moosipallikesed, hah.

Rääkisin üle pika aja Tobbi-jobiga ja Bruniga. Alguses eraldi, mis polnudki nii hull, kuid peale Tobbi geniaalset ideed ühes vestluses rääkida, teadsin ma, et ega sealt midagi head ei tule. Ega see tead-mis intelligentne jutt polnud, mis sealt tulema hakkas, aga nii naljakas oli ikka. Raipenahad on need kaks ikka noh. Jube isu tuli suve järgi ja mõnusa tsilli järgi kose ääres, kus need tarka...no ütleme nii et elulistel teemadel arvutavad, haha. See suvi jäi ju joal täiesti vahele, god damn. Ja praegu ei kipu sinna, sest väljas on -10 ja lumi põlvini. Muidugi andis Tobbi mulle ka hea idee, kuidas KK'ga suhtlust alustada. Nimelt, et ma talle kirja saadaks sisuga: otsin meest, kes tahaks mulle kotte sappa riputada. Ma usun, et sellise kirjaga võluka ma ta lihtsalt oimetuks. Kui jutt juba KK peale läks, siis lähme edasi selle teemaga. Follown teda nüüd avalikult Twitteris, lisaks veel igasugu inimesi. Eilne õhtu möödus Twitteris erinevate kodumaa kodanike säutsatusi (mida iganes) lugedes ja naerdes. Geniaalsed inimesed lihtsalt. Genka, Raua ja Osoka kirjutised on lihtsalt nii tabavad. Eile veel käisin PGs jõulukal, kus oli ka Mikk R, tule jumal appi kui kena noormees, haha. Paar aastat veel siis on küpse, haha. Reede õhul käisin Stenil külas, tegin tähed üle ja kõrva taha J tähe (loe: jobu, joller, jänene, junn, jässakas, juudas, JUMAL?). Kelly sa tee M täht nagu muhe, mu**, muusa, MOSES. Nädalavahetusest kui selliset pole midagi kirjutada, sest väljas ei käinud ja hoidsin mõlemad päevad Lennat. Hea, et ainult kaks päev, sest kui ma oleks kolmanda ka hoidnud, ei tahaks ma last järgmised 10a, haha. Not.

Viskasin kiirema pilgu oma toale. Peaks koristama, enne kui Mother Mary koju tuleb ja häälepeaelad valla laseb. Pesu on juba 4 päeva kuivanud, peaks nüüd juba kuiv ju olema küll, haha.

Aga hea uudis on see ka, et kooliga on selleks aastaks ühele poole saanud. Jeesh! Muide, G näiteks sina. Kas sul 27ndaks on plaane. Võiks minna kossu vaatama. Mis arvad?

Juba ülehomme saab ennast lõhki süüa. Wonderid peaks vist ära jätma, haha. Läheb raskeks.

vahet pole enam.

See semestri lõpp on hullumaja lihtsalt. Neljapäeval oli kergejõustik, kus kõik said oma asju järgi teha pluss veel uued asjad lisaks. See oli päris kreisi. Õppejõud läks juba lõpuks päris vihaseks. Mul oli poistest kahju, kes seal ootasid pool tundi meie järgi ja siis selle turtsuva naisterahva endale said. Noh, nad olid pool tundi varem kohal, mis tähendab, et nad passisid seal jälle. Aga tõesti, nüüd on juba jumala ükskõik. Rääkisin nendega suvalt juttu, ega siin midagi enam päästa pole, tõesõna. Järgmisest semestrist on meil enesekaiste poistega koos, et las näevad selle hullema versiooni ära, siis pärst pole selline šokk.

Kui kerka läbi sai oli meil arvutini aega Keiuga ja mõtlesime, et kodust enam läbi ei jõua, lähme jõukarisse siis. Tegime seal üle poole tunni jõudu. Kohutavalt hea. Kõhu-, jala- ja käelihased tegime korralikult läbi. Kõhule ma armu ei andnud, mis oli ka täna hommikul tunda, kui suure kiirsuga tahtsin üles tõusta ja avatasin, et see on natukene raskendatud. Pärast läksime arvutisse, seal tegime kontrolltööd, mille sain kokkuvõtteks A. Kaks ainet on läbitud lõplikult ja mõlemad on A, AA nagu ma olen, hah.

Täna hommikul oli ujumine. Enne sai veel oma asju järgi teha, paar asja tegin. Kuna meid oli nii palju ja palju asju tegemata, siis läksime üle aja jälle. Üks hetk passin niisama vees selle trepi juures ja keegi kükitab kõrvale: no tsau! Kes see muu olla saaks kui Muna. Ega siin polnud enam midagi päästa. Rääkisin temaga juttu ja vaatasin isegi otsa, ümber ta ei kukkunud ja hing kinni ei jäänud. Sama ei saa öelda minu enda kohta, kui ma hiljem ennast peeglist vaatasin. Ega jah. Tõesti. Nüüd on kõik tehtnud. Suva milline endaspidi välja näen, sest siin enam päästa pole midagi. Vähemalt pole tegu esmamuljega. Muna kohta võib nii palju öelda, et taarusin seal oma vaala kerega ringi ka (tundsin ennast koduselt, vesi ja värki), sest tema anatoomiahuviliste klubi esimehena teab kõike, hah Pidudel oma loojas silmade ja punetava näo pärast enam põdema vist ei pea.

Tulime Katriniga saunast läbi ujula, ta ütles sellepeale mulle: uskumatu kui hästi ma ennast praegu tunnen. Selleks ajaks oli pool pinki juba poistest üle kuhjatud. Ega nad ei suuda ju normaalsed olla, haha. Kaarel pani endale need baloonid ümber ja ujus nendega. Poisid jäävad poisteks ja ärge isegi proovige seda ümber väita.

Mis täna siis saab? Kannukas jääb ära, sest ma pole nõus selle eest maksma. Peab silmad-kõrvad lahti hoidma, äkki tuleb kuskilt midagi. Ma vaatan nüüd kotsi ja võtsi ära, teen väike une, siis koristan ja siis mõtlen mis minust edasi saab.

tahan ka lahe olla.

Tahan ka lahe olla ja tegin endale ikkagi ka nüüd Twitteri. Ega seal midagi väga veel pole, aga mulle isegi vist meeldiks sinna kirjutada. Ehk saan kunagi endale sõpru ka. Praegu on seal hea käia teisi uurimas (ehk keda mina follown)

http://twitter.com/myrhhhh

ma ei oska sellele nime anda.

Ma tulin otsejoones koju, et saaksin ennast kohe siin bloggis välja elada, sest verbaalselt pole ma praegu kuigi võimekas. See kaunis semestri viimane nädal algas TOPis, kus ootas ees mitmeid häid teateid. Noh reede hommikul on siis ujumises eksam, 50m kompleksi. Vähemalt on see semester veel 50m, järgmise lõpus on 100m. No vabatehnika ja selili on täiesti ükskõik, noh see semester ujun ma need kõik neli ära, sest ühte tehnikat on vaja ujuda ainult pool basseini pikkust ehk 25/2. Aga no kevadel. Alguseks kohe 25m liblikat ja mina enam edasi ei uju, vb ulbin selle 25m selili tagasi ka, aga siis jälle edasi 25m rinnuli brass. Peale esimest 50m vajun ma sujuvalt vee alla ja ujun nagu ühele korralikule vaalale kohane. Mina küll ei tea ühtegi vaala, kes suudaks ujuda eelpool nimetatud stiile, pluss veel kõikvõimalike lisasid nagu pukist hüpe, pööre jne. Kes mäletab mu esimese ujumise tunni postitust teab, kui väga mulle meeldis peale tundi saunas tsillida ja rahulikult võtta, et poisid minema läheks. Aga täna oli poistel ma-ei-tea-mis kellaks vaja kohale tulla ja mul oli ka ükskõik. Tammusin suvalt rätik ümber ja kaunid himaalajad nöos punetamas oma kapi juurde ja panin pea kappi. Siis tegin kaks kiiret sammu riietuspukki ja vähemalt panin riided selga. Siis kiired sammud puki taha peegli juurde, et neid säravaid himaalajaid natukene maha rahustada. Peale neid elutähtsaid protseduure võis rahulikult kõndida teise peegli juurde, kus olid föönid. Ise teel sinna vaikselt paremale ja vasakule kiigates, sest poisid võtsid pluusid ära juba enne kui riietuskabiini läksid. Hi there! Lõpuks sain sealt tulema, ise samal ajal mõeldes, et kui ma see nädal saan kõik asjad nii ära tehtnud nagu plaan ette näeb (no muud võimalust pole isegi) siis mind võib sangariks/ellujääjaks/raudnaiseks/robinsoniks ristida.

Peale paari tunnikest kodus viisid mu pikad uimed mind hambaarsti juurde, kes minust jällegi tükike tarkust ära tõmbas. Läksin sinna üsna rahus, sest ma olin seda juba ju korra kogenud. Aga jamh. Läksin sinna, kiire süst, 15min pausi, kuni ma tundsin jälle kuidas mul pool nägu loppi vajub selle tuimestuse pärast. Vahepeal võtsin selle väikese peegli millega arst muidu suus ringi uurib ja kontrollisin kas mu suu on ikka kinni. Kontrollide vahepeal vaatasin aknast välja, kust nägin Pika Hermmani torni kogu oma ilus ja kodumaa lipuga. Patriootlikud minutid hambaarsti toolis, pool nägu loppis. Lõpuks tuli siis dr tagasi. Ütles õele: anna üheteistkümnene. Õde pani siis lauakese peale skalpelli. Ma peas omaette: ...appi!... Võimalik, et see oli eelmine kord ka, aga siis ma ei vaadanud, mis imelisi terariistu sinna laoti, sest ma oleks suure tõenäosusega paanikasse sattunud. Lükkas siis dr mulle kõikvõimalike erinevate suuruste ja kujudega terasid igemesse ja ma ei tea kuhu veel, õde vapralt imes mul seda sitta suust ära. Tegin korra silmad lahti ja oh õnne, mida ma nägin. Selle imemise asja toru oli mõnus verine ja kõik need terariistad ka. Korraks mõtlesin, et see on nagu halva õuduka algus. Ega samas see on ju loogiline ka, aga lihtalt tegin asja põnevaks enda jaoks. Igav oli nagu, eriti siis kui ta selle kruvikeeraja-tüüpi tera võttis, püsti tõusis ja hakkas kangutama. Noh siis jooksis küll korra elu silme-eest läbi. Valus polnud, aga see ragin ja värk, ega see väga meeldiv nüüd küll polnud jah. Sai siis selle tarkuse välja lõpuks. Uuris seda üht ja teist pidi. Ma sain ainult ühest asjast aru: see on ikka räme purikas! Eelmine oli selline noh normaalne, aga see oli ikka kena noh. Ku*adi 1x2x3cm, haha. Okok. Siis ütles arst: oi see on alles ju kasvamisjärgus. Ma olin omaette et: WHAAAT? Kus kohta see sul veel kasvada saab noh. See jurakas oli sama suur kui mu suur varvas, haha. Võttis siis veel igast vahvaid terasid ja suriks mul seal. Lõpuks sai veel mingi killu kätte sealt. Siis sai veel ühe ja ütles, et teeme ühe õmbluse. Ei no tere tore tõesti. Õde tõmbas mu näo niiske lapiga üle, mis oh üllatust, oli ka peale seda protseduuri veirine. Arst pani mulle siis selle vastitupsu suhu, 15min päras välja, tuttav teema. Ma mõtlesin lihtsalt, et ma olen alt ja ülevalt vatti täis topitud, haha. Sick sad person. Lõpuks sain püsti sealt, esimese asjana pidin pea kuklasse lööma, sest muidu oleks vahva ila välja lennanud suust. Sain oma retseptid ja järgmised ajad. Samad asjad nagu eelmine kord ning endiselt ei kuuma ega külma ega sporti. Sorri mees, aga ma lähen homme kell 8 ujuma (omaalgastuslikult) ja siis kell 12 koss ja kell 19 kerka. Vahepealse aja täites spordiajalooga.

