tagasivaade.

No siin ma nüüd olen. Mus'i lennujaamas, lend jääb hiljaks. Kahtlaselt kõhe on olla ja kõhus kergelt õõnes. Mitte selline tunne, mida oleks oodanud. Paratamatult on vist nii, et kui sa elad 35 inimesega nädal aega koos, siis üks hetk kui tuleb see "head aega ja jääme siis suhtlema" hetk lööb mingi mitte väga kena emotsioon sisse. Kõige kurvem on, et mu best buddy Sanita jäi siia, mingi imelik värk, aga ta lendab homme siit, aga ma tean, et jätsin ta headesse kätesse. Seda pean ma küll kirjutama, et mida rohkem ma türklastega kokku puutun, seda paremaks mu mulje nendest jääb. Loomulikult on neid kes eesti tüdrukuid netis ahistavad ja veebikas nokut näitavad, aga nii suure riigi puhul ei saa niimoodi üldistada, 80miljonit elanikku on ikka päris kenake arv inimesi. Jumal (või noh Allah) olgu tänatud, et tänapäeva vapustavas ühiskonnas on selline moodne seadelis nagu arvuti, mille sees on internet ja mille sees facebook! Mis Saintasse (Sany'sse) veel puutub siis õnneks elab ta Riias, mis pole ju mingi vahemaa, niiet kindel on küll see, et temaga jääme me suhtlema. Kogu see laiali minemine siin kohalikest kiskus ikka päris emoks ära, pole midagi. Viimastel päevadel suhtlesimegi Sanyga kõige rohkem türgi pooistega. Nõks on selles, et ega nad kohalikku keelt ju ei räägi. Eile "rääkisin" Faruk'i ja Abduliga ehk näitasime teineteisele türgi-inglise-türgi sõnaraamatust sõnu, aga see on nii lahe, kuidas nad nii üritavad. Aa Eleri, kui sa seda loed, siis sulle infoks niipalju, et siin Mus'is elab Siim Kolla türgi versioon, ainult tumeda pea ja pruunide silmadega, nimega Hasan. Kes oli ka enamvähem ainuke, kes inglise keelt mõikas ja kellega sai mingi päris korraliku vestluse maha pidada. Ei nad on tõesti nii toredad! Ma tean et ma ütlesin sama Rumeenia türklaste kohta, kes seal projektis olid, aga nad olid ikka mingite kergemate pervari kalletega, aga ma kahtlen kas kuskil mujal saaks leida veel sõbralikumaid ja heatahtlikke kui nemad. Oli see algus mis oli, lugesin päevi lõpuni, aga nüüd on jah selline natuke kõhe ja imelik. Harjusin kogu selle olukorraga siin ära ja poes kehakeelis ning kätega asjadega selgeks tegemisega (noh kätega et numbreid näitama jne), lõpuks ei tundunud see üldse enam selline pommiauk nagu see esimene kultuurišokk. Mida rohkem ma siin olin seda suurem tahtmine tuli ise teha midagi. Ma KINDLASTI!!! tahaks kirjutada ise mingi rahvusvahelise projekti ja nii imelik kui see ka poleks siis kõige lahedam teema oleks sellele midagi rahvustantsudega seotud. Siin me tantsisime nii palju neid kõiki erinevaid tantse ja eriti kui selline keeleblokk on siis need on reaalsed ice-breakerid.

