kell oli 20.

Aga jaaa. Mulle seal Nisus meeldib. Pole midagi öelda. Päris naljakas on. Kino saab. Igas mõttes.

teeks pausi.

Nonii. Alljärgnev tekst on minu järjekordsest Balou külastusest. Võib eeldada, milline on südmuste käik.

Alguse sai asi nii, et ema ajas mind Nisust koju, mine tea, äkki ikka lendame. Tegelikult oli see alati võte minu koju ajamiseks, et ma toa koristaks ja koeraga käiks. Jõhkard. Jõudsin siis koju. Tegin asjad ära, peale korvpalli vaatamist muidgi. Grethe tuli ka siia (mida helli, mu toas lendab kärbes!! Kevad on käeeeeeees!! Nooooooo!!!!!! Ma vihkan neid krdi emalendureid...), muljetasime oma Inglismaale mitte minemise emotsioone ja mõtteid. Kella 21 paiku ajasime persed välja (see kärbes sööb tõsiselt mu närve), läksime Regaliasse, ladusime kotti kumbki endale kaks siidrit ja ma lisaks Põltsamaa Punase. Halb mõte. VÄGA halb mõte. Pidime teistega kokku saama tuttavas piibukas, jõudsime Grethega varem sinna. Oh shit. Täiesti täis. Helistasime tsikkidele. Saame vabakal kokku. Otsustasime, et lähme Hookahsse. Leksu oli ka seal. Parim sõber ju. Tegime ühe piibu, lisaks ostsin endale veel ühe siidri. Tsillisime niisama ja rääkisime juttu. Tavaline. Lõpuks pidi Kelly minema bussi peale ja koju. Tööinimese elu ju. Sellepeale otsustasid Silja ja Eleri, et lähevad ka koju. No suva, me lähme trippima. Kellele muule ikka helistada kui Roltsile. Tuli välja, et ta on Kullos, olime sinna poole teel just. Saime ukse ees kokku, ta vedas meid ka sisse. Ei, ma ei saa aru, kuidas saab õpetajaga koos juua ja miks. Aga no ma vaikselt rüüpasin ise ka oma veini. Ma ei jaksa ära mainida, kui halb mõte see vein oli. Kohal olid vilistlased ja praegused. Nikita pole minuga kolme aasta jooksul kokku ka nii palju rääkinud, kui eile. Kelly muide, ma küsisin taaskord, mida ta õpib - mänedžmenti. Rometiga sai mõned kiiremad laused vahetada, Renks omas maailmas ja Krissu on tõesti jube armas. Ma märkasin samas ta näos mingeid natukene mehelikke tunnuseid. Eleri, võta ära noh, mõne aasta pärast pole enam poja!!! Pille ja Silvia tulid ka sinna mingi hetk. Tore on näha vanasid klassikaaslaseid ikka. Vaikselt sai arutatud edasiseid plaane. Balous pidi olema Öötöö. Miljon kuussada korda on olnud plaan sinna minna. No muud pole enivei teha. Kohale ilmus ka Kirsi. Kella 1 paiku, vist, hakkasime liikuma, käisime Kirsiga Noorusest läbi, andis meile flaikud, et 50ga sisse saaks. 25 ka raha, kamooon. Nurgataga kallasime helikiirusel endale siidri sisse, veini peale siis. Jah, ma kahetsen seda veel mõnda aega. Läksime siis sisse. Esimene tuttav nägu oli kodumaa telemaasikul esmaspäeviti maad vallutav Roger, kellega sai vanadest aegadest natukene räägitud. Läksime siis sisse JA KES ON TEINE TUTTAV NÄGU, MIDA MA NÄEN! No tegelt see polnud nägu, see oli kukal, haha. Jah, Jai Ho. Kes muu. See on ikka mingi saatuse värk noh. Andsime joped ära, olenemata Grethe manitsemisest oli kindel värk, et vaja jutupeale saada. Pealegi. Täna sai meil temaga aasta. Võiks ju öelda, et kahju et ta ei tea kes ma olen AGA! Läksin siis Kaspari juurde, eelmine pidu ju saime sõpradeks või nii, lõpuks. FBB - facebook buddy. Ja siis ütlesin tsau talle ja siis tulid need saatuslikud sõnad: tsau Johanna! No ma olin tegelt minig 0,002sek kaugusel, et ära minestada. Mmmmmhm. Läksime siis üles korrusele, et need üles otsida, kellega me sinna nagu läksime. Mingid räpparid ka esinesid, pole aimu ka kes. Nõksutasin aga rütmis põlvesid ja vaatasin rinig. Ja keda ma näen!? Kaks tuttavat kulmu ja idiootne nägu - sõber Kevin. Hellloo tõesti. Tsillisime seal niisama ringi, mida võib ka sellest järeldada, et mul on mingi müstiline sinikas, jällegi. Mingi hetk läksime Jai Ho'ga välja, istusime seal päris mõnda aega ja rääkisime juttu. Purjus Johanna...mida see ikka endaga kaasa saaks tuua, kui et, ega mul saladusi pole. Kus sa sellega. Ja siis nii me saimegi naerda natukene ja mina rääkisin, kuidas temanäol on tegemist vist meie isikliku Jumalaga. Tuli välja, et ta läheb oktoobris ka väkke ära. Eem, tema ilma juusteta ja habemeta? API! Kõik oli ju suurepärane, kuni selleni, et ma taipasin, et nüüd ei saa ma enam Solarises mingi malaka välimusega käia, sest kui ta nüüd mind näeb...okou, haha. Aga ega ma sellest peost ei kirjutagi väga enam, tänane päev oli palju südmustekirevam. Või noh samas üsna üksluine.

Kella 4 paiku jõudsime siis koju. Vanemas postis mainisin, et vahetasime Grethega täna rolllid ära, vihjates sellele, kuidas ta sünnipäeva hommikul tema ropsis ja mul polnud midagi viga. Jah, täna oli vastupidi. Grethe läks minema, ema läks poodi. Mina siin laman ja tunnen, et kuidagi imelik on nagu olla. Oh no, seedekulgla töötab vastupidises suunas!!! Kiiremad sammu vannituppa ja babah vanni kõik 1,5l vett koos maomahladega. Järku kuulen, et keegi tuleb trepist üles, ema! No jaaa! "Isssand, mida sa teeed?!" No mis sulle tundus, mida ma teen? Suppi keedan tead, mh. "Issand, sa pead vähem jooma, muidu lõpetad nagu mina! Mis sa olid täiesti pilditu siis või?" Ei, ma tean kõike, sitaks lahe pidu oli, tänan küsimast. Äkki nüüd lahkuksid, mul tuleks nagu veel. Mängisin seda purkkaevu. Peale seda tegin endale oma sõber juustusuppi ja võileivad. OI KUI HALB MÕTE!! Käisin koeraga jalutamas. Väljas on vine ja pilves, aga ei, nii valge, liiga ere. Valus! Kissitan, kõik tiirleb, organim pöörleb. Tagasi koju. Samamoodi laman. Tunnen, et tuleb vist teine raund. Okou. JOOKSE! Vanni, saab kiiremini. Õõõõõõ. Võileivad! Ma ütlesin, pole hea mõte!!! Vesi jooksma, vetsupotti. Ettevaatlikud sõnad ema toas: "Jälle oksendad või?". Jah, jälle. Ega ma ise seda just ei naudi küll, tänan. Vägisi tuli meelde jaanipäeva hommik, viimati oligi siis nii halb olla. Ainult, et eelneva õhtu sündmuste käik oli VÄGA erinev. Õõh, ma ei taha mõelda ka. Okei, teen teed. Hakkab parem. Oot, see soe vesi vist pole väga hea ikkagi, kuidagi nagu imelik on jälle. Katse nr 3! Ah ei midagi, tüng. Peaks magama nasta. Kõik ikka nii tiirleb ja pöörleb. Väga raske uinumine, väga halb, ükskõik mis asendis. Lõpuks õnnestus. Ärgates on nagu natukene värksem olla.

