moosipallikesed, hah.

Rääkisin üle pika aja Tobbi-jobiga ja Bruniga. Alguses eraldi, mis polnudki nii hull, kuid peale Tobbi geniaalset ideed ühes vestluses rääkida, teadsin ma, et ega sealt midagi head ei tule. Ega see tead-mis intelligentne jutt polnud, mis sealt tulema hakkas, aga nii naljakas oli ikka. Raipenahad on need kaks ikka noh. Jube isu tuli suve järgi ja mõnusa tsilli järgi kose ääres, kus need tarka...no ütleme nii et elulistel teemadel arvutavad, haha. See suvi jäi ju joal täiesti vahele, god damn. Ja praegu ei kipu sinna, sest väljas on -10 ja lumi põlvini. Muidugi andis Tobbi mulle ka hea idee, kuidas KK'ga suhtlust alustada. Nimelt, et ma talle kirja saadaks sisuga: otsin meest, kes tahaks mulle kotte sappa riputada. Ma usun, et sellise kirjaga võluka ma ta lihtsalt oimetuks. Kui jutt juba KK peale läks, siis lähme edasi selle teemaga. Follown teda nüüd avalikult Twitteris, lisaks veel igasugu inimesi. Eilne õhtu möödus Twitteris erinevate kodumaa kodanike säutsatusi (mida iganes) lugedes ja naerdes. Geniaalsed inimesed lihtsalt. Genka, Raua ja Osoka kirjutised on lihtsalt nii tabavad. Eile veel käisin PGs jõulukal, kus oli ka Mikk R, tule jumal appi kui kena noormees, haha. Paar aastat veel siis on küpse, haha. Reede õhul käisin Stenil külas, tegin tähed üle ja kõrva taha J tähe (loe: jobu, joller, jänene, junn, jässakas, juudas, JUMAL?). Kelly sa tee M täht nagu muhe, mu**, muusa, MOSES. Nädalavahetusest kui selliset pole midagi kirjutada, sest väljas ei käinud ja hoidsin mõlemad päevad Lennat. Hea, et ainult kaks päev, sest kui ma oleks kolmanda ka hoidnud, ei tahaks ma last järgmised 10a, haha. Not.

Viskasin kiirema pilgu oma toale. Peaks koristama, enne kui Mother Mary koju tuleb ja häälepeaelad valla laseb. Pesu on juba 4 päeva kuivanud, peaks nüüd juba kuiv ju olema küll, haha.

Aga hea uudis on see ka, et kooliga on selleks aastaks ühele poole saanud. Jeesh! Muide, G näiteks sina. Kas sul 27ndaks on plaane. Võiks minna kossu vaatama. Mis arvad?

Juba ülehomme saab ennast lõhki süüa. Wonderid peaks vist ära jätma, haha. Läheb raskeks.

vahet pole enam.

See semestri lõpp on hullumaja lihtsalt. Neljapäeval oli kergejõustik, kus kõik said oma asju järgi teha pluss veel uued asjad lisaks. See oli päris kreisi. Õppejõud läks juba lõpuks päris vihaseks. Mul oli poistest kahju, kes seal ootasid pool tundi meie järgi ja siis selle turtsuva naisterahva endale said. Noh, nad olid pool tundi varem kohal, mis tähendab, et nad passisid seal jälle. Aga tõesti, nüüd on juba jumala ükskõik. Rääkisin nendega suvalt juttu, ega siin midagi enam päästa pole, tõesõna. Järgmisest semestrist on meil enesekaiste poistega koos, et las näevad selle hullema versiooni ära, siis pärst pole selline šokk.

Kui kerka läbi sai oli meil arvutini aega Keiuga ja mõtlesime, et kodust enam läbi ei jõua, lähme jõukarisse siis. Tegime seal üle poole tunni jõudu. Kohutavalt hea. Kõhu-, jala- ja käelihased tegime korralikult läbi. Kõhule ma armu ei andnud, mis oli ka täna hommikul tunda, kui suure kiirsuga tahtsin üles tõusta ja avatasin, et see on natukene raskendatud. Pärast läksime arvutisse, seal tegime kontrolltööd, mille sain kokkuvõtteks A. Kaks ainet on läbitud lõplikult ja mõlemad on A, AA nagu ma olen, hah.