Muide, ma olen vahepeal lennukisse jõudnud. Pidime lendama 15.10, startisime 16.10 naaaais. Aga istun siis koos lätakaga, Linnaga ja rääkisime üldse projektist. Loomulikult peab tunnistama, et kogu see asi oli väga halvasti organiseeritud, kohapeal ma mõtlen. Ja eesti organisatsiooni poolt ka üsna. Vb see ongi peamine põhjus, miks ma tahaks ise projekti teha, siis ma tean, et tuleb hea. Helljee egoboost. Aga no veel mingeid muljeid. Noh leedukad hoidsid nii omaette, rumennidest Karmen (kes on 40 a keemia õps) ja Raluka (kes ei rääkinud inglise keelt) läksid vara magama igakord ja poisid istusid oma toas uks pärani poolalasti ning andsid enast parima, et kõik iga seda märkaks ja teaks. Eesti kutid olid enamus aega koomalähedses seisundis, lätakate sekspomm Baiba täissüstitud huulte ja suure tõenöosusega kunstrindadega läks ka varem magama, Linna polnud ka nagu peomutt eriti, Janis ja Agita olid tõsiusulised. Niiet me siis Sanyga olime sellised ükskikud hundid. AAA! Põhijutt ju. No varem ma kirjutasin meie koolitaja Özkuri kohta, et teine nii vahva mees jne. Noh üks õhtu oli väga purjus ja läks Sany kõrvale magama ja asjas kätt ümber jne. Ja siis üleeile vms läksid nad koos Chloe'ga (prantslane) tuppa ja siis Chloe pärast rääkis kuidas Ozkür olid küll ühte ja teistpidi proovinud. Naaaais!!! Ozküriga tuli meelde minu ja mu parima türgi sõbra Faruki põhinali (noh rohkem me teineteisesr aru ei saanud kui see nali), et ma ütlesin kuni 6nda päevani Ozküri kohta Özküz, Faruk siis käis ringi ümber ja naeris omaette et "özkuz ja özkuz". Mmmmh. No mina ei tea nende nimesid. Hiljem sõnaraamatu abil tuli välja et Oküz on lehm türgi keeles. Sellest siis nali. Aga okei, see post kisub jube pikaks, ma prooviks nüüd lõpetada. Muidu muutun samasuguseks nagu peale Rumeenia projekti, kus ma Poola lennujaamas pisaraid valasin. Aga ma prooviks mingid odavad Riia piletid saada ja siis Sanyle külla minna. My body!!! Oeh jah. Aa. Ma kuulsin, et kodumaal pidi mingi kohutav kaos olema lume pärast. Naaais. Üks päev saab veel vabalt olla, lähen ründan seda kotipoodi, kui ma ükskord sinna hostelisse jõuan. Aga okei. Rahvusvaheline projekt on mu eesmärk järgmiseks!!! Ja mul on Mus'i Youth in Actioni kuttide kontaktid kõik olemas! Kindel see, et mõndasid nendest ja lätakaid tahaks kindlalt. Iseasi kuidas türgi poisid nende rahadega saavad, sest 70% inimesest on töötud selles linnas. Aga ma ikkagi igatsen juba seda. Amazing!

kaksvägakiiretpäeva.

no ma pole üldse vahepeal netti saanud. viimased kaks päeva on päris kiirelt läinud. üleeile, ehk siis see oli esmaspäev oli türgi-prantsusmaa-rumeenia kultuuriõhtu. päeval ma ei mäleta mis tegima, mitte midagi vist. ega see väga põnev küll polnud. hea asi oli see, et see pani meie sihi selgeks, et nii igavat asja küll pole vaja teha. teisipäeva hommik algab 10.35 mis on ikka väga suur saavutus siinmail. päris lahedad enerdzaiserid ja värgid. hommikupoole oli enda riigi ... kuidas eesti keeles on...social exclusioni kohta ettekanne. väga pro.  siis tsättisime niisama ja özkur näitas meile mingeid lahedaid videoklippe ka. pealelõuna oli minu ja Sunny (mu lätakast toakaaslane kes on minu uus kaaslane, me sellised kaks ükskut hunti)  korraldada, tegime foorumteatrit. kokkuvõtteks võib öelda et päris lahe tuli kokku. teised olid ka rahul. õhtul kuulus siis meile ehk lätileedieesti õhtu. vägaväga hästi planeeriud ja tegime baltiketti! laulsime ja igast kino. pärast mängisime joomismänge aga noh ma ei osalenud. mohamedid osalesid aga ei joonud. kella poole 3ni mängisime igast lahedaid mänge, mis tekitasid vb natukene füüsilisi vigastusi. aga jätan need meelde. väga lahedad mängud. ja siis mingi kella poole 4ni rääkisime niisama juttu ja lõpuks oligi uneaeg. 

tänane algus pidi olema pool 11 nagu igakord, alustasime mingi 11 peale natukene. rääkisime naiste õigustest ja tegime postreid. no selline üsna huinamuina. özkuril oli muidugi eriline tuumapohmell ka, nagu umbes 60% osalenutest. nüüd on muuvinaitt, lähen tsekin mis värk on. ega siis pole rohkem küll midagi kirjutada. aa mingipäev saime rahad ka tagasi. ma ei tea mis päev see oli. cya

niisamajumalatühipäev.

