nägemist september.

Mis siin ikka noh. Täna on septembrikuu viimane päev. Vaja siis veel kiired sissekanded teha, et ikka siia kuusse tuleks suurem valik asju, mida lugeda. Ega tegelt midagi väga asjalikku polegi kirjutada selles suhtes. Lihtsalt moe pärats või midagi. Selline fääsion olen ju, ise ka ei usu.

Üleeile sain õdedega ka kokku. Ühte jorssi pole ju ma-ei-tea-kui-kaua näinud. Hängisime linnapeal niisama, tsekkisime vabakale, kus poisid pilpaid lõhkusid. See kuradi tudenginädal on ju ka. Millised kaunid mütsid noh. Masendav üsnagi. Muidgi oli meie parim moment see reaktsioon kui kuulsime Tannu lugu. Aga noh see oli üks suur fail lihtsalt. Blondid oleme. Või siis ka mitte. Käisime korra Revalis ka. Õdede mother Mary juures. Nalja sai seal ka ikka korralikult. Nad nägid oma seda treenerit või keda iganes. See oli kõrgem tase, kui lihtsalt väljend "nägu peeretab peas". Käisime hessis ka. E jäta meelde, et olen sulle raha sees!!!!

Eile oli selle kuu parim päev for sure. Hommikul oli koss, mida andis kolmanda kursuse tüüp, kellega mõned korrad on ikka koos pummeldatud ka. Kino sai. Nagu ikka. Aga see polnud see parim hetk. See oli õhtuses kerka trennis. Tegime kõrgust ja siis lihaseid-värke. Enne kuuli jänne oli selg kuidagi kinni ja siis tegin paar kereringi ja käis mõnus raks läbi. Ega mis seal ikka, tegin edasi. Kuulijänni taha. Siis käis veel paar raksu ja siis oligi metsas. Enam liikuda ei saanud väga. Pisar silmas roomasin koju. Hommikul helistasin arstile, kes käskis mul valuvaigisteid närida ja voodis püsida. Aga no ma olen juba selline mässaja hing noh (hahaha), et tulin ikka kooli. Ma lihtsalt ei jaksa seal kodus passida enam. Eks näis muidgi kuidas nüüd nende trenniga jääb. Homme tunneb mu selgroog ennast staarina, temast tehakse mõned pildid ja puha. Love.

Muidgi kõige naljakam osa oli see kui paanikasse E läks nagu ta ikka meil on. Tal eile ju pimesool ka valutas. Oli kohe suremas mul teine. Ei sure sa kuhugi kallis.

Aa. Muide. Kes teab, siis ma võin öelda, et ma kõnnin nagu V. Läll. Love life babes.

taaskohtumise rõõm.