Täna hommikul oli ujumine. Enne sai veel oma asju järgi teha, paar asja tegin. Kuna meid oli nii palju ja palju asju tegemata, siis läksime üle aja jälle. Üks hetk passin niisama vees selle trepi juures ja keegi kükitab kõrvale: no tsau! Kes see muu olla saaks kui Muna. Ega siin polnud enam midagi päästa. Rääkisin temaga juttu ja vaatasin isegi otsa, ümber ta ei kukkunud ja hing kinni ei jäänud. Sama ei saa öelda minu enda kohta, kui ma hiljem ennast peeglist vaatasin. Ega jah. Tõesti. Nüüd on kõik tehtnud. Suva milline endaspidi välja näen, sest siin enam päästa pole midagi. Vähemalt pole tegu esmamuljega. Muna kohta võib nii palju öelda, et taarusin seal oma vaala kerega ringi ka (tundsin ennast koduselt, vesi ja värki), sest tema anatoomiahuviliste klubi esimehena teab kõike, hah Pidudel oma loojas silmade ja punetava näo pärast enam põdema vist ei pea.

Tulime Katriniga saunast läbi ujula, ta ütles sellepeale mulle: uskumatu kui hästi ma ennast praegu tunnen. Selleks ajaks oli pool pinki juba poistest üle kuhjatud. Ega nad ei suuda ju normaalsed olla, haha. Kaarel pani endale need baloonid ümber ja ujus nendega. Poisid jäävad poisteks ja ärge isegi proovige seda ümber väita.

Mis täna siis saab? Kannukas jääb ära, sest ma pole nõus selle eest maksma. Peab silmad-kõrvad lahti hoidma, äkki tuleb kuskilt midagi. Ma vaatan nüüd kotsi ja võtsi ära, teen väike une, siis koristan ja siis mõtlen mis minust edasi saab.

tahan ka lahe olla.

Tahan ka lahe olla ja tegin endale ikkagi ka nüüd Twitteri. Ega seal midagi väga veel pole, aga mulle isegi vist meeldiks sinna kirjutada. Ehk saan kunagi endale sõpru ka. Praegu on seal hea käia teisi uurimas (ehk keda mina follown)

http://twitter.com/myrhhhh

ma ei oska sellele nime anda.

Ma tulin otsejoones koju, et saaksin ennast kohe siin bloggis välja elada, sest verbaalselt pole ma praegu kuigi võimekas. See kaunis semestri viimane nädal algas TOPis, kus ootas ees mitmeid häid teateid. Noh reede hommikul on siis ujumises eksam, 50m kompleksi. Vähemalt on see semester veel 50m, järgmise lõpus on 100m. No vabatehnika ja selili on täiesti ükskõik, noh see semester ujun ma need kõik neli ära, sest ühte tehnikat on vaja ujuda ainult pool basseini pikkust ehk 25/2. Aga no kevadel. Alguseks kohe 25m liblikat ja mina enam edasi ei uju, vb ulbin selle 25m selili tagasi ka, aga siis jälle edasi 25m rinnuli brass. Peale esimest 50m vajun ma sujuvalt vee alla ja ujun nagu ühele korralikule vaalale kohane. Mina küll ei tea ühtegi vaala, kes suudaks ujuda eelpool nimetatud stiile, pluss veel kõikvõimalike lisasid nagu pukist hüpe, pööre jne. Kes mäletab mu esimese ujumise tunni postitust teab, kui väga mulle meeldis peale tundi saunas tsillida ja rahulikult võtta, et poisid minema läheks. Aga täna oli poistel ma-ei-tea-mis kellaks vaja kohale tulla ja mul oli ka ükskõik. Tammusin suvalt rätik ümber ja kaunid himaalajad nöos punetamas oma kapi juurde ja panin pea kappi. Siis tegin kaks kiiret sammu riietuspukki ja vähemalt panin riided selga. Siis kiired sammud puki taha peegli juurde, et neid säravaid himaalajaid natukene maha rahustada. Peale neid elutähtsaid protseduure võis rahulikult kõndida teise peegli juurde, kus olid föönid. Ise teel sinna vaikselt paremale ja vasakule kiigates, sest poisid võtsid pluusid ära juba enne kui riietuskabiini läksid. Hi there! Lõpuks sain sealt tulema, ise samal ajal mõeldes, et kui ma see nädal saan kõik asjad nii ära tehtnud nagu plaan ette näeb (no muud võimalust pole isegi) siis mind võib sangariks/ellujääjaks/raudnaiseks/robinsoniks ristida.