Järgmine laupäev on kirjand, peaks siis nagu ka heameel olema ja pidu panema. Jah, mina ja coca-cola tuleme kohale!

lihtsalt vaheinfoks.

On 17 aprilli viimane kolmveerand tiksumas ja ma olen kodus. Miski on nagu valesti? Jah. Ma peaks praegu olema oma lemmiklinnas Oxfordis ja vaatama sajandat korda kõiki asju läbi, mida ma Primarkist kohale vedanud olen ja mõtlema, mida homme veel osta. Miks ma seda ei tee? Sest ma pole seal. Miks ma seal pole? Sest Isladi vulkaan mõtles, et hakkab humoristiks ja keerab poole Euroopa lennuliinidest perse, sellega et purksab ja saadab oma tuhapilve taevasse trippima, mis paraku kahjustab lennukimootoreid ja suurendab tõenäosust alla kukkuda. Järelikult olen ma kodus, teki all, vaatan poole silmaga mingit lolli filmi ja ootan, et abikaasa kargu alla ajaks ja MSNi tuleks. Aa, et mis edasi saab siis sellest Inglismaale minekust? No selle lükkame edasi augusti lõppu. Jah, piletid ostetakse tagasi. Hotellide osas läks küll kahjum ja rongipileti. Aga no mis sa teed, kui selline humorist nagu Eyjafjallajokulli vulkaan Islandil. Nah, mis nimi see üldse on? Nagu purjus pärdik oleks klaviatuurile kallale läinud. Bahh. Aga enne abikaasast rääkides. Noh, tal on jah hea meel, et ma ei läinud, kellele veel ta oma onamuresid kurdaks, möliseks ja vinguks? Ma armastan oma rolli meie suhtes, jah, haha. Tegelt on kõik suurepärane ja parem veel. Kevad on südames? Jah, koos Joosepiga. Uskunatu, aga arvestades eileöiseid sündmusi, kus oli ka Jai Ho on mul jumala suva. See näitab, et miski on nagu teistmoodi. Kamoon. Jai Ho. Aga no sellest järgmises postis.

Homme ajan ennast jälle Nisusse. Sinna on viimasel ajal kuidagi palju sattunud. Aga mis sa teed. Kvaliteetaeg.

tere tulemast meie sekka!

Nii. Suva, et mingi 100a on möödas sellest, aga ära peab kirjutama. Vahepeal siis ühines Grethe minu ja Kellyga tasulise hambaravi maailma. Kõigepeal algas see vapustav päev sellega, et vedasin oma per*e Haabertisse, kus isa mu koos teise pereliikmetega peale korjas. Edasi suundusime Tabasallu Babybacki, kus toimus Mamma sünnipäev. Vanaks ta sai? Pole aimu ka. Uhkelt oli kohal ka ülejäänud seltskond. Sinnamaani oli olukord väga masendav, kuni uksest astus sisse muidu koguaeg suur olnud ja nüüd eriti suur kallis täditütar Kätlyn, kelle tagumine kehapool on ikka jõudsalt kasvanud alates viimasest korrast, kui mul oli see au teda kohata. Mina parkisin ennast laua kõige tagumisse nurka, Rita panin enda kõrvale istuma. Ja siis hakkasin seda seltskonda vaatama. Üks loll tegi ees nalja, ülejäänud kõkutavad kaasa, mina ainult vaatan ja nutan hinges: kas need ongi mu juured? Mul on vähemalt vähe edukamalt välja arenenud huumorisoon. Stiilitajust rääkimata. Aga no seal sai liha näost sisse ajada ikka korralikult, seda ribi järaks praegu küll, mmmhm. Edasi läksin ma Grethe juurde. Aknast lehvitasid mulle juba tuttavad näod - ema Reet ja vanaema Aili. Grethe olevat läinud üles korrusele puhkama natukene. Ega jah see sugulaste värk pole kerge, i knowwww. Me siis istusime seal, kolm amburit, rääkisime lilledes, mullast ja aiandusest. Päriselt. Päris cool oli. Kuni ülevalt korruselt jookseb Grethe: mis sa oled kaua siin olnud või? Tuli välja, et ta vaatas oma toas kodus ja võõrsili, mitte et maganud. Kiiremad kuid väga selged juhised toidumaterjali kohta ja läinud nad olidki. Tsillisime natukene niisama, kuni juba esimene autotäis kohale jõudis. Ulla, Keidu, Kadri, Kelly ja Eleri. Kelly hakkas mind kohe ahistama, tegelt oli päris naljakas. No ikka väga. Lõpuks jõudis kohale ka Elina ja Madis. Ja nii me seal olime. Kiiremad söögid, esimesed joogid. Välja võeti lauamängud...ja nii me siis saimegi kinnitust, kui tumbad me ikka oleme. Olin paarid Kelly ja Keiduga, vastased olid Eleri-Kadri-Ulla ja Madis-Elina-Grethe. Tabasalu tegi tulle alla, see oli kergelt masendav. Küsid enda arust eriti keerulise küsimuse, pikemalt mõtlemata tulistab Madis õige vastuse. Nagu...whaaaaat!? Siis küsitake meie, kummipeade, käest midagi, noo see on lihtne, kamoon ja mida meie teeme? No ma pakun selle sa selle, kivi-paber-käärid. Asi läks keerulisemaks siis, kui alla oli kallatud vähe rohkem jooke ja lauale pandi Alias. Kiirelt seletama sõnu ja samal ajal mõtlema? Ei tule vist välja väga. Aga nalja sai ikka. Mingi hetk pakkisid tsikid ennast autosse ja tegid minekut. Ja sinna me jäime. Rääkisime ülikoolidest ja tegime photoshootingut. Oli aeg minna magama. No enne mingi hetk rääkisin Grethega eriti pikalt igast asjadest, eile selgus et ta ei mäleta seda. Oh üllatust. Põhiline on see, kui kaunilt algas Grethe elus uus aasta. Vetsupotiga armatsedes. Vaesekene oksendas terve päeva. Elasime seal tema vanemate toas koopas, pimeduses. Mul polnud õnneks mitte midagi viga. Aga rollid on vahetunud, sellest edaspidi. Mingi hetk oli koputus uksele, Margit. Andis kinig, soovis meie särvale ja värskele sünnipäevalapsele õnne, sain temaga linna, pm ukseette ja koju.

Kodus anti mulle pinotexi tünn, pintsel ja kindad. Värvisin seina ära, sauna ja kuuri. Päris väsitav oli see, aga nüüd näeb maja vähemalt maja moodi välja. Kahjuks ei öelnud keegi mulle, et pinotex ei taha nahapealt maha tulla, vastasel juhul ma poleks oma nägu ja küünarvarsi sellega täis pritsinud. Tänaseks päevaks on see õnneks maha kulunud. Aga jah, selline tore nädalavahetus siis.

õhus on asju.