Eilne päev oli nii mõttetu, et ma ei viitsi isegi kirjutada. Mul oli nii igav, et koristasin lõpuks oma toa isegi ära. Saate nüüd aru KUI igav. No see ei beati mu ema, kes hommikul kell 7 jooksma läks, sest und polnud. Lord help her. Lõpuks hakkasime Sljga rääkima, et mis teeme täna ja see lõppes sellega, et peale kiiret läbihüppamist kesklinna Rimist läksin tema juurde. Passisime niisama paar tundi, rääkisime maast ja ilmast (loe: kuttidest). Lõpuks kui jutud räägitud mõtlesime, et teeks paari kiiremat tiiru linnas ka siis. Lõpetasime kus mujal kui HHHs. Ega seal kedagi polnudki. Alguses vähemalt. Tsillisime niisama pingi peal, kuni järsku kõrvalseltskonnast, kes oli oma kaunid kannid platvormi äärele paigtuanud , tuli heli: tsau J (loe: tšei). Vaatasin sinna. Ei seostanud üldse ära kellega tegu on. Umbes 2min möödudes ja põhiliste tervituslausete läbides sain aru, et see on ju vana koolivend Taavi V. Nii tore! Asi on lihtne, miks ma teda ära ei tudnud. Noormees on nüüd sõjaväkke üle kolinud ja juukstega sel puhul nägemist jätnud. Niimoodi me seal siis olime. Taavi ja tema kaks sõpra. Lõpuks tulid ei tea kust veel kaks tüüpi. Rattapoisid. Rääkisime nendega ja kuna ma olin ju enne skedeaega selline rattapiff, siis oskasin isegi mõned väärtuslikumad nimed üle huule poetada. Lõpuks läks asi nii, et Slj rääkis ühe selle rattavennaga (sest teine oli koomas, ei püsinud püsti ja kukkus päris mõnusa mäsa oma ratta peale) ja mina olin siis selle Taavi seltskonnaga. Taavi ise oli kõike muud kui kaine ja trippis koguaeg ringi. Üks hekt tuli kaks venda veel. Ma siis tsättisin nendega ka. Koguaeg mõtleisn, et pe*sse ma tean seda venda kuskilt noh! Ja siis süttis tuluke!! See on ju JÜRI! See tüüp! Ohno! Aga ei no see polnud ainuke üllatus veel sellel ajaperioodil. Lõpuks üks tüüp, kes kuidagi sujuvalt oli oma kannid mu kõrvale toolile poetanud ajas nii idioootset juttu, et mul hakkas juba paha vahepeal. Ei saa mainimata jätta, et tüüp nägi välja nagu Epliku vend, ainult paremate hammastega. Üks hetk küsis mu nr, andisin siis selle ja salvestasin tema oma nimele: Äravõtavastu Kesiganes. Järgmine hetk küsis ta mu käest, mis ma järgmine nv teen. Noh siin tuli oma fantaasia nüüd küll valla lasta ja rääkida kõike kui kiire ja ei tea jnejnejne. No jumala eest, et kõike muud teen kui et temaga tegemist. Ja siis ütles ta need saatuslikud sõnad: "No äkki ma helistan sulle siis. Mõtlesime mingi kambaga koos minna minu maale Hiiumaale ja seal noh tsillida. Päeval mehed teevad metsas puid ja naised kannavad oksasid." No kallis inimene, tõmba ise ennast sinna oksa sujuvalt. No ja see jutt läks ainult hullemaks. Siis ta ajas mulle kogueg mingit juttu, et me peaks kokku saama ja minema randa mingeid harjutusi tegema, mis võtavad angiini ja bronhiidi ära. NO TULE JUMAL APPI! Me Sljga, et no näita siin samas, ta kohe et : eieiei mul õpetaja ei lubanud teha, need on üle 2000a vanad harjutused. Kena võimlemist sulle siis. Lõpuks tuli veel üks tüüp. Hannes. See räme vend. Poistel tuli mingi raseduse teema ja küsisid, kas ma tahaksin last. No ma kohe et kasvõi homne päev võiksin saada. Siis see Hannes, et noh lähme teeme ära, ma võin kohe ära sutskata. Natukene lühikesed tuleksid. Ta unustas selle mainida et suht vaimu puudega ka. Andke mulle miljon dollarit ja ma ei lähe sellele vennale lähedale ka. Hakkas HHHs kivi suitsetama jne. No tere villane! Lõpuks põgenesime Slj juurde tagasi. Rääkisime poolunes veel ma ei tea millest. Tegelt taimetoitlastest ja lihasööjatest.

rebane ja rist.

No kirjutan kõik ühe hooga ära kui juba kirjutamiseks läks. Täna siis oli TSI rebaste ristsimine. See oli lihtsalt ÜLILAHE.

Alguse sai see siis meie instiduudi eest, või noh kõrvalt. Jaotasime rekra ja keha kuute rühma ja tavai, minek. Kõigil pudelid näpus nagu ikka kord ja kohus ette näeb. Alguses olid igasugused niisama soojendusvõitlused nagu banaani läbi riiete ajamine ja lauluvõitstlus jne. Meie grupikese nimi on Kis(k)jad ja hüüdlaude "oota, meil läheb veel aega". Ükshaaval lasti siis grupid teele. Meiega kaasas oli ka grupijuht või siis teejuht, vanema kursuse kutt. No lord help me, kus see kaunitar ennast nii kaua peitnud on. Nime ma ei mäleta, aga no nagu juba seadus on, siis see oli midagi väga ebanormaalset. Laksin punktid nüüd järjekorras:

1. See punkt oli edasise teekonna energiapunkt: Red Bull. Kõik said purgi ja tehti pilti. Noh see polnud midagi väga, aga eks teepeal sai nalja ka. (no kogu trall ja teekond käis oma jalgadel, sellest ka tingitud see surin mu kandades)

2. Seal pidime moodustama inimpüramiidi, mis oli kõike muud kui püramiid ja ülesande: maas neli jalga, kuus kätt ja kaks perset. Siinkohal tuli väga abiks meile meie hüüdlause.

(vahepealne omaalgatuslik peatus poes, kus viimased haarasid veel kiirelt joogid)

3. Tondi raudtee ülesõidu juures jaotati meid kaheks. Pidime omavahel riided ära vahetama ja tegema 10 tiiru ümber posti, pea vastu posti. Või noh pulka. Ja siis jookma eemal oleva posti ümbert ring. Nii mõnigi pani päris vahva mäsa. No ei saa ka mainimata jätta, et kõik inimesed kes puntides olid ei olnud kained - kaguel sellest.