Peale paari tunnikest kodus viisid mu pikad uimed mind hambaarsti juurde, kes minust jällegi tükike tarkust ära tõmbas. Läksin sinna üsna rahus, sest ma olin seda juba ju korra kogenud. Aga jamh. Läksin sinna, kiire süst, 15min pausi, kuni ma tundsin jälle kuidas mul pool nägu loppi vajub selle tuimestuse pärast. Vahepeal võtsin selle väikese peegli millega arst muidu suus ringi uurib ja kontrollisin kas mu suu on ikka kinni. Kontrollide vahepeal vaatasin aknast välja, kust nägin Pika Hermmani torni kogu oma ilus ja kodumaa lipuga. Patriootlikud minutid hambaarsti toolis, pool nägu loppis. Lõpuks tuli siis dr tagasi. Ütles õele: anna üheteistkümnene. Õde pani siis lauakese peale skalpelli. Ma peas omaette: ...appi!... Võimalik, et see oli eelmine kord ka, aga siis ma ei vaadanud, mis imelisi terariistu sinna laoti, sest ma oleks suure tõenäosusega paanikasse sattunud. Lükkas siis dr mulle kõikvõimalike erinevate suuruste ja kujudega terasid igemesse ja ma ei tea kuhu veel, õde vapralt imes mul seda sitta suust ära. Tegin korra silmad lahti ja oh õnne, mida ma nägin. Selle imemise asja toru oli mõnus verine ja kõik need terariistad ka. Korraks mõtlesin, et see on nagu halva õuduka algus. Ega samas see on ju loogiline ka, aga lihtalt tegin asja põnevaks enda jaoks. Igav oli nagu, eriti siis kui ta selle kruvikeeraja-tüüpi tera võttis, püsti tõusis ja hakkas kangutama. Noh siis jooksis küll korra elu silme-eest läbi. Valus polnud, aga see ragin ja värk, ega see väga meeldiv nüüd küll polnud jah. Sai siis selle tarkuse välja lõpuks. Uuris seda üht ja teist pidi. Ma sain ainult ühest asjast aru: see on ikka räme purikas! Eelmine oli selline noh normaalne, aga see oli ikka kena noh. Ku*adi 1x2x3cm, haha. Okok. Siis ütles arst: oi see on alles ju kasvamisjärgus. Ma olin omaette et: WHAAAT? Kus kohta see sul veel kasvada saab noh. See jurakas oli sama suur kui mu suur varvas, haha. Võttis siis veel igast vahvaid terasid ja suriks mul seal. Lõpuks sai veel mingi killu kätte sealt. Siis sai veel ühe ja ütles, et teeme ühe õmbluse. Ei no tere tore tõesti. Õde tõmbas mu näo niiske lapiga üle, mis oh üllatust, oli ka peale seda protseduuri veirine. Arst pani mulle siis selle vastitupsu suhu, 15min päras välja, tuttav teema. Ma mõtlesin lihtsalt, et ma olen alt ja ülevalt vatti täis topitud, haha. Sick sad person. Lõpuks sain püsti sealt, esimese asjana pidin pea kuklasse lööma, sest muidu oleks vahva ila välja lennanud suust. Sain oma retseptid ja järgmised ajad. Samad asjad nagu eelmine kord ning endiselt ei kuuma ega külma ega sporti. Sorri mees, aga ma lähen homme kell 8 ujuma (omaalgastuslikult) ja siis kell 12 koss ja kell 19 kerka. Vahepealse aja täites spordiajalooga.