hommik pidi algama sharp at 10. nooo kell 10 polnud ühtegi inimest veel selle meie ruumi läheduses. algus oli kuskil kella poole 11 ajal. pidi olema töine päev aga kuna selgus et pajudel pole nimed ikka selged siis esimene pool päevast tegelesime selle probleemi lahendamisega. ma võin kõik need nimed juba unepealt ära öelda. lahedaid mänge tegime selles mõttes oli normaalne. meie koolitaja, özkuz (ma pole kirjapildis kindel aga nii teda hääldtakse) tegi hilinejatele karistuse, mis oli ikka paras komöödia. point oli selles, et kehakeeles pidid seletama mingit sõna, sõnaks oli "lion". trikk oli selles, et meie kõik teadsime seda sõna ja pidime kõike muud pakkuma kui õiget vastust. sealt lendas variante nagu sexy bitch, santa claus, shrek, angry mouse, estonian (mida pakkus andres ise) etc. naerda sai kõvasti. enne rääkisime niisama teetassi taga juttu özkuziga ja ma rääkisin mida ma teinud olen. nüüd ta vahepeal tuleb mu juurde ja seletab miks ta midagi just nii tegi töögrupis jne. selles mõttes annab ta mulle palju õpetust, mis on väga vahva. peale teepausi (see pole võimalik kui palju siin riigis teed juuakse muide. eile tuli türkalne minu juurde küsis kas ma teed tahan, ma ütlesin viisakalt ei, 4min pärast tõi ta mulle tee...hmm) olime gruppides niimoodi et igas grupis oli iga riigi esindaja ja üks grupi liider. pidime tegema laulu rahust, diskrimieerimisest, tõrjutusest või kaasatusest. ega nalja jälle vähem saanud. nüüd lähevad juba päevad kiiremini sest kõik teavad kõiki, väga pro. 

peale lõunasööki, milleks oli klassikaline püreeritud hernesupp ja paneeritud kalad (mida ma sõin, ma olen väga uhke enda üle) läksime üles mägiküladesse. see vaatepilt oli küll üsna masendav. pilte laen iga päeva lõpus kuidas suudan SIIA. seal üleval oli ikka päääris külm. kui mees TEED tõi kukkusid need tal maha ja meie kahele kangelasele (loe: silver ja kasper) sülle, oi neid kilkeid ja kiireid liigutusi. pärast seda vahvat momenti hakkasime jala alla linna tulema kaubanduskeskusesse, kust ma leidsin poe, kus olid kellad 10 liiri ehk ca 80eeku. ma hullusin. sain veel ühe laheda salli 2,5 eest, noh pm tasuta. eks peab veel silmad lahti hoidma. kuna meile oli vaba aega antud üle 2 tunni siis me 1,5h istusime niisama seal. meiega ja meist tehti pilti ja üks kohalik, kes oli väga sümpaatne nii oma olekult kui inglise keele kohapealt tsättis ka meiega natukene. meil olid kõhud juba nii tühjad et haarasime ületee kebabi, ma jäängi vist seda kiitma. leedu tsikid küll kommenteerisid et see maitseb nagu kassiliha et neid kodumaal küll parem. ma ei suuda seda uskuda. õhtusöögiks läksime kohalikku restorani. ma tellisin endale mingi asja mida meie teine juht ja liider mustaf kiitis taevani. liha oli hea, see nn jogutikaste mis oli maitses nagu hapupiim. mitte väga hea elamus. kiirelt liikusime edasi hostelisse. natukene pidu toimub nüüd, tantsin türgi tantse jälle ja mängisime istumistantsu. 

teised eesti poisid, üks lätlane ja üks leedukas pole vahepeal kaineks saanud. ja thats it. rohkem ei tulegi nagu asju meelde. xx

minu teine juubel.

No mis seal ikka. Päev numbriga kaks. Pidi algama kell 10, siis muutsime ümber, et kell pool 11. Poisse äratasin neli korda, viimane kord ütles Kasper mulle, et annab mulle dollar kui ma ta rahule jätan. Tänks dude! Aga noh saime grupi kokku kella poole 11ks, siis öeldi et noh ootame siis Lätakad ka ära, mis tähendas, et meie lõplik algusaeg oli 11.20. Noojah. Ega siin kellaaegade see sõbraks olemine neil väga välja küll ei tule kui nüüd aus olla. 