4. A le coq arenal oli siis meie järgmine punt. Seal toimus naisekandmise distansil nii 100m ja natsa peale. No ma vaal ei hakanud seal kellegi põlveliigeseid koormama ja võtsin ise kergema piffi selga. No meie meeskonnas oli nimelt meestepuudus. Homme on reielihased küll päris kenad.

5. See tee viis meid õnnepaleese. Mis seal ikka muud saaks olla kui pulmad. Kaks tükki siis abiellusid seal. Samal ajal kui pruutpaar andis tõotust olid teised toenglamangus. Ega no spordist ei saa üle ega ümber. Mis sa teed. Peale tõotusi said pruutpaar pitsi viina ja hapukurki. Ahjaa. Pruudile pidi organiseerima loori ka. Selle saime pulmaisa seljast. Tema ilus valge pluus. Paljaülakehaga pulmaisa võiks ka minu pulmas kunagi olla, haha.

6. Edasi Kosmose purskaevude juures, kus kasutasime oma naiselikku kavalust. Pidi siis ämbrisse tassima purskaevust vett. Aga ainult ühte pudelit võis kasutada. Meie kaua ei viitsinud jaurata ja hunnik piffe piirasid mesijutuga selle punkti ülevaatajad kutid oma haardesse. Samal ajal jooksis üks piff ämbriga purskaevuni ja pani selle vett täis. Score!!

7. Lõpp-punkt oli Vabaduse väljakul. Seal küll nime järgi, pikkuse järgi ja selle järgi rivvi, millal esimene suudlus oli. Suht naljakas oli. Edasi käest kinni ringid ümber puuhunniku. Noh seal tegime ka ikka sohki. (Ahjaa teepeal rääkisin pikalt juttu meie grupijuhiga ka. Lummmmmav olevus ja homme ka kohal. Score!) Lõpuks, kui kõik kuus gruppi olid kohal pidime muretsame ühe kinga, rinnahoida, sardelli (poisid jooksid kõigepoodi ja ostsid) ja kondoomi. Meie saime sellega kõige kiiremini hakkama. Lõpuks pidi grupiisa ehk Sepp ajama kondoomi sardelli peale. Turistidele oli meie üritus seal päris huviorbiidiks. Ega siis lärmita ju ei saa asju ajada. Kingad jalga ja rinnahoidjad selga, kõik koos kätest suur ring ja edasi.

8. See punt viis meid pikas rivis üles mäe peale, sinna katusealuse juurde, kus meie teekonna puntide juhendajad meid ootasid tõrvikutega. Mis seal muud sai ikka olla kui rebasevanne ja ükshaaval kutsudi nimede kaupa välja ja sai head möga ka süüa. Ma arvan et seal sees oli jogurt, tomat ja mingi asi veel. No enam seda igaljuhul süüa ei tahaks. Aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et värk oli ülilahe. Viimaseks vandeks olid pooled juba üsna koomas.

Peale seda liikus igaüks omateed edasi Marati poole. No ma kaalusin kaua kas minna või ei, homme ju kell 8 vaja pelgus olla. Naiss. No lõpuks veenis Mna mind ümber ja sinna me läksime. Sepp, Mna ja Riina, me läksime vabakalt jala. Vähe veel ju kõndinud. Mna andis mulle lõpuks raha ka tagasi. Naiss. Jõudsime siis Maratisse, passisin seal ees 20min. Sinna jõudis ka minu grupi juht. Siis ma korraks kaalusin veelkord mõtet, et okei lähen siis taksoga... Aga ei. Läksin bussijaama bussi peale ja tulin koju. Siin ma nüüd olen, 20km läbi kõndinud ja und pole ikka. Aa. Grupiliider ehk Mr. iLOVEyou rääkis teepeal sellest homsest peost ka. See tuleb ikka ülilahe. For sure. Peaks magama minema, sest homme liiga pikk päev, aga paistab, et Red Bull andis energiat. Peaasi, et mitte tiivad. Lendav vaal, vot see oleks ime!

beebi 18.

