vaimselt ebastabiilne.

Tänane hommik imes ikka sajaga! Miks on vaja seda kuradi kella kruttida koguaeg igas suunas. Kui muidu oma vaalakere voodist välja ajades oli juba väljas valge, siis täna hommikul oli ikka totaalne error. Jõudsin kuidagi moodi kooli. Olin nagu vaal jääl. Või noh ma olingi vaal jääl. Panin oma täiesti sileda tallaga jalanõud ja lihtsalt...järelemõeldes oli see ikka sropult naljakas. Jalad käisid all ühekohapea, igas suunas korraga. Ma kujutan ette kui sensuaalne ma välja nägin.

Muusika tund oli nagu best ever. Kuulasime mingit sümfooniat jälle, aga me K'ga lisasime sinna natukene omaltpoolt lisaks. Sümfoonia lõua-P moodi. Issand kui naljakas see oli. Natukene aega tegin veel seda ja lõpuks oli minu ilmselgelt mitte lõuksi-P lõug päris valus. Küll temal peavad ikka võimsad lihased olema. Koju tulles soovisin ma, et maailmas poleks ühetgi pensionäri või et neil oleks mingi oma kuradima saar kuskil keset Vaikset ookeani, kus nad ei sega kedagi. Läksin bussi, mis oli nendest ohmaritest puupüsti täis. Surusin enda värske vere sinna vahele, mis seal ikka. Ja siis hakkas peale! Mutike, kes sa oled umbes 130cm pikk ja kannad lavendlilillat mantlit! PALUN ära sõida enam kunagi bussiga! Ära üldse mine mitte kuhugi! Ole paigal! Järsku hakkas mutikene tõmblema. Trügis minust mööda, pani küünarnukiga, mögises omaette. No jeesus! Buss sõidab ju minema ilma sinuta eksole! Näeb, et sina oled peatuses ja mõlteb et: hmm...tema jätan ma täna maha. Täpselt nii ongi! Troppppp! Oleks ta noorem olnud, oleks ma ka oma küünarnukkidega endale tema arvelt ruumi teinud.

Kodus juhtus minuga mingi asi. Ma arvan, et olin sellest jubedast bussisõidust ja ühekohapeal kõndimisest raudtee juures nii traumeeritud, et vajas puhtust ja korda. Tegin oma toa täiesti korda. Pesin ära kõik oma toas leidnud 9 kahvlit, 7 kruusi ja lademetes taldrikuid. Pesin põranda ära, panin asjad õigetele kohtadele. Lisaks tegin köögi korda ja oma õpikute sahti, mis ähvardas iga hetk kokku kukkuda. Mõned õpikud on kergelt kaussis. Ooops! Korjasin kõik inka töölehed kokku ja panin ilusti ühe kiirköitja vahele. Vahepeal mõltesin ise ka, et miski on ikka nagu väga viltu. G tuli ka vahepeal siia. Aga see oli vaid hetk. Muide, pihhv, sa jätsid oma grimmieemaldaja ikkagi siia. Mitte, et mul oleks endal meeles olnud, et see siin on.

Muidgi peale nii töörohket päeva väsin ma ära ja magasin taaskord 4h. Ma leian, et see oli ääretult geniaalne idee, sest nüüd tuleb kindlasti õhul uni. Ja hommikul matasse ja siis P juurde oma ülejäänud jäsemeid kipsi valama. On vabatahtlikke, kes tahaks mu pea ära pesta?

nädalavahetuse uudised.

U teatas neljapäeval, et tal pole vanemaid reedel. What a great news! Mis seal muud ikka, kui sinna minek siis. Kõigepealt tuli G minu juurde. Mängisime mängu "Juuksurisalong Johanna juures". Pead värvitud ja ennast inimese nägu teinud, bussitasime Sinitiiva 5 suunas. Läksime maha Kadriorus, kus bussikas oli Looowy-Loverboy. Üsna kohe tuli õige buss ja loomulikult oli kogu kamp seal. Jeppaijee. Terve reede olid piffid mulle soninud, et J ei tule. Mitte et mul oleks erilisi tundeid või emotsioone temaga, aga ma polnud lihtsalt vaimselt ettevalmistatud sellesks, et bussi minnes esimese inimesena vaatas just tema mulle otsa. Thanks friends! Vaprsalt seljaga kogu selle massi poole seistes jõudsime lõpuks kohale. Inimesi muudkui tuli ja tuli. Lõpuks oli 15 poissi. No näed kui vahva. Algus meenutas küll pigem algklasside klassiõhtut, kus poisid ja tüdrukud erineval pool ruumi istuvad. Naissugu oli vallutanud köögi ja meessugu (kellest mõned naiselikumad. Tsau E!) diivanite piirkonna. Mingi hetk sujus J meie piirkonda. Vot kui vahva! Vaikselt tundsin kuidas ta juba mu näkku oma silmadega auke puurib. (Pilt nimega: strange eyes watching me) Aga õnneks oskan ma ignoreerida. See õnnestus üsna edukalt. Kui meelepärast voolas juba veres piisavas koguses segunesid meie grupid. HH sai meie käest hea peapesu. Laias laastus selle eest kui nõme mees ta on olnud. Haha. Lõpuks olid juba kõik igalpool ja suhtlus muutus vabamaks. Leidsin lõpuks sellest seltskonnast oma hingesugulase K kellel on samad huvid nagu minul. Ja ma siiski olen üsna kindel, et mingi hetk kooli lõpu poole teen ma selle 4mm tunneli ära. Pidu vajus seekord ikka väga vara ära. Kella 3 paiku olid juba kõik endale kuhugi mingi magamisaseme leiutanud.

Hommikul õed ja G ültesid, et lähevad minema, et kas ma ka joinin. Hell no! Ootasin vaikselt, kuni kogu maja oli tühi ja siis ärkasin väga tasa ja targu. Ma olin täiesti veendunud, et öösel on keegi mu kõrvst mingi miniatuurse tuumapommi sisse lükanud, mis nüüd iga hetk plakhvatusvalmis. Igaks juhuks vältisin igasuguseid kiiremaid liigutusi. Läksin alla kindla plaaniga hakata koju minema - no matter what! Aga helistasin ikkagi emale ja ültesin, et ma jõuan hiljem. Magasime U'ga kella 17ni kuni EM tuli. Ei saaks öelda, et mu enesetunne oleks paranenud. EM koristas ja lõpuks hakkasime linnapoole minema. Käisima U'ga Hessis ja siis ta tõi mind koju. Selleks hetkeks oli tuumapomm mu ajus lahustunud ja kõik tundud okei olevat. Õhtul vaatasin HSMi ja sain uue armastuse. ZE!!!

Terve tänase päeva olen veetnud lamades, pidzaamas, teki all. Vahepeal vaatasn YouTubest HSM 2 ära. God damn! ZE on ikka gods gift! E'ga muud polegi rääkinud kui ainult temast. Ja igalpool on tema koguaeg. Oi jumal. Ma täna vist vaatan ikka kolmanda osa ka ära. Mmmmmhmm. Sitapeal on kuumalainega pilt. Ohmoooon.

keha kopeerimine.