Tööpäev kui selline koosnes erinevatest ice breaking mängudest, millest ma ülla-ülla teadsin kõiki. Aga no need nimed. Prantslased olid ainukesed, kes enamvähem oma nimed suutsid välja hääldada. No esimene mäng oli loomulikult see, et kõik ütlevad oma nime ja teevad liigutuse ja iga järgmine peab kõiki eelmisi nimetama ja tegema. Ahmumud ja Zikazukamukadega oli alguses ikka päris keeruline, aga nüüd on kõik enamvähem meeles. Peale lõunat tõsteti meid ümber päris istumisvõimalusega veetseesse ja just katsetasin, et isegi sooja vett tuleb duššist. Niiet kõik üsna pro. Pealelõunat veel mõned mängud, õhtusöögiks püreeritud hernesupp ja mingi üsna hirmutava välimusega asi veel. Lõunaks muide oli kebab, mis oli noh kamoooon, seda nad küll teavad kuidas tegema peab. Ootšen harašoo. Aga no nüüd main event.

Hommikust alates olen ma üsna üritanud oma sünnipäeva varjata, sest ei tahtnud nagu seda vastutust selle eest, et peaks nüüd mingisuguse olemise maha pidama. Need kes teadsid ja kellega jutuks tuli need soovisid õnne, muidu olin selline tagasihoidlik. Aga mängu "seisame ritta sünnipäevade järgi" ajal tuli mu sünnipäev välja. Noh selline korralik aplaus ja sellega nagu asi piirdus. Mulle sobib. Peale õhtusööki läksime kohalikku pulma. No jummel küll. Kuskil 500 inimest, meie juht ja õpetaja (höhö) teadis rääkida, et kõik on alati oodatud, sest kõik on siin Mus'is omavahel sugulased enivei. Noh läksime siis ka meie sinna. Punane korralik vaip, vasakul pool istuvad mehed, paremal pool ruloode taga on naiste sektsioon. Päris kummaline ikka. Saime meeste poolele enda grupile lauad, siis hakkasid meid nagu loomaaia loomi väiksed lapsed vaatamas ja telefonidega pilte tegemas. Neid oli seal meie ümber kuskil 30 kanti lõpuks. Parim hetk oli vist see kui läksime kõik tantsima. Kuskil 200/300 inimest on ringis, vallalise naised võivad ka olla, meestel piiranguid pole. Läksime siis ringi, tants ise oli lihtne aga kogu see mass ja selline mingi päris vahva õhkkond tegid selle üllatavalt meeldivaks ja väga lõbusaks. Muidugi jooksid kõik oma kaamerate ja telefnoidega meie suunas ja peamised atraktsioonid me olimegi. Pruuti ega peigmeest küll ei näinud. Pilkude saatel läksime oma lauda tagasi, kui kõik lapsed jälle jooksid ja meie ja meist pilti tegid. Väga armsad iseenesest. 

Järgmine peatuspunkt oli mingi vesipiibukoht, kus kohalik muss mängis ja tantsuujuti. Ma ikka mõtlesin, et eestane vana laulu- ja tansturahvas oskab rahvatantsudest ainult kaerajaani ja sedagi demostreeritakse alles peale mõnda jõujooki. Aga need kutid siin iga loo järgi uus tants, väga lahe vaadata ikka. Ja ega need lihtsad tantsud pole, vahepeal on tempo selline, et ma mõtlesin kuidas nad sõlme ei lähe. Minu alaarenenud korditsioon pole nende tantsude jaoks mõeldud. Üks hetk jäi muusika tasa ja sisse tuldi küünaldega tordiga ja hakati laulma "happy b'dayd". Väga armas, päriselt. Kook oli ka ülihea. Sõime kooki ja niisama tsitt-tsättisime. Lõpuks nüüd jõudsin siia ja panen nüüd korraliku une maha. Homme pidime mägedesse minema ja kuhugi välja silla peale jõe äära õhtust sööma. Loodame parimat. 

Aa. No ja seda ka, et poisid ostsid eile õhtul veel viina, 0,75l pudel maksab 31 kohalikku ehk siis korruta see 9ga. Naaaaisss.....

