ole esimene.

Eleri-joleri ajas mulle kirjutamise isu peale. tunnen ennast sõnaseadmismeistrina praegu. vot nii on lood. nooo minu elukene vahepeal. mis seal ikka väga on. tööinimene nüüd. passin tuima, sest ega ju inimesed poes ei käi alates kella 17st kui mina sinna jõuan. vähemalt on mul lahe pusa, mille perse peal on kirja "Be 1st!". oi kui mitut moodi seda võtta võib, empsile see juba tegi nalja. aga no mis ma ikka sellest tööst jahun. juba haun lahkumisplaane siin. vaatan kuidas veebruari lõpuks see rahasumma tuleb mis mu kontole kantakse ja siis mõtlen mis saab. praeguse seisuga saan ma umbes 500eeku (arvuta ise) mingi....oot ma arvutan ise nüüd...23h töötunni eest mis teeb siis...trummipõrin...21eekut tunnis. naaaais. bisssnsssvomen ai äm. eks elab ja näeb mis saab, äkki hakkab midagi paremat silma vahepeal. joosepiga on nüüd nii, et kurb on kaaa. kooli on päris palju ja kui pole siis on öö, töö või trenn. aga eks ma annan oma parima ja aja mis saan. hea on see, et ta saab ka arvata-loodetavasti ühte kohta tööle, siis pole mul sellised süümepiinu ja temal jonnimise põhjuseid. ma loodan et tema finatnsseis paraneb peale seda rohkem kui minu oma, peale tööd siis ma mõtlen. see nädal esimene koolinädal, homme väljun kodust 7.30 ja jõuan tagasi 21.30. vahva päev. ei jõuagi ära oodata. kurb on see, et kui ma soovin hommikul kell 7 ärgata siis ma peaks praegu hakkama ennast tekialla sättima aga uni? pole kohal.

aa veel üks uudis. ma siin hakkasin otsapidi natukene rahvusvaheliselt aktiiveks. palun seda lauset mitte valesti mõelda. ma lihtsalt ei viitis seda ümber sõnastada aga kohe seletan mis keiss on. nimelt saatis mu lätakast sõbranje mulle moodsasse facebooki maailmasse kirja, et otsitakse eestlasi, kes tahaks vähese raha eest novembris minna albaaniasse koolitusele. no miks ma ei peaks tahtma, eriti kui ma tean et sanita ise sinna kohale tuleb. saatsin kirja ära ja saab mtü plk endale ka kirja, et saadab noorti eestist minema. see diil tehtud sain järgmise pakkumine et juulis oleks ka vaja eesti noori. seekord viite, novembrisse kahte. no okei. miks ei peaks ma minema kui teemkas on gei noorte kapist väljaaitamise protsess põhimõtteliselt ja miks ma ei peaks tahtma seda arutada koos serbia, makedoonia, türgi, poola ja eesti noortega. no vähemalt on selles linnakeses google andmetel soe ja ilus sellel ajal. saab ego ka buustida oma inglise keele oskustega, sest türklase näiteks küsivad: are you snowing? no vähemalt üritab, asi seegi. aga no plaan on siis selline. utsitan kanasid ka takka, nad ajavad et folk ja folk, no nad ei oska arvatagi mis folki seal kohapeal saada võib.

rohkem vist polegi midagi. eile käisin trennis. jalgu ei saa liigutada. täna käisin trennis ja pidin tõdema kui närbunud mu lihased on. jube lihtsalt. peab kiirelt trenni hakkama tegema jälle. nii ei saa minna. ab-masteris ei suutud oma kahte paisundu kakusest üldse maast lahti ajada. öka. trennitrennitrenni!!! aa mu tõsiselt allakäinud füüsist märgib ka see et täna trennis kui triitsepsit (kui anatoomia õps kuuleks et ma seda nii nimetaksin kukusin sekundipealt anatoomia läbi) (ehk õlavarre kolmpealihast) trimmisime läks vasaku käe lihas no niiii krampi. pead pesin ühe käega sest kätt ei saanud kõrgemale õlast tõsta. aga nüüd on taastunud juba. neljapäeval jälle trennimaratonile. lähen proovin uut asja. tõdesin endale et ainult lihastest ei aita et rasvamagu ära kaotada, peab aktiivne liikumine olema. fakt on aga seegi et keerukamate sammukombinatsioonidega (mis on ametlikult üles märgitud kui kerged sammukombinatsioonid aga kõik mis nõuab rohkem kui jala üksteise ette tõstmist on minu kordinatsioonikeskusele liiga keeruline) trennis ma peale esimest 5min olla ei taha. selles trennis on see astumise pink ka kaasatud. ma ei oska öelda mis asendis ma seal lõpetan....