Käisin apteegist ka läbi, võtsin oma rohud. Rääkimisest olin ma loobunud, sest tunne oli, et kui ma suu avan ja midagi ütlen on see kaunis apteegitöötaja üleni mu kauni ja verise ilaga kaetud. Minnes ütlesin ikkagi "nägemist", mis kõlas tegelt "nägemisht", natukene nagu Sid jääajast. Ma ei saanud ju seda kuhugi väljutama ka hakata ja alla neelamine on liiga rõve. Käisin siis ringi nagu hamster, põsed tagavara täis. Bussipeale kõndides pidin kontrollima, et ma suud lahti ei teeks, sest siis ma ei oleks saanud ennast lihtsalt kontrollida, kõik oleks välja tulnud, lisaks veel et keel poleks hammaste vahel ja kõige lõpuks, et ma külili ei käiks. Nimelt kaunis kodumaa kliima külmetas temperatuuri -15C, mis oli eriti mõnus värskendav hommikul kell 7 kui ma ujuma läksin. Bussis avatasin, et mu oli tegelt ikka terve aeg keel hammaste vahel ja kui ma üritasin seda sealt ära saada, siis see ei õnnestu, sest see on nii tuim. See on siiani nii. Ja see ei mahu mulle suhu enam. Kodus esimese asjana, enne kui siia tulin, sülitasin mõned minutid kraanikaussi, sest see oli juba pääris räme. Aa. Bussis olid mingid noored, kes no tõesti, ise ka ei usknud, kui lahedad on. Lõpuks ronis mingi tsikk sinna toru peale, mis seal keksel, lõõõtsa juures on. Kui ei oleks olnud ohtu, et ma kõik neel 5L ila välja purkan oleks ma talle öelnud: "Shure maha ahv!"

aardejahil.

Meil tekkis ükspäev õdedega MSNis vestlus, mille peateemaks ei saagi muu olla kui: lover of my life...WHERE THE FK ARE YOU? Õdedel oli naljakas, nagu ikka, mul oli pisar silmas peaaegu, lihtsalt selline masendus. Emo-minutitest said emo-tunnid. Aga noh, mis seal muud ikka teha, kui edasi elada ja vaadata mis juhtuma hakkab. Just nüüd kui ma olin igasuguse lootuse kaotanud, siis tuli lootus tagasi. Haha.