Käisin apteegist ka läbi, võtsin oma rohud. Rääkimisest olin ma loobunud, sest tunne oli, et kui ma suu avan ja midagi ütlen on see kaunis apteegitöötaja üleni mu kauni ja verise ilaga kaetud. Minnes ütlesin ikkagi "nägemist", mis kõlas tegelt "nägemisht", natukene nagu Sid jääajast. Ma ei saanud ju seda kuhugi väljutama ka hakata ja alla neelamine on liiga rõve. Käisin siis ringi nagu hamster, põsed tagavara täis. Bussipeale kõndides pidin kontrollima, et ma suud lahti ei teeks, sest siis ma ei oleks saanud ennast lihtsalt kontrollida, kõik oleks välja tulnud, lisaks veel et keel poleks hammaste vahel ja kõige lõpuks, et ma külili ei käiks. Nimelt kaunis kodumaa kliima külmetas temperatuuri -15C, mis oli eriti mõnus värskendav hommikul kell 7 kui ma ujuma läksin. Bussis avatasin, et mu oli tegelt ikka terve aeg keel hammaste vahel ja kui ma üritasin seda sealt ära saada, siis see ei õnnestu, sest see on nii tuim. See on siiani nii. Ja see ei mahu mulle suhu enam. Kodus esimese asjana, enne kui siia tulin, sülitasin mõned minutid kraanikaussi, sest see oli juba pääris räme. Aa. Bussis olid mingid noored, kes no tõesti, ise ka ei usknud, kui lahedad on. Lõpuks ronis mingi tsikk sinna toru peale, mis seal keksel, lõõõtsa juures on. Kui ei oleks olnud ohtu, et ma kõik neel 5L ila välja purkan oleks ma talle öelnud: "Shure maha ahv!"

aardejahil.

Meil tekkis ükspäev õdedega MSNis vestlus, mille peateemaks ei saagi muu olla kui: lover of my life...WHERE THE FK ARE YOU? Õdedel oli naljakas, nagu ikka, mul oli pisar silmas peaaegu, lihtsalt selline masendus. Emo-minutitest said emo-tunnid. Aga noh, mis seal muud ikka teha, kui edasi elada ja vaadata mis juhtuma hakkab. Just nüüd kui ma olin igasuguse lootuse kaotanud, siis tuli lootus tagasi. Haha.

Kõik sai alguse sellest, et meil oli tsikkide Ulla juures jõuluõhtu, saime kõik oma jõulupakid kätte ja sõime kõike head ja paremat. Lisaks muidugi ka jõime. Kui kõike eelnevat oli juba piisavalt siis võesti välja Wii-Fit, nalja kui palju. Üks on kindel, suusahüppajat minust ei saa. Kellyl seevastu on väga tugev potentsiaal. Viimase bussiga läksime linna, ei midagi üllatavat. Bussis oli kamp noormehi, kellel oli juba üsna kelmikas meeleolu, ütleme nii. Võesti paar viisijuppi üles, kuhu vahele minagi ühe kena vaala-noodi vahele pressisin. Väga "ups" moment. Kurb oli see, et tegemist oli ju ometigi paaritushäälitusega, aga ei, vastust ei tulnud. Edasi viisid meie jalakesed meid vesipiibukohvikusse, kus tsillisime kella 3ni. Väga mönnnzzza koht. Härra Vanaisak tegi ka seal meie kiirema peatuse. Eleri kergitas kohe kõrvu kui kuulis seda jumalikku sõna: käks. Korra saime vahepeal kokku ka väga purjus Mariliga. Kui sealt lahkusime, siis läksime edasi..hmm..mõttepaus...Holly kõrvale Patrickusse, kus ma oma põit tühjendasin. Kiiremad joogid ka kino Sõpruse sammaste taga. Seekord need sambad olid paigal, mõnikord need keerlevad/tiirlevad. Edasi viisid sammukesed meid Levikasse, kus nägin ka mõnda tuttavat lõustakest. Näiteks nagu Lemps, kelle elumoto võiks juba olla: Levikas näeme, raisk! Sealt läksime Protesti, kus oli tasuline, taaskord. Keegi ütles, et alates kella 4st saab Balousse tasuta. Mul polnud selle kohaga mingeid häid mälestusi. Väga lühikesed ja hägused mälestused. Hakkasime siis minema, teepealt haarati ka kaasa poiste-trio kes oli sinna samuti teel. Trampisime aga sisse. Ma ootasin veel korra väljas ja tohho-tont, keda mu silmad näevad! Kaunis R.Vaigla. Tema mingi sõber sulandus ka korraks meiega samasse ringi G'ga ja korraks sulas ka Robert ise. Oh jummel. Läksime siis meie ka lõpuks sisse ja otsisime teised üles. Ah selline siis see ongi seest jah, haha. Üks siider mulle palun, tänan. Tsillisime ringi, lõime Tartu-trioga tantsu ja nillisime niisama. Üks hetk hakkas kogu sellest hüppamisest ja õhupuudusest mul sisikond ringi käima ja hakkasime G'ga koju minema. Kell oli midagi 6 või natukene vähem. Hakkasime minema ja siis näen tuttavat nägu, kunagi ammune tuttav Robert, koos oma sõbraga. Mõlemad tundusid väga geyd, haha. Aga ime sündis ja mul polnud enam paha. Hakkasime siis Robertiga ümbert kinni tagasi Balou poole tatsuma, õed ja Silja olid välja tulnud sealt selleks ajask. Ulla läks üldse Tartu-trioga nende juurde kuhugi Kristiine juurde. Meie tatsusime siis neljakesi rõõmsalt Levika poole. Teepeal sai lihtsalt väga palju nalja. Levika eest / nurga peal tuli mingi kutt minu juurde: tsau, sina siin jälle! Mina, rõõmus debiilik nagu ikka: Tsauuuuu...kes sa oled?? Tuli välja, et tegemist on Peetriga, kes oli ka Balous olnud ja Siljaga tantsis seal. Mina temaga ühtegi sõna ei vahetanud, aga tore, et mu kaunis Quasimodo nägu ikka meelde jääb. Hakkasime G'ga levikast koju minema, mina ei tea kust ilmusid välja kaks kutti veel. Mina tõesti ei pannud tähele. Liikusime Levikast Vabaka bussikasse kuskil alla tunni midagi ma pakun. Noh see oli ikka väga aeglane. Ega rääkida ja kõndida ei saa ju samal ajal. Ma panin hea pirni ka maha, ühe kuti nimi oli Mehis. Kui ta seda alguses ütles, tegin mingi väga ebanormaalse kommentaari, mille peale G ütles, et ta nimi ongi Mehis. Ups, i did it again. Tuli välja, et poisid teevad bändi, hr. Mehis tahtsi mu nr. See oli päris omaette ooper. "Nii mu nr on 9956, eieiei, 559965..., eieieii, 55 6635.., eieie, mul ei tule see välja, G mis mu nr on?" Lõpuks sai sellega ka ühelepoole. Minul endal oli väga rõõmus meel, sest meie G&BC bloggi saab väike täienduse, Roberti näol. Bussipeatuses teatas Mehis mulle, et ta on 24, aga ühte asja veel. Et mina olevatki täpselt selline tüdruk, keda tema on otsinud jne. Ei ma saan temast väga hästi aru, mida ta mõtles, ega mul on ka sellised "perfect-one" palju. Kahju oli lihtsalt see, et ma polnud temast eriti mitte huvitatud, sellisel moel. Nüüd saadab noormees mulle sõnumeid ja helistas eile kell 3 öösel. Hommikul ta põhjust ei osanud öelda miks. Lisaks kõigele on mul mõningaid raskusi meelde tuletada, milline ta täpselt välja nägi. Midagi nagu koidab, aga hmm. Not sure.

tere tasuline hambaravi.

See kogu kupatus siin on ikka täiesti välja surnud noh. Mul puudub igasugune isu seda siin kirjutada, dont know why. Aga oma tagasihoidlikust sünnipäeva koosviibimisest võiks nüüd lõpuks (ligi 10 päeva hiljem) teha kokkuvõtte. Pean jälle kõik oma ajurakud aktiveerima, et meelde tuletada, mis värk oli.

Nagu sai kokku lepitud toimus meie tšikiitas-night Silja juures. Mul oli hommikul kõigepealt üks konverents, mis osutus siiamaan üheks kõige paremaks, kus mul on olnud au viibida. Lõpuks tormasin pea ees koju, et võiksitort ja shokolaadikook ära lõpetada ning lisaks endale ka mingi kaubanduslik välimus anda. Taksojuht viis mind Silja juurde, käisime veel koos poes, tsillisime ja lõikusime juurikaid. Lõpuks ilmus kohale siis ka ülejäänud seltskond, mõningate vahedega, kuid siiski. Sõime ja jõime, just nagu harjumuseks on saanud. Mingi hetk helistas ka Miq ja tahtis teada, mis teeme jne. Enne kui meie jalakesed meid Holly poole viima hakkasid, saime Miq, HH , hr. Ige ja mõnega veel Protesti piirkonnas kokku. Kiired jutud, joogid, õnnesoovid ja edasi. Poole tee peal Holly selgus, et ei saagi täna tasuta sinna, et on mingi misunderstandment toimunud. Mis seal muud ikka kui ots ümber ja sama teedpidi tagasi. Haakisime kutid ka enda külge ja läksime vanalinna poole. Pool seltskonda läks Populari, aga mul polnud selle tuju, mis tähendas, et ülejäänud poolega läksime teises suunas. Ka sellest ei tulnud midagi erti välja, sest KA ja Igel olid omad teemad arutada ja HH pani natukene blokki. Läksime siis G'ga tagasi ka Polulari, kus oh üllatust, oli Rolts ka. Kinkis mulle villa ja lennuki. On mees noh. Tsillisime niisama, natusime seda, et Kirsi kaardiga oli piip 80 eeku ja rummikoka kaardiga või ilma, ükskõik, 35 eeku. Mingi hetk tuli mõte edasi minna. Milleks minna otse, kui saab ka ringiga. Läksime Rimi kaudu, sest tahtsime minna sinna, kuhu poisid alguses läksid. Aga noh need, õnneks, olid sealt juba tulema tulnud ja kohtusime nendega Rimi ees, kogemata. Seadsime oma sammud siis sama Populari seltskonnaga edasi. Noh muuseas võib ka ära mainida, et kui me seal linnas liikusime, siis mina ja mõned veel karjusime UUNNIIIBEETT laulda. Üldse olime suht debiilikud. Mingeid Jürgen Veberi liigikaaslasi kohtasime ka. Lõpuks jõudsime otsapidi Raekojaplatsile, kus tegime väga vahvaid grupipilte kuusepuuga ja prügikastiga. Naljakas oli tegelikult. Lõpuks seadsid sammud meid Levikasse, kuhu mujale ikka. Tsikid ei tahtnud sisse tulla, mul oli üsna suva. Käisime kusjonksil ja tsekkisime pinna üle, haha. Mida iganes. Lõpuks läksime Protesti tagasi, kus avastasime, et pole midagi toimumas. Siis jõudsid sinna ka väga purjus Oliver ja natukene vähem purjus Roland. Kirsi ja Ulla olid selleks ajaks juba kuskil koomasarnases seisundis. Osad tsikid läksid tuppa ära, magama. Me K'ga tsillisime ikka vapralt edasi, või tegelt tagasi. Läksime tagasi Levikasse, teepeal saime kokku Ullaga, levika ees nägime Ergo venda Egertit. Lõpuks läksime Kga tagasi magama. Ma ajasin kärmelt võiksitorti veel näost sisse ja siis jälle põrandale pikali. Hommikul polnud midagi viga, sest sellise kõndimise peale lahkub iga viimane kui üks alkomolekul kehast. Ja ma isegi ei olnud joonud nii palju.

Õhtupoole läksin kossu ka vaatama. No tule jumal appi, on ikka iludusi maailma loodud. Ma e taha sellest rääkida, muidu tuleb masendus. Aga selge on see, et alla 190cm pole meest vaja mulle. Bah.

eestlane euroopas esimeseks.