Aaa nr2: ma tegin pilte ja Andres tegi pulmas video ka. Ma proovin pildid vähemalt homse päeva jooksul üles saada, kui õnnestub, sest ma avastasin, et mul pole 1GB mälukaarti kaasas ja kaart on täis. Jei. Aga jah annan parima. Video sebin ka kindlalt endale arvutisse.

Ega kõigil pole võimalust oma juubelit pidada kellegi täiesti suvalise pulmas, mineid kohalikke tantse tantsides ja täielikus pommiaugus. Im special. Tegelt väga rahu.

Aa nr3: Tiina saatis sellise sõnumi, et ma pidin maha surema naerust: Palju õnne ja aidaku sind praegu Allah! Loodan, et sa praegu selles pulmas ei ole pruut!

euroopa vs araabia vs aasia

No okei, alustame siis.
Ega see kerge pole siin…ja meie laulame depressivsed Eesti väikelinnad. My ass!

Alguse sai siis asi Helsingist, noormehed teatasid, et nemad on maganud 30min, kurja kuulutav algus. Nemad kadusid kuhugi, meie Andresega (kes on 160cm ja minu tõsihingeline kaaslane ümberlinna reisidel) panime pagasi maha ja hakkasime arutama. Tema olevat aasta Austraalias ringi trippinud ja üldse mingi rändaja mees. Helsinkis võttis meid peale Silveri (kes koos Kasperiga on sellised maaossid, korraliku lehmapiima peal kasvatanud haapsalu poisid) isa, kellega aja parajaks tegemiseks suundusime Jumbo keskusesse. Vahetasime raha ja kolasime ringi, haarasime natukene hamba alla ka toitu ja suundusime lennujaama. Seal tegime check-in'i ära, pagasit kilesse pakkida ei õnnetunud. S ja K läksid väga kahtlaste nägudega Fantat ostma. Natukene oli arvata, milleks. Läksime A'ga turvaalasse sisse juba, passisime niisama YouTubes ja otsisime kodumaa esinduseks mingeid videoid, mida annaks näidata. Lõpuks läbi ime jõudsid kohale ka meie kaks teist, kes peale meeletu koguse Fanta joomist olid omastanud vapustavad kehaaroomid ja meeleolu. Tegin lihtsalt nägu et ei tea neid. Ei õnnestnud aga see selleks. Natuke üle kolme tundi lendamist, koos ERITI hea toiduga. Passikontrollis küsis piirivalvur mu käest kas ma kohalikku keelt räägin. Ma alguses ei saanudki nagu aru kas ta teeb nalja või on niisama natukene jobu. Pagas kätte saanud suundusime välja bussi või muud transpordiliiki otsima ja…issand kui soe! Kuum õhk lihtsalt puhub näkku. Õhukese kampsuniga kannatas täiesti rahus õhtul veel linnapeal ringi käia. Hostelisse jõudsime peale tutvumist kohaliku metroo- ja trammiliikluse süsteemiga. Tore on vähemalt see, et Istanbulis räägitakse natukenegi seda rahvusvahelist keelt. Hostel ise oli väga armas, öö 7 euri on ikka eriti hea. Toas olin koos New Yorki ja Austaalia tsikiga. Jätsin neile paar kalevi kommi ka padja peale, päkapikkude aeg ju. Hostlist 3min kaugusel on peamozee Salut Ahmet (vms). Pimedas ja uhkes valgustuses oli väga ilus, hommikul enam nii ilus polnud. Kusjuures lennukis lugesin ajakirjast, et kuna Istanbul on kultuuripealinn 2010, siis enamus raha kulus selle mozee renoveerimisele. Ei saaks öelda, et seda märgata oleks. Salut Ahmedi vastas oli veel teine üsna suur mozee, muidugi kaasnes sellega ka hommikused palvetamise sireenid, mis isegi läbi mu vapustavate kõrvatroppide tungisid. On ikka jäle heli küll. Õhul käisime korra kebabi näost sisse ajams, A'ga natukene pildistamas, teised läksid edasi peole. Ega neil on see pidu ju hommikust peale kestnud ja hästi see lõppeda ei saanud ja nii läkski. Öösel Silver helistas, et mis hosteli aadress on (kusjuures Kasper kirjutas selle endale käe peale), et nad on politseis, et neid on röövitud. Ma ei saanud midagi aru. Saatsin aadressi ja mõne aja pärast helistas, et nad lähevad lennujaama ja mingi väga segane jutt. Eks konditsioon oli ka vastav. Hommikul selgus, et keegi oli üritanud neid tappa ja öelnud et nad peavad üle 2000euri maksma ühe joogi eest. Et nad ei julgenud hostelisse jääda ja läksid lennujaama, et seal turvalisem. No ega ma väga rohkem uurinud pole, said oma šoki kätte ja ehk enam ei lähe linnapeale laiama. Hommikul käisin mozeede juures veel tuuri, siis oli juba nii palav, et kreem voolas mööda nägu alla, aga noh kapsun ja sall peavad ikka ümber olema, sest muidu need Mohammedid ei suuda ikka üldse kuidagi olla. Läksin nurgatagusesse kohvikusse ja sõin väikse tõusti. Kelmika nöo ja puudulike hammastega kelner tõi mulle tee, ütles et kingitus. No las kingib. Kuigi see ülikange ja kuum tee sellisel temperatuuril polnud hea idee, aga no pidi jooma, kui teine kinkis. Õhul veel purjalik Kaspar hakkas eesti mehele (kes meenutab oma käitumiselt väga mu kullakallist papakest) kuulutama, et mida iganes vaja on, kõik hinnad on kauplemise küsimus. Viie sekundi pärast kargas pubi terrassile välja veel vähemate hammastega vanamees kui see hommikune ja ütles, et ainult mulle on tee 5TL (1TL = ca 9eek). No ma ütlesin, et ma ei pea isegi midagi kauplema, ma olen nii pro, et mulle tehakse kohe ise allahindlus. Teiseltpoolt teed pakkus mingi muda mulle veel mingit asja, no loomulikult vaid mulle mõeldud hinnaga. Nagu ka kõikidele teistele turistidele arvatavasti.