Täna hommikul läksin siis P juurde. God kui lahe see oli!!! Alustasime mu käe valamisega. Kui olin 5min oma kätt paigal hoidnud hakkas see tõmblema. Väga sick. Alguses on see savi ja kips NII külmad ja siis lõpuks läheb kips kuumas. Nii mõnus. P'ga tegime nalja, et täa teeme pediküüri ja maniküüri, sest järgmisena jalasime mu naelakasti sisse. Milleks jäädvustada oma varbad, kui ma vihkan neid? Nad on nagu 3m pikad lihtsalt. Unnormal. Valasime põlve ka ära. See oli selline ehitustöö. Kõigepeal hullud tugisamad alla ja süsteemsüsteem. Ja siis kips. Vasak jalg hakkas lihastõmbeid tegema, palvetasin, et mu parem jalg lolliks ei läheks. P rääkis haigeid nalju ja töökogemusi, nii et aeg lendas ja jube lõbus oli. Rääkis telefonis kellegagi ja ültes, et ta ei tea, kuidas Eestit majanduskriisist päästa, aga ta teab kuidas iivet tõsta. Tal on ju 9 last. Karm. Üldse tegi seal lolle nälju. Teisip lähen sinna tagasi ja siis võtame näo, rinna, naba ja õla vormid. Tuleb pikk päev. Kõiki me võtta kindlalt ei jõua.

Back home tuli U MSNis rääkima, et anna andeks, see pole minu süü jne jne. Ma mingi, et wtf, mida ta nüüd teinud on. Aga tegelt oli "my new love" J teda orksis taginud ja ta vandus, et see polnud tema süü. My ass eks. Mida ma nüüd pean tegema? Ah?? Pff. Paras paar raisk. Libu selline, hahaha.

goodbye my lover, goodbye my friend.

Läksin täna siis ona dr juurde sünnimärki kontrollima. Ta võttis kiire otsuse vatsu, et selle me nüüd võtame endale. Ja nii see läkski. Taharuumi nagu jubedates horrormuuvides, ainult et tegelaskujud olid üleni valgesse riietatud ja valges keskkonnas. Lauapeale pikali, kaks süsti selga, mis olidki kogu selle protseduuri kõige ebameeldivamad momendid. Siis veel tupsutused ja lõikurid välja ja start. Mõnda aega ma mõltesin, et kas ta niisama jaurab seal või lõikab ka. Kui ma selle mõttega olin ühele poole jõudnud, teatas ta rõõmsalt: "Valmis! Oli suurem, kui ma arvasin.". Õmblusmoment oli lahe. Paari pistet oli natukene tunda. Õde kõrval kuivatas ainult verd ära ja kurit, et purskab. Hea teada! Plaaster peale, 10 päeva pärast niidid välja. Nii lihtne oli mu elukaaslasest lahti saada, 15min ja valmis. Koju jõudes jõudsin just ära mõelda, et mõtle kui hea, sitapea ei valuta isegi. Tuimestus polnud lihtsalt üle läinud. Muud ei viitsinud teha, kui lihtsalt magama jääda. Neljapäevaste võistlustega on ühelpool. Naiss.

Meie sõpradel on nüüd uued varjunimed. Või noh sõbral. Teised on pohhui. Tänasest alates on tantsu-A varjunimi Anonüümne Kummitus. See sobib talle valatult. Täna oli temaga koolis väga pikk ja põhjalik eyecontact. Mulle ikka meeldib seda teha, et kumb nn enne alla annab, kumb enne pilgu ära keerab. Aga tema puhul olen juba tähele pannud, et ta on võitleja, haha. Ja nii see jäigi pikaks ja põhjalikuks. Üle poole söökla, postsist postini. Is nice!

Räägin praegu K-P'ga. Kuradi sitapea passib seal Saaremaal. Lollakas.

ќιммм ' says: (10:57:02 PM)

tegelt tahaks näha teid juba

Ta on lihtsalt nii armas.

elu eduetapid.

Ma lihtsalt pean sellest eraldi sissekande tegema. Nimet täna, 23. märts 2009, sõin ma oma elu esimese KAPSAPIRUKA. See oli sittaksssss hea. Ja sellega ma ei piirdunud. Ma sõin ka elust esimest korda KARTULI-TANGU putru. WTF is going on?

ajast ja arust.

Olen oma bloggi sügavasse üksindusse jätnud. Pole hullu. Vahepeal on ikka hullu toimunud. Vaheaeg ju. Oli vähemalt. Mul läheb nüüd raskeks, et siia kõik üles kirjutada. Ära joodud mälu. Alatest viimastest südmustest ehk jalavigastusest alustades. Nii. Järgmine päev ujusin oma vaala kerega taksos trumapunkti, kus mu umbkeelne arst suutis suunata mind x-raysse. Selgus, et kondid ok. Järgmine päev trenni. Sinna jõudes avastasin taaskord massi sportlasi. Ükskõik kui raske seda mul endalgi uskuda on, siis ma palvetasin, et nad sealt võimalikult kiiresti minema tõmbaks.

Vahepeal käisin G'l ka külas. Algne plaan oli minna õdede juurde, aga kuna nende ema oli natukene pahur ja ma nende lõustasid saan koguaeg passida, otsustasin ikkagi minna G juurde. Laias laastus ei teinud me seal midagi. Alguses oli küll hull plaan minna hommikul koos trenni ja ma ei tea mis muud imed. Loomulikult oli hommikuks see entusiasm kadunud. Roomasime siis G juures ringi. Lõpuks läksime Kakumäe Selverisse koos ema R'ga. Sealts ostis ema R meile krõpsu, kommi ja kokat. Pressis peale, et äkki tahame Tibuga koos pilti teha. Nooot. Jõudsime läbi seikluste (kohtasime lõua-P vanaema, see oli roppnaljakas) minu juurde ja hakkasime seda kõike endale sisse sööma. Nii palju siis meie kindlast plaanist nimega "suveks vormi". Õhtu lõpetasime lauamängudega. Magama jäädes (loe: silmad kinni mõeldes/unistades) saatsi E messi, et järgmine õhtu Flinti minek. Seal pidu. Sellest peost oli suva, sest minul oli väga hea koht just Kuldliigal. Kuradi E. G oli ka kurja täis. Temal olid ka just ilusad mõtted pooleli.

Ja siis, ja siis. Flindi peo õhtu. Oppppa-jeee! Alguses ei olnud ma väga energilne selle idee pihta. Eelmine pidu oli masendav. Aga kõigepealt korjas U mind kodust peale. Tõi mulle USAst asju. Mmmm. Welcome home iPod!!! Aga siis õdede juurde, Sellusse ja korv taaskord head-paremat täis. Kuna U oli üle 30h magamata piisas talle seekord vaid neljast pitsist, et olla juba üsna meeleolukas. Aga nelja pitsiga loomulikust ei piirdutud. Jõudsime lõpuks oma selleõhtusele piole. Jäime veel E'ga välja ootama, kui K tagais välja jooksis. Ahmis pooleldi õhku ja oli silmnähtavalt väga äksi täis. Lasi meil pakkuda, kes seal oli. "A-a-a-aa-h-h-h...". SEE OLI AMAZING! Meie new looooove, tantsu-A. Veel endam sai kinnitust: gooooodbye skaters, hellloooo breakdancers! Sujuvalt läksime lava ette ja siis mõlemad suu kõrvuni. Kuna ma olen mõned korrad temaga kokku puutud ja oleme tuttavad näod siis leffffas meile. No palju puudu ei jäänud, et me oleks teadvuse kaotanud! Terve õhtu sattusime kuidagi "juhuslikult" tema lähedusse. Mis värk on? Aeg-ajalt pidi käima pissimisruumis oma organismi täitmas julgus-jookidega. See toimus seal üsna nahhaalselt. Lõpuks oli sõber U julgusjoogist pungil ja tantsuujudes läks kutsus (loe: rebis) A meie ringi. Korraks ei teadnud ma mida teha - kas nutta või naerda. Aga aeg läks edasi ja julgusjook tegi ka juba oma tööd. Kui A oma kruuuga lahkuma hakkas punus E neile järgi, et A nr küsida või küsida kuhu nad lähevad, ei tea. Kumbagi ta igaljuhul ei saanud. Haha. Õhtu kulminatsioon oli see kui E hakkas R'le helistama, et A nr saada. "Helista veel! Helista veel! Küll ta vastu võtab!". No ma ei võta ise ka kõnesid vastu, kui mulle kell pool 4 helistatakse. Lõpuks saime selle. E oli päris julge ja helistas siis A'le ja uuris maad. Asi lõppes sellega, et sõitsime kurja taksojuhiga ikkagi koju ja vajusime sinna ära. Tegelt oli see ikka väga kõva. Ma ei tea, kas see oleks NII lahe olnud, kui meie new favourite poleks seal olnud, aga kindlasti oli see üks paganama hea tantsuuuju pidu.