No see siin on ikka jumala välja surnud. Põhiline põhjus on see, et ma olen lihtsalt nii laisk ja pole olnud erilisi mõtteid, mida siia kirjutada. Ega ma ju siin varemgi pole eriti muust kirjutanud, kui sellest, mille kallal me koguaeg vaeva näeme: et eetslane ikka esimene oleks. Nimet on ju käimas kampaania, et "Palju sina tegelikult jood?" vms. Vastus ilma neid teste tegematagi on selge: palju! Eestlane olevat joomarluse edetabelis auväärt teisel kohal, aga kellele ikka meeldiks teine olla: kõik või mitte midagi. Ja nii me siis rügame vaeva näha, et ikka esimeseks saada. Mööda on saadetud mõned päris karmid peod Slj juures kvartõõras, millest viimane oli kohe eriti karmimoeline. Andsime jälle korraliku panuse, et ikka esimesed oleks. Hommikul oli kuulda vaid lauseid, mis kajastasid, kui sitt kõigil olla on. See pidi olema lihtsalt tavaline pidu, aga kui Slj helistas mingile oma sõbrale, kes andis ma liitise Saaremaa meile, ega siis ei saagi midagi väga head loota. Me lõpetasime suure kisa ja käraga. Enne seda väike mälumäng ja ajude kontroll lauamängu kujul. Peale seda kui ülevalt naaber meie käest küsis, kas me vaiksemalt ei saaks võtta, et temal nimelt on gripp, lahkusime kvartõõrast. Edasi viisid meie jalakesed meid kõigepealt Levikasse, kus küsiti dokumenti. Sellist nalja pole enne olnud. Siis käisime HHHs, kust liikusime tagasi Protesti, kuhu me oma kannid parkisime ja jäime. Üks hekt kadus U, keegi ei tea millal või mis põhjustel. Kindlasti sellel hetkel, kui ta kadus ütlesime me talle isegi nägemist. K ja G läksid ka magama mingi hetk ja siis hakkas nali peale. Ahistasime natukene kodumaa kaunist klahvpillimängijat, Slj sai Joosuga kokku veel. So damn sweet. E sai endale uue team-songi. Kell oli 4 kui me maandusime, loomulikult suure kisa saatel.

Kõige ilusam nädalavahetus oli see selle poolest, et sain endale uue armastuse taaskord. Oligi aeg Jai Ho'st edasi liikuda, kuigi jah, see üks pilt temast, mis H's tehtud oli, siis nooo...hmm. Aga jah. KK siis. Sõbrannade poolt heaks kiidetud ja minu enda poolt topeltkiitusega. Noormees on hõivanud mu arvuti desktopi, pildiruumi nii iPodis kui ka telefonis. Pluss hälvanud mu aju. Tegemist on korvpalluriga, pikkus 198cm. No more words needed. I'm gonna pass you now. Mmmmmmhm. Laupäeval näen teda jälle. Peale oma sünnipäeva. Saan kahe päeva pärast 19. Jess. Loll valmis. Viimased tarkused tõmmatakse ka välja. Ma ei soovi sellest pikemalt rääkida, sest mu lõug valutab. Peab ilusaid mõtteid mõtlema. F11 nupp tuleb alati abiks...

Muidugi käib meie "Good and Bab Choices" arutelu ja aegajaline piltide lisamine. Küll ma laupäeval midagi teen selle KKga, persse noh. Ahjaa. Ja K'le sain ka mehe. Like perfect. Holy Moses!

eesti naisel on tugev geen.

Täna sai nii palju nalja. No õhtupoolikust alates, sest päeval ei teinud ma väga midagi. Õhtul tulid meile külla tädi-Anniki ja tädi-Triin, kes on kodumaad külastamas. Nagu nende maailmatarkade ja Eesti-esispetsialistidega ikka saab nalja korralikult. Kõigepealt võiks mainida Triinu kõige hullemat nalja, mida ma kunagi kuulnud olen. Ma ei tea, kas teie olete selle peale mõelnud, mina küll pole, aga võibolla tuleb siit vastus teie küsimusele. Nimelt on ju teada, et Triin elab koos Marcusega, kes on pärit Aasiast. Mina näiteks ei julgeks oma elukaaslaselt küsida sellist küsimust: "Kas sa näed ka kui sa naerad?". Nimelt oli teda see küsimus mõnda aega piinanud no ja võimalus oli. Aga no issand. Ma naersin nagu segane. Kuidas sa küsid midagi sellist. See on sama hea, kui Soomlase käest küsida, kas ta üle oma õllekõhu varbaid ikka näeb. Samas on meil ju oma piffidega tekkinud selline küsimus kodumaa mõne noormehe suhtes, et noh kas ta näeb, kui ta naerab. Silmad nii pilus. Automaatselt tuli mulle meelde kadett, kes eile muide endast taaskord märku andis. Aga see selleks. Ei taha seda meenutada. Edasi läks jututeema selle peale, et no kunagi on oodata ju ka uusi ilmakodanikke. Ema pani mul kohe sellepeale, et tema küll ei suuda selle mõttega harjuda, et Triin pilud sünnitab - silmad nagu kajakavitud ( Triin ise ütles, karm). Seepeale ütles Triin, et ega ta isegi pole selle mõttega harjunud. Pakkusime siis, et tehku mõne teise mehega lapsed ära. Kui mees küsib, et mis värk on, ütle lihtsalt, et eesti naisel on tugevad geenid. Triin tõi näite, kuidas mingi asiaat oli šotlasega lapse saanud, naine ilus lokkis punapea tedretähnidega. Mul tekkis küll no kõike muud kui ilusa lapse pilt silmeette. Hmm. Not good.

Veel sain täna õhtust endale ühe tarkusetera või mõttetera, mida ütles küll originaalis kuskil 50a naine, mida ta mõtleb ilusaid noori mehi vaadates: linnapeal kõndides tunnen ennast nagu muuseumis - kõiki eksponaate ei pea katsuma ja koju viima. Samas ma mõtlen, et kui vanaks ma saama pean, enne kui selliseid mõtteid mõtlema hakkan. (kasutaks veel neli korda äkki sõna "mõte" ühes lauses, aga see selleks)

kuulsuste dialoog.

Ei no kätte jõudis jälle reede. Oh seda õnne. Saab jälle oma organismi hävitada. Ajasime piffidega persed Slj juurde ja hakkas peale. Meil G'ga kahepeale poolene barbarissi VV. Muide, seda kraami pole ammu tarbinud. Viina siis. Ei saaks öelda, et halb oleks olnud. Õdedel ka kahepeale, Slj'l ja U'l ka kahepeale + üks veel U'le privaat. Edasine plaan nägi ette minna Korterisse. Kui joogid lõpuks ühelpool olid ja maailm juba ilusam ning kiiremini pöörlev tundus, sai sammud sinnapoole seatud. Jube pikk maa ju. Mis see olla võiks...200m? Vms. Tegemist oli siis hardcore dnb peoga. Kohe alguses sai jäsemeid vehitud ja loobitud. Nii lõpuni välja. Aga nüüd vahepealsetest sündmustest. Sai rõdul käidud, kus sai väike dialoog maha räägitud KalleKga. Lubas teine, et neljapäevasel SF kontserdil on Robi särgita. Ma pole kindel, kas seda näha tahan, sest tahaks ülejäänud eluminutid rahus veeta. Mis oleks kohe kindlasti välistatud, kui ma seda vaatepilti näeks. See selleks. Seda veel mõtleb, kas läheb. Samas võiks. Vanade heade tiinekaperioodide nimel. Saaks Robile jälle silma teha lava ees, haha. Kes meist siis teda ei armastaks. Tagasi reede juurde. Nii. Tanstisime nagu segased. Kohutavalt hea on ikka tuimalt reivida. Uskumatu. Poleks arvanud. Isegi rütmile ei pea nii väga pihta saama, sest...KEDA HUVITAB? Üks hetk märkasime reviva rahvahulga natukene rahulikumas ääres seismas meie oma kodumaa kaunitari ja seksjumalat MSaart. No on ikka mees seda mina ülten. Külmavärinad tulevad kohe peale. Läksime temast siis mööda ja siit tuli minu teine, miljoneid kordi olulisem dialoog. Vaatasin talle otsa ja ültesin "OI OI OIII.." ja tema vastas mulle: "OI OI OI!". Ise samal ajal muheledes, no minul niisama nägu peeretas peas. Oli vast dialoog noh! Teeb kohe tuju heaks. Peaks ta nüüd vist Orkutis ja FBs sõbraks panema, sest no kamoon. Me oleme olnud vestluses. Hahaha. Mida iganes. Slj üritas vahepeal Gnka tantsima saada. Üsna fail katse. No niisama ilutses tal seal küljeall. Ilus paar. Kuid hiljem ilustest Slj juba teise tüübi kõrval. No see polnud väga kõrval. Nad olid suhteliselt 2in1 poolenisti juba. Vahepeal jooksin kokku Kennyga. Sain teada, et paneb detsis Austraalia poole minekut. Sitapea noh. Aa. Minu katsed ühte noormeest enda poolele saada feilis ka. Raibe. Mis seal ikka. Alati on uusi. Mingi hetk võtsime Slj asjad ja läksime tema korterisse ära. See on hea, sest muidu oleks meie meestebloggi uue sissekande saanud jälle. Mida ta ka muideks sai. Sest, E, kallis sõbranna pani poole peopealt HH poole tuld. Mis seal toimus, seda meie ei tea, aga ei pea just ajukirurg olema, et mõista, mis seal toimuda sai. See mees ise on totaalne idikas, sest jutt mis hommikul MSNis tuli...no sellepeale võiks ta kohe siinsamas põlema panna või kividega surnuks loopida. Olgu õnnelik, et sellise lõustaga, mis talle antud on, üldse mingisugust naistepoolset tähelepanu saab. Vastupidiselt mõnele teisele, kellel on ka ikka üks vahva lõust antud. Ja kellest muust saaks juttu olla kui meie püha mees Jai Ho. Tuli välja, et U vanemad lähevad reedel Muhkude maale minekut. Mis siis ikka toimuda saaks, kui üks suur pidu. Kõigepealt pean minema Annie ja Söreni sünnipäevale. Toimetan asjadega nii, et saakin viimase bussi peale ja siis edasi minek Flinti, kus hakkavad mõõtu võtma meie talvised tasuta peod. Kus mujal ikka tsillida. Mingi kell paneme sealt ajama ja edasi U juurde, kuhu ootame ka mõndasid valitud inimesi. Eesotsas meie püha pulli Jai Ho'd. Eks näis, mis sellest reaalselt välja tuleb, aga mõte on ilus. Väga ilus. Samas oleks mul ikkagi hea meel, kui ta samas ei tuleks, sest siis ei saa jälle kuskil paar kuud rahus elada. Peab jälle iPodi tema pilte täis laksima. Arvutis on ta mu mälukettalt juba oma osa võtnud. U sai endale Wiifit mängu ka. Mõtlesime, et teeme poistele saunaõhtu (loe: Jai Ho'le) ja teeme mitteametliku võistluse: kellel hulatades kõige kauem rätik ümber püsib. Samas tekivad paralleelsed mõtted, et kas ma tahan näiteks Jacki seda mängu mängimas näha. Eriti kui on rätiku kukkumise oht? Mitte väga vist. Kohe kindlasti üldse mitte! Siis ei saa kaks aastat magada, haha. Aga eks sellest, mis juhtus või ei juhtunud saab edaspidi lugeda. Ei taha midagi ennustada ega mõelda. Kuigi see on vältimatu. Ja juba ilutsebki tema pilt mu arvutiekraanil. On mees on. Rõhk sõnal MEES!

Varahommikul enne magamajäämist tekkis mul küsimus: miks ta minust ei taha portreed teha? Kunstiõpetaja ütles ju alati, et mind on hea maailda/joonistada, et huvitavad ja ma-ei-tea-mis-veel näojooned. So mr. Saar! Waiting for your calls, haha.

mis toimuuuub?