Eks ma siis ikka alustan taaskord algusest. Kaua aega on möödas ja raske sündmuseid meelde tuletada. Ega neist palju meeles polegi. Algust sai siis tehud Slja juures. Meie G'ga kinkisime E'le sünnaks tagi. No mitte tavalise. Teksatagi. Järgmise suve mood Saaremaal. Sulandub paremini massi. Või no veel paremini. Kanget ma otsustasin kaasa mitte võtta, haarasin kolm veini. Mõtlesin, et aitab nendest küll. Liigagi aitas. Slja juures sai nii mõndagi räägitud ja nii mõndagi kokku lepitud. Tsill. Edasi läks teekond siis Holly poole, kus toimus Bad Jam. Hiljem selgus, et meist tulid sinna vaid K, Sja, G, U ja mina. Mina arvasin, et meid oli ikka rohkem. No enne sai veel HHHst läbi hüpatud kuhu jäid KA ja E. Mul pole aimu ka kaua ma seal olin. Selge on see, et U sai paadelt pappi ja tema ostetud neli slämmi tegid mu sellele ajuosale black outi, mis sündmusi salvestab. Üks hetk, kui kõik ülejäänud (alles jäänud) rahvas oli kadunud, siis me läksime ka minema. Ma ei tea, mis vahepeal toimus, aga Olde Hansa ees sai paar sõna mendiga räägitud, mis oleks päris halvasti lõppenud haha. Järgmine pildike mu mälus on Hesburgeris, kus sõime juustueined. Kui ma järgmine päev U käest küsisin, miks me sinna läksime, selgus et ma ise olin tahtnud minna. Kes on see väike koll mu sees, kes ülteb asju ilma minu loata? Sest mina seda osa küll ei tea. Jumal seda teab, mis teid pidi me ka siis lõpuks, tund aega hiljem, HHHsse jõudsime. Seal on asi juba õige hägune. U käristas ühe hot shoti ja viimne mälu sinna läks. Mäletan, et kobasin tantsu-A kõhtu ja ültesin talle, et see ongi ainuke põhjus, miks ta mulle alati meeldinud on. Shoot me, please. Midagi meenub veel seoses Jckiga, tema suur ja kaunis naeratus on see, mis jääb mind kummitama mu õudusunenägudes elu lõpuni. Nice. Aa. No ja siis Hndt ka. Selle vedasin kõrvale ja küsisin ääretult täpse diktsiooniga: küs Malio unn ää? See selleks. Kes siis ei teaks, et temaga me oleme lihtsalt kokku määratud? Lõpuks läksime G'ga koju. Hommikul polnud väga tundagi, et joonud oleks, aga see võib olla ka tingitud minu isehakanud maoloptusest. Aga kena pidu oli. Teinekordki äkki, haha. Või siis mitte.

AGA PALJU ÕNNE BEEBILE MINU POOLT. KEEGI SAAB VÄHEMALT NÜÜD RAHUS JUUA.

*no mida ta ka tegi ja sai omad tagajärjed. Haha. Love you.

väga põnev või?

Nagu ikka minu puhul kombeks, siis tänagi oli plaan (või noh eile), et ärkan hommikul varem üles ja õppida anatoomiat. Tõusin ma JEEE üles!! Ajasin siis oma kere kergejõustikusse. Täna ma kiidan ennast, sest olin nii tubli ja kõik oli perfect! Õps ültes ka, et ma olen tubli. Jeeshh!! Aga no ma ei saa aru mis poistel muud pole teha või???? Hndrk tuli tund aega enne oma tundi halli ja lihtsalt passssis piffe. Ja neid tuli muudki juurde. Kui pool tundi oli tunni lõpuni olid nad kõik juba kohal? Mis teil noored elu pole või midagi?? Jube meeldiv on tõesti trenni teha kui kari jobusid terve aeg passib. Ei no ma ju näen nii kuum välja ka. Konkreetselt kuum. Iga trenn higistan mingi 3kg välja noh. Ja need muuuuuudkui passivad! Tund sai läbi ja kuttidel oli aega veel seal, aga no FAIL! Minu asjad olid täpselt seal poiste juures. Noh mis seal ikka. Sarnaselt nagu esmaspäeval. "Ou, keegi peale joosta ei taha ja venitada?" Ja nii ma siis jooksin seal kaks ringi peale ja venitasin täies rahus, kuni need kuradi inspektorid sealt läinud olid. Või noh eemale. Ma olen nii närvis praegu. Oleks ma teadnud, et pean koguaeg selliste probleemidaga tegelema, oleksin ma ka läinud...ma ei tea..käsitööd õppima. Ohmoonid. Ja no ma ei saa sellest ka aru, et Hndrkl pole üldse elu vist. Teisipäeval käis pistis oma lõusta kossu saali ka sisse. See vend on mingi vaimen sado-maso noh. Lihtsalt peab ennast pidevalt shokeerima. Ükspäev ma teen veel tagasi ja kurat lähen istun BINOKLIGA seal halli tribüünil ja loen nende kõik kuradi higipiisad kokku. Pff.

elu telekava.