On kolmapäev. Pidu oli neljapäeval, kuid õnneks pole kunagi liiga hilja. Või siiski? Aga et siis sündmustest. Hea vaheldus neljapäeval pidu panna, see õnnestus vaid sellepärast, et reede oli suur ja vaba. Nagu ikka neljapäeviti läksin kõigepealt last hoidma, sealt läksin Pelgusse kooli, kus toimus vabalava. Kas ma PALUN tohin Eriku maha lasta? No palun. Või vähemalt millegagi visata. Aga no olime seal kaks tundi ära, emotsioone erinevaid. Vähemalt sai omavahel nalja. Ulla tuli meile linna järgi, tugevamad gaasivajutused ja Pirta selverisse. Ja oh üllatust, mis seal juhtus. Käisime G'ga poes ära, ei midagi kanget, tagasihoidlikult. Noh selline oli plaan vähemalt. Aga nii. Selveri uksest välja tulles oli õhus sellist kerget kummipõletuse haisu. Jõudsime autosse, tsikid ka, et iu kus prügikastid põlevad. Aga oi ei, need polnud prügikastid. See oli Ulla kaunis helesinine unistus, mis seda haisu välja ajas. Okou, mida me nüüd teeme? Auto käima, mingid tuled ja punaselt suurte tähtedega "STOP". Eem, miski on nagu mäda. Okei, teeme kapoti lahti. Oot, kus kohas see kang on üldse? 3min möödas, klõps. Okei. Eeem, miks see ikka lahti ei tule? Eeem, mida värki? Järgmised 5min, kõne Georgile. Aga miks kapott lahti ei tule? Okei, oot ma koban natsa. Ohoh, siin on mingi nagu nupp. Oh imet, see aitas. Mm, mis kena arooom. Georg tuli, uuris asja, ühes käes auto nn kasutusjuhend. No vähemalt jätab ta targema mulje kui 5 tsikki, kes u 10min üritavad auto kapotti lahti teha. No hommikul või millalgi teendindusse, praegu sõidab ära, kolm tsikki Georgi autosse, Kelly koos Ullaga. Õnnelikul kohal. Kõik elus ja terved.

Ei saanudki pikalt tsillida, kui juba esimesed külalised peale uksele koputust sisse astusid. Orgasmi-Laura, lõua-Kristin, kivi-Kennet ja Marite. Jah, pidi suurem pidu tulema. Seda see ka oli. Me olime ennast kõik diivanitele parkinud, vaatasime filmi ja hiljem Avandi-Otti nalju. Tundus nagu vaikne õhtu tulemas, mida see kindlasti polnud. Rahvast tuli ja tuli. Kõik olid tuttavad näod. Hello, hello my friends. Aeg lendas, nalja sai, jook läks. Mõnus väike sakk sees. Kevin rebis kildu. No kui ta ikka täielik sitapea pole, siis peab tunnistama, et ta on naljakas. Me ju ei naera, kui naljakas pole. Isegi Kriksi näos oli emotsioone märgata, see on märk! Haha. Mõned inimestest olid kabinetti kadunud, parkisin oma perse kah laua äärde. Teeme piipu. Lauri oli sõber, jah ta on tore ikkagi. Küsis kas mu needil kah nimi on jne. Ahja. Lubas meid oma sünnale kutsuda. Cant wait. Lõpuks hakkas taaskord peale "Sinitiiva 5 kabineti disko", DJ Kevän. "Armastan ma luuserit" ja muud üüratult head lood ja muusikat viljelevad kollektiivid mängiti ära. Tantsuuju-tantsuuju. Sõbranna Ullale olid seekord liiter Nipernaadit ja peale vist natukene liiga teinud. Pole hullu, juhtub kõigil. Vältimaks kaaslugejate traumasid ma sellel teemal pikemalt ei peatu. Kes teab, see teab. Lihtne. Saatsin Ulla magama. Ise jäime veel möllama. Märkamatult oli päris palju rahvast kadunud. Üks hekt jooksis saunast välja alasti Lauri, kaitsmas kätega oma meheilu ja röökides, et Kerstin võttis ta riided ära. Tere kolmas klass. Tsillisime Kaspari, Priidu ja Samuga (mina ja Eleri) veel laua ääres ja rääkisime juttu. Kaspar midagi kisuas seal Elerit, aw. Eleri, kas sa oled taaskord skedede vallutusretkel? Ära karda. Kevad on ilus aeg. Muide. Priiiiiit. Nii toreee poiss. Selliseks meheks saanud sõjaväes. Hendrik kah midagi kaagutas kõrvalt, et läheb sõjaväkke. Me vaatasime teda sellise "nooojaasiiiis"-näoga. Ei no jah, on asju, mis jäävad sellest peost ikka kummitama. Õhus oli asju.

Hommikul oli äratus kell 9, kell 7, natsa enne jäin magama. Ajasime kargu alla ja bussipeale. Koju. Peaees voodisse ja magama. Kella 14ni välja, kuni Josser helistas. Oli diil, et lähen tema juurde. Just ärganuna ei tundunud see idee nüüd väga vapsutav, pigem täiesti vastupidi. Aga okei, kark alla, 1,5l vett sisse, dušš. Kõne, "okei ma tulen". Msn - Inimesed (poisid) - Sander: tsau, sa taksot ei taha teha? Tahad? Okei, väga cool, mul läheb 20min. Kardan, et see tripp bussiga poleks väga meelierutav olnud. Tund aega, täisvaikus, erinevad voodiääred. Küll see kevad ja armastus on ikka ilus asi, right? Midaiganes. Nagu sai mainitud, siis oli see tund, ma olin seal minig 5h vähemalt. Tore aeg, tore aeg. Edasi sealt Eleri juurde, kus nad Keiduga lõputööd tegid. Sellest kunagi pikemalt edaspidi.

teistmoodi elu.

Hommik. Kool. Kokkuleppe järgi kella 13ks Nisusse. Mul on hea meel, et mingi hetk mööda Viru keskuse avarusi jõlkudes ei löönud järjekordne kramp kõhtu ja süda ei hakanud kurgus peksma. Aitäh, et sa ikka mainisid, et ema kodus on. Uued tutvused? Iga kell. Kui ma olen linnas, ära joonud teatud hulga alkoholi. Muidu? Okei, jään ellu, väike närveldamine teebki elu huvitavaks, aga selline pummeldamine mu seedekulglas pole väga huvitav. Ok, terminali ja bussi peale. Oh, Joh, kuula kui hea muusika. Nah, ei huvita. Hinga, sisse-välja. Uksenumber? Kolm, on meeles. Nisu peatus, jehu. Nüüd juba suva. Uksest sisse, tuttav lõust. Kõik ok. Täitsa hea. Ja tranformeerume nüüd viisakasse seisundisse: "tereee...". Vastuseks tuli eriti energiast pakatav "tsau". Oeh, kõik on cool. Õige ka, Anniki ju ka rääkis. Jaa, tere tuttav tuba, aken ja voodi. Mmmhm. Let the show begin. Film peale, külili (tegelt selili) pikali. Elu on ilus. Film? Algus oli sürr, keskelt oli sürr, lõpus oli sürr. Tegelt oli hea. Lihtsalt on raske keskenduda, kui keegi aegajalt kaela lakub või niisama armas on. Harjumatu aga harjumist väärt. Film läbi. Kõne Rivolt, et ta on maja ees. Kas see oli nagu hoiatav kõne? Võimalik. Arvatavasti jah. Lindistamine oli paras komöödiaklubi. Olen nüüd ka nii pro muusika/getomutt, et tean kuidas kogu see värk välja näeb. Mmmmhm. Rivo tegi märkuse, et Joosep ei keskendu talle üldse. Miks küll? Võibolla sellepärast, et kui ta parajasti nägupidi mu rindadesse ei sukeldunud, toimus midagi muud. Ei, te ei saa endiselt mulle üheksa kuu pärast tulla sünnitusmajja roosasid/sinised õhupalle tooma. Õigemini, ei saa te mulle kunagi õhupalle tuua. Aga Rivo läks ära, vahepeal tuli sõbranna ämm koju jälle, haha. Söötis meil kõhud täis. Ma pean kahte Joosepit toitma. Mis mõttes nagu. Jumalale tänu, et vähemalt üks on mähkmeeast välja kasvanud. Lükkasime järgmise filmi peale. Ilmselge vihje, et ma olen kõige igavam tsikk maamunal. Joosep tegi uinakut. Eks jah, lapsepõlv tuli meelde, hea tissipeal magada ju. Pervert. Kell oli 20 ja 17min kui ma sealt minema sain. Kui olin jõudnud Telliskivi peatusesse mõtlesin juba tagasi minna. Harjusin ära sellega vist. Shiiit. Nii ei lähe. Tehke nips, ma ärkan üles.

ei oska nime panna.