Okei rahvas. Olete vist märganud, et viibin juba mõnda aega kodumaal. Alguses oli see siin viibimine natukene vaevaline küll, aga jäime ellu. Kõigile kellele vaja kõik vajalikud jutud räägitud ja inimesed informeeritud. Nädalavahetus möödus vägagi rahulikult. Laupäeval olime G'ga juba kell pool kümme teki all. Kool hakkas ka jälle esmaspäeval. Ega midagi erilist pole. Ikka sama vana jura, selle vahega, et kasvatusteaduste asemel on psühholoogia. Oma kalkunitest kallimatega räägin ikka pidevalt mingis suhtluskeskkonnas ja see ongi see, millel mõtlesin algatuseks natukene pikemalt peatuda. No Nuri on jumala ok, kõik on korras ja värki, aga sõber Omar hakkab juba temperamenti näitama. Tema ikka "i love you" ja värki. Mina, põhjamaine Eestlane nagu ikka, vastan sellel üsna tuimalt. Aga no mida ma siis tegema peaks, täitsa näkku ka ei valetaks ju. No alguses mõtlesin ma, et sõbrana eksole, siis oleks kõik korras olnud, aga täna oli noormees küll oma pea kuhugi ära löönud. Hea uudis oli see, et jaan/veeb saab vb projektika Türki. See pole halb asi, kaasa vaja võtta 6-7 noort. Sobib ka see. Aga kui tuli et: maybe we can sleep in same room, jooksin küll korraks errorisse. Aga noh küll see kuumaallikas jaanuariks maha rahuneb. Või kui ei, siis jahutame maha. Pole siiamaani isu ei mingi suhte järele, veel vähem Türgi vs Eesti suhtele. Tänan ei. Ja pealegi, mul on mu Nuri. Aga ma pole sugugi ainuke, kes õnnistatud on. K sai ka häid uudiseid. No neid ma siin kuulutada väga ei saa, aga ma ei oska muud öelda, kui PALJU ÕNNE MOOSIPALLIKE!! Hahahaha. Ema ja poja otsustasid leivad ühte kappi panna, hahaha. Haige. Aga no ma ei jõua ära oodata meie järgmist koosviibimist koos temaga ja vaadata, mis saama hakkab. Mine tea, mis reede endaga kaasa toob. Muhahahahaa....

Edasi muudel teemadel. Sitapea nagu ma olen eks. Täna oli esimene psühho tund ka muideks. Sounds interesting? Not really. Aga noh saime K'ga kokku kell 14, sest ta pidi minema Cosmosse mingile asjale. Et saatis messi ja siis tema on üks nn katsejänes mingile uuele tootele. Läksin ka kaasa siis. Terve ruum vähe parema ja vähe halvema välimusega inimesi täis. Räägiti seal siis ripsme ehitusest, ripsmete hooldusest jne. Lõpuks said kõik L'oreali kotikese, mis sisaldasid seda uut seerumit, mis peaks ideejärgi soodustama ripsmete kasvu, toitma neid ja sada muud imet ning siis veel ripsmetuši. Sain minagi selle kotikese. Selline susser-musserdis olen ikka. Aga no üle jäid need ja no kui ma seal juba olin. Ega keegi ei kontrollinud. Ja keegi ilma ei jäänud. Sain minagi siis need imeasjad. See seerum pole müügis isegi veel. Tegime K'ga veel nalja, et jõuludeks saan sellised ripsmed, mis nurga tagant on enne paista kui mina ise. Haha. Ja mõned muud kehaosad, haha. Siis panime K juurde teele, bussis (õigemini selle peatuses) kohtasin veel Allanit, kellega sai ka ikka mõni hea pirn maha pandud. Õdede juures hakkas K juuksuriks ja tegi mulle lokid. Olen selline lammaz nüüd. Kozzulammaz, haha. Idiooot olen ikka. Pole midagi.

Aga eks ma siis pean ootama jääma, kuni mu kalkunid MSNi või FB chati oma persed ajavad. Peaks Omarile olukorda seletama natukene. Need ju solvuvad nii kergesti. So sweet. Aga jah. G'ga eile rääkisime. Ta küsis, et kas me saame üldse Türki minna, et pärast on selline delekatsioon vastas. Ma ütlesin sellepeale, et minek on suva, aga ma ei tea, kuidas me küll sealt tagasi saame. Ja tõsi ta on. Siksiga rääkisime ka. Siks on tore. Xoxo.

nagu oleks see võimalik.

Täna ei teinud me mitte midagi. No kõigepealt peale seda, kui me kuttidega koju saime öösel, tegime seda kalendrit, hiljem selgus, et seda polegi üldse mitte vaja. Äratasin oma keha ja vaimu (mis oli küll kõike muud kui värske) kella 11 ajal üles, läksin välja istuma ja jõin kohvi. Kusjuures see on ikka päris võimas kogus, kui palju ma seda viimase nädala jooksul tarbinud olen. Lõpuks ilmus kuskilt välja Alexandra, kes teatas, et meil on vaba päev, sest kõik poisid on veel koomasarnases seisundis. Nimelt said mõned taaskord hommikupoolikul koju alles. Mingi hetk ärkas ka viimane kalkun üles. Mina läksin pakkisin oma sajakilose pagasi kokku enamvähem, siis magasin paar tunnikest, sest teatavasti ootab mind ees jällegi mõnekümne tunnine magamatus. Ärkasin üles ja käisin linnas. Tegin paar kiiremat tuuri linnapeal, millele järgnes jällegi mõnekümneminuti pikkune lamamisprotsess. Siis kuulsin oma koridoris tuttavat häält, kes küsis Siksi käest: where is my girl? No tere kullatükk! Polegi ammu näinud, juba 20min, like wow. Aga jah. Siis ta tuli ja parkis oma väikse kere koos uppumissurma ähvardavate silmadega voodi ette ja sealt see nüüd siis tuli. „What are the plans for tonight? You want to go to club/pub with others or what?“ No mida ma siis peaks tahtma teha, huvitav küll? Eks jah ikka koos teistega, viimane õhtu ja värki, mis muud me teha ka saaks. „But I have one plan too…“. Ootusärevust mu kullatükk kerida hakkab. No idee point oli see, et lähme tegelt hoopis nii välja nagu eelmine õhtu ja siis äkki kahekesi. Selle peale ütles tuim eestlane: „Sorry, love. Maybe I would have said yes couple of days ago, but tonight is our last night together…“. Ja no sinna see rong läks. Aga ei, no mis te nüüd, ega see siis noormeest heiduta. Ajas oma jura edasi, mina oma jura, kuni ma ültesin talle, et ta juba minema läheks. Tema siis oma uppumissurma ähvardavate silmadega puuris ja puuris ja…jah. Asju juhtus. Hahaha. E läks saadus sõnumi peale suht raevu vist ja K ka. Mina aga naersin omaette. Ei saa unustada, mis on meie eesmärk ja selle nimel teeme siis neid asju. Ma räääääägin, et naised on ussid. No ega mis mul saaks ka selle vastu olla tegelikult. Tegemist on ju ikkagi minuga. Pool õhtut möödus üksteise MSNe, Facebooke ja ma ei tea mis kontakte veel jagades, kuni tuli rumennida kultuuriõhtu. Pressisime siis meiegi oma tanki akud rivvi, türgipoiste lähedusse. Minu kullatükk oli kadundu, aga no mitte kauaks. Kui ta uksest sisse tuli, siis me mõlemad Siksiga: ei tule siia, ei tule siia. No ma TÕESTI ei jaksa koguaeg su käest hoida ja värki. Aga no looda sa. Türgi mees on visa hing. Ei anna alla. Nagu ma ka eelmine öö taipasin. Olenemata faktist, et me olime seal nagu Tallinna kilud karbis reas, pressis tema ikka ennast sinna vahele. No mis sa teed. Kannatad ära siis. Nissu-nässu, särki-värki. Tore-vahva. Lõpuks sai presentatsiooni osa läbi ja söögi-joogi osa tuli. Me Siksiga tahtsime korra ära põgeneda. Siks üle toa: „Tyra! Tee uks lahti, jookeseme!“ (Ma olen ametliku hüünime Tyra, sest iga pildi peal on põhivärk ikka „FIERCE!“). Tagasi tulles kaaperdasid meie noormehed meid rõdule ja hakkas jälle peale. Nüüd juba palju otsekohasemalt, sest see rumennide paktud jook oli ikka vahva niiduk. Taaskord tulid teemaks, oh üllatust, õhtused plaanid. Ja siis tuli see kaunis lause: „But I have other plans with you…“. Ega ma siis hellita: „Oh really? Havn’t noticed, indeed! I’m stupid you know!“ Kuid seda türgi hell hing ei kannatanud ja trambiti minema. No mis sa teed noh. Järgi ei jookse ju. Aga sama kiirelt kui nad vihastavad, siis sama kiirelt nad lepivad. Läksin siis mõne aja pärast ka sisse tagasi ja siis ta juba jälle rippus seal minu küljes. Seekord pidin vastu rippuma, sest kodumaa kaunitarid vaatasid kõike väga pingsalt. Mu nägu ja näed on vist nii läbi musitatud, et no ikka on. Samas on see kõik väga väga armas. Oleks ta vaid 10cm pikem, siis ma koliks Türki. Päriselt. Hea vaheldus. Aga edasi teemaga. Hakkasime lõpuks minema. Meie merisiga jõi seda niidukit liiga palju ja väljutas oma organismi vetsus, meie aga tatsasime vapralt klubi poole, käevangus Nuri, kes minuga täna lõunal taaskord suhtlema hakkas. Kuradi kuumaverelised ma ütlen. Armudaarmad tere tore, haha. Jõudsime siis kluppi, teepeal Nurile eluagset armastust vandunud. Minu silmarõõm välja ei tulnud, ei tea mis põhjustel. Olime tunnike-poolteist klubis-pubis ja hakkasime siis tulema kahekesi Siksiga. Teepeal sai ikka räägitud palju juttu. Ikka seda paha paha juttu. Ei no see tasubb eraldi märkimist, mis meie kaunid näitsikud endale selge olid ajanud. Ikka korralikult üles löönud. Mul olid suvakad asjad, sest ma skoorin enivei, haha. Siks samamoodi. Ei no meie mammut, peale selle, et ta on samasugune nagu see mammut seal „Jääaeg 2“ filmist, kes arvab et on see opossom ja et on sexy-mama, tegi ennast veel seal pubis eriti nähtavad. Kires nii kuidas ikka torust tuli noh. Mille peale ma mean-girlina ültesin Siksile: „Ei no sa pole kuradi hiir, kes häält tegemata märkamatuks jääks eks!!“ Saime hostelisse siis. Teepeal rääkisime, millised vapustavad vaatepildid võivad meid ees oodata, kuna meie merisoiga ja Omar on mõlemad kodus. No Omar ju vandus esimesed päevad merisealt armastust, kuni avastas vahepeal minu vastupandamatud võlud, haha. Jõudsime sinna, Siks peksis ikka korralikult kontsadega vastu põrandadt, sest me TÕESTI ei taha näha mingeid suguvahekordasid. Läksime tuppa, vetsust tuli meie merisiga, jube unise näoga. Aga ei, me pole lollid! Selles voodis pole keegi maganud!!! Kindlalt!! Läksime alla oma vereringet kohveiiniga täitma jälle, kuni sinna tuli Omar. Siks hakkas just rääkima, et Omar oli talle rääkinud, et nad ei teindu midagi. Hea teada, sest ma korraks juba kartsin, et ma olengi selle sõja kaotanud. Tuli tema siis sinna, silitas jälle kätt ja nägu (ja mina mölisesin temaga eesti keeles, et kui ta korra veel mu lõualotti katsub, siis ma lähen veel rohkem närvi), kuni Siks ültes: „I leave you two alone here!“. Tänan sõber eksole, haha. Ei no, mis seal ikka nii väga toimuda sai. Vandus teine silmad rõngas, et midagi ei teinud temaga. Tore teada, lähme edasi! Üks hetk rebis Siks Peletise kõrvalruumi, aga no selle nimi oli: lost in translation. Sest Omar pidi koguaeg kõrval sesima ja tõlkima. Ütlesin siis noormehele, et noorukesed omavahele jäetaks. Pärast tuli Siks ja naeris, et lootusetu. No aga showd on vaja teha, et ikka kinnitada meie sõja võitu! Tähistama peab! Ajasime siis veel kered üles korrusele, natsa vaadata, et kõik kohvris oleks. Tagasteel kaaperdas noormees mind oma tuppa, millele järgnes taaskord minu poolne eestikeelne mölisemine, millele sain vastuseks mingi türgi keelse jura. Mässasime kõikide vendadega meie toas veel mõnda aega ja siis oli vaikselt tulemas see saatuslik hetk, kui me pidime hakkama kolinad alla korrusele tassima. Kuid enne juhtus midagi maailma naljakamat, mis on samas maailma armas. Omar võttis mu läpaka koti ja pani oma toa poole ajama. No nende 13a omaste mängudega harjub lihtsalt lõpuks ära. Möödaminnes siis võtsin selle tagasi, midagi ta sellega sahkerdas, nii et tsekkisin sisu üle igaks juhuks. Avastasin sealt deodorandi pudeli. Andsin selle tuima näoga tagasi, noormehe (tegelt on ta ju 24) pilk vajus ära kuidagi. Pärast väljas küsis mu käest, miks ma selle tagasi andsin. Sellel hetkel ei saanud ma nagu väga täpselt aru, et kas tema on loll või mina. Mis mõttes, miks ma tagasi andsin? Mis ma pean siis sellega tegema, jumal küll. Aga siis tuli selline lause: „I wanted to give you sth, but I forgot to go to the shop. I wanted you to have sth that could remind me to you…“. Ei no päris juhm olukord ikka. Pärast Siksiga rääkisime, et Peletis tegi talle mingi kingi, ju ei saanud siis minu oma alla ju jääda, aga kallis…mitte see. Mis ma oleks pidanud siis vastu andma. Oma „landys speed sticki“? Tsillisime kõik koos õues, kuulasime veel viimaseid hetki seda lummavat türgi keelt ja siis oligi aeg minna. Lihtsalt masendus tuleb, kui ma sellest kirjutan siin. See kõlab nüüd küll extra-emolt, aga no siia maani väga ei jaga matsu lahti, et suure tõenäosusega ei näe ma neid jorsse enam kunagi. Millest on mul väga kahju. Teistel on ilmselgelt raske sellest aru saada, aga ma ei jõua ära oodata, kuni saan need tüübid endale MSNi ja FBsse, et nendega jälle samamoodi tsättida. I just love love love them. Mitte ainult poisse, vaid ka rumenni piffe, kellega me tegime mean-girls klubi, sest talle lihtsalt nii meeldib kui mean ma olla võin. „Stay mean, sis!“ Enne hüvastijätte jooksis Omar üles korrusele ja võttis kelleltki õnnetult padjapüüri ära, tassis kohale hunniku markereid ja me pidime sinna midagi kirjutama. „I love you all forever!“ on väga lühike ja väga hea lause. Lõpuks oli aeg hakata siis tsau jätma. Hüppasin kohe Emirile, meie lillelapsele, kaela, tegin talle miljon pluss üks musi mõlemale põsele. Tema ütles vist oma eluajaloo kiiremini reageeritud lause: I’m gonna miss you. Siis hüppasin seal veel kaela kõigile. No nad kõik on meid juba nende kaheksa päeva jooksul ju tegelt täiesti läbi musitanud. Lõpuks leidsin Nuri üles ja tema küljes rippusin eriti kaua. „Don’t forget me“ – nagu see oleks võimalik eksole! Ei no ma muutun siin juba päris emotsionaalseks ma vaatan. Selles võib ka süüdistada 20h magamatust pluss veel kerge unega öid. Okei, ma muutun siin juba päris emotsionaalseks. Siks on kuskil lõhnapoes ja ma konkreetselt emon Varssavi lennujaama nurgas. Teret tore. Lõpuks oli Omariga nägemist. Kullatükk lubas meil suvel Eestisse ka tulla. Parem oleks, et raipenahk oma perse ka siia veab.