Mina nii tahan, et mu elul oleks telekava. Rääkisime G'ga ja kuidagi see jutt jõudis selleni, et mina ei loe ette kavast, mis seebikates toimuma hakkab, nii pole üldse mitttte põnev. Tema loeb. Lahkarvamus. Ma tahan samas, et mu elul oleks telekava, aga ma ei loeks seda. G ültes, et ta loeb telekavast, mis on toimuNUD, no see on teine teema. Tõesti, seda võib teha. Oleks minu elul see olemas, siis ma seda küll loeks. Näiteks mind väga huvitaks mida persest ma eelmine neljapäev peale tutvusmipidu kodus tegin. Nimelt täna hommikul otsisin paaaniliselt oma lääätsesid. Leidsin konterineri, kus oli vedelik sees, aga mida polnud olid läätsed. Paanika. Mida hekki ma tegin? Sest ma tean, et ükskõik kui kooma sarnases olukorras ma ka poleks, siis ma võtan need ära. Tuletame meelde Saaremaad eksole. Sellespärast tegid mu kulmud üllatusest küsimärgis. Käisin kekades ära (SURMMM!!!) ja tulin koju otsima, et mis värk on!!!?? Lõpuks leidisn selle väikse musta koti väiksest taskust teise läätse konteineri. No ma pole ju vahepeal peale neljapäeva läätsesid kandud, et sellest siis küsimus: kuidas need veel sinna said??? Müstika ma ülten. Võtsin läätsed ära ja panin sinna kotti tagasi? Võtsin linnas ära? Ei usu. Aga samas võimalik. Aga ei. Ma ei käindu ju vetsus vahepeal. Või käisin? No see oleks kindlasti see osa, mida ma loeks oma telekavast. Põnev eksole. Elu nagu seiklusfilmist.

No ja kes on seiklusfilmide peategelased. Õige! Sangarid!! Ja see sangar muutub üha enam minu seiklusfilmi peategelaseks. Täna oli taaskord see saatuslik päev, kui elu meie teed kokku viis. No ma rääääääägin, et meie saatus on koos olla. Saaks koos jõujooki juua, siis ta ehk saaks aru sellest. Iseasi, kas hommikul sama arvamus on. Aga keda see enam siis huvitab. Linnuke on kirjas meie eluteel. Haha. Saaks ta vaid ise juba aru, et meie elud on kokku loodud. Kui mitte lõpuni ja pikaajaliselt siis kasvõi mõneks tunniks.

G. says:

su bloggi ongi su telekava.

Kurjuures mulle isegi meeldib see mõte. Kuid mõned küsimused on siiski õhus.

hahaha.

Tänane päev koolis oli nii kuradi naljakas, et issand jumal. Taseme pani veel viimane anatoomia tund. Poiss seljataga, Hndrk, ja ees, Mrtn, tegid terve tund omavahel mitteametlikku battelit. Kes suudab enne vastata, kaasaarvatud enne õpetajat. Nalja sai ikka korralikult. No pole vist vaja enam kirjutada, mida mina arvan Hndrku anatoomia tundimisest. Hahahaha. No lõpuks pani õps ka hea killu maha. Ütles Hndrkule: sa oled meil ikka siin esianatoom. Eks inimesed naersid selle üle, et terve tund olid need kaks tarka mänginud, aga mul oli oma isiklik nali. Issand kuidas me naerime, hahahah. No ja siis veel igasugused naljad sõnade mokk jne üle eksole. Mida ma sinna teha saan kui kõik läheb otse ilma ringita vasakule. Ja õnneks ma polnud ainus. Õpetaja veel üks hea lause oli: ega silma järgi ei saa midagi pikkuse järgi vaadata. Me rääkisime sääreluudest. Aga no siis naersid juba kõik pisarateni. Enne tunni lõppu oli õpetaja lause Mrtni ja Hndrku kohta: no nendelt poistelt võite võtta era-anatoomiatunde. Veel kord või??? Tänan ei, haha.

Tunni alguses rääkisime veel Mrtniga reede hommikust. Tuli välja, et noormees ei mäleta hommikust midagi. Peaks siinkohal veel mainina, et tal oli enne tundi veel väikestele vaja trenn läbi viia. Kas me sellist Eestit tahtsimegi???

Oleks iga koolipäev selline noh. Muide, homne päev on väga tore. Lisaks sellele, et meie pesamuna saab täisaelaliseks on mul homme 3x1,5h kehaline. Viimane kergejõustiku kehaline kestab 19.00 kuni 20.30. Soundas fun, right?