Okei. Peab enne ära kirjutama, kui see kõik mu üleinstalleeritud ajust kaduma läheb. Asi oli siis nii, et kui ma peale Viljandi reisukest lõpuks Nisu peatuses maandusin ja vajaliku inimese üle lakkusin seadsin sammud bussi peale, et sõita õdede juurde. Ei, ma üldse ei kahetsenud, et ma olin Elerile lubanud välja minna. Ma pidin minema, sest seda vihahoogu mis sealt vastasel juhul oleks tulnud saaks võrrelda Haiti maavärinaga. Parandustööd oleksid ehk vähe vaevarikkamad olnud. Jõudsin siis nende juurde ära, õnnelik Eleri jooksis uksepeale, rääkis kuidas ta oleks mind vihanud, kui ma poleks tulnud. Ära sa märgi. Avastasin, et mul on kaheksa vastamata kõnet (tsau Eleri!) ja sõnum kontaktilt "õdede ema" sisuga: me ei jõua alksi minna ostma, kus sa oled?? Aga jah. Kiirelt koivad Regalia poole, joogid taskusse, väike makeup-fix ja linna. Sandriga sai kokku lepitud, et helistab kell 23. Eelnevalt oli mulle juba info laekunud, et Käks ja Mihkel on kuskil eraldi, Käks teeb naist ja läheb koju vb. Suva tema. Me vajame Mihklit. Mida me ei saanud. Saime ennast jällegi koomaeelsesse seisundisse joonud Sandri koos oma kahe sõbraga. Me maandusime linnas piibukasse, eelnevalt kallasime turbospeediga panga varikatuse all 1,5l Gini sisse, mis polnud hea idee. Viskasime ennast vanasse heasse spoti külili, tegime piipu ja hädaldasime, et see kiire joomine polnud hea mõte ikkagi. Meile olid moodustunud gini-kõhud. Sexy or what? Lõpuks, peale paari kõne, siis maandusid meie "sõbrad". Koomas Sander, tema sugune Siim, kes oli ennast riietanud sinisesse eriti ümber pluusi, oleks väga jahedam siis oleks härral kerge nippelerror olnud ma arvan. Mitte väga ihaldusväärne vaatepilt. Alguses oli naljakas, nii 2min. Selle hetkeni kui nad laulma hakkasid. Ruumi mõõtmed pole ometigi ju 5x5m ja ei, meil polnud piinlik. Üldse mitte. Soovisin vaid, et ma saaks teha nipsu ja haihtuda. Ma arvan, et Eleri soov palju ei erinenud. Nagu meil ikka kombeks kirjutasime üksteisele telefonis pidevalt messe, erineva sisuga, lõpuks sellest, kuidas oleks kõige parem eemalduda. Võiks mainida, et pedesärgiga Siim polnud tegelt vist väga pede, sest ma olin juba peaaegu pooleldi läbi seina köögis, kuidas ta muudkui minu poole vajus. Not good. Ma käisin korra väljas raha võtmas, tagasi olles selgus, et Sander on Elerit ahistama asunud. Ei anta mu kallikesele ikka rahu selle Käksi teemaga, oh so sad. Või siis mitte. Ütlesin ka paar sõna ja lauset vahele, tegelt olin ikkagi Eleri tiimis. Aga mis mõtet on rääkida, milline näeb välja Käksi korter, kui Eleri teab isegi? Pohui. Naljakas oli ikka. Ja need minutid olidki vist ainukesed tõeliselt naljakad minutid. Ahjaa. Võiks ära lisada, et ma magasin silmad lahti. Väsimus hakkas maad võtma. Lisaks sellele nägin ma välja nagu oleks neli kilo manti ära tõmmanud, silmad väga loojas. Ei, mitte purjus, siis pole olukord mitte ainult loojas vaid vildakil. Te ju teate küll. Aga lõpuks seadsime sammud minema. Eleri surus, et teeksime väike tiiru linnas, Levikas ja värki. Okei, olin nõus. Mida ikka kaotada on. Ei saanudki kuhugi trippida, kuni vastu kõndis Rauno, keda muide eelmises seltskonnas juba üsna pikka aega oodati. Kas ta on gei? Jah, aga ta ei tea seda ise veel. Vedas meid vabakale, rääkis mingit üsna pointless teemat oma väga kunstnikuhingeliku ehk omasooihara hääletooniga. See oli üsna naljakas vaatepilt. Tore on ju vaadata, kuidas mees kujutab ette, et on räme murdja. Naistega vahekorras olles ainuke rahuldus mida ta saab on ettekujutus sellest, kuidas ühel päeval keegi talle nii teeb. Kurb aga tõsi. Aga noh siis ta ajas seal oma teemat, lisaks sellele veel seda, et kuidas talle on minu juures alati üks asi pinda käinud: see kuidas ma olen alati nii pessimistlik. Ega jah, kolm kord näinud, millest esimene oli siis, kui ma olime 16. Mees loeb mind nagu raamatut. Kindlasti mitte. Veenis meid siis tagasi piibukasse minema, avastasime et meie sõbrad laululinnud on lahkunud. Kõne. Okei, nad on Patrickus. Lähme sinna. Ei, nad pole kainemad. Kiire otsus, põgeneme kuni saame. Nii me tegime. Enne taksosse istumist otsustasime, et jah, Rauno oma omasooihar. Ja meie teame tõde.

loo moraal on selles, et ära mölise nii palju!

Gangstashiiiit motherfuckeers, yeeeboy. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ma selle lausega alustasin. Surfan getolainel. Aga no kätte jõudis järgmine kaunis nädalapäev, kui ma olin sunnitud kokku pakkima oma 150kg kaaluva meigikoti, lisaks mingid riided, ennast korda tegema. Jah, oli see saatuslik reede ja 26. märts, kui järgmine getode kokkutulek toimus, seekord Viljandis. Kuupäev, millele kalendris on ringi ümber tõmmanud nii kallis emme, Anniki ja Kelly, haha. Tore, et mulle ikka kaasa elatakse. Aga ei, keegi ei saa mulle 9 kuu pärast tulla sünnitusmajja külla, sorri.