Tegelikult oli ju kõik superhea, eksole. Ma poleks never never ever uskunud, et kalkuni-poisid mulle niimoodi tissi alla ronida saavad. Kohale hakkab jõudma juba see ka, et fakk noh, ei näegi enam neid poisse ja piffe enam vb kunagi. Kuradi ebaaus elu ma ütlen. Ikkagi oli tegemist kvaliteetajaga. Ma parem ei hakka isegi neid pilte vaatama…

Kaks ja pool tundi on aega kuni lennukile saab. Und pole, samas on. Tõesti noh, elu sakib. Kuidas kurat ma veel Kadri sünnale jõuan. Ma olen lihtsalt vereringega laip praegu . surmväsinud. Peaks mainma, et päris lühike postitus on. Aga see polegi kellelegi teisele, kui mulle, sest teised ei sa värgist enivei aru. Aa no Siks saab. „Ma oleks teda pastakaga silma pussitanud, aga mul tuli meelde, et mul pole pastakat“. Neid pirne oli ikka päris palju. Mis seal muud ikka kui millalgi peab Tartu minema, oma vereringe veelkord kohviga täitma ja lihtsalt mölisema. Sest meie olemegi ainukesed normaalsed inimesed. Right, you ASS? Haha.

Ei no ma olen ma ikka paras debiil. Põhiteema läks ju meelest ära kogu selle emomise juures siin. Kell 3.30 tuli meile takso siis. Taksod tegelt. No ja sellest taksosõidust kuulevad veel mu lapselapsed ka ma ütlen. Pooled ühte, pooled teise taksosse. Hakkasime siis sõitma, foori taga seisime kõrvuti. No loomulikult terve aeg taksojuht sebis Siksi. Et kust me ikka pärit oleme, mida meie siin tegime, kas meile ikka linn meelib jne. See oli nii naljakas, sest Siks peksis jumala segast vastu. Silmad krõllis seletab, kuidas tema on türgi mehega abielus ja noh raske on küll niimoodi kaugsuhe ja värki, aga nad saavad hakkama jne. Meie nagu kolm debiili tagaistmel kõõksume lihtsalt. Siis et kui vana ikka Siks on, tema siis: 30. Meie jälle naerame. Kui taksod kõrvuti seisma jäid, iga foori taga, siis juht avas kõrvlistuja akna või enda akna siis, olenevalt olukorrast, ja siis kõneldi igasugustel teemadel seal. See kõik oli nii jabur lihtsalt. Tekkis mingi rehviprobeem, no mis seal muud ikka teha, kui tuleme kesest ritmiku aga takost välja ja kõnnime tiiru ümber auto, et ikka üle tsekkida. Lõpuks tekkis siis rahaprobeem, meile oli öeldud, et 100leu on taksod kokku, aga näed TÜNG! Ja üldse mitte ka üks pole 100leu, vaid nii nagu meil takromeeter näitab. See on nii x riik, et meile öeldi, et leppige summa kokku. Sellega pidi küll tegelema see receptioni piff, aga ilmselselt ei saanud ta sellega hakkama. Lõpuks oli ühe takso hind 150elu (ehk korrutage 4ga, vahva summa eks) ja teine oli 95leu + 10eur, sest meil enam polnud raha. No Siks muidgi nõuab selle raha tagasi korraldajatelt, aga see oli ikka päris naljakas.

No tegelt peaks selle ka lisama, et peale selle, et nunnukad on jube nummid ja kõike, siis koguaeg sellistega ikka koos ei annaks olla. Need minema trampimised ja solvumised on küll kõik väga südamlikud ja armsad, aga pikapeale viskaks vist kopa ette küll. Ja tegelt ma jumaldasin seda nädalat, sest ikka mängida sai korralikult. Me ükspäev Siksiga ka arutasime, et mäng on kõige olulisem asi ikka. No ja näete, millega mäng lõppes nüüd siin. Lennukis just rääkisime, et me poleks iialgu uskunud, et nende jobukollide idiootseid nalju ja kilkamisi igatsema hakkame. Aga näed mis juhutus. Emo on peal. Ja 29h magamatust. Superluks. Saaks kodumaal ka nüüd niimoodi mäniga oleks kohe täitsa põnev. Kuid enne peab FBs natukene ilma tegema veel kalkunitega, et ikka kodumaa kaunid merisead ja mammutid aru saaks, et MEIE MEIE MEIE poisid. Siks küsis mõni hetk tagasi: "Mis edasi saab nüüd?"..."Ma ei tea, kalkunimaale minek siis..."

kaunitar ja peletis.

No kurjam. Siin on ikka parajat actionit olnud. Me Signega lihtsalt skoorime järjest. Aga teeme jälle algusest peale, eksole. Nii. Eile käisime kohalikus ülikoolis mingil loengul. Peale selle, et õppejõud nägi välja nagu monster siis tunnis oli enne meie saabumist 10 inimest ja ruum oli sama suur kui meie tavakoolide väiksemad klassid. No üleüldisest välimusest pole üldse mõtet rääkida. Koridoride peal võis suvalt suitsu teha (no siin võib absull igalpool seda teha). Saime sealt minema, teepeal rääkisime Omariga, et mis õhtul saab, sest meie ei taha teiste kodumaa piffidega koos välja minna (vaal, merisiga jne). Eelmine õhtu ei viitsinud me kaua koos väljas olla ja läksime minema. Poisid oli nii nukrad ja Omar rääkis, et Murati süda oli täitsa murtud olnud. Vaeseke oli 26 korda küsinud, miks me ära läksime. Olid teised kohe hinges tühjust tundnud ilma meieta, haha. Meile jälle punkt kirja, mis sa teed noh. Teie sättige ennast ja olge oma keredega mis asendis tahate, aga meie kaks debiilikut ikka rokime, haha. Aga jah. Peale teepeal toimunud heart to heart vestlusi läksime me Signega edasi mingile usu rändturule. Sain endale paar nipsasjakest. Suht masendav kogus inimesi. Kodus tegime Omariga veel mõned salaplaanid. Õhtul siis läksime me S’iga välja, ilma poisteta, kuid kokku lepitud, kus kohtume. Tsillisime seal, rääkisime maast ja ilmast (loe: vahepealsetest sündmusest – ja me oleme nii õeldad, et endast hakkab juba otsapidi kahju), kuni poisid tulid. No kolm neist – Ramazan, Murat ja Omar. S küll ütles Omarile, et Nuri ja Emir tulevad ka!!! Aa. Nuri läks eile S juurde ja küsis, kas mulle meelib Omar ja mis võimalused temal oleks vms. No see jätab siin temast vale mulje vist küll aga ta on tegelt lihtsalt nii armas, et no jumaaal! No peale selle, et ta nimi tähendab „tähte“ ja ta õpib ka keka õpetajaks noh. Märgid räägivad. Ja eile tegi noormees juba mõned käigud, millest võis nii mõndagi välja lugeda. Sweet. Love him. Aga edasi eilsest. Teate kui KOHUTAVALT hea on nii poistega väljas käia, et nad ei saa aru, mida sa räägid. Kutid tulid, me kohe: no võtsid Ramazni kaasa, et kahtlane mulje ei jääks, jajah! Me arutasime vahepeal edasisi sündmuste käiku eesti keeles ja nemad omavahel türklastele omases keeles. Omar tõmbas omavaheliste suhete teema üles. Küsis S’lt, kas talle meeldib Murat, et S meeldib talle väga jne jne jne. Siis küsisime vastu, et mis teema tema ja Teelega on. Rääkis asjad ära, aga ültes, et nüüd talle enam Teele huvi ei paku ja noormehe käitumisest võis aru saada, kes talle nüüd huvi pakub. Murat hoisid Signel kätt ümber ja S mulle koguaeg eesti keeles: ma kannatan seda ainult eesmärgi pärast!!! Eesmärk on siis, et jah. Mis iganes. Teised EST piffid on vb paar lahingut võitnud, aga meie võidame selle sõja. Muidugi on kahju, sest Nuri vaeseke ja Emir leiab, et S on kõige ilusam tüdruk keda ta teab. Raske on see skoorimine, teate! No siit ka suure tõenäosusega põhjus, miks Nuri (meile omavahel on ta kusjuures nurisünnitus, sest muidu saavad nad aru, kellest me räägime) ja Emir (meile lillelaps, sest tegemist on türgi Hans-Kristianiga) sellel õhtul koju jäeti. Aga üks hetk kargas Omar minu kõrvale. Minul ükskõik, kas eesmärk või ei, poiss on piltilus ja tore. Mis välja ka tuli, et vägagi sobivst tähtkujust. Nösserdas siis mul seal seljataga, las nösserdas, mis mul selle vastu olla saaks. Vähemalt senikaua, kuni me istume. Aga kahjuks tuli ka hetk, kui me pidime hakkame ära minema. Meie tegime S’iga omavahel omakeeles plaani ja nemad samamoodi. Meie et: „Lähme sinna, vaatame kas ülejäänud on seal, kui jah, siis super, sest poisid tunnevad ennast praegu vägagi mugavalt, kui ei, teeme nägu, et mõtleme, mis edasi saab, tegelt lähme kiirelt hostelisse. Aga meid ei lahuta kasvõi tuumasõda. Hoiame käest nii tugevasti kinni üksteisel, et nad ei saa meid lahutada“. Muidugi oli poistel ristivastupidine plaan, haha. Üritasid meid lahti kangutada jne. Mina terve see S’le: „Ma ei tee mitttttttttte midagi enne, kui me maha pole istunud!“ Jõudsime lõpuks tagasi hostelisse. Kõigil salaja omad plaanis homseks (ehk tänaseks). Lõpuõhtu ju. Ma ei julge mõelda, mis siin saama hakkab. Sõja lõpul on ikka alati suur pidu ju. Shalalala.