Täiendus: Hahahha. Täielik tropp, unustasin päevasündmuse. Hommik algas kell 8 ujulas. No tund oli suht ränk, pole midagi öelda (ei jõua oodata kuni see mul juba kaks korda nädalas hakkab). Poistel hakkab tund peale meid. Kõigepealt hakkasid nad vaikselt kogunema sinna klaasi taha. No õnneks ma polnud ainuke, kes mitte just väga sensusaalne välja ei näinud. Parim on see, et kell 9.00 saavad poisid uksest sisse, kui meil tund lõppeb. Aga asja konks on see, et TOPis on ühised riietusruumid. No kabiinid on eraldi. Üks oli kindel: mina sinna siis ei lähe kui poisid seal veel on. Teised jooksid pesema jne. Ma tsillisin rahulikul saunas ja pesin ääääärmiselt rahuliku tempoga. Miks küll? Kui valmis sain ootaisn veel natukene ja siis HIIILISIN ruumist välja, et kindlaks teha et kõik vinkud on läinud. Minu õnneks nad olid. Ja see hakkab korduma iga esmaspäev...ja reede. Väga khuul. // Aa täna avastasin, et rekreatsioonis õpib kaks päris tsilli venda.

oi.

No täna on 13. sept, viimane post on tehtud 3. sept, mis tähendab siis, et sündmusi, mida ma siia kirjutama pean ja kirjutada TAHAN on kümne päeva jagu. Ega ma taaskord ei teagi kust alustada, kas algusest või kõige olulisemast. No alutsame siis eelmise lõpust ikkagi. Oli siis see ülikooli pidu. Ega seal muud väga ei toimudki kui ränk jooma. Meie kaks naiivitari läksima sinna, kallasime teepeal kiirelt mõned joogid sisse. Maja ette jõudes oli pool rahvast konditsioonis ja need kes veel polnud seda saavutanud olid sinna poole teel. Käisime korra tiiru sees: miljon inimest, kuum, õhupuuduse remix higihaisuga. Kiirelt välja tagasi. Väljas miitisime oma skededega. Lampi. Tore oli neid näha üle nii pika aja. Suvel ei tsillinud väga koos. Kahju samas. Mingiks hetkeks oli poisse sinna kogunenus suht palju ja kella 23st kui me pidime hakkama liikuma oli saanud 1. Lõpuks võtsime jalad kõhualt välja ja suunasime sammud...no ise ka ei teadnus täpselt sellele momendil kuhu. Lõpuks lõpetasime kuskil suvaka pingi peal, kohas mille olemasolust mul isegi aimu polnud. Seal sai ka ikka parajalt kino. Nali ja naps käivad ikka käsikäes. Peab tõdema, et vahepealsetele sündmustele langes sellel ööl kerge uduloor, mis puudutab mu mälu. Selles oli vist süüdi kalli endise klassivenna sõber viinake. Kiire ring veel korra HHHs ja minema me läksimegi. Otsustasime jala koju minna K'ga (no jah et me olimegi kogu see õhtu/öö kahekesi, et teised kanad olid omad kodus). Koju mineku plaani juures oli üks kerge nõks - terve tee oli tugev vastutuul. See tagasitee oli suhteliselt karm. Aga ellu me jäime.

Võimalik, et vahepeal oli veel midagi, nagu reedel näiteks. Aga eelmine laupäev siis oli see saatuslik moment!!!! Olime neljakesi linnas sistadega. Aa. No kõigepealt käisime G'ga Go Livel. Don't ask. No me läksime sinna tegelt vaid teatud ariste vaatama, aga no need teised nn artistid, kes kohale oli tulnud, kodumaa avastamata superstaarid vanuses 12-15 olid küll...no tule taevas appi. Ei oskagi muud öelda. Üks hetk hakkas meie uus parim sõber Hnnu meid messidega pommitama, mis lõppes sellega, et viimase konsedri poole pealt läksime minema ja saime temaga kokku. See noormees oli väga tugevas ja silmaga nähtavad konditsioonis. Linnas saime kokku õdedega. Selleks hetkeks ei suutnud ma enam olla, sest ma olin kindlalt liiga palju naernud. Ega õdedel kergemini ei läinud. Lõpuks, peale tugevat naeruteraapiat lahkusid meie alaealised sõbrad. Tsillisime veel korra ringi. Läksime G'ga Levikasse. Temagi oli juba selleks hetkeks kergelt konditsioonis. Õed ei tahtnud sinna tulla, millega seoses nad tegid vist oma elu ühe kõige suurema vea. Ega meiegi G'ga ei viitsinud seal kaua tsillida. Mõltesime siis, et käime kärmelt Vabakalt läbi ja vaatame, kas/mis seal toimub. Meie üllatuseks oli pool väljakust täitunud rahvamassiga. Kuid see kes oli osake sellest massist ongi kõige olulisem. Käisime vaataisme rahva üle, nägin sõpru pilpavendasid, läksin siis nende juurde. Muuhulgas oli seal ka Kevin, meie naljatilk ja veel mõned. Üks hetk ültes G vaikselt mulle: Mro on ka siin. Ja siis...no see emotsioon mis mu keharakud sellel hetkel vallutas on sõnukirjeldamatu. Kui enne seda momenti oli minu energiatase kuskil seal nulli lähedal, kuid siis no võite ise ette kujutada, mis toimuma hakkas. Mõne aja möödudes läksime ka G'ga kodupoole ja oh seda tralli mis siis toimuma hakkas. Ma jooksin mööda tube ringi, printisin pilte, tsekkisin videosid jne. Ränk. No mis saaks ikka parem olla, kui kergemat sorti energialaeng enne kooli algust. See selleks siis.