Järelkaja.

eks ma siis alustan siin otsast taaskord. peaks ju sündmustel kätt pulsil hoidma, kuigi erilist pulssi pole olnud. viimased asjad mis kirjutasin olid vist mohammedi-maa reisist eksole. no vahepeal olid jõulud millalgi, lumi oli ja puha. siiani on lumi, si** on see, et sulas vahepeal ja nüüd jääs ja siia me jääme kuni juuli keskele oma lumehunnikute otsa. lisaks tuli uue aastanumbriga 2011 ka "meie raha euro" ja kultuuriaasta. väga kultuurne pole olnud, aga aasta ju alles algas. aastavahetusel olime kuubu ja joosepiga solarise ees, vaatasime ilatulestikku ja ufo oli ka. vot nii udupeened lood siis. ega tegelt ju pole ilmselgelt midagi kirjutada, aga samas nagu peaks. vaheaeg on praegu, eksamid möödas ja uus semester teretab juba otsapidi. aa, ma sain kõne laupäeva hommikul ja sportland helistas, tahavad mind proovipäevale. really niiiiiiice. saab ka natukene "pudi", not bad, not bad at all! no eks näeb kas nad reaalselt ka mind sinna tahavad. kaks poolikut päeva nädala sees ja üks täispikk päev nv. täispikk päev ehk siis üksteist tundi. mu selg tänab mind juba ette. aaaa. kirjutan kõik teksti siin juba segamini lasen siis las läheb nii edasi. vahepeal oli meid tidrikitega (loe: kanadega) jõuluistumine minu juures. siiamaani söön seda salsakastet mis alles jäi. maitsel pole viga, järelikult kõlbab. pärast läksime edasi polymeri, kus kõik laiali aeti, tuletõrjemehed olid kohal. järgmine päev, haritud inimene nagu ma olen, lugesin õhtulehte, et ohutusnõuded pole täidetus. vot kuis lops, not. esiteks lenab selle trepipealt juba kaine peagagi alla. aagaaa...kus ma enne pooleli jäin. hmm. aa töö ja siis enne seda kool. no üks teine kool, autokool, see nüüd läks vahepeal kenasti ja siis nagu läks ära jälle. nüüd olen usin ja võtan ennast taaskord kokku ja proovin asjadega ühelepoole saada. reedel lähen tripin toomasega linnapeal, platsil äkki ja vaatab mis saab. kas ta on mu eksami suhtes sama entusiastlik kui eelmine kord. eks selgitustööd on vaja teha, loodan lihtsalt et tal väga halb tuju pole, muidu on need üks koma viis tundi seal autos päris piinarikkad. teine oluline vahepeale sündmus mu elus on ühe õige eestlase spordiala taasavastamine. tulevane kekaõps nagu ma olen, kuigi ma juba vahepeal otsustasin, et ma tahan õppealajuhatajaks saada üldse.