Tripp sai alguse Nõmmelt kell 16 ja natukene peale kui Rivo oma valge unelmaga kohale kruiisis. Pakkisime ennast sinna sisse, ilusti-kenasti. Peatus benopuntkis ja Pärnu poole teele. No kes see siis läheb Viljandisse otse, milleks, lähme läbi Pänud. Aga no selleks oli vähemalt selge põhjus olemas. Nagu ka selleks, miks me tagasi tulime läbi Tartu. Pärnus oli söögipaus Merka/Melli juures, kui koduperenaise rolli tranformeerunud Merka oli süüa teinud. Muide, see oli jumala hea, tänks! Edasi läksime järgmisesse benopunkti, kus peale autosöötmist hakkasime Viljandi poole trippima. Võiks ka mainda, et nii Tallinnast Pärnusse kui sealt edasi transformeerusin mina diivani/padja rolli. Eks igal ühel meist on elus omad eesmärgid ja unistused, minu oma on saavutatud. Juba väiksena tahtsin seljatugi olla, haha. Ei kurda siiski. Teisel teelõigul pandi biidid peale ja hakati proovi tegema. Ma proovisin mitte keskenduda, aga ma ei suutnud. "Superstaari Õigemeel" koht on mul vist ikkagi ja jäädavalt peas, lisaks "...enesekindlalt - yeeboy". Ma olen rüvetatud. Mõned kohad on veel, aga nendest vaikib minevikoleviktulevik. Lõpuks oli see kaunis moment, kui jõudsime Viljandisse, peale mõningaid eksirännakuid leidsime õige spoti, Rivo parkis auto 2m uksest, väga pro. Sügav hingetõmme sisse-välja, nii astume sisse. Shiit. Okei. Polegi väga gängstasid...või siiski. Meid juhatati kuhugi taharuumi, kui mõned olid juba vägijooki tarbides vastava konditsiooni saavutanud. Ei, väga tsill. Mis ei tapa teeb tugevaks. Pole ime, et ma tugev olen, raudnaine. Lahkusime sealt ja lebotasime diivanitel, vaatasime proove. Hmm. Lõpuks hakkas kogu see üritus peale. Jah, Kenny laiv oli tõesti hea, tubli poiss ka jah tõesti. Tal polnud aega, et hingata vahepeal. Wilde, ei. Jah ja siis see heeliumihäälega noor Pelgukas, jaksab ikka tulistada neid sõnu. Tsill. Kohal oli rahvas, kes polnud väga gängsta, no välja arvata esinejad ja nende sõbrad. Viljandi on villaste vabariik, kottpüksid ja XXL pusa pole seal vist väga hõumi. Kui muud polnud vaadata, siis ennast üsna toredasse seisundisse joonud Maria tegi päris kena tantsu. Nii Samile kui niisama. Salaja ma ootasin, millal ta selle posti seal ruumi keskelt enda haaresse võtab, aga seda ei juhtunud. Võttis vaid Sami posti, mhmh. Ma arvan, et mingitel Viljandi traktoristidel kulus veel väga mitmeid tunde, et ennast maha rahustada sellest Maria tantsust, ma ei usu, et neil on õnnestud seda kunagi nii lähedalt näha ja veel laivis. Haha. Ei no väga meeldiv. ETP ja isiklike-gängsterite laivist ei tulnud väga midagi välja. Noh tuli aga mitte kohe kindlasti nii nagu mõlemad osapooled seda ette olid kujutanud. Kui kohustuslikud räpiminutid läbi said lükati mängima odavam trance ja dance, stiilipuhta riietusega noored näitsikud läksid tantsuplatsile puusadega vehkima. Ilus vaatepilt. Jäin pimedaks. Lõpuks koguneid allesjäänud osalejad taharuumi, kus sõbranna Katja pudel lasti ringi käima. Me neljakesi olime kained. Neid ja kõiki teisi inimesi vaadates haarasid vägisi mu mõtted need lugematu arv kordi, kui ma ise olen sellises konditsioonis olnud. Oi jumal. Kas ma tahaks ise ennast niimoodi kõrvalt näha. Jah, kui mul on järgmine päev kavas suitsiid teha. Muidu? Tänan ei. Piisab mõndadest mälupiltidest, sinikatest ja valutavast organismist. Aga no seal tagaruumis sai nalja ikka päris kenasti, kui välja jätta kahe mälus tsiki draamastseenid. Mis jah mingi hetk olid ka veel naljakad. Nii esimesed 5-7min. Aga need stseenid olid terve õhtu. Päris kreisi oli see, kuidas mingi vend, kes oli kunagi Joosepi klassivend ja kelle nime ma ei tea, hakkas räppima tühja kohapeal. See oli ikka no väga hull. Mille krdi pärast lastakse lavale ennast umbe joonud Wilde ja ta co kui on olemas keegi, kes teeb reaalselt sellist kraami, mida annab kuulata? Õhtu naela pani maha Riko. Üks hetk hakkab tüüp rääkima, pealnäha no nii deep teema. Pikad pausid, mis olid tingitud tema konditsioonist ja kuidas ta vist ise ka aru ei saanud, millest ta rääkida tahtis. See kuidas Merka tal rääkida aitas, kui ta juba kolmandat korda juttu alustas, sest keegi jälle ei kuulnud, mis värk on. Kokku kestis see, olgem ausad, täiesti mõttetu jutt 10min vähemalt, isegi rohkem natsa. Lõpp oli selline, et kuidas terminalis pingi peal kaks venda ütlesid talle mingi gängster vist vms (mida ta muide ilmselgelt on), kuidas ta läks ja küttis neile lõuga sellepeale kiirelt ja siis jooksis bussi peale, 1A, sest väljumiseni oli aega vaid minut. Siis tuli see saatuslik lause (kui ma saaks siia hääle lisada, siis see oleks kõige rohkem mälus oleva inimese hääl, koos üsna pikkade pausidega): "ja loo moraal on selles, et...(sellel hetkel oli tõesti õhus tunda mingisugust pinget ja kõik ootasid)...et ära mölise nii palju!" Sellel järgnes ümbritsevate inimese seas 15sek paus ja kõik panid korraga, nagu märguande peale BBBHHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHA. Ei no tegelt hea pirn oli ka see, kui ETP poisid jõid Vana Tallinnat piimaga, mis neil otsa sai ja siis Sam tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks talle piima anda. Ma ei mäleta küll jah väga täpselt neid geniaalseid lauseid, mida Sam pildus, aga fakt on see, et sitaks naljakas oli. Peale pikemalt mu rindasid silmitsedes ütles ta, et jah paar head sõõmu vist saaks. Geenius. Lõpuks mingi viie paiku sõitsime Statoli, kus ootasime ülejäänud vendasd, märguande peale hakkasime ühele taksole järgi sõitma ja jõudsime soovitud spoti. Ootasime veel mõnda aega, et teised ka kohale jõuaks ja siis saime magama, seda muidugi peale mõningaid eksirännakuid. Hommikul ajasime ennast üles. Ma vihkan hommikuid. Ma vihkan inimesi hommikul. Ma vihkan hommikuid kui ma ei saa esimese asjana peaees vestu või kuhugi kinnisesse ruumi joosta, kus on peegel. Aga muidu olen ma positiivne, hahaha. Peale söögipausi Viljandis sättis Rivo rooli Tartu poole. Seal oli operatsioon "veljed". Peale seda läksid tuvikesed shoppama, me tsillisime autos. Jah, mul on ikka imelik. Ma pole harjunud. Kuigi võin vabalt. Pole üldse minu moodi kõik see mis toimus Viljandis ja teel sinna ja tagasi. Kes kurat ma olen ja mis toimub, haha. Selline tunne on reaalselt, et kõik on mingi unenägu, keegi teeb nipsu ja elu läheb edasi nagu enne. Kuidas ma nüüd lähen linna niimoodi, et ei tutvu inimestega? Issand. Ränk on see mu elu. Aga muidu ei vingu. Mhmh mhmh. Nomnom.