Nädalake on nüüd ülikooli ka kestnud. Per**e kuidas ma seda juba armastan. Kõik on väga pro. Aga neljapäeval oli siis meie Ke:Re pidu. Algus oli kesine aga lõpp oli küll täista omamoodi, või noh siis minu moodi. Läksin sinna. Või noh olin juba koolis. Tsillisime all. Rahavast eriti polnud ja tundus, et see asi siin küll vedama ei hakka. Aga näed mis sai. Alguses olid seal sees mõned mängud ja värgid, mis tegelt olid super lahedad. Ma kahetseks rängalt, kui ma poleks sinna läinud. Imelik asi minu jaoks oli jälle see, et kõik käisid mööda kooli viina-õlle-rummi pudelid käes. Kuid kuidas ma ikka saaks paremini seltskonda sulanduda, kui ise samamoodi toimida. Ja nii me siis Pipsuga ka tegime. Poolene VV pole ammu minu peopessa nii valatult sobinud. Üritus sai läbi, tuttavaid sai mõlemast leerist ja kõik oli väga lahe. Hakkasime siis kogu kambaga linna poole tatsuma. Tee peal veel erinevaid sõpru. Väike kokteil teepeal veel ja korras. Nüüd võiks siis rääkima hakata, või noh ära mainida, et teepeal tutvusin ühe kursavennaga ka veel. Rääkisime niisama juttu maast ja merest (ma ju ikkagi vaal ha ha ha). Läksime kambaga siis peotänavale, mis oli ühest äärest teiseni pikku- ja laiupidi täitunud meie rahvaga. Kõik pubid läbi, mõned kiiremad tantsusammud, mõned suuremad lonksud. Vereringes oli lõpuks peale vere veel mõningaid kemikaale, mis sinna muidu kuuluma ei peaks ja mis tekitavad sellise, noh, vabama oleku. Käisime korra ka Hollis, kus sai minu selle õhtu erapidu alguse. No tegemist oli ju ikkagi tutvumispeoga ja eks ma siis tutvusin ka. Võibolla tsutsuke lähemalt kui mõned teised. Aga ma olengi ju nii eriline. Not. Mainida tasub ka fakti, et järgmine hommik, reede, oli 12.15 algusega loeng ja seal loengus oli ka minu eelmise öö verivärkse sõber. Või ilavärske. Kuidas kellelegi. Kuid see läks valutult, mida ei saaks öelda minu pea ja enesetunde kohta, mis oli kõike muud kui valutu.

Reedel oli mitmeid põhjuseid, miks jätta vägijoogid endast kaugemale. Esiteks oli hommik liiga värskelt meeles ja teiseks oli järgmine päev oodata tähtsaid võistluseid. Kuid kõik see ju takistseks väiksele linnatuurile. Tsillisime niisama nagu sõpradeta inimesed, mida me ka üsna oleme. Käisime HHHs kus oli PG osaline kokkutulek. Seal ma kaua vastu ei pidanud, sama moodi ka K. Hakkasime siis bussi peale minema, kui Saaremaa sõber Mrtn helistas. Mis seal ikka muud, kui saime kokku. Kõne E'le, kes selle peale kohe ka kokkusaamis kohta jooksis HHHst. See oli taaskord naeruteraapia. Need vennad (Ka*r ka) pole ju normaalsed. No ja nende konditsioon oli midagi karmi. Mida oli ka aru saada Mrtni hommikusest kõnest, kus ta küsis asju, mida me eelmine õhtu olime rääkinud, no kaasa arvatud ka see, et kas me üldse eelmine õhtu rääkisime. Tere õlu! Hommikul siis teel Türile. Me ju kõik teame, kes seal pesitseb. See koht on neetud. Eelmine aasta läks seal ka suht metsa kõik ja ega see aastagi väga palju parimini ei läinud. No neljanda koha punkid, aga milleks kasutada tehnikat? No muidugi olid meiega kaasas ka sõbrad suvelaagrist. Ma ju ei saa sinna midagi teha, et igakord, kui ma teatud noormeest vaatan, näen ma teda ilma särgita, olenemata kas tal on see seljas või ei. Mul on kõrgelt arenenud piltmälu. Kokkuvõttes võitsime teist aastat järjest Juuniorite Karikavõistlused ära. Pro. Järmine aasta ma pole enam Jun (junnnn). Oh seda kurbust, ei saagi Türile minna. Deem.