Tänane päev koolis oli mitme asja tõttu kardetav. Esiteks muidugi sellepärast, et julgusjook oli verest kadunud ja mõningane piinlikkus oli selle asemel verre voolanud. Teiseks oli IV veerandi esimene päev. Seda ei taha juba sellepärast, et pole nädal aega harjunud ärkama ebanormaaslel kellajala. Veel pole meeldiv fakt see, et eksamid ja lõputööd lähenevad valguskiirusel. Koolis mul tekkis juba korraks mõte, et täna vist me A'd ei näe. Aga siis läksin alla. Nägin juba kaugelt tuttavalt kolme valget triipu. Oiiii jess!!! Piffid 3m eemal särasid nagu säraküünlad, et näha mu reaktsiooni. Ma tegin nägu, et teda ei istu seal. Pealegu pole ta istudes üldse nii atraktiivne, sest ta on ju tantsu-A.

1-2-3-baah, kruvikeerajad ja külmutatud oad.

Lihtsalt pole olnud mõnda aega nagu õiget tunnet, et seda kollektsiooni siin täiendada. Aga laupäeval ärkasin oma mussikeste vahelt maast, haha. Pool ööd oli mind vaevanud lämmatav nohu ning salvrätikute puudumine. Lõpuks ajasid õed kah kannid ellu, hängisime mõnda aega niisama ja mingi hetk sain grannyga KK's kokku, et talle uus ljaptop osta. See läks libdalt. Kodus hakkasin oma kallikesi uuesti siia ootama. Lõpuks nad saabusidki ja seadsime oma pikad sammud Sellu poole. Oli ju kauaoodatud HH 20. Täitsime korvi hea ja paremaga. Back at my shithouse hakkasime HH kinki ja kaarti kokku keerama. Kink oli meielik üleni sädelev pudel ja ääääääretult lahe kaart. Kui aeg oli valmis hakkasime ennast hea ja paremaha täitma. Lõpuks võttis HH ühendus ja seadsime sammud linna poole. Miitisime kuttidega (neid oli 8?) Foorumi Pat'is. HH oli meie kingi üle õnnelik, kaardi lasi isegi lauas ringi käima ja lubas seda kaarti, erinevalt teistest, ära mitte visata. Veetsime seal tunnikese, mis oli päris koomiline isegi. Ja siis oli aeg takso telline. Oi jeerum. See oli komöödia. Kõigepealt lugesime sendid-mündid kokku ja siis algas sõit. "Palun Järve Satoili või nii kaugele kuni 42 krooniga saab". Viimased sajad meetrid möödusid selliste lausete saatel nagu "Pinge, pinge pinge...." ja "Nii, Satoil juba paistab!!". Taksojuhul oli ka päris naljakas olnud. Aga kohale me saime. Tagasi sitamajas läksin ma lolliks. Õed surid ja filmisid. Ei, ma ei tea kustkohast selline loba tuli. Totaalne verbaalne kõhulahtisus. Asi kulmineerus minu ANTMst õpitud poseerimise nõksuga 1-2-3-baaah! Intensiivsus silmades, silmadega naeratamine, emotsioon silmades jne, selle 1-2-3-baah'iga saab seda kõike väljendada. Võimas.

Hommikul võtsin ennast kokku ja hakkasin koristama. Esimene fear faktor oli mu maki alune kastike, kuhu mõnda aega tagasi oli kukkunud supsik. Kui ma saaks üksikule saarele midagi kaasa võtta oleks see minu kallis sahtel, sest seal leidub: raamatud, plaadid, patsikummid, shokolaadi tükid, kruvikeerajad, polt, lusikad, noad, klambrid, lokirullid, kriisikeskuste telefoninumbrid, lõputu hulk pastakaid/pliiatseid. Kindlast oli seal veel asju, kuid kõike ei suuda meeles pidada. Vuntsisin veel natukene oma tuba üles ja siis surin välja. Oma haiskolli viisin ka välja, see oli tõsine fear factor!!

Esmaspäev. Vaheaja esimene päev. Algas suuuuuure tüliga emaga, siiamaani pole ühtegi sõna vahetanud. Läskin trenni. Hall oli täiesti tühi. Aga need keda oli vaja olid kohal. A. Raja, I. Turi ja teised eesti tasemel tippsportlased, kelle nime ma ei tea, aga nägusid tean. Hiljem ühines nendega mu kallis Mätta-poiss. Mõtlesin, et no kui nädalal selline vapustav algus on siis ei saa enam miski küll valesti minna. Lihtsalt amazzzzzing!!! Kui olin poolteist tundi trenni teinud ja ilusaid mõtteid mõelnud toimus totaalne pööre. Hakkasin ühejalapeal hüppeid tegema, aga jalg kadus kuidagi alt ära ja tagatipuks kukkusin veel selle jala peale. Muidu poleks nii hull olnud aga tegin hüppeid üsna suure kiiruse peal ja kukkumise jõud oli päris võimas. Tore on see ka, et ma põhimõtteliselt Raja jalgeette ei kukknud. Minimaalne sporlaslikult sõbralik dialoog minu olukorra üle. Fakt oli selles, et püsti ei saanud ma 10min tõusta, sest seda valu ei ole võimalik mitte kuidagi kirjeldada. Lõpuks suutsin maas lamades kuidagi oma treeneri tähelepanu saavutada. Arvasime mõlemad et asi pole nii hull, kui tegelt oli. Pressisin veel mõned kerelihased, treener luges sõnad peale, kuidas kodus toimima pean. Koduteel tegin uue liikumisrekordi - 30min trennist koju tavalise 8min asemel. Rekord. Kodus lükkasin aga vapralt jääkaru jala alla, jala peale külmutatd ubade paki ja asi hakkas paremaks muutuma. Leidsin toimiva kõndimisviisi. Peale väikest lõunauinakut avastasin et mu jalake on paistes ja kõndimine sellel momendil polnud mõeldav. Siiani pole. Asi on sama hull kui vahetult peale kukkumist. Äkki on seekord tõesti hommik õhtust targem. Eks näis. Aga perfect day and beginning of the week my ass.

õnnepäev?

Tavaliselt olen ma kombinatsiooni 13 ja reede üsna positiivselt suhtunud. Aga selle 13. reedel oli inka proovieksam. Isssssssssssand kui jube see oli. Me K'ga vaatasime lihtsalt üksteisele otsa ja jumala 0!!! Pool ööd tegin veel mingeid teste ja värke ka. Masekas!!! Lõpuks andsime lihtsalt anna, andsime tööd ära ja minekut. Väga emo ikka. Tulin koju, magasin natukene enne trenni. Olin juba valmis trenni üle laskma aga siis ma ikkag läskin. Treenerit küll enam polnud aga niisama tegin jõudu üle pika aja. Paar korda pressisin ikka korralikult üle, debiilik. Tore oli asja juures vähemalt see, et sama ajal tegi trenni ka üks tõkkejooksja. Ma pole siiamaani (olen teda juba varem kiikanud) aru saanud, mis rahvust ta esindab. Aga see pole oluline. Tal on ilusad jalad Tegin natukene alla tunni ja siis koju tagai. Õhtul plaanis minna niisama passima õdede juures. See tähendas, et pidin oma toa korda tegema, mis omakorda tähendab et jalaga asjad toa nurkadesse lükkama. Aga siis õdede juurde. Juuste pealt võis mul peegelpilti vaadata, naiss. Teel sinna ültes mu üks klapp üles, taaskord! Aga õnnnnnnnnnnnnneks toob U mulle juba laupäeval USAst ilusa lilla iPodi (ja Australian Gold kreemi ja BS "Midnight" lõhna). Passisime niisama tühja, tegin pelmosid, nalja jne. Üks hetk vajus kogu asi ära. Ahjaaa!!! Põhliselt vaatasime A tantsuvideosid. Skate-piffid on ajalugu, uusim mood on breakdance piffid, hahaha. Haiged wannabe'd. Lõpuks tuli KA ja kes teatas, et nüüd peab linna minema. No kiirelt sprint oma rasvaajudega pesema ja siis linna minek. Seal passisime niisama HH hoovis nagu meil ikka kombeks on. KA kutt ( K ) oli ka, ta on ikka nii naljakas. Rääkis igast vahvaid jutte. Hahaha. Nägime oma silmaga Verist Emo ja Linkin Park'i (aga ta pole Chester, ta on Linkin Park). M helistas K'le (ei pea vist kirjeldama mis hüüded ja möirged sellega kaasnesid), poisid tulid ka korra hoovist läbi. Aga läksid siis Angelisse. AL ültes mulle juba ammu et nad on kõik omavahel peded tegelikult. No E on vähemalt üsna kindlalt, teised on veel eksiteel. Aga siis nad läksid ja siis läksime HH suitsukasse ja siis helistas naabritaadu naine H, võttis meid peale ja läksime koju. E saatsi vahepeal naabritaadule ka messe, hahaha. I on ikka nii naljakas. Ohmoooooon. Tema on pubituuril. Tahtis meiega täna ka tulla. Aga ei, täna on HH sünnipäev. Day that we all have been waiting for. Aga praeguseks on sellest üsna pohhui ikkagi. Haaahha. Aga tore saab ikka. Tänase õhtu küsims : K + M = ?

ilus elu.

Kirjandi päev algas paremini kui miski seni alanud on. Läksime emaga koos ja buss sõitis lombist niimoodi läbi, et ma olin pealaest jalataldadeni sitane ja läbimärg. Nii armas. Kirjand ise? "Milline on edukas inimene?" vms oli teema. K mõlemad oli sama, saime kell 12 juba valmis ja siis...mis me siis tegime. Hm. Aa. Läksime koju. Lasin trenni üle. Again. Tegelt on süümekad ka. Homme lähen, for sure. Treener helistas ka. Lubasin täna minna. Aga selgus, et me K'ga peale EN minema et "oma" projekti seal kaitsta. Läks päris libedalt see. Kekas tegima pürakaid. Me K'ga lisasime asjale koomilisust, sest ajude klubi mõistab ainult võrdusmärgi nalju. No me selliseid ei mõitsa. Ahjaa. Teisip teatas Kala mulle, et paneb mulle ajaloo kursuse 2. Panin talle paar magusamat lauset selle. Tü*aaju pangu pihku. Raamat täna möirgas mu peale, et ei lase mul see aasta lõpetada. Samad soovid talle. Aga jah. Muidu on elu ilus. Persse see kool. Selline kopp on ees. Täna tuli selline peavalu, tunne nagu keegi taoks lihakirvega pähe lihtsalt. Täna olin 1-4klassi moeshowl züriis ka. Nii armasad on nad ikka. Homme olen pürakate läbiviija. Nice, jeaah. Eile avastain, et mu 60GB kõvakettast on vaba 1,77GB. Suht kena seis. Täna kustutasin julmalt asju ja nüüd on 5,7GB vaba. Sobib paremini nagu. Ma lihtsalt ei viitsi kirjutada.

kevad?

Kalendri kohaselt pole enam pikk maa kevade alguseni. Nädalake. Ja kui ma täna hommikul oma ruloo üles tõmbasin oli maa lumivalge. Kevad, gde tõ?

Kool on ikka nii mõttetu koht. Täna tegin kekas vähemalt kõik asjad järgi ära. Korvpalli, kõhulihased ja sõudmise. Sõudmisel sain siiamaani klassi parima aja 1:52:9. Peale seda oli ikka suht nõrk olla, no K oli vabsjee rivist väljas. Aga see oli meie viimane sõudmine hindele meie elus! Ujee! Aga püsisime koolis lõpuni välja. Laulukooril oli täna ettelaulmine, K loodan, et nad põruvad. Mul suva, aga see oleks vahva, haha. Teel koju käisin Pelgu kohalikust supermarketist läbi ja ostsin oma viimase raha eest (17.80 kaardil) 11.90 pakisupi, mille ma endale just kõik sisse kallasin. Halb.

Ma usun, et K'l läks küll kõht tühjaks meie kodutee jututeema peale, right? Adami jahukaste on lemmik ja peale väiksed lihaampsud. Hahahahah.

parimad euroopas.

Ma teen selle puhul kohe eraldi sissekande. Täna lõppesid väga edukad võistlused Euroopa sisekergejõustiku meistriõistlused. Mikk tegi üliheaaaaa võistluse. Väga mitmed uued isiklikud, peaaegu uus Eesti seitsmevõistluse rekord. Tubli Mikk pani kogu sita kinni praegu! Niiiiiiiiiiiiiii tubli! Ksejna sai ka just oma kulla kätte. Pisar oli silmas tal isegi. Nii armas. Aga ühesõnaga on niiiiiiiiiii hea meel!!! TUBLID TUBLID TUBLID TUBLID!!!

karmid neiud ja naistepäev.

Isa juurest sain hommikul minema, läbipõige surnuaiast. Nägin oma silmaga vaala ka. Nii põnev! Tagasin tulin oma tädiga, kellega ma ühtegi sõna ei rääkinud. Ta ainult küsis, kas ma olen puuderkreemist nii pruun või käisin reisil. Tropp. Läksin Õismäeö maha ja bussikas kohtasin K. Ta on isegi üsna normaalne, kui ta oma heeliumihäält ei tee. Parim küsimus oli "Millal sa rasedaks tahad jääda?". Rääkisin talle meie staarist ka. Kallis E. Sa kuldaväärt ropsikoll, kes sa ropsid K roosad unepükod täis. Ja veel hommikulgi mõned korrad. Pühitsetud olgu su hing, haha. Bussis sõites tahtis K E'le helistada, et teda mõnitada nagu ikka. Aga E telefon oli väljas, hiljem selgus, et see on rikkis. Kuna K mind mõnitada ei saa, sest ma lihtsalt ei reageeri, siis ta laksis suvaliste inimeste kohta. Nii vahva, et keegi ei vaadanud meid imeliku näoga.

Kodus passisin niisama tühja ja ootasin G'd. Kui ta jõudis tegime natukene showd siin niisama. Lõpuks ajasime oma kannid Sekverisse ja tõime poolese sõbra endale. Hakkasime seda kohe kell 19 otsast vaikselt lahjendama. Kaevasin välja kõik oma kõige paremad plaadid nagu Nexus ja trance. Lõpuks jõudsid kohale U, E ja K. Kes olid otseloouliult kained. Eesotsas E. K hakkas ka lõpuks vaikselt lürpima. Teised tõid veel lemmik shampuse ka mille alla kallasime. Lisaks veel lõpuks natukene Hispaaniast toodud banaanilikööri. No ikka kõike ja segamini nagu meil kombeks on. Saime lõpuks kohapealt minema ja läksime niisama ossima linnapeale. Sündmuste järjekorras ma kindel pole. Aga tsillisime GAGi hoovis, käisime seal kusel. Haha. K on meil selline paparatsio ju. Kaunid pildid, õnnitlused! Käisime Haabersti Mc's. Saime korra T ja B kokku. Sellest vaikib igavik. No igavik on senikauaks kuni ma jälle B'ga kokku saan. GAGi hoovis olime niisama änksad. Eesotsad mina, kes ma püüdsin paaniliselt rääkida koguaeg. Kahjuks ei saanud keegi aru, mida ma räägin. Diktsioon oli korrast ära sellel õhtul. Ja me G'ga leidsime et sik-sak on palju põnevam kõndida. Lõpuks viisime õed koju, käisime Kopli Villast läbi (ma suutsin teed juhatada, kuigi olin jumala katki). Lõpuks tulime minu juurde. Kell oli 1. Nõrgad. Hahahha. No nõrk, pigem.

Küüsi on mul murdunud 6, osav! Hommikul kell 7:59 ärkasin üles sellepeale, et mul oli VÄGA sitt olla. Aga sundisin ennast edasi magama, sundides alla oma organismi soovi mu kehast suu kaudu väljuda. Lõpuks ärkasin kell 11 üles, ajasin oma kena kere oma tuppa, kus ootasid G ja U, suu kõrvuni. Ma näen üllatavalt normaalne välja isegi. Ema naeris mulle lihtsalt näkku. Pihvid läksid ära, ema tuli. Ema tõi põdraliha. Mina sõin seda. Ja see pole hea. Tahan oma pasteedisaiu!!!! Ebaaus elu. Kanapuljongit ka pole, eriti nõme. Ja täna on naistepäev. Sõitke sitale sellega! Baah!

Täiend: H soovis mulle ja E'le head naistepäeva. Aga edasi läks eriti fail. Mõlemale ütles: täna on eriti ilus ilus (vms). Mõlemalt täpselt samamoodi. Täielik ohmar ikka. Ja ma olin eile GAGi hoovis öelnud: Issand! Majades on üks aken korraga. Keegi oskab tõlkida?

kodumaa kullakallis.

No tagasi kodumaal ja PGs. Hm. Ei oska nagu seiskukohta võtta.Ühest küljest hea, teiset mitte nii väga. Tagasitee lennukis oli tõeline piin.Ilm siin polnudki nii kohutav. Jume on korralik. Kuid enne koeraga minekut pidin ikka korralikud talveriided selga ajama. Mõneks ajaks peab seelikute ja lühikeste pluusidega väljaskäimise unustama.

Tänane päev oli imelik. Aga algas vähemalt superhästi. Esimene tuttav nägu mida poolis nägin kuulud B-T'le. See on väga hea. Seda jumala ilmutist pole ammu näha olnud. Koolis tervitas mind kõrvuni suuga K. U'l polnud erilist emotsiooni. No võrreldes teiste koolikaaslastega on mu nahatoon täitsa vahva. Inimesed tänaval vist liigitavad mind "sollipiffi" kategooriasse. Koolis me kaua ei püsinud. Peale kolmandat minekut. Nagu meil juba kombeks on. Ge on totaalne värd jälle. No loomulikult kuulus taaskohtumise põhiliseks osaks gossip gossip gossip. Tundide ajal käisime sente vahetamas, et tüdod saaksi õhtul suure LV osta. Kaunis. Mina ostsin tegelt selle LV. Liitrise. Päris tore oli sellega poest välja kõndida. Aa. Kuidas ma suutsin unustada. Käisime K'le seltsiks, kui ta ees- ja neitsinahaarsti juures käis. Vahva.

Pool päeva otsisin oma teadmata kadunud isa taga. Kaalusin pikalt kas minna kooli peole või isa juurde. Raha oli vaja saads niiet läksin isa juurde head last mängima. Sellest ei tulnud midagi välja sest isa kallis oli koomas. Tegime V'ga kartulisalatit ja M-J'ga plastiliini junne. Loomulikult oli pidev Kä tagarääkimine. Kui ristata lehm ja pop-corm on tulemuseks tema. M oli V'le jälle suistga vahele jäänud ja V pani talle nikotiiniplaastri. Tuletaksin siinkohal meelde et M on 14.

Võtsin meigi maha, pesin hambad ja sättisin juba poolenisti unemaale, kui B helsitas (lõpuks) ja ütles et on kohe mu maja ees. Kuigi ta on mind näinud minu kõige hullemates konditsioonides, määrisin ripsmed ruttu tuššiga kokku. Haigelt naljakas. Kahekesi lõdesime ja kõõksusime naerda. B on oma naisest lahku läinud ja kurtis elu. Pole vaeseke harjunud sellega et enam 5 korda päevas keppi ei saa. Eile küsis peol ka mingi suvalise pihvi käest kas see ei tahaks temaga seksida. Lõpuks vaatas mulle oma kutsikasilmadega otsa ja ütles: Lähme seksima. Palun! Jah, kohe kallis B, siinsamas kasvõi. Haha. Ei, meie pullitegemise ajad on möödas. Õnneks on temagi korralik gossip-mees ja rääkisime ka Kä taga. Hahahhaa. See oli nii naljakas. Lahkudes leppisime kokku, et ikka tsätime jälle. Ma tegin ettepaneku teha seda rohkem kevada poole. Ta ei kiitnud seda heaks ja käskis viis kampsikut selga ajada ja välja jooma minna.Nagu ikka asjad siinmail käivad. Ma ütlesin et parem vütan liitri viina ja siis hakkab palav. Mine tea, äkki lähen lõpuks isegi ujuma nagu mulle kohale. Talle see mõte meeldis. B on ikka nii lahe.

espanjoon.

I päev.

Nonii. Maandusin hotellis. Kirjutan oma jutu dokis valmis, pärast copy-paste. Peaks mainima, et see lend oli piin! Mul oli tõesti tunne, et nüüd kohe kasvavad juured alla. Aga sattusin istuma noorpaari juurde, kellel oli 4kuune poisike Eero. Nii armas. Tema oli mu ajaviide. Anniki tõi mulle M. Raua raamatu ka. Lemmik kohtadest teen eraldi sissekande. 100lk on ühelpool. Mingi hea beebilõhn käib üle pea. Mmm. Aga no maandumine. Hmm. E oleks 150 korda täis pasandanud ennast. See oli nagu ameerikamägede peal, suht hea. Väljas lõi välku ka. Haha. Tervist sulle kallim. Meie reisijuht. No mul pole muud öelda kui et: MA TAHAN OMA KERTI TAGASI! See tüüp, no anna abi, kui pikkust pole andnud. Ütlesin kohe, et see mees on Mr. Sitahäda isiklikult. Ja bussis siis ta ütleski, et see on ta esimene tööpäev ja esimene tund. Hakkas rääkima ilmast ja et oi, näe eile oli selline vihm, et mädedes oli korralik varing, ikka mitu tonni varises. Jah, palun, me võtaks selle! Aga hotell. Oiii. **** tärni on asja väärt. See peller! See on minu taevas. Ma kolin sinna. Saime hommikumantlid ka, haha. Üliheaaa.

Aaa. Ma ei saa ju mainimata jätta, et minule iseloomulikult olen ma taaskord armunud. Ei, ma eit tea, kes ta on. Aga ta töötas lennujaamas ühes poes. Ma nägin teda 70m kaugusel oma nõrkade prillidega, aga tundus kobe. Haha. Ma polnud isegi lennujaamast välja saanud. Ohmoon ikka. Ahjaa. Ilm. SOE! Ära üllata. Mingi 20 ringis on. Istusime rõdul lühikeste riietega, okei oli. Rõdult on merd näha. Naiss. Eks homme näeb seda. Minu, no ütleme bioloogiline kell on 00:33, reaalne kell kohapeal on 22:33.

Hm. Mis veel. No teil on praegu juba reede. E, närvid peavad vastu? Haha. U saadab mulle meilile enda kokkuvõtte El sünnipäevast, niiet ole valvel! Aga kõik on ok ja elus.

U sõnum oli, et midagi ei toimu. K kergelt napsune, E ja H vahelised pilgud, et need on oi-oi-oi. Ja et peale sünnipäeva oli AL läinud M juurde ööseks. Mida fa**i toimub?

II päev.

Tänane päev algas elu suurima sööminguga. Hommikul kohe 2 kilo toit näkku pole vist parim idee. Vette ei julgenud minna, sest hoolimata mu vapralt püsivast päästerõngast oleksin ikkagi põhja vajunud nagu sangpomm. Atlantic Ocean on päris mõnusalt jahe, teised räägivad. Peale pooleteisttunnist loengut, maailma igavaimat, meie grupijuhi poolt saime lõpuks randa. Mulle ja emale oli see juba teine raks, hommikul peale sööki lebasin tunnikene kuumas. Seekord läksime teise randa. Kaugemale. Uhkemasse. Ma ei tahaks sellel pikalt peatuda, sest jahh, vahepeal oli päris valus vaadata. Siiamaani ei saa silme eest pildi lihastes tumepruunist kaunitarist ilusates surfipükodes, kellel muuseal kõigele lisaks oli veel ka pimestav naeratus. Peale paari tundi lebamist hakkas ilm mäkra mängima. Vaheluda eduga piles jne. Hakkasid siis aga vaprad eestlased marssima edasi, kaugele, kus paisis päike. Ei heidutaud ka grupijuhi hoiatused, et tavarannast edasi tuleb kõigepealt nuditide rand, peale seda aga geide rand. Trampisime aga edasi, kuni jõudsime nn kõrbeossa. Pole oma silmaga nii ilusaid liivaluiteid veel näinud. Sjupeer. Korraliku zuumiga sain liivamäe tipust pildile ka kaks nudisti. Haha. Küll ma olen vahva. Kange tund tuli peale minna geiranda piiluma ja kaameraga asja jäädvustama. Aga teekond oli liiga pikk. Lihtsalt niiväga oleks tahtnud näha, kas mu pereart, kellele on otsaette kirjutatud, et ta on homo, ka seal oma kaaslasega liivas möllab. Aga marssisime aga edasi, hoolimata ähvardavatest vihmapilvedest. Eesmärgiks oli näha majakat. Jõudnud teeraja lõppu otsustasime otsa tagasi keerata. Käidud oli vaid 1/3 teest. Tagasiteel saime mõnusa külma dussi. Kui rannas lebades unistasime veel külmadest jookidest, siis nüüd tundus Anniki toas ootav Pirita ürdiliköör kuradima kütkestav. Kõik mässisid endale erinevaid rätikuid ja hilpe ümber. Lõpuks lirtsusime ikka kõik samamoodi. Vahepeatusega poes ja Mc's.Võin kindlalt öelda, et Hispaania juustiburks on päris kobe. No aga tatsusime ikka rõõmasalt hotelli poole. Ahjaa. Mc's oli üks väga kobe härra, haha. Vaatasin mina teda ikka ilanire valmis starima. Aga siis, aga siis! Temal olid meil speedod jalad. Ja nõksutas väga kelmikalt muusika taktis puusa. No jah, geirand polnud ka Mc'st kaugel. Veel sada meetrit enne hotelli sain ma sõbra. Pikka aega kõndis meie ees mitte just kõige halvem meesversioon. Üks hetk keeras ta ennast tühja kohapeal ümbe ja küsis inglise keeles, kas me oleme Eestist. Tuli välja, et tegemist on kena põhjanaabriga. Mulle sai selgeks üks asi - mulle pakuvad pinget nii espanjaanod kui ka tuimad põhjamaa mehed. Fun fun fun.

Kuigi ma mõtlesin, et täna rohkem ei kirjuta, aga ma pean. Tulin just õhtusöögilt. Mis sai minu ja G plaanist "suveks vormi"?. No ma alustain seda peale reisi nagu ikka. Loomulikult oli vaja haarata kõigi liha- ja kalatooteid mis letil olid. Enamus magustoite, salateid, aga no need pole nii hullud. Parim, võib-olla halvim, õhtusöögi juures oli see, et kõik joogid olid tasuta. Karastusjoogid, veinid, õlled. Võtsin ka lõpetuseks klaasi veini. Ja koostöös päikesega on see mulle konkreetselt näkku kirjutatud. Praegu on mulle kohane hüüdnimi Punapõsk-Johanna. Näen suht parm välja. Nagu ikka enne õhtusööki vähe kobedam riie selga ja natukene meiki. Aga praegu tundub, et täiesti kindlalt pole sellest abi olnud. Ma näen lihtsalt kohutav välja, kui nüüd tagasihoidlikult ja ennast lohutavalt öelda. Õhtusöögil sai nalja ka. Allameetrised teenindajad on alati olnud mu lemmikud. Päriselt. Nad on nii...vahvad. Saime jutupeale ka saatusekaaslastega. Eesti noorpaariga, kellel on 7kuune tirts. Tundsin taaskord meeleheitliku tahtmist last saada. Baah! Rääkisime oma grupijuhti taga nagu ikka ühele korralikult eestalasele kohane. Tuli välja, et üleeile öösel kell 3 tekkis väiksel pedekäänakul mõte hakata reisijuhiks. No seda oli aru saada, ütleme nii. Aga noorpaar ise oli saare elust-olust tealik ja informeeris meidki. Mul on lihtsalt nii igav. Või mitte just igav, aga harjumatu on olla sellises vaikuses ja rahus. Haha. Samas hea. Soe on ka (lihtsalt teadmiseks, haha). Mul on tänasest isegi randid, kui väga hoolikalt uurida. Hea teada, et päike vaid mu nägu ei vägistanud.

Mu mõte liigub aegajalt ka Tallinna poole, kus praegu peaks olema El sünnipäev. Hmm. Ootan väga põnevusega, mis seal toimub. Ma tean! Saadan U'le sõnumi ja küsin kodumaa uudiseid

Täna võtsin vastu taaskord otsuse, mis mõjutab mu tulevikku. Ma hakkan rikkaks pensionäriks ja kolin Hispaaniasse elama. Või kuhugi mujale sooja Euroopa (!!!) riiki. Mu vanaema on ähvardanud teha seda juba viimased neli aastat. Samas oleks hea. Saaks külas käia soodsalt. Kui ma juba selline rott olen.

III päev.

Hommikul pea ees randa. Kolm tunnikest päikest ja mu helesinine nahk on muutunud jumekamaks ehk siis valgeks. Rannas olime ümbritsetud saksa ja rootsi pensinäridest, kes kuuldavasti elavad kuude kaupa siin ja nende nahatoon on tumedam kui kohalikel. Mõne puhul oli mul ikak täitsa shokk kohe, sest näha oli, et tavaline õllekõhuga saksa mees, aga nahatoon oli sama mis tavalisel mudal. Meie kõrval võttis koha sisse järjekordne pensio, kes nagu paljud teisedki ei pea rinnahoidjat vajalikuks. Ma pole oma elu jooksul kokku ka nii palju paljast tissi näinud. Olgu siis ära vajunud või normaalsed. Enamus tädikestel puudutab nibu juba peaaegu naba ära. Kuid õnneks kogu selle tissi-landi juures on ka mõned head asjaolud. No eile oli Mr. Punapüks, kes mu südame endaga kaasa viis või siis vähemalt väga sujuvalt ennast mu piltmällu poetas. Täna möödus grupp kaunitare, kes ei ostutunud kohalikeks. Minu õnneks või õnnetuseks on enamus minu mällu sööbinud noormeestest koduriigist mitte kaugel pesitsevad kodanikud. Nimelt on palju britte, kellest nii mõnigi on noor ja kobe. Järgmine persoon, kes pigem teenis oma tähelepanu heli kaudu, mida ta laps tootis. Lapsevanem ise oli järgmine mrs. Paljastiss, kuid erinevalt üldisest massis jäi ta silma oma nööridega, mis pidi püksid olema. Hea katse. D&G päikeseprillid, välimus, olek tundus kuidagi tuttavlik. Kes muu see olla saigi kui kallis idanaaber.

Meie igapäevane teekond "tööpostile" läheb mööda promenaadi. Kõik on väga tore selle tee juures, kuid umbes iga 50m järelt on kaal. Miks peaks olema ühel tavalisel tänaval kaalud? Kes tahab ennast tänaval avalikult kaaluda? Ja selle eest veel euro-paar maksta. Arusaamatu minu väikesele eestlase ajule.

Õhtul pandi meid bussipeale, mis pidi meid peale paari läbipõike viima pealinna karnevali lõpetamisele. Tee vahepeatusesse koosnes vaid mägiteedest. Ei, ma ei karda kõrgust, aga see tundub lihtsalt väga mitte turvaline ja kuidagi kõhe kui see buss seal käänulistel kitsastel mägiteedel ringi vurab. Peatused oli koobaselamustes (rikkad ostavad endale mägedesse koobastesse suvekodud. Kui siiber peab tsivilisatsioonist olema, et koopasse kolida?) ja kooparestoranis, kus saime oma magu üle õgida. Kolmas vahepeatumine oli vulkaani juures. No see ei tööta enam, daa. Aga päris pirakas lohk oli. Haha. No selle juurde sõitsmine...ma ei taha sellest rääkida. Lihtsalt ümber mäge üles kruttimine. Öäkk. Lõpuks, tunnise hilinemisega, jõudsime pealinna. Selline melu ja möll. Tsekkasime korra kaubamaja toiduosakonda, haarasime natukene head ja paremat ja siis rongkäiku ootama. See karneval oli maailma suuruselt teine. Avamisel oli rongkäigus 200 000 inimest, lõpetamisel oli vähem ja ma ei usu, et mul väga kurb meel selle pärast on. Teemaks see aasta olid piraadid ja kõik selle juure kuuluv. Seda pole mõtet hakata ümber rääkima. See jätab kuulajale sama tuima mulje, kui meie ahhetamine Londoni ilutuselikust. Hispaania temperament on ikka superlahe. Selle avastuse tegemine on mulle suur samm, sest minu meeleheitlikud katsed olla tuim põhjamaalane luhtusid eile paaril korral haledalt. No see paraad-kaneval oli ikka paras transade kokkutulek. Kõik mehed olid ennast naisteks teinud või noh suurem osa. Aga samas mõelda. Proovi sa eesti mehele kleit, kingad, meik jne selga lükata ja siis ta marssima panna rahvamassi pilkude alla. See polnud tuim marss. Üks meesterahvas oli enda 2m kehale alla pannud 15cm kingad ja tegi sellist shod - näitas säärt, flirtis ja eputas. Rahvas ise nautis kogu hingest, mida tegi. Oleks teadnud oleks isegi mõõga, piraadimüsti kaasa võtnud ja siis üle tänava möllanud. Mitte ainult need, kes osalesid paraadil polnud riietatud vaid 90% inimestest, kes seda vaatama olid tulnud. Kirjeldamatu fiilgin ja olukord.

Üks vahepeatus oli tigde kasvanduses. Mitte midagi udupeenet. Tavaline Jõhvi aiandi kasvuhoone, kus oli kaks murupeenart, mis oli kaetud tigudega. Ei midagi nii udupeent, kui meie viinamäe teod. Tavalised teod. Pealtnäha sellised, mida saaks oma aiast või Peipsi äärest suvila rannast korjata.

IV päev.

Hommikul taaskord tööpostile. Päike tegi oma töö. Päris korralik jume juba peal. Ja see topless asi on ikka naeruväärne, haha. Tagasiteel hotelli suutis päike mulle maika selga kõrvetada. Is nice! Toas ei viitsinud emaga passida ja läksime hotelli bassu äärde. Seal polnud topless vohamas, kui peale ühe ääretult vohava karvaga vanamehe bassu sukeldumist kadus minu isu ise sinna minna. Läksime teise bassu äärde, kus on ka SPA nurk ja läksime mullivanni. Kujutasime enne kuidas see meie rasvad lahti mullitab. Tähits ongi, mida ise usud. Lõpuks hakkas ropult külm ja jooksuga tuppa. Dussi all polnud hea, sest minu krabipunased õlad teevad valu.

Teel tagasi koju, 3km treppide peal, passis vanamees kilekindaga. Kõik seisid ja vaatasid põõsastesse treppide kõrval. Jäime meiegi uudishimulikud eestlased vaatama. Ja kes see passis põõsas? Kes see muu kui 30cm pikkune sisalik-tüüpi loomake. Ei oska öelda, kui nunnu ta oli, aga käras kah.

Õhtusöögil oli kaks asja, mida ma pean lihtsalt kirjutama. Esiteks oli pasteet! Kes teab, mida see minu jaoks tähendab oskab mu vaimustusele ehk kaasa elada. Hea pasteet oli ainult. Ainus mis pasteedi kõrvalt puudus oli pohmell, sest need kaks käivad mul tavaliselt käsikäes. Teiseks oli õhtusöögiks tigu (mitte see kasvhoone oma, metest püütud. Pigem vist korjatud. Ma ei usu, et need tegelased eest ära põgenevad et neid püüdma peaks). Võtsin oma julguse kokku ja proovisin. Ema ja Anniki kaagutasid võidu kõrval, et maitseb nagu tuunikala. Peale selle söömist ei oska ma määretleda, millist tuunikala nemad söövad. Midagi väga hullu polnud, aga oma raha ma nende peale ei raiskaks. Eriline maitseelamus polnud. Mõnusalt pritsis miski määramatu ollus välja, kui ma teda (seda?) hammustasin. Ma sisestan endale, et see oli kaste, mille sees seda reserveeriti.

Käisime veel Lenna ja Jossuga jalutamas. Kui armas saab üks laps olla? Küsimusele, mis on Eesti rahuvus lind vastas 4aastane peale väikesti mõtlemispausi "Euroopa Liit". Hea vastus. Peale kõnnakut, millele eelnes 15min jooksmine ümber kaubanusplatsi, kus pidime kohtuma, läksime Dragon Pubi. Haha. Ei no väga vahva koht oli. Selliseid teenindajaid annab otsida (no Eestist ma mõlten, siin on neid rohkem kui küll). Nii heatujuline, tegi nalja ja mässas Jossuga. Tegi veel emale ja Lennale joogid ka välja. Jossu, endal silmad krõllis, rääkis tõsimeeli, kuidas tema ükskord okendas jne. Päris pull kuju. Ainult see ei jõudnud talle kohale, et me oleme mõlemad Jossud, ta ei tahtnud seda kuidagi tunnistada. Sellise võtaks koju kaasa, vabalt.

V päev.

Nagu siiamaani hommkuti, siis ikka randa. Midagi silmapaistvat polnud peale kahe grupi poisse, kes hiljem selgus kuulusid mingisse jalgpalli rühmitusse. Mõne aja möödudes hakkas ilm käru keerama. Ma sain kah oma Raua raamatuga ühele poole ja seadsime sammud hotelli poole. Läksime samades treppidest, kus eile olid sisalikud. Enne neid treppe on Playa Del Engeles'i kõige koledam osa, kuid seal oli ka inimesi. Ja vot need inimesed olid imelikud. Algatusesks sesis keset randa alasti naine (see pole kohe kindlasti nudistide piirkond), kes sõi õuna ja siis läks vette pesema ennast. Hiljem veel vihtles end käterätikuga. Freak. Teiseks oli mees. Rand on silmapiirini ilusa liigava ja 50m lai. Aga see härra pidi ranna koledaima osa juures puhkama. Oli endale mõnusa pesa seadnnud vastu suurt prügikonteinerit seal ja puha. Ei, ta polnu kodutu ega midagi. Täiesti korralik saksa pensionär. Ja kolmandad pilgupüüdjad oli omale pesa teinud randa osaliselt piirava kalju rohelisele astmikule. Päikesevarju püsti ajanud ja ise seal muru sees kalju peal lesides. Inimesed on imelikud.

Kui vihmutist hakkas tulema ja ilm enam päevitamislootust ei andnud läksime maadrega niisama linnapeale. Käisime erinevad C.C läbi. Sain endale kaks lahedat Mihkel Välku. Lademetes kommi ka. Söögimaraton. Nüüd teen kiire lõunauinaku. Adios!

Emal tuli õhtusöögi ajal koduigatsus. Mina sellest aru ei saa. Ma võiks kokku kaks nädal olla, siis saaksin puhatud. Või nädal üksinda. See oleks sama. Aga et kõht on nagu viiendat kuud rasedal ja ma ei saa ... ka teha. Life sucks i say.

VI päev.

Hommikul, kellaajal mida ei ole loodud, läksime bussi ja teel sadamasse. Raske kirjeldada emotsiooni, mis mind valdas, sest pole olemas lemmikumat tegevust kui meres ukerdamine. Muud ei teekski. Minu õnneks oli väga tugev tuul, järelikult ka väga võimsad laevad. Pole raske arvata, mida meie tiiburlaev nendel lainetel tegi. Pole raske arvata, milline oli mu enesetunne kõik see poolteist tundi. Ei jõudnud ära oodata hetke kui olen turvaliselt kahe jalaga maapeal. Olime jõudnud läbishaketuna Tenerife saarele. Ilm? Per*es. Tiba tiba tuli ja tuul. Bussi ja kohustuslikud shopingtuurid. Käisime ka draakoni puu juurde, Kanaari saarte püha puu, mis oli väidetavalt 2000a vana ja ega ta noorem välja ei näinud. Muud tripid polnud väga vaimustavad. Me mägedesse ei saanud minna, sest Tenerife mäed olid lumes. No lumised mäetipud on neil koguaeg, aga ooken, vana siga, teeb imelikku kliimat ja lumi oli liiga madalale tulnud. Tegelt oli väga lahe vaadata. Varsti saab tulla Tenerifele pakettpuhkusele, mis sisaldab nädalast suusareise, millele järgneb nädal kuurortis praadimist. Aga põhivärk oli Loro Park ehk siis loomaaed. No ma ei oska alustada. See oli nagu huge!!! Kõige suurem kogu papagoisid. Nendest ma ei vaimustu, mulle need kriiskavad sulekogud pole väga sümpaatsed. Aga nägime valget lõvi, delfiine, flamingosid, haikalasid, PINGVIINE (!!!!!) (kõige suurem Euroopa kogu pingviine ja isssssand...ma sain uued lemmikud), merelõvid, gorillad jne. Käisime delfiine showd ka. Siiamaani on need ujulised mind üsna külmaks jätnud, kuid sattusin midagi vaimustusse. See on lihtsalt uskumatu mida need loomad oskavad. Sattusin ka vaimustusse. Show tegi veel väga ilusaks seljataga diagonaalis istuvad perekond, kuhu kuulusid muuseas ka kaks poega. No ja ühe poja naine, keda me alguses nende õeks ristisime. Aga see vaba vend oligi kenam. Tavaline nokamütsiga (sellele ma ei keskendunud), aga kõik muu. Mm. Kiirelt panin paika, et Skandinaavia kutid. Mitte väga kutid, mingi 22+. Tegin "emast" pilti tribüünide peal. Baaah. No siis ma sujuvalt lonkisin nende järgi. Edasi papagoide showle. Vennad ilusad olid ka seal. Aga need linnud. Khm. Mulle ei meeldi lendavad objektid (subjektid), kes oma tagaotsast mitte meeldivat valget ollust väjutavad. Kõndisime niisama ringi ja lõpuks merelõvide showle. See pole normaane heli, mida need tüübid toodavad. Kuid show ise oli õlilahe. Tüübid valdavad korvpalli nagu mingi USA nigga. Haha. Ümber rääkida on seda mõttetu. Aga ma PEAN rääkima oma uuest parimatest sõpradest. Neid oli nii palju!!! Pingviinid on lihtsalt mu...kõik. Pisikesed pingud olid eriti armsad. Ma laulsin neile "Pingviinike, pingviinike, olen väike pingviinike..." lugu. Haha. Ma oleks võinduki sinna jääda. Lihtsalt...baah! Filmisin neid ka. Nüüd on mul uued lemmik filmistaarid. Akvaariumis veendusin taaskord uues faktis. Ma võtan endale kunagi piraaja kalad. Ma mõtlesin seda juba kunagi ammu, aga nüüd veendusin ma selles veel enam. Tagasitee merel oli vaikne, minu õnneks. Proovisin magada. Naljanumber. Hotellis teadvusetult voodisse.

VII päev.

Kell 9 randa. Ilm: vahelduvpilvisus. Esimest korda nägin oma silmaga, kuidas tekivad pilved. Tsüklon oli täpselt meie kohal. Pilved olid nagu pop-corn. Suht närvi ajas tegelt. Kui päike paistis oli enam-vähem, kuid enna kella 12ne päike pole eriline praadija. Kui pilv ees siis oli suht Alaska. Peale külmumis-aktsiooni otsisime tuulevarjulist kohta. Ronisime tüünide juurde (kus Anniki eelmine päev oli massiliselt kokku puutunud paljanoksimeestega). Pressisime pidulikult ennast mingi paarikese kõrvale ja hakkasime liiva sööma. Alguses oli kõik korras ja veel enam. Aga siis pööras tuul otsa ringi ja hakkas diagonaalis puhuma. Meie olime täidetud liivaga kõrvadest, ninast, suust, silmadest. Viskas kopa ette ja eestlane läks uut kohta otsima. Tuul oli vaibunud ja viskasime keset liiva pikali. Hakkas praadimis protsess. Ossa rai*k. Paar korda kohustuslik käik vette, et nahk maha jahutada. Lõppes see sellega, et ma olen digimuutunud krabiks. Vabalt võiks mulle muna peale lüüa ja see saaks momendiga valmis. Vähemalt tunne on selline.

Hotellis veel bassu ja mullivanni. Kohtumine teiste eestlastega ja beebidega. Bassein oli nagu ku*evesi. Toas hakkasin surema. Ma kujutan vaimusilmas ette, kuidas "Nii kuum on tunne" mu tasutamuusikaks ideaalselt sobiks.

Edasi läks pakkimismaraton, mis läks üllatavalt käbedalt. Praegu passime kogu kambaga meie toas, joome meie toas kohalikku veini ja loomulikult muljetame. Reis oli väga väga väga lahe ainult, et oleks võinud kaks päeva pikem olla. Üleeile oleks võinud sama ilm olla nagu täna, siis eile oleks saanud nahk puhata ja siis täna uuesti. Oleks saanud veel parema tooni. Siin olles tundub nende neegriks päevitunud pensionäride kõrval minu päevitus kahvatu, kuid kodumaal näeb asi ehk parem välja.