4 + 2

Ma olen lihtsalt nii lohh eit, et ma pole sittagi kirjutanud sellest vapustavast nädalast, mille kokkuvõtvaks nimeks võiks panna, et elan autos ja väga ei söö. Tahaks küll originaalne olla ja alustada kirjutamist eile õhtust ehk siis laupäevast aga ei. Nii. Kätte jõudis kauaoodatud esmaspäev, kui me Eleriga pidime minema Sandri sünnipäeva pidustustele Kuutsekale. Mul oli üsna suva sellest, aga vaene Ülo oli närvivapustuse äärel ja veel hommikul lubas ennast täis lasta, kui see telefon lauapeal helisema hakkab ja Sander teatab, et on maja ees. Aga Ülo pole väga lubadustepidaja mutt, hoolimata et telefon 1,5min pärast helisema hakkas jäid ta pükod kuivaks. Sad. Kell oli 7 ja natukene peale, pakkisime ennast siis Sandri auto tahanurka kinni ja ootasime pingsalt ülejäänud reisikaaslaste peale pakkimist. Tund aega hiljem, kui kõik olid olemas hakkasime siis Kuutseka poole minema. Ei kulunud palju aega, kui poisid oma esimesed õlled lahti tegid ja neid usinasti tarbima hakkasid. Normal. Ei saaks öelda, et alguses oleks väga hõumi olla olnud. Eleri ja Käksi omavahelised suhted on nagu on, Sander oli kuskil eesotsas, vahepeale jäi veel Mihkel. No dziiz. Mida vi**u oleks me teinud sellel reisil ilma meie kalli silmarõõmuta, uue silmarõõmuta. Lisaks võiks siinkohal ka jumala teemast mööda panna ja öelda, et me polnud Eleriga midagi söönud. Meie kindel plaan kohe kell 7 siidrid avada ja närv maha juua feilis, peamiselt sellepärast et me avastasime, et sõber siidri kangus on 6,0 ja peale on punasega kirjutatud "strong". Kuid see kõik ei takistanud meil siiski kell kolm päeval olla täiesti täis. Kahekesi. Kuutsekal. Majas. Noh, peale väikest peatust Tartus ja piccipauce me siis maandusime seal lõpuks. Poisid läksid mäele ära kohe. Noh peale Sandri, kes endale kaks õlut sisse kallas ja selle tagajärjel oli üsnagi purjalik. Aga no ega me Eleriga ise targemad polnud. Poisid olid ära, me rüüpasime seal oma jooki, tsekkisime muusikat (muide, autos oli ikka ilgelt hea muss!!!). Üks hetk hakkasime mõlemad täiega naerma, sest avastasime, et silmas säravad, kõik toimub kuidagi slowmotioni peal no ja silmavaade on ka nagu on. Kui poisid tagasi tulid küsisid ka, et mis sa oled täis vä. Ma loomulikult ütlesin, et pole. Ega no kui poisid sõid, ega me siis ju ei sööönud. Niisama passisime seal kõrval, kuid nii kui nad olid ukse enda seljatagant kinni löönud, siis sööstsime peaees külmkapi poole, laksisime hullu kuhja toitu taldrikule ja sõime. Jumalik tunne, vb viga. Sest kui õhtul hakkas õige pidu peale, siis ei hakanud need tavalised ega strong pähe. Õige pidu tähendas seda, et ajasime iba, lolli juttu, poisid tegid pilte, naersime. Ahjaa. Kuidas ma sain unustada. Mihkel kukkus jää peal ja vigastas hüppeliigese räiiigelt ära. Mul oli nii kahju temast. Mmmh. Aga noh pidu siis. Et poisid läksid sauna mingi hetk. Me passisime niisama teleat. Üks hetk löödi saunaruumi uks lahti ja neli kutti (jah, meid oli kaks ja neli poissi) kõndisid käed noxide ees õue, viimasena hüppas ühe jalapeal järgi Mihkel. Ma ei saa siiani aru, miks nad sinna välja läksid, nad kordasid seda protsessi veelkord, aga no ju tundus sellel hetkel hea mõte. Ma uskusin, et meie reaktsioon on teistsugune, aga ei, meil puudus emotsioon. Peale selle, et...Eleri, sa pead tunnistama, et Käksil on ilus perse! Hahahaha. Mida iganes. No nad tulid siis saunast tagasi, Sander ja Mihkel läksid väga lamp teema peale vaidlema. Või noh Sander läks natsa närvi, shiit man, võta rahulikumalt. Aga no lõpuks oli nii, et ülesse olime jäänud mina, Sander ja Mihkel, vaatasime "Tõehetke" ja arutasime globaalseid probleeme, näiteks miks inimesest saab gei. Ei no väga vahva. Hommikul ajasime kargu alla mingi hetk, teatati, et me peame siiski kell 12 olema läinud majast. Kolisime asjad kokku ja põrdandad puhtsaks ja siis läksime trahterisse tsillima. Nalja sai seal väga palju. Mingi hetk hakkas mul ka väga sitt, need kaks õlut, mis öösel poistega koos olles jõin polnud tark idee. Ma olen seda varem ka teinud, aga ma ei õpi, milleks. Nägime trahteris sõber Priidikut ja Juss poissi. Põhiline oli see, kuidas me Eleriga FBsse koguaeg üles laksisime oma nalju, mis suht kindlalt ainult meid naerma ajasid. Lõpuks hakkasime tagasi Tallinna poole tulema. Järjekordsed 5h autos. Teised magasid, ma lugesin ja niisama panin tuima. Tavaline. Ma ei viitsi siin detailidesse laskuda nende naljadega mis seal sai jne, aega on ka nii palju möödas, et mu mõistus ei võta. Eleri tegi meeste-bloggisse pikema sissekande, kes saab loeb sealt, haha. Ehk siis Grethe, haha.

ma pole purjus!

Ei no kui mu blogi oleks modell, siis ta oleks size 00, sest ma ei anna talle ikka ei mingit toidet. Aga no eilse lihtsalt peab kirja panema. Miks on alati nii, et kui "täna tuleb vaikne õhtu", siis on see kõike muud kui vaikne? Asi sai alguse nii, et reedel peale seda kui Siljaga korra kokku sain ja enne seda, kui G'ga kinno läksin käisin Joosepi juures (mähkmeteta, loodetavasti..arvatavasti), kus mind taaskord räpilainele viidi. Pole see minu elu ka ikka kerge, haha. Solarises olin ma taaskord 2mm kaugusel, et mitte ära minestada. See juhtub alati, kui Jai Ho vastu tuleb. Njaaa. Väike jook ja Silja juurde, kus õed oma persed juba sisse sättinud olid, Ulla ka. Enne kino informeetiti mind Eleri poolt väga pidulikult, et Pärnu Kristjan tuleb ka. Bah. Sättisime G'ga oma persed ka diivanile, tuli siis härra Kristjan ka. Ei no andke mõistust talle! Üks hetk läks varjatud telefonimäng omavahel lahti, et linna minek ja raputame ta maha. Vaseke ikka nii üritas kõiki ükshaaval endale kluppi kutsuda, Kelly oli lemmik. Peale piisavat hunnikut pilte, jooki, muusikat ja seda, kui härra oli üksi lahkunud, ajasime ka persed linna, niisama tsekkima, mis värk on, jou jou. Aa. Muide, ma valdan vabalt gängstade keelt. Varem teadsime juba, et Hundädä peab ka sünnipäeva. Polnud plaan sinna minna. No samas oli ka plaan rahulikuks õhtuks. Hakksime siis kõik karjakesi minema, Siljake juba parajalt küpse omadega. Ühes kohas oli üüratu suur ja üsnagi sügav lomp. Kellyke tegi nalja meile. Kinomutt. Ma läksin ise kõige kiiremini teiseltpool lompi, Kelly teatas uhkelt, et ega tema mingi Spiderman pole ja hakkas teiseltpool minema, kus oli jää. Järgmine hetk oli Kelly oma täispikkukses lombis külili, sõrmeotstest kuni varvasteni vee sees pikali. Ja mida tegi see noor neid? Selle asemel, et ennast võimalikult kiirelt sealt välja ajada, hakkas ta külili olles lombis karjuma: "ma pole purjus!! libe oli!" Ulla oli selle hetke ema Theresa, jooksis sinna ja käskis neiul ennast viimaks lobmist ehk välja ajada. Ega see lihtne polnud, Kelly käes oli 2L pudelis viinakoks, mis kusjuures jäi täiesti püsti, kaotamata piiskagi enda sisust. Suva, murrame krdi kaela kukkudes, aga peaasi, et viin ümber ei läheks! Selline ongi õige suhtumine! Kelly ja Silja läksid siis tagasi Silja juurde kuivasid riideid tooma. Me panime Nooruse poole ajama, kus pidi olema Kadri-Ann ja ülejäänud sõbrad pilpapeded. Jõudsime sinna, läbi selle kogu ku*e ja pa*a, keda polnud oli pilpapeded ja Kadri-Ann. Rääkisin paar viisakussõna Tiinaga ja siis hakkasime Protesti poole tagasi liikuma, teepeal telefonis andes purjus Siljale käsu Protestist edasi mitte liikuda. Jõudsime sinna, tsättisime ja saime juba kohe kaks uut sõpra. Läksime siis lõpuks sisse, õed olid juba seda teinud. Hundädä kohe: "johannna! mu kallikesed! mu tibukesed!" jne. Noh see sama vana jura. Ega mul muud üle ei jäänud kui lihtsalt paukusin, haha. Ei no väga tore oli. Kuidas tema ikka ja jälle vandus meile elulõpuni armastust ja sõprust jne. Mul oli kohe jälle midagi öelda. Päris pikad dialoogid tulid. Tore on ka see, et igakord kui jook on sees, siis on kõik bestikad ju. Rahva vahelt tuli väike Jussike: "johannnna! embame ka!", see oli päris naljakas, sest ega no kaine peaga või niisama on selline väga väga smalltalk: "tsau!", "tsau!". Kõik oli korralikult kohal, no juuvist peale Jai Ho, mis on ka üsnagi hea siiski. Rääkisime Hans-Krisitianiga, aa, temaga paukusin ka, haha. Jaksu mul ikka on. Aga no Eleril oli puhta pidupäev ju, haha. Lauri oli jälle platsis. Sai oma raudadest lahti ja hakkas mõnusalt Eleri suruma, kuidas ta ju ikka mäletab seda eelmise aasta Sessioni pidu jnejnejne. Me hakkasime teda kohe kevadekuulutajaks kutsuma, täpsemalt leevikeseks. Kuigi reaalselt on vist nii, et leevike on terve talve siin, suva. Väga kurg ta ka pole, kui siis selline, kes on lennates väikese valearvestuse teinud ja nokaga vastu puud lennanud, mis selle tagajärjel on kergelt viltune. Üks hetk pandi tuled põlema, sisse lendas kiirabi, ah keegi oli pudeliga vist vastu pead saanud. Poohui, pange tuled kutsu ja pidu edasi! Üks hetk hakkas krdi head mussi tulema, vana eesti klassika, selline jaanipäeva mäluspeaga muusika. Hea. Kapa tuigerdas ka ringi seal, rääkis meile, kuidas ta oma säärt ja kubet vahatas. See oli päris naljakas. Ootoot, mis see retsept oligi. Eem: klaas suhkurt, pool klaasi mett, mikrokasse ja pärst paar tilka sidrunit ja palju edu! Aga noh tulemus oli sile. No ta näitas säärt, mitte seda...teist kohta. Niisama jaurasime seal ringi. Pool neli võtsime otsuse vastu, et Hessi ja siis koju. Hea oli magama minna, kui sitt olla polnud. Vähemalt senikaua, kuni Silja otsustas, et topib ikka näpud kurku. Milline kaunis heli, mille taustal uinuda. Tuli välja ja teatas, et Hess oli täielik raha raiskamine, oleks võinud pm uuesti läbi mäluda selle toidu. Ei no väga meeldiv tõesti.