Kõik sai alguse sellest, et meil oli tsikkide Ulla juures jõuluõhtu, saime kõik oma jõulupakid kätte ja sõime kõike head ja paremat. Lisaks muidugi ka jõime. Kui kõike eelnevat oli juba piisavalt siis võesti välja Wii-Fit, nalja kui palju. Üks on kindel, suusahüppajat minust ei saa. Kellyl seevastu on väga tugev potentsiaal. Viimase bussiga läksime linna, ei midagi üllatavat. Bussis oli kamp noormehi, kellel oli juba üsna kelmikas meeleolu, ütleme nii. Võesti paar viisijuppi üles, kuhu vahele minagi ühe kena vaala-noodi vahele pressisin. Väga "ups" moment. Kurb oli see, et tegemist oli ju ometigi paaritushäälitusega, aga ei, vastust ei tulnud. Edasi viisid meie jalakesed meid vesipiibukohvikusse, kus tsillisime kella 3ni. Väga mönnnzzza koht. Härra Vanaisak tegi ka seal meie kiirema peatuse. Eleri kergitas kohe kõrvu kui kuulis seda jumalikku sõna: käks. Korra saime vahepeal kokku ka väga purjus Mariliga. Kui sealt lahkusime, siis läksime edasi..hmm..mõttepaus...Holly kõrvale Patrickusse, kus ma oma põit tühjendasin. Kiiremad joogid ka kino Sõpruse sammaste taga. Seekord need sambad olid paigal, mõnikord need keerlevad/tiirlevad. Edasi viisid sammukesed meid Levikasse, kus nägin ka mõnda tuttavat lõustakest. Näiteks nagu Lemps, kelle elumoto võiks juba olla: Levikas näeme, raisk! Sealt läksime Protesti, kus oli tasuline, taaskord. Keegi ütles, et alates kella 4st saab Balousse tasuta. Mul polnud selle kohaga mingeid häid mälestusi. Väga lühikesed ja hägused mälestused. Hakkasime siis minema, teepealt haarati ka kaasa poiste-trio kes oli sinna samuti teel. Trampisime aga sisse. Ma ootasin veel korra väljas ja tohho-tont, keda mu silmad näevad! Kaunis R.Vaigla. Tema mingi sõber sulandus ka korraks meiega samasse ringi G'ga ja korraks sulas ka Robert ise. Oh jummel. Läksime siis meie ka lõpuks sisse ja otsisime teised üles. Ah selline siis see ongi seest jah, haha. Üks siider mulle palun, tänan. Tsillisime ringi, lõime Tartu-trioga tantsu ja nillisime niisama. Üks hetk hakkas kogu sellest hüppamisest ja õhupuudusest mul sisikond ringi käima ja hakkasime G'ga koju minema. Kell oli midagi 6 või natukene vähem. Hakkasime minema ja siis näen tuttavat nägu, kunagi ammune tuttav Robert, koos oma sõbraga. Mõlemad tundusid väga geyd, haha. Aga ime sündis ja mul polnud enam paha. Hakkasime siis Robertiga ümbert kinni tagasi Balou poole tatsuma, õed ja Silja olid välja tulnud sealt selleks ajask. Ulla läks üldse Tartu-trioga nende juurde kuhugi Kristiine juurde. Meie tatsusime siis neljakesi rõõmsalt Levika poole. Teepeal sai lihtsalt väga palju nalja. Levika eest / nurga peal tuli mingi kutt minu juurde: tsau, sina siin jälle! Mina, rõõmus debiilik nagu ikka: Tsauuuuu...kes sa oled?? Tuli välja, et tegemist on Peetriga, kes oli ka Balous olnud ja Siljaga tantsis seal. Mina temaga ühtegi sõna ei vahetanud, aga tore, et mu kaunis Quasimodo nägu ikka meelde jääb. Hakkasime G'ga levikast koju minema, mina ei tea kust ilmusid välja kaks kutti veel. Mina tõesti ei pannud tähele. Liikusime Levikast Vabaka bussikasse kuskil alla tunni midagi ma pakun. Noh see oli ikka väga aeglane. Ega rääkida ja kõndida ei saa ju samal ajal. Ma panin hea pirni ka maha, ühe kuti nimi oli Mehis. Kui ta seda alguses ütles, tegin mingi väga ebanormaalse kommentaari, mille peale G ütles, et ta nimi ongi Mehis. Ups, i did it again. Tuli välja, et poisid teevad bändi, hr. Mehis tahtsi mu nr. See oli päris omaette ooper. "Nii mu nr on 9956, eieiei, 559965..., eieieii, 55 6635.., eieie, mul ei tule see välja, G mis mu nr on?" Lõpuks sai sellega ka ühelepoole. Minul endal oli väga rõõmus meel, sest meie G&BC bloggi saab väike täienduse, Roberti näol. Bussipeatuses teatas Mehis mulle, et ta on 24, aga ühte asja veel. Et mina olevatki täpselt selline tüdruk, keda tema on otsinud jne. Ei ma saan temast väga hästi aru, mida ta mõtles, ega mul on ka sellised "perfect-one" palju. Kahju oli lihtsalt see, et ma polnud temast eriti mitte huvitatud, sellisel moel. Nüüd saadab noormees mulle sõnumeid ja helistas eile kell 3 öösel. Hommikul ta põhjust ei osanud öelda miks. Lisaks kõigele on mul mõningaid raskusi meelde tuletada, milline ta täpselt välja nägi. Midagi nagu koidab, aga hmm. Not sure.

tere tasuline hambaravi.