Pealkirjast võiks ka nasta rääkida siis. S tegi Fbs testi, mis disney multika tegelane ta on. Tuli välja, et Bell „Kaunitarist ja koletisest“. Ja me eile leidsime raamatu, kohlikus keeles küll, aga „Kaunitar ja Koletis“. Panime kõikidele tegelastele oma seltskonnast nimed ja kuna S on kaunitar, siis Murat peab olema Koletis. Me naersime kohutavalt, kui sarnased näojooned neil on tegelt. Tegelt on asi nii, et kuna koletis on liiga ilus sõna Murati jaoks siis on ta peletis, hahaha. Murat ja Omar on parimad sõbrad, nii tuli eile välja, mille peale mul tekkis vaid üks küsimus: kuidas selle peletise ümber koguaeg kaunitarid on?

Enne kui Omar magama läks ütles, et a võin tema kõrvale minna kui mul igav hakkab. HUUI! Ma ei taha jälle seda avastamisrõõmu, et hoopis minu jalad on need mis üle voodiääre ripuvad. Poikarid ärkavad varsti üles, peab jälle seirama hakkama. Kurat, kui kahju on Nurist, sest ta on nii armas, et lihtsalt…oeh, hahaa. Mis seal ikka, seiramine on lemmik hobi ja eks ma sellega siis jätkan. Homme Varssavi lennujaamas aega kirjutada, mis siis lõpuööl saama hakkas. Hmmm. Can’t wait. Kusjuures, kas te kujutate ette kui kurnav on koguaeg kahes keeles mõelda ja rääkida. Mu ajud, need vähesed mis mul on, suitsevad juba.

vahekord rannal grand finalega, palun!

Mul läheb nüüd vist natukene aega, et see eilne päev meelde tuletada.

Hommikupoolik oli meil vaba, ehk kella kolmeni saime niisama passida. Läksime linnapeale, käisime poes, ostsime juua ja banaani ja saiakesi. Tagasi hostelis magasime natukene. No ega see kõik polegi see, millest ma tegelikult kirjutada tahtsid. Kas meelib või ei, aga nendes kalkunitest (nimetasime nad nii ümbes, sest nad saavad aru, kui me ütleme „türgi“) ei saa üle ega ümber. Eile istusime Signega, jõime kohvi/teed ja rääkisime siinse seltskonna kõige jubedamas noormehest. Nimetasime ja munamehest ümbes munapiiksust, sest see on lihtsalt uskumatu, kui palju saab üks mees oma mune katsuda. Ja mitte ainult enda mune, vaid ka teiste kaasmaalaste mune. No kui otseselt, mille siis käsi on ikka konstanselt samasoolise reiesiseküljel. Signega tuli teemaks, et huvitav, kuidas see mees siis päris asja kah teeb. Ma ei soovi sellel teemal pikemalt peatuda, kuid me jõudsime järeldusele, et meie tema ees trepist üles ei lähe, sest oleme veendunud, et ta lihtsalt lükkaks meid sinna trepile käpukile ja lihtsalt kütaks. Haha. No see on ainult osake meie pooletunnisest teoorivestlusest. Peale lõunat oli väiksem töötuba, kus tegime nimemänge. No nende türklaste nimed on ju johhaidii. Munapiiksu päris nimi on Murat, teised on Omar, Adm, Nuri, Emir ja viimane 160cm karvane olevus on Ramazar. Need nimed on juba nii mõndagi ütlevad.

Kui see jube mäng koos oma riigi domestic-violence statistikaga läbi sai ja õhtusöök sinna otsa siis väike ettevalmistusaeg ja välja minek. Ettevalmistusaja juurde kuulusid jubedad teoorial põhinevad jutud, mis meist saab kui lähme rumeenia meeste klubisse koos türgi pervertitega. Aa. Siinkohal võin ka mainda, et munapiiksul on päevas keskmisest neli korda lipp vardas. Nii kui mingil piffil (rumeenia või eesti omal) on natukene rohkem keha näha siis noormees (26vms) sätis kohe jalad risti ja surub aga käega lippu alla. Ühesõnaga. Nii. Kui välja hakkasime minema oli esimene küsimus kuhu. Suundusime kesklinna poole, kus kõik pubid olid täis. Siis saime kokku rumennidega ja läksime kuhugi pubisse. Ma tänan seda kõikvõimast seal kuskil kõrgel, kes meie jalakesed sinna juhtis!!! See teenindaja! Kui ma mõtlesin, et modelli-Martin on kena, siis see. No JESUS! Ta oli Martini moodi jah, kuid veel mustmiljon korda kenam. Meil oli seal laua ääres kokku ikka päris palju, mis nõudis temalt ka pikemat põhjust seal viibida. Fine for me. Real fine. Ei pea vist mainima, et mu suunurgad oli kukla taga sõlmes, kui ta minu käest küsis, mida ma soovin ja nägu peeretas peas. Elisel oli digikas kaasas ja mõned PÄRIS head pildid sai ka. Sõbrapildi ka, kust ma pean Teele kahjuks ära lõikama. So sad! Not! Olime siis paar tundi seal. No munapiiks ostis endale „sex on the beachi“. Meie piffide kulmud moodustasid küsimärgid, et: mida sa loodad! No me ei saanud ju asja nii öelda ja tõlkisime selle oma kodukeelde, et ikka saaks vaikselt üle laua taga rääkida. Enne lahkumist selles jumalikust paigast käisime Teelega vetsu otsimas. Läksime pubisse sisse ja siis see jumalik olevus hakkas juba meie poole tulema, aga tema õllekõhu ja briti välimusega kolleeg jõudis kahjuks ette. Saime siis oma asjad ära asjatatud. Tegemist oli ühise ruumiga, kus ühel pool uks meestele ja teisel pool naistele. Käsi pestes ültes Teele, et mu mees on ukse peal. Seisis teine siis kogu oma ilus seal ukse peal ja vaatas. Ega ma kade pole, vaatasin vastu. Möödusin temast nii lähedalt kui võimalik. No ei pea lisama, mida mu nägu tegi peale seda vetsus käiku. Oh seda õnne! Lahkusime siis sealt, minus vallandunud leinameeleolu. Aa. Oleks mul 1LEVine kaasas olnud, siis ma oleks sinna peale talle midagi ilusat kirjutanud ja selle talle andnud. Sa jumalik olevus, rai*k! Läksime siis rumennide juhatusel kuhugi pära perse. Koht meenutas Eesti mõistes „Levikat“. No see oli Rumeenia levikas. Samasugused x-inimesed koos. Sinna me jääda ei saanud, sest türgi mees solvus. Nimelt poistele oli sissepääs, kuid nad möödusid turvades suvalt ja siis turva haaras neist kinni ning nemad tundsid ennast nii solvatuna. „Kus on külalislahkus?“ oli nende küsimus. No kurat mees! Ise erektreerute võidu naiste peale ja nüüd kui turva teist kinni haarab, siis hakkate või nutma. Läksime edasi teise kohta. Seal oli täis ja sinna me ei läinud. Teised tahtsid tagasi minna sinna levikasse, kuid meie neljakesi polnud sellest ideest tead mis vaimusrtuses. Kindlasti oli ka see probleem oli minu veres nullilähedane alkosisaldus. Läksime siis tagasi selle jumala juurde, kuid ta oli juba lahkunud. Tsillisime niisama ja hakkasime tagais liikuma, kuni meie seltskond meile vastu kõndis. Ei, neile ei sobinud ka seal. Läksime siis kolmandasse kohta, kui oli sissepääs 10LEV (kodumaa tahas kuskil 40eeku) + tasuta tekiila shot. See koht juba oli midagi. Taaskord küll kuskil maa-all, kuid muss oli selline vähe kiirem reggage ja lasti ka Looptroopi, mille peale ja pöördesse läksin. Muidgui oli seal kuskil must miljon inimest, kes kõik olid niiiiiii lahedad! Ei no munapiik! Tü*ra on inimene noh! LOOM! Mis inimene?! Kuidas saab nii tantida, et mu perse on IGAL POOOL!!!!!! Ma kaotasin kuksil…palju palju närvirakke. Aaa. Kõndisime Teelega kõrvuti käevangus järgi tehes türgi mehi, kes ainult nii kõnnivadki koos, ja siis Nuri küsis mu käest enne viimasesse kohta minekut: you aren’t a lesbian, right? Ma kahetsen, et ma „ei“ ütlesin, sest see noormees muutus ka suht pinda käivaks. Aga jah. Paar tunnikest jälle seal ja siis hakkasime Chrisiga tagasi hosteli poole tulema. Mõne aja pärast tulid teised ka tagasi Omar, kes on kõige normaalema välimusega ja iseloomuga jorss, tuli istus meie tuppa, tsättisime natsa. Aa. Enne õhtusööki lubas ta meie kontaktid võtta ja meid Türki mingile projektile siis kutsuda jne. Vabalt, kui teisi kalkuneid pole!

Aga no nii need päevad siis lähevad. Tänase päeva kokkuvõtte teen homme, kuid me vist lähme täna ka ikka minu jumalat kummardama.

türgi mees pole hea mees.

Praeguses momendiks, kui ma seda jura siin kirjutan olen ma ärkvel olnud magamata järjest 31h. Äratus oli neljapäeva hommikul 12. Nii et kui ma segast peksma hakkan, siis andestage mulle mu vead. Mõtlesin, et kirjutan tänasest päevast (reede varahommikust alates) etappide kaupa. Nii säilib veel mingi väike tõenäosus, et ma saan isegi midagi aru, mida ma kirjutan.

Tallinn – Riia

Start oli mõningase hilinemisega 00.30 ja peale. Buss oli ikka lux, nagu ma nimi vihjas. Bussjuht ütles: tere tulemas pardale. See oligi nagu mingi lennuk. Sain eriti privaat koha seal keskmise ukse juures, kus see laud on. Viskasin oma 3m koivad sinna peale ja üritasin magada. See juhtus peale seda, kui olin bussis mingi ajani WiFis passinud ja Sandriga mis iganes teemadel rääkida. Hakkasin peaaegu magama jääma, kui Pärnu linna tänavavalgustus virvendas mu silme ees ja magamisest ei tulnud enam midagi välja. Vahva. Kui sealt uuesti startisime, siis olin just magama jäänud, kui kõrvalistuja Teele mu õlale koputas ja andis teada, et kontroll tuli peale. Kallis kaaskodanik, kell oli kaks läbi. Sa nagu paremat ametit pole, mida harrastada? Lõpuks, peale lõpematuid katseid magama jääda, olime jõudnud otsapidi Riia lennujaama. Peaks mainima, et bussi juures oli üks kergem miinus ja see oli õhutemperatuur, mis oli miinustes. Lennujaamas tsillisime niisama tühja.