vötame mönuga.

Muud pole enivei teha. Kirjutaks siia siis lisa, toidet, muidu vaeseke sureb üldse nälga ära. Mis muu saakski teemaks olla, kui nädalavahetus...no või siis täpsemalt reede. Laps ära hoitud, ajasin kärmelt oma perse koju ja hakkasin ennast korda tegema. No valetan. Ma passisin tühja niikaua, kuni mul oli tund aega. Sandriga sai juba varem kokku lepitud, et ta viskab mind isa sünnale ära. Suurepärane üllatus oli see ka, kui ma avastsin, et mu üks lääts on taaskord ribadeks. Oh õnne! Pidin siis prillid panema. Kuigi mulle ei meeldi prillidega pidu panna, wonder why. Rahhi kaob niigi, pole vaja, et uute prillide hind veel lisanduks. Aga nii. Sander tuli järgi, lõi GPSi otsingusse Oru põik, mida polnud olemas. Kahju küll. No mõlemad olid enne vähemalt kaardilt uurinud, kus see umbes asub. Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Lõpuks olime kuskil Harku taga, täielikus perses, GPSi pealt näitas, et me sõidame tühermaal. Naiss. Sander, mina, tühermaa - okou, haha. Peale kõnet isale sain täpsemad juhised ja selgus, et oleme täiesti õiges suunas. Lõpuks jõudsin kohale, kallis rase sugulane oma ema (minu tädi) ja vanaemaga (minu vanaema ka) olid täpselt samal ajal saabunud. Isale polnud muud kinkida, kui lill ja moe pärast pakk Rafaellot, millest muideks pooled sõin ise peokäigus ära, haha. No isa pani kohe kisama, et küll mina olen ikka ilus ja alla võtnud. Jajah. Tänan, siin on su lilled, palju õnne juubeliks! Minu päästekell oli kellegi inimese suust kõlanud lause, et Kollad tulevad ka! Ma ei mäleta, kes see oli, aga sellel hetkel olid need sõnad nagu hea muusika, mis hea tunde tekitab, kui mu kuulmeteedesse siseneb. Ei läinud kaua mööda, kui need mehekesed ka kohale jõudsid. Andke andeks mulle minu patud, aga Eleri, nah, võta ära see Siim, no päriselt! Ja ma tean, et ma pole ainuke, kes seda meelt on, haha. Aga no. Edasi. Võtsime siis kohad sisse, pressisin ennast vendade vahele, sest mõte istumisest mingi paksu ja purjus soomlase kõrval ei tundunud väga ahvatlev idee. Kohe panid mu naissuguvõsa erinevad osapooled kisama, et noh poisid minge istuge sinnapoole, et seal nii palju tüdrukuid. Paari kiire ja konkreetse lausega matsin nende mitte nii hea mõtte maha. Ja ega poisid ka seda meelt polnud, nimetasid end minu turvameesteks. Palju ei läinud aega, kui sõber lauduril pead maha võeti ja tema hurmava kujuga pudeli sisu tarbima hakati. Ma teadsin kohe, et see pole hea idee. Alutsades sellest, et ma olin piiratud saarlastega, kellega koos ei anna mingi nipiga kaine olla, teiseks...laudur? No more words needed. Õnnitluspitsid ilusate sõnade saatel kurku kallatud, mingit toidu moodi asja ka sisse söödetud ja tundus, et kogu see kokkusaamine polegi väga jube, kui ma liialt ei keskendu kus ja miks ma olen. Pealegi, pole midagi öelda, see jutt mida need kutid räägivad, oi ei. Ütleme nii, et kurb pole. Mingi hetk läksid kutid sauna, mul oli igav, mõtlesin et mängin siis kah head last/lapselast/onutütart/vennalast. Mõnikord hakkab endal ka halb, kui silmakirjalik ma suudan olla, aga kes siis ei tahaks nende ees ennast heast valgusest näidata? Maha tallata nende üleshaibitud arvamused sellest, kui suurepärane nende elu on. My ass, indeed. Edasi minnes. Päeva küsimus: mis juhtub inimesega, kes on joonud ja saunast tagasi tuleb? Õige! On umbes 5x rohkem täis kui enne. Ja no ma ei saanud ka midagi parata, et ma ei suuda nüüd üleliia kaine ka olla selles seltskonnas, mis tähendas, et ma rüüstasin siidrikasti. Mis omakorda tähendas, et lõpuks kui poisid saunast tulid, oli kõigi meeleolu...õnnelik. Mis muutus üsna kiirelt vastupidiseks. Ma ei saa aru. Martin eksole. Krdi 5 suve olen teda Saaremaal taga ajanud nagu hullumeelne, see ei saa midagi aru. Ja nüüd siis läheb tal saunas ajust jupp puudu ja hakkab mind ahistama. Kamoon mees, su praam on lännu, eksole, haha. Samas nüüd ma saan ka aru, miks ta alles nüüd siis sellele reageeris, no lisaks sellele, et tema puhul on tegemist lihtsalt ääretult pikkade juhtmetega. Ta on ju nüüd pealinna miis! Rääkis ju teine, kuidas klubis naisi sebimas käib. Aga no see klubi oli a'la Panoraam. Ega seal jah muid võtteid vist kasutada e anna ja noh, me kõik teame mis tüüpi rahvas seal käib. Siinkohal saadaksin oma kohutavalt külmad ja kalgid tervitused Kuusemutile. Aga no kella 00 ajal ütles Rigo, et hakkab nüüd linna minema, eks mul ei jäänud muud üle, kui need Kollad sinna jätta, kellest kõige vanem oli juba Margaritale käe ümber pannud. Aga noh, Rigo pani mind Vabakal maha, pidin tsikkidega kokku saama Viru ringi juures. No dziiz. Kas ma tahan sellest tripist sinna kirjutada? Ei, vist mitte. Kohe kindlasti mitte. Pole paljust kirjutada ka nagu, haha. Aga noh, saime kokku, kohutava ja kisa saatel (meid oli kolm) liikusime Silja juurde, kus ma Eleriga maas magasin 20min, reaalset und ja siis tellisin takso ja tulin koju. Ei taha korrata seda. Ei.

kogenud.