See kogu kupatus siin on ikka täiesti välja surnud noh. Mul puudub igasugune isu seda siin kirjutada, dont know why. Aga oma tagasihoidlikust sünnipäeva koosviibimisest võiks nüüd lõpuks (ligi 10 päeva hiljem) teha kokkuvõtte. Pean jälle kõik oma ajurakud aktiveerima, et meelde tuletada, mis värk oli.

Nagu sai kokku lepitud toimus meie tšikiitas-night Silja juures. Mul oli hommikul kõigepealt üks konverents, mis osutus siiamaan üheks kõige paremaks, kus mul on olnud au viibida. Lõpuks tormasin pea ees koju, et võiksitort ja shokolaadikook ära lõpetada ning lisaks endale ka mingi kaubanduslik välimus anda. Taksojuht viis mind Silja juurde, käisime veel koos poes, tsillisime ja lõikusime juurikaid. Lõpuks ilmus kohale siis ka ülejäänud seltskond, mõningate vahedega, kuid siiski. Sõime ja jõime, just nagu harjumuseks on saanud. Mingi hetk helistas ka Miq ja tahtis teada, mis teeme jne. Enne kui meie jalakesed meid Holly poole viima hakkasid, saime Miq, HH , hr. Ige ja mõnega veel Protesti piirkonnas kokku. Kiired jutud, joogid, õnnesoovid ja edasi. Poole tee peal Holly selgus, et ei saagi täna tasuta sinna, et on mingi misunderstandment toimunud. Mis seal muud ikka kui ots ümber ja sama teedpidi tagasi. Haakisime kutid ka enda külge ja läksime vanalinna poole. Pool seltskonda läks Populari, aga mul polnud selle tuju, mis tähendas, et ülejäänud poolega läksime teises suunas. Ka sellest ei tulnud midagi erti välja, sest KA ja Igel olid omad teemad arutada ja HH pani natukene blokki. Läksime siis G'ga tagasi ka Polulari, kus oh üllatust, oli Rolts ka. Kinkis mulle villa ja lennuki. On mees noh. Tsillisime niisama, natusime seda, et Kirsi kaardiga oli piip 80 eeku ja rummikoka kaardiga või ilma, ükskõik, 35 eeku. Mingi hetk tuli mõte edasi minna. Milleks minna otse, kui saab ka ringiga. Läksime Rimi kaudu, sest tahtsime minna sinna, kuhu poisid alguses läksid. Aga noh need, õnneks, olid sealt juba tulema tulnud ja kohtusime nendega Rimi ees, kogemata. Seadsime oma sammud siis sama Populari seltskonnaga edasi. Noh muuseas võib ka ära mainida, et kui me seal linnas liikusime, siis mina ja mõned veel karjusime UUNNIIIBEETT laulda. Üldse olime suht debiilikud. Mingeid Jürgen Veberi liigikaaslasi kohtasime ka. Lõpuks jõudsime otsapidi Raekojaplatsile, kus tegime väga vahvaid grupipilte kuusepuuga ja prügikastiga. Naljakas oli tegelikult. Lõpuks seadsid sammud meid Levikasse, kuhu mujale ikka. Tsikid ei tahtnud sisse tulla, mul oli üsna suva. Käisime kusjonksil ja tsekkisime pinna üle, haha. Mida iganes. Lõpuks läksime Protesti tagasi, kus avastasime, et pole midagi toimumas. Siis jõudsid sinna ka väga purjus Oliver ja natukene vähem purjus Roland. Kirsi ja Ulla olid selleks ajaks juba kuskil koomasarnases seisundis. Osad tsikid läksid tuppa ära, magama. Me K'ga tsillisime ikka vapralt edasi, või tegelt tagasi. Läksime tagasi Levikasse, teepeal saime kokku Ullaga, levika ees nägime Ergo venda Egertit. Lõpuks läksime Kga tagasi magama. Ma ajasin kärmelt võiksitorti veel näost sisse ja siis jälle põrandale pikali. Hommikul polnud midagi viga, sest sellise kõndimise peale lahkub iga viimane kui üks alkomolekul kehast. Ja ma isegi ei olnud joonud nii palju.