Riia – Varssav

See lennuk. Kallis E oleks täis situnud ennast. Ma olin ise ka sinna poolel teel. Kõigepealt tasuks mainida, et Oprah eralennuk on ikka paar korda suurem. Istmerida koosnes kolmest istmest, millest üks oli eraldi iste, mille ma pidulikult endale sain. Kogu selle katastoofilise lennu juures oli hea see, et mu iste oli täpselt varuväljapääsu juures, nii et ma sain oma uimed vabalt välja sirutada. Lend kestis tund ja viis minutit. Kui tegin järjekordse katse magada need mõned minutid, siis oli tunne nagu prooviks magama jääda ameerika mägedel. Üheküljepalt teisele ja üles-alla. Ei saaks öelda, et ma seda nautinud oleks. Hea oli see, et sai tasuta juua ja saiakese. Mu magu elas selleks ajaks juba oma elu, nii et see oli üsnagi positiivne. Tasuks ka märkida, et see maandumine oli maailma kõige kohutavam maandumine, mida oma lennukarjääri jooskul kogenud olen. Tegemist oli Poola lennufirmaga.

Varssav – Bukarest

Lendasime oma ajatsoonist ühe tunni tagasi. Nii et me oleks nagu lennanud 5 minutit, kell oli ikka veel 6.35. Meie järgmine lend väljus kell 11.05. Sounds fun. Kõigepealt me eksisime seal lennujaamas natukene ära. Aga no selle probleemi me lahendaisme kiirelt. Siis passisime niisama, närisime seda, mis kellelgi kaasas oli. Tsättisime oma kogemustest lõunamaa rahvastega, nalja sai. Üks hetk mõtlesin, et võiks ka pingile kerra keerata nagu korralikult parumule kohale. Hea katse seegi. Ebaõnnestunud taaskord. Mingi hetk sujus meie kõrvalpingile seltskond mehi, kelle me ühe tema vuntside pärast ristisime Pedroks. Tegelt tuli välja, et tegemist on vene rahvusega, kes peale mõndasid katseid meie tähelepanu köita lahkusid. Kell oli lõpuks jõudnud sinna maale, et hakkasime boardima ennast. Meie kõrvalväravast oli valmis startima New Yorki lennuk, mille peale oli ka minemas 2m pikkune piltilus sportlik mustanahaline, kes jõi Sprite. Ta nägi liiga perfect välja, et ma tahaks sellel teemal pikemalt peatuda. Pörf. Olin valmis sinna NY lennule kaasa minema.

Lennujaam – Boutique Hostel

Pagasi kättesaamisel ilmnes probleem, et Teele kohver on ära lõhtud. Peale trippimisi ühest punktist teise sai ta kahjutasu 50 dollarit ja saime lõpuks bussipeale minna. Tasuks ka mainda, et kui välja läksime oli päike kütnud temperatuuri 20 ligi ja lõpuks hakkas juba päris halb seal päikse käes. Juhendite järgi läksime bussi peale, sõit pidi kestma 15min, kuid venis tunni aja pikkuseks. Liikluskultuur on siin sõnukirjeldamatu, või siis pigem selle puudumine. Üldine linnapilt ei erine palju Paldiski arhitektuurist. Lõpuks saime bussi pealt maha ja saatsime korrdajale sõnumi, et oleme nüüd lõpp-peatuses maha tulnud, mis küll polnud sellise nimega, mis meile oli öeldud. Vastu saime sõnumi: okey, stay there, I’ll be there in few minutes. Nendest paarist minutist sai 20, nagu ka bussisõit pidi ju kestma 15min. Ajataju siin riigis on midagi hoopis teistsugust, kui meie kargel põjamaal. Peale katseid seista bussipeatuses, kus avastasime ebameeldiva aroomi tekitaja okse, liikusime edasi kohta, kus on tõenäosus, et inimene märkab meid. Kõik inimesed märkasid meid. Mõtlesime, et teeks endale pluusid: we are not UFOs, just normal people. Lõpuks jõudis hiirehäälega hiirpisike näitsik kohale, kes meid kuidagimoodi hostelisse taris. Hostelil ise pole midagi väga viga, peale selle, et õhtusöögiks oli riis seentsega ja maksakaste.

Seltskond:

Näitsik ütles meile juba alguses, et Malta, Itaalia ja Prantsusmaa lasid üle, mis tähendas, et alles oleme jäänud meie, Türgi ja Rumeenia. Saanud tuttavaks türklastega MSNis ja näinud rumeenlasi linnas ei saaks öelda, et me väga vaimustuses oleks olnud. Eks eestlase huumorisoon on nagu on ja nalja sai tehtnud eesootava kohta. Lõpuks õhtusöögil siis nägime oma kaaslased ära. No ma ei tea kust alustada nüüd isegi. Vist sellest, et esimene nali eesit keeles üle laua oli: kas oleme öösel vahetustega valves või lükkame nari ukse ette? Üks tüüp (ärge nimesid küsige, need on maailmapikkused ja minu keel neid välja ei suuda öelda), kes nägi ka kogu kambast kõige kompum välja, oligi ainuke normaalne. Aga üks tüüp, hüüdnimega Munamees, on uskumatu. Kiilakas ja türkiissiniste surfipükstega, mis on nii üles tõmmatud ja ümber, et ma olen veendudu, et tema suguelund oli juba otsapidi tema pärakus kinni. Kõigele lisaks ta kiikus oma tooliga ja sügas VAHETPIDAMATA oma mune. Väga rahulikult ja avalikult. Nagu see oleks normaalne. Türgi tüdruk ei räägi põhimõtteliselt ühtegi sõna inglise keelt ja teiste jorsside akendiga me veel täna ära ei harjunud. Chris pani Munamehe kohta hea lause: „Peale selle, et veel MSNis pihku peksavad sügavad veel söögilaua ääres oma mune ka…“ Ja see ongi see ilus lause, millega võiks tänase päeva kokku võtta.

Kuna meid on väha siis neid igasuguseid nii detailseid programme ei toimu ja homme hommikupoolik on vaba. Rumeenia piffid, kes on väga normaalsed, lubasid meid vanalinna tsillima viia. Aga jah, kell on nüüd 22:09 ja võiks vahelduseks magada ka. Mitte et und oleks või väsimust, aga homme on vaja elus olla, et nende türgi nässidea jageleda.

*tänane lisand, enne korralikku kokkuvõtet: türgi mees kuseb vetsus äära peale ja ma oleme kõik üsna veendunud, et need mustad karvad ON NENDE kubemekarvad. Räme mees on see Türgi mees ma ülten. Öäkkkkkkkkkk.

vihake kui tahate.

Ühesõnaga on asi nüüd nii, et 22. oktoobri öösel panen ma siit koos seltskonna tundmatutega Riia poole bussiga ajama, kust edasi lendame linnutiivul Bukaresti. Mulle saadeti kiri, et ma olen sobilik kandidaat ja homme kell 19 on kokkusaamine. Eestist pidid vaid tsikid olema (samas hea, samas halb), aga no loodan, et Itaaliast on mõni kompu, haha. Kaua ma seda loodust ja arhitektuuriimesid seal naudin. Silmailu igasugust vaja.

U'ga rääkisin ära, et ma ei saa kahjuks tema sünnale tulla. Endal on tegelt päris sitt tunne, aga no ma oleks tõeline idioot, kui selle ära ütleksin. Hoolimata sellest osalen kingis, mis talle väga meeldima hakkab. For sure. Alguses ei meeldi, aga küll hakkab, pole midagi. E ütles, et ei räägi minuga enam. No ma ei saa sinna midagi teha, ei räägi siis ei räägi. G küll tunnistas, et on vist vaheajal nüüd no lifer, aga vähemalt on tal hea meel. Lahe. K'le peaks ka messi saatma tegelt. (paus) Nii selle tegin ära nüüd. Sander ei tundunud ka tead-mis vaimustuses. No aga ma ise säran siin. Ise peangi õnnelik olema.

Mõned riided lükkan varsti pessu ära. Ma ei kujuta isegi ette, mida kaasa võtta. Uusi teksaseid oleks vaja tegelt. Mul hakkab teistesse juba väike õhuauk tekkima. Haha. Naiss. Hommikul kirjutasin kaks tundi oma kasvatusteaduste lõputööd. Saatsin selle emale meili peale, et siis kõrvatoas tema arvutis see välja printida. Aga ups, see läks talle tööle ka ja hoolimata minu katsetest seda tema eest varjata, siis ta luges seda ja küsis miks ma nii dramaatiline olen. Kell 17 saan tema ja Nääriga Netto ees kokku. Eks ma siis kuulen selles pikka aega, mis teha. Teen täna õhtul vist lasanjet. Jube isu on teha. Eile oli juba. Tsekkisin toidutarest retseptki ka järgi. Meeleheitel koduperenaine olen. Mis jah seda meeleheidet puudutab siis jätsin ju selle vasara heitmise sinnapaika ja nüüd siis heidan meelt. Rasked ajad on, mis sa teed noh.

Ma võin minu "fännklubile" lisada seda, et võtan läpaka kaasa ja laksin iga päev blogi enivei, kui teid huvitab ja laen pildid iga päev ka fotki üles. Lohutusauhind või midagi.

Kodulinn mul 23-30 oktoober 2009.

õhus on asju.

Ma tegelt olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks lõpuks siia midagi asjalikku ka kirjutama. Ma oma kalale omase mäluga ei mäleta, kuidas eelmine sügis oli, aga mulle küll tundub, et tänvune sügis on eriti ilus. Eelmine aasta oli vist see värk, et nii kiirelt tuli miinus miljon kraadi, et lehed ei jõudnud isegi värvi muuta, enne kui külm need maha võttis. Sajaks vähem paska ka alla, siis oleks täitsa tore ju lehtesed sahistada ja nahistada. K'ga on meil hoog sees ju. Praegu ei tule sahistamisest muud välja kui litrs-lärts ja hästi läheb kui selili ei käi selle libeda peal. Ma ikka näen seda oma isiklikku sügise ja kevade kuulutajat. See kallis kaks akna taga, kes mulle aastaaegu kuulutab. Ilm on muidu küll perse kukkunud. Täna hommikus peale kust alla sadanud lihtsalt. Kusest rääkides. Täna oli anatoomias teemaks seede- ja suguelundkond. Igas lauses oli

erinevas vormis sõna "kusi" (kusetee, kusiti jne), tahvli oli vallutanud massiivsetest mõõtmetes tuss. Nagu kuradi mammut noh. Ma tundsin ennast nagu 13 aastane, sest ma lihtsalt ei suutnud seda joonist vaadata, ilma et jube isu naerma hakata poleks peale tulnud. Selle asemel joonistasi teisele oma variante vulvadest, haha. Kolm aastat kunsti koolis on end ära tasunud. Tegelt oli see ühteaegu piinlik ja naljakas. Ma tegelt olin täna tubli. Käisin hommikul ujumas. Tegin kolm asja ära, nüüd on üks asi veel jäänud. Selle teen reedel. Kui ma sinna lähen. Sest täna langes õnn minu õuele. Minu vulvale hahaha. Sain pakkumine minna Bukaresti (Rumeenia pealinn) kaheksaks päevaks noortevahetusega. Saatsin sinna motivatsioonikirja. Nad PEAVAD mu sinna võtma. Muidu ma langen masendusse. Ainult et minek oleks juba reedel. Aga jah. Ma olengi ju selline ootamatu isiksus, haha.

Ja kallikesed. Teate millise tähtsa sündmuseni on veel 108 päeva jäänud? Õige! Adam Dyetini. Oi raibe...Tal oli ju ükspäev sünna. Millagi septembris. Nii kuu aega tagasi. Upsi!

35 liitrit ankrust.