Täna oli taaskord see saatuslik päev, kui minult tõmmati ära viimane tarkus, neljas. Peaks siinkohal kohe ära mainina, et mul on süda täiesti paha. Miks? Sellest edaspidi pikemalt. Lisaks hoian ma teist päeva järjest Joosepit (mähkmetes), eile 10h, täna õnneks vähem. On reede, mis toob kaasa endaga peo ja möllu. Aga hambaarst siis. Käisin seal. Suht jäle oli. Võimalik, et ma olen lihtsalt ära unustanud selle võrratu mälestuse, mis tunded mind valdavad, kui arst mingite terariistadega mu suule läheneb. Ka seekord pidi tegema kaks süsti, ega minusugusele vaalale see üks ei tee midagi, nagu tilk ookeanile, haha. Aga no ta ragistas välja mul selle, õde kõrval jälle rääkis, küll mul on ikka ilusad tarkusehambad ja üldse ilusa kujuga hambad. Tänan tänan. Kui hammas eemaldatud ja tükk mingit riiet lõustade vahele topitud andis ta mulle lisaks kõigele kaasa veel ühe selle lapikese, et ma saaks ära vahetada, kui oma sihtkohta jõuan. Nüüd on siis olukord selline, et vahetasin selle jäleduse ära, panin uue. Aga uue võtsin ka ära, sest ma ei saa nii olla, pealegi on sellel pealtnäha tavalisel marlitükikesel mingi räme keemia maitse. Võimalik, et see on tegelikult tingitud minu suus valistevast keemilisest olukorrast. Kõlab kenasti, jah. Lisaks on see lapike täiesti läbi ligunenud ja kui ma oma kaunid hambakesed vähe tugevamini kokku surun, mitte meelega, siis kogu see staff mis on sinna imbunud, väjub. Tänu sellele kõigele on mul süda lihtsalt väga paha. No ajugeenius nagu ma olen, ei söönud enne arsti, mis tähendab, et ma konkreetselt värisen ühe keha. Vibreeriv vaal, kuskilt on see nimi ka varem läbi käinud, hmm.

Paistab et eile tüdrukutega arutaud idee tuleb täna õhtul käiku lasta. Padrun suhu lükata ja asi vsjo. Kellel meeles mu ühe eelmise hamba tõmbamine oskab arvata, mis olukord valitseb. Jah, ilaülevool on metsik, see kõik on segunenud verega. Andke kaussi. Kardan, et õhtul läheb keeruliseks, kui ma peale teatud konditsiooni saavutamist kaasmaalastele seletama hakkama, miks nöör mul suurnurgast välja ripub ja...mis nöör? Lisaks kõigele on minust kaine peaga juba raske aru saada. Aga õhtul ootab siis kõigepealt ees kalli isakese sünnipäev, kus näen ära kõik oma lemmikud ja superlemmikud, kui ma seal ennast olen vastavasse meeleollu viinud teatud vedelikke tarbides peaks mõtlema, kuidas ma sealt pääsen, sest linnas ootab kari tsikke ja koht nimega "Korter". Peaks tervise kellelegi hoiule andma. Mälu pärast pole vaja muret tunda, sest pähe kinnitame kiivi koos kaameraga, haha.

Viimased kaks päeva on Joosepil (mähkmetes) teemaks olnud Teletupsud. Ma hakkasin mõtlema, et on ikka varjatud mõjutusega saade mõeldud. Algatuseks on see esimene vend kas transa või homo. Suur ja lilla, pealtnäha nagu mees, seda seni kuni ta ilmub kaadrisse oma lateksist punase käekotiga või balleriini seelikuga. Niiet kellega on siis tegu, krt ma ei saa aru? Teiseks, see teine vend, roheline, see on ju puhta afro-ameeriklane. Ilmselgelt palju tumedamat tooni "nahk" kui ülejäänud kolmel tüübil. Ma eile arutasin seda kõike väga pikalt ja põhjalikult ka pere teie lapse Liisaga, kes naeris pisarateni. Ma ei saa aru sellest värgist. Miks inimesed naeravad, kui ma olen vihane või räägin tõsimeeli midagi? Tänan tõesti, jah jah. Aga need Teletupsud on ühed kahtlased vägid, seda ma räägin.

Aa. Kiirelt siis sellest ka, et eile kui koju jõudsin jooksis mulle uksepeale vastu kallis Salme, kes ropendas ja raputas mind. Noh reaalselt ei raputanud, arvestame siinkohal fakti, et tegemist on siiski ligi 90a vanaprouaga, eile sai ka taaskord kinnitust, et üsna seniilne teine. Nimelt olla koer seina augu näirinud. Kui ta selle lause mulle ütles, oli kerge MV moment. Siis näitas Tiina köögiseinas olevat auku, et koer on teinud. Ma ei tahtnud küll vanaproua fantaasiat ümber lükata, kuid see auk on seal olnud ligi kuu aega ja seda ei saaks koer nägida, sest....see on perfektne nelinurk. Bruno võib olla tark (seda siiski vaid valitud hetkedel, kui mängu on kaasatud ka toit), kuid sellist auku ei suudaks tekitada isegi tark politseikoer Rex. Teiseks oli siis teema, et ma alumise korruse radikad sisse lülitaks, et muidu külmuvad lõhki. No jah, sul on õigus, see oht on väga reaalne...KUI VÄLJAS ON OLNUD NÄDAL AEGA JÄRJEST -20KRAADI!!!! Mitte päeval plussis ja siis öösel väike miinus. Nimelt lubati ööseks koguni miinus 7 kraadi. Ega me jah elame ju puukuuris, kus puudub soojenuds ja seinad. Ega sealt kukkus veel paar pärlit, pole midagi. Lõpptulemus oli sellele nn insidendile väga kasulik. Ma võtsin labida ja hakkasin lihtsalt jääd purustama. Jääpurustaja-vaal. Fakkjee, ma olen mitmel alal andekas. See meeter korda meeter jääKAMAKAS, mis katuselt alla sadas, selle kätte võtmine ja minema tassimine ei osutunud eriliseks probleemiks. Kui välja jätta hommik, kui mu selg oli täiesti lukus jälle, shit happens. Ema ütles sellepeale, et Salme peaks mind tihedamini närvi ajama ja et miks ma siis nii ei reageeri, kui tema mind närvi ajaks. Miks siis? Sest sellisel juhul oleks ma jää ära lõhkunud juba distantsil Tallinn-Valga. Noh kui juba nii perse kukkunud õhtu oli, mis seal siis muud ikka, kui ikka uhkelt lõpuni. Kallis sõber N. Mets hakkas taaskord ajudega nõkanõka tegema ja täna oli projekti aruande paranduste tähtaeg. Kohutavalt keeruline on jääda viisakaks, parandada vigu, välja mõelda jura, kui endal kõrvadest juba tossu välja tuleb. Loodame, et seekord jääb meile 140cm bestikas rahule. Vastasel juhul..Tartusse tahad lennata? Naine, sa ei tea mis spordialaga ma olen tegelenud, hahaha.