Õhtupoole läksin kossu ka vaatama. No tule jumal appi, on ikka iludusi maailma loodud. Ma e taha sellest rääkida, muidu tuleb masendus. Aga selge on see, et alla 190cm pole meest vaja mulle. Bah.

eestlane euroopas esimeseks.

No see siin on ikka jumala välja surnud. Põhiline põhjus on see, et ma olen lihtsalt nii laisk ja pole olnud erilisi mõtteid, mida siia kirjutada. Ega ma ju siin varemgi pole eriti muust kirjutanud, kui sellest, mille kallal me koguaeg vaeva näeme: et eetslane ikka esimene oleks. Nimet on ju käimas kampaania, et "Palju sina tegelikult jood?" vms. Vastus ilma neid teste tegematagi on selge: palju! Eestlane olevat joomarluse edetabelis auväärt teisel kohal, aga kellele ikka meeldiks teine olla: kõik või mitte midagi. Ja nii me siis rügame vaeva näha, et ikka esimeseks saada. Mööda on saadetud mõned päris karmid peod Slj juures kvartõõras, millest viimane oli kohe eriti karmimoeline. Andsime jälle korraliku panuse, et ikka esimesed oleks. Hommikul oli kuulda vaid lauseid, mis kajastasid, kui sitt kõigil olla on. See pidi olema lihtsalt tavaline pidu, aga kui Slj helistas mingile oma sõbrale, kes andis ma liitise Saaremaa meile, ega siis ei saagi midagi väga head loota. Me lõpetasime suure kisa ja käraga. Enne seda väike mälumäng ja ajude kontroll lauamängu kujul. Peale seda kui ülevalt naaber meie käest küsis, kas me vaiksemalt ei saaks võtta, et temal nimelt on gripp, lahkusime kvartõõrast. Edasi viisid meie jalakesed meid kõigepealt Levikasse, kus küsiti dokumenti. Sellist nalja pole enne olnud. Siis käisime HHHs, kust liikusime tagasi Protesti, kuhu me oma kannid parkisime ja jäime. Üks hekt kadus U, keegi ei tea millal või mis põhjustel. Kindlasti sellel hetkel, kui ta kadus ütlesime me talle isegi nägemist. K ja G läksid ka magama mingi hetk ja siis hakkas nali peale. Ahistasime natukene kodumaa kaunist klahvpillimängijat, Slj sai Joosuga kokku veel. So damn sweet. E sai endale uue team-songi. Kell oli 4 kui me maandusime, loomulikult suure kisa saatel.

Kõige ilusam nädalavahetus oli see selle poolest, et sain endale uue armastuse taaskord. Oligi aeg Jai Ho'st edasi liikuda, kuigi jah, see üks pilt temast, mis H's tehtud oli, siis nooo...hmm. Aga jah. KK siis. Sõbrannade poolt heaks kiidetud ja minu enda poolt topeltkiitusega. Noormees on hõivanud mu arvuti desktopi, pildiruumi nii iPodis kui ka telefonis. Pluss hälvanud mu aju. Tegemist on korvpalluriga, pikkus 198cm. No more words needed. I'm gonna pass you now. Mmmmmmhm. Laupäeval näen teda jälle. Peale oma sünnipäeva. Saan kahe päeva pärast 19. Jess. Loll valmis. Viimased tarkused tõmmatakse ka välja. Ma ei soovi sellest pikemalt rääkida, sest mu lõug valutab. Peab ilusaid mõtteid mõtlema. F11 nupp tuleb alati abiks...

Muidugi käib meie "Good and Bab Choices" arutelu ja aegajaline piltide lisamine. Küll ma laupäeval midagi teen selle KKga, persse noh. Ahjaa. Ja K'le sain ka mehe. Like perfect. Holy Moses!