Hommikul, no tegelt kella poole 12 paiku jõudsime lennujaama, et edasi Mus'i lennata. Aega läks selle check-in'i koha leidmisega aga üles leidime. Meid leidsid üles ka meie rööviohvriks langenud noormehed, kellelt siiani on röövitud vaid uni ja värske enesetunne ja alkoholi poolt ka suurem hulk raha kui ma õigesti aru sain. Suundusime selle kohaliku lennu peale, kus jälle sai õnneks päris head toitu. Jei. Aga Mus….No ma ei tea kust alustada. See on ikka pommiauk. Keegi inglise keelt ei mõika, no mida pole (issand see jube palvetamisele kutsumise lära tuleb jälle aknast) ka imestada, sest turistipiirkond see just pole. Käisime A'ga ka natukene linnapeal ringi. Ühel ja ainukesel peatänaval müüake kanalisatsiooni torudest ja revidest kuni aluspesu ja lõngadeni. Tagasi tulime mööda väikseid tänavaid. No eks ma homme valges teen ka pilte, ilusat pole miskit. Maju köetakse autokummidega ma arvan, sest terve linn on haisu täis ja paksu tossu. Inimesed, ükskõik mis soost või vanusest, passivad mind kui loodusimet. Aga no sellessuhtes on nad normaalsed, et nad pole sellised debiilsed ahistajad nagu Tuneesias või Egiptuses. Kui miski Türgi pole siis Euroopa. Tegelikult kuulub ju Türgist Euroopa piiresse vaid väike osa Istanbulist, ülejäänud on juba Aasia poolel. Olekult ja kultuurilt on puhas Araabia maa. Laupäeval proovin Istanbulis minna sinna sillale, mis ühendab Euroopat ja Aasiat, seal pidi isegi mingi joon maas olema, mille ühel pool oled Aasias, teisel pool Euroopas. Saab keksida seal.

Aga õukei. Varsti õhtusöök. Aa. Kokku on meid siin kuskil 24, peakorraldaja ise ei räägi pm ühtegi sõna inglise keelt, mingid nooremad tõlgivad teda, eks nalja hakkab saama. AAAA! Põhijutt. Praegune hostel. Homme tõstetakse toad ümber, praegu meie toa peale on kasutada avalik WC ja dušš. Wc on auk maas (ma ei tee nalja, ma käisin ise ka seal, iuiuiuiuiuuuuuu!!) ja dušš on mingi niriseva veevooluta ja sooja veeta a'la aiavoolik. Loodame homsest parimat. CYA! XOXO.