Peale reedet tuleb laupäev. Ülla-ülla! Maadre lahkus mandrilt reedel juba. Laupäeval sättisid õed ennast siia. Koos 5kg söögimoonaga. Kõigele lisaks tegime veel õunakooki ja tuunikala pirukat. Nice! Ajasime kõike ja palju ja korraga näost sisse, et ikka suveks vormi saaks. Nagu üks noormees kunagi ütles siis: upun enne rasvadesse, kui peksan vastu konti. Püsiv sms-vahetus Sandriga. Vahepeal möllasime K'ga. Nutsime naerust ja vastupidi. See oli juba siin väga haige, mis toimus. E passis FBs ja mängis uut mängu, mis ta leidis. Vahepeal jageles MSNis Samu, Mq ja Hundiga, kes kõik surusid arusaadavalt minu juurde. Fail. Über-fail. Mingi hetk andsin loa Sandrile ja teisel peale lennata. Ja oh seda mitmekordset üllatust. Kõigepeal oli neil kaasas 35 liitrine koduõlle (tore, et ma "koduõnne" ei kirjutanud) ankur. Mu silmad moodustasid tõllarattas ja peakohale ilusid märkmatud küsimärgid. Hmm. Mida hekki? Järgmine üllatusmuna kingitus oli Rauno aka Panda! No seda panda osa ta ise ei mäleta, aga minu jaoks on ta elu lõpuni panda. Nii on ja nii jääb. Potsatasid noormehed siis kõik istuma, klaasid valati seda lummat jooki täis ja nii me olime. Kildu sai. Igas mõttes. Hävitasime kaks klaasi ja naerda sai ka ikka mõned korrad. No rohkem kui mõned korrad tegelt. E istus lihtsalt toolis ja vaatas Käksi, endal pupillidest südamed moodustunud. Vahepeal täitsime kõik meesteblogi, see jutt seal on ikka suht jabur. Üks hetk lahkus üks tüüp ( ja ma pole endiselt välja mõelnud, kust ma teda tean või siis ei tea) ja siis mõne aja pärast vahtralehega bemmiga Rauno, kes võttis kaasa koguse koduõlut. Meie tsillisime siis niisama rahulikult ja rääkisime igast teemadest, taustaks MTV/VH1/MCM. Kõik oli väga rahulik nagu ka Käks pidevalt ütles: rahu! (vms.) Üks hetk tuli jälle uksest sisse Rauno, kes oli kõike muud kui kaine. Varem täidetud anum oli ka muidugi tühjaks joodud. Seega pole ime. Meie K'ga lürpisime ka seda pärmijooki natukene moepärast, aga kuna minul eesotsas pole mälestused selle joogiga kiita, siis pidasin piire. Kui kell oli saanud pool 4 läksid noormehed minema. Rauno oli ikka no johhaidii kui täis. Võttis rummile pealejoogiks koduõlut, nii et pole ka väga imestada. Kui poisid olid uksest välja saanud läks E põlema ja siblis mööda korterit ringi lausudes vaid ühte sõna: KÄKS! Vaene poiss. Tõesti.

Hommikul ärkasime E'ga üsna vara üles, kaks neurootikut nagu me oleme. Koristasime käbe kõik ära. Mingi hetk tuli Sander kes tassis ankru autosse, käisime valimas ja viisime ankru Käksile ära. Käks oli pohmas, Sander oli pohmas ja MINA...minul oli esimene nädalavahetus, kus mul polnud üksi päev pohmelli ja polnud ka purjus. Esimene nv selle kooliaasta jooksul! Märkimisväärne tulemus.

Aa. E kuule. Mõtle siis ka välja kas sulle meeldib paaristehnika või vabatehnika. Käksi juures sai seda nalja ka hommikul mainitud. See oli õhtu nael. Mees on sul koomik E.

jumalal on hea bänd.

Ma sain endale taaskord uue jumala. Pole nagu imelik eks. Tavaline. Asi sai alguse reedel Rock Cafes. G tuli siia mingi kell, kotis kaasas natukene meelemürki, mida ma väga ei kippunud hävitama. Lõpuks oli aeg seal maal, et pidi hakkama liikuma juba kontserdi asutuse poole. Aa, läks meelest, enne veel kiirelt sellest et: oinas-poisil oli neljapäeval sünnipäev, kuhu ma ei läinud hoolimata kutsest ja reedel kutsus Muna enda juurde peole, mille ka ma passisin. Muna rääkis MSNis nii imelikku juttu, et ma kahtlustan, et ta aju sai narkoosis olles mingeid kahjustusi. Peaks mainima, et RCs oli rahvast nagu murdu noh. Meie ja veel 20 muusikasõpra. Mingi kell läks peale üsna masendav kollektiiv, kes esitas oma 45min kava jooksul 4 lugu. Seda lihtsalt põhjusel: üks lugu kestis 10min. Reaalselt. Vokaalseid oskusi see kollektiiv ei kasutanud, ainult instrumentaalsed. Masendus tuli peale neid kuulates, hoolimata et muusika oli selline lõbus ja energiline. Vahepeal sai natukene kino sellega, et seal kalpsas ringi G Saaremaa jahimees. Noh tema teisik. Nägi ikka mitmeid kordi rohkem metsamees välja kui Mhkl- seda tänu sellele, et 80% tema näost oli kaetud karvkattega. Veel vahepeal väike paus, mille ajal märkasin, et uksest tuli sisse see sama näss, kellega me G'ga eelmine laupäev oli juttu puhunud. Maskeerumissekundid ja asi korras. Lõpuks tuli lavale bänd, kelle debüütalbumi esitluskontsert see üldse tegelt oli. Ja siit see nüüd tuleb : I'M IN LOVE. Kellelegi teisele ta vist väga pinget ei pakuks, aga tegemist on seksjumalaga! No ma ei tea, mis värk küll praktikas on, kui oh jeeerum! Temast RÕKKKKKAS kõikke, mis peaks ühel mehel olemas olema. Ma lõin lihtsalt käsi kokku ja vaatasin silmad rõngas seda olevust. G naeris mu üle. Mind see ei heidutanud. Nagu ikka. Alguses nägin veel kahte jumalikku tüüpi. Needid, tätokad. Mhmh. Te teate, mis ma sellest arvan. H O T ! Vaatasin selle vapustava muusikaga inimeste grupi lõpuni, kuni tuli jälle väike paus. No nende muusika kohta tahaksin veel lisada seda, et tegemist on täiesti puhta Ameerika rockiga ja lauljal pole emakeele aksendist haisu ka. Tahaksin pilti sellest samast õhtust, aga ei viitsi otsida, aga ta stiil on hot juba. Mhmh.

http://www.youtube.com/watch?v=k_OWhOnQzF0

* Minu arust siiani üks kõige parematest kodumaal tehtud videotest, mida ma näinud olen. No ja lugu ka *

Kui taksot tellisime siis helistas ka Slj, kes oli kõike muud kui kaine. Nende õhtul oli ka mõni märkimisväärne sündmus ikka.

kõrvuni pasas.

Pole hullu. Mõni on kõrvuni armunud. Vist. Ja see pole mina. Alguse sai see nii:

Laupäeva õhtul tuli G siia. Plaan nägi ette minna Slj juurde peole. No niisama alguses tsillima ja siis vaatab mis edasi saab. Nagu ikka asjad käivad. Võtsin sõbraks saanud PP ja vahutava. Jõime ja tsättisime, kuni noormees Allar hakkas sõnumitega pilduma (lisaks meie silmarõõmule Kimile ja Sandrile). Võtsime siis kõik koos otsuse vastu, et okei, tulgu nemad ka siis Slj juurde. Mõeldud tehtud. Mõne aja möödudes istusid noormehed juba meiega koos ringis põrandal. Meenutasime Saaremaa vanasid aegu ja mitte nii vanasid aegu. Tuletasime ikka E'le Siimu meelde, no nagu meil need värgid on. Vahepeal käisime K'ga poistega Hessis. Oh seda uhvolaeva, mis Allar endale ostnud on. See ongi ainuke hea asi tema juures. Suhteliselt kaua olime ära. Lõpuks tulime tagasi, siis ültesid poisid, et peavad Viimsis käima, et onule värava võtmed ära viia. K tuli ka siis jälle kaasa ja mina. No sellega tahab ikka sõita eksole. Käisime ära ja kui tagasi tulime hakkasime kõik koos linnapeale minema. Käisime HHHs, kus valitses täielik vaikus. (No kõik olid juba selleks ajaks parajalt vintis) Läksime siis suurde Patrickusse, kus Allar jooke käristas nagu tal kombeks on. No meil oli päris naljakas tegelt isegi. Vahepeal käisime G'ga väljas mingit erilist deepi peksmas mingite meestega. Lõpuks peksite meid sealt välja, sest kell oli juba sealmaal, et seda hakati sulgema. Aeg lendas ikka täiega noh. Mõtlesime siis kuhu edasi minna, tuju oli ikka laes. Otsisime ja otsisime aga midagi ikka ei leidnud. Lõpuks otsustasime takso võtta ja kõik õdede poole minna. Vaba pind ju. Läksime siis sinna. Seal niisama naerime ja värki. Ma ei soovi mitte midagi sellest kirjutada, mis seal toimus, sest need pelmeenid, mis ma nii 15min tagasi ära sõin hakkavad sama teedpidi väljuma muidu. Aga ühesõnaga. Allar on küll see mees, kes mitte kunagi ei muutu. Nüüd läheb kõigest nii kuu või kaks kuni ma temast lahti saan jälle. Ja see ei lähe üldse mitte kergelt. Ränk töö. Selle eest võiks raha saada noh. Tegelt no muidu sai kino aga öösel üks tund und on liiga raske. Aga magada ju ei saanud. Pidi valvel olema. Debiilik mees noh.

vangile ei meeldi trellid.

Ja karskele ei meeldi viin. Meie pole karsked. Oi jumal ei. Kaugel sellest. No pole mõtet vist enam siia sissejuhatuseks kirjutada, et no kõigepealt tulid õed siia, tegime ennast korda, läksime poodi ja siis peole. See on jah ikka veel see sama rutiin. Ja neljapäev on pidupäev, seda teavad ka juba kõik. Aga liigume asjaga edasi nüüd. Bussikas kallasime käbe sisse veel väiksed rummikoola pudelid ja lendasime linna. Läksime jala Patareisse. Väljas tsekkisime veel käbe ega kotte läbi otsita. Kui seda oleks tehtud siis oi oi oi. No me olime ikka varustatud. Õnneks mitte ja läksime edasi sisse. Suht kohe jooksime kokku minu kursusega ja siis juba kiilakatega (loe: skeded). Küll olid need alles õnnelikud. Kallistasid. Wtf? Sellist asja nagu muidu ei harrastata. Jämmisime nendega ringi. Või noh vahelduva eduga. Midagi jauras see "Apelsin" ka lava peal. Kepsutasime ka natukene tantsuujut siis. Vahepeal olin sõber kursa poistega. Ma siblisin koguaeg ringi. Ma ei tea, mis värk oli. No tean küll. Viina värk oli. Muidugi sai HH rämedalt möliseda, miks ta juuksed ära ajas. Õnneks tegime diili, et seda jaburust enam ei tehta ja nüüd edasi kasvavad vaid pikad blondid juuksed. Parem oleks, et noormees ka meie leppest kinni peaks. Kui ei siis kannaga näkku ja pilpaga perse, ega muidu mõistus koju tule. Ega no kui me ju oleme jõujooki tarbinud saa ühest põhilisest teemast üle ega ümber - JAI HO. "No saage aru, tal on naine olemas!" No ja siiiiiiiiiiiiis! Pühade kristuste müristus! Ega see teda koledamaks ju ei tee. Ma lihtsalt tahaks, et ta oleks seal ja seisaks. Oleks minu energiaallikas. Haha. Okei. Shut up. Vahepeal liitus Kirsu ka meiega. Kursakad läksid edasi Holly, kuhu me pidime hiljem järgi minema. Sündmuste segapundar toimus vahepeal. No hakkasime siis pilpavendade ja inimesetga linna poole kõmpia. Mul oli vahva tempo sees, Kirsul ka. Paksu Margareta juurest võttis meid jõmm taksopeale ja viis Holly juurde, et me saaks koos sinna minna. Ootasime seal õdesid järgi. Mingi hetk saime tuttavaks kake tüübiga, kellega korraldasime photoshootingu ja läksime nendega koos kellegi auto juurde viina jooma. "Ikka viin-viin-viin, ikka viin-viin-viin". Ränk. Mingi moment hakkasime tagasi Holly juurde liikuma. Siis me Kirsuga otsustasime Balousse minna. Me läksime rämeda ringiga, sest otsustasime teepeal, et peaks korra kõigepoest ka läbi käima. Siis seal kohtasime jälle õdesid ja skedesid (no näed kui kaunilt see kokku kõlab). Lõpuks jõudsime oma sihtpunkti (jumal teab kuidas, meie mälu sellel hetkel sündmusi enam ei salvestanud). Tsillisime