no käisime pelgu kooliga piiri spordilaagris eesmärgiga suusatada. arvata võib, et mõndadel olid teised eesmärgid. no läksime siis sinna täisvarustuses. peale lõunasööki suusad alla ja minek. issand ma südamest loodan et keegi ei näinud mind. vähemalt alguses. lõpus olin juba nagu proff, enda arust, aga ärme riku seda illusioooni mu peas. emake kallis ütles mulle, et kui ma suusatan ma näen välja nagu nõmme turu mutt jääpeal. thanks mom! esimesel laskumisel, mis oli koha peale esimest tõusu millega üldse rada algas, kukkusin ma juba mõnusalt kummuli. sõitsin selle sirge lõpuni ja siis ümberpöörd ja tagasi. (no meile alguses öeldi et sõita saab seda 300m ringi). suutsin kuidagi sealt mäest üles roomata, tagasi allatulles, oh üllatust! käisin jälle ümber. emake pidurdas näiteks hammastega. aga siis avastasime suusajäljed mis kuhugi edasi viisid. metsasisse. veel kahe inimese näol seltskonda juurde saanud läksimegi seda suunas. peale ümberkukkunud kuuskedest läbimurdmise ja suuskadel limbo tegemise avastasime laskumise, metsa sees. jama lisaks sellele, et ümberringi olid põlised puud mis mind kutsusid enda vastu sõitma oli laskumise lõpus ümberkukkunud kuusepuu. no mõtlesin et kuidagi ikka sellest mööda saan. läksin esimesena ja saingi. üllatuseks avastasin, et sellega kogu jant ei lõppe, see vahva puudevaheline rajake jätkub. kisa ja karjumise saatel ma sealt siis läksin. pidurdada ma ei oska, niiet viskasin ennast lihtsalt ümber kui see õudus läbi sai. õudse lõpus ootasid mind õnnelike nägudega õpetaja kätlin ja tema vend, kes on korraliku kogemusega suusatajad. no ma ajasin ennast kuidagi maast püsti, tulid järgmised suure kisa saatel. ei no nalja sai. mis siis muud kui edasi! läksime seal, ema käesel ees nagu lumesahk rada sisse lükkamas. kõik oli kena kuni...kuni hakkasid mäed! ülespidised mäed! kaks tükki pöördusid vahepeal tagasi, kätlin ja tema vend olid juba ammu silmapiirilt kadunud, aga emps mina ja kristin jätkasime rühkimist. kristinga vandusime, et meie tagasi ei pöördu - kunagi peab ju allamäge ka hakkama minema! aga ei... ainult ülesmäge minemist kuskil kilomeeter ja peale. jõudsime harimäele, kus mina, piduriteta olevus sõitsin peaaegu kuivpeldikusse sisse. natukene vaidelmist teemast, et mina samarada tagasi ei lähe, aga ikkagi läksime. teepeal arutasime, et me oleme raudelt ainukesed lollid, kes üldse nii kaugele tulid, aga minu üllatueks oli kohe seal sams kui hakkasime tagasi minema fred. hmmm... pole vist fred ja suusad need mis koos ette kujutaks aga minu silmad on seda näinud. aga minekul polnud midagi hullu. esimestel laskumistel paar kukkumist ikka tuli. kristin kukkus näiteks sirged käed ees lumme, see oli võimas vaatepilt. tagasiteel oli juba palju inimesi meile vastu tulemas, ergutasime neid ikka edasi rühkima, laskumised on seda väärt!!! rahvad lamas rajaääres nagu langenud sõdurid, vahepeal tungis kirsitubakas ninna. õige suusalaager ikka. kuidagi läbi ime tagasi baasi jõudnud, pesema ja...mitte midagi. sõime, õpilased (muuhahhahahaa) tegid lumeskluptuure, mis osutusid päris lahedaks. õhtul istusime õpetajatega (novek, kaldaru, hein) niisama telekatoas ja rääkisime pelgu uusi ja vanu jutte. päris naljakas oli ikka. küll raamatu krooksumisest, voodilina rögisemisest jne. liisa rääkis oma õpetajakogemustest rootsimaal ka veel. kahju on see, et liisa ja kätlin tahavad mõlemad ära minna. samas ei saa neile seda pahaks panna kui sellised geeniused eesotas persetavad. küll ma olen ikka neile tänulik! tänu neile ma tahan saada maailma parimaks õppealajuhatajaks!

aga rohkem polegi väga midagi. siljaga tegime vahepeal ametliku leppimise, tema ja tita edgar kosuvad jõudsalt ja mul on päriselt nende pisipere üle nii hea meel! kade ka. ja täna käisime josserdisega kadriorus lumeskluptuure vaatamas. väga pro. cya