Aga mis seal ikka siis edasi, kui ei kätte on lõpuks jõunud laupäev ja mitte ühtegi erilist kohustust pühapäeval. Läksin siis õdede juurde. Peab ära mainima, et taaskord langes mulle see õnn näha meie kõigi ainuarmastust Mrot. Võtame seda kui saatust. Mulle meeldib see mõte. Lõpuks seal, poes väike shopingtiir, poolene LV. Soojendusring õdede juures, mille hulka kuulus ka paras kogus pilpavideoid. Ikka muidgi sellest ilusast inimesest. Nalja ja naeru ja napsu nagu ikka. Lõpuks linnas kus saime kokku ka U'ga. Tsillisime niisama rinig ja lõpuks läksime Polymeri või noh selle ette. Selleks ajaks ja enne seda juba oli K saavutanud VÄGA tugeva konditsiooni. Noor neid oli omadega ikka täitsa küpse. Mõne aja saatsime mööda ka Mc Drive In's. K väljutas endast mõned üleliigsed kehavedelikud. Tsill. Koju jõudsime mingi 3 ja peale natukene. Hommikul olid K'l mõned küsimused seoses eelmine ööga. No mis sa teed kui mälu alt veab. Aga jah. Esmaspäeval jälle kooli. Can't wait.

tere kool.

Ei no nüüd on siis see kauaoodatud sündmus lõpuks käes. Tänase päeva sündmusi arvestades ma tahan et see poleks alanudki. Mu närvid on...pingul. Aga alustan algusest. Kõigepeal oli aktus nagu kombeks on. Ei viitinud seal olla, ei taha olla massis 2000 inimesega (vms). Tsekkasime paremad näod üle. Kõige rohkem elevust tekitas üks kodumaa kaunis basskitarrist mitte nii kaunist bändist. Oh seda õnne, siginat ja saginat. Mõne aja möödudes läksime K'ga edasi. Oma vana koolikese akutsele, kus KA ja E tassisid käeotsas väiksed lavale. Sellises vabas olekus ja pohhuistlikkus meeles pole ammu sinna koolimajja astunud. Over! Kui sõbrad kanakarjast läksid lava ette väikseid käeotsa võtma siis me kaks lollakat vehkisime seal kätega, endal nägu peas peeretamas. Lõpuks sai see trall ka läbi. Paar kiiremat sõna direga ja minema me läksime. Õhtul aias väike grill-tsill. Sain kaks last pealekauba. Kiiremad käärud linnapeal. Ei midagi enneolematult põnevat. Järgmine päev kooli infotundi, kus selgus taaskord tõsisasi, et midagi ei saa aru ja suu ütles hääletult "mida vi**u?". Teel koju kohtasin bussis sõber pilpapede Lowrit, kes on siis meil K'ga nüüd ka ülikooli kaaslane. Õpib inglise keelt ja kultuuri. Vms oli. Polegi midagi nii ohmoon kui laseb välja paista. Täna oli siis KeRe infokas. Paar paremat rosinat jäi jah küll silma. Aga kes sellele jaksab keskenduda kui midagi aru ei saa. Again. Värk on selles, et järgmine nädal jälle jumala lohh. Kehalised hakkavad alles alates 14ndast. Oh seda õnne. No muidugi esmapäeval on kolm tundi anatoomiat. Raske on oma rõõmu tagasi hoida. Peaks vist selle ka ära mainima, et kõige kenam vend kes silma jäi oli mulle juba ammu silma jäänud Asso, (kellel on taaskord idiooooooootne nimi) kellega olen erinevatel aktivistide koosviibimistel kokku puutunud. Ilu minu silmis. Esmapäeval hakkan seda tunniplaani kokku panema, sest praegu ei võta mu aju nii ränka ülesannet vastu. Kolm kuud lohhi peksnud. Karm. Aa. Eile käisin trennis ka ja tegin oma jalaga midagi. Täna olen natukene lombakas. Mis on väga võluv arvestades seda et täna kell 20 on üleülikooliline pidu Mare majas. Peaks prillid panema, sest: 1. näen targem välja, või noh targem kui ilma. Väike silmamoonutus või midagi; 2. ma näen prillidega ise paremini. Aga eks ma ikka need läätsed panen. Praegu tunnen ainult seda et peaks tunnikese-paar und peksma sest õhtu tõotab füüsiliselt-vaimselt-emotsionaalselt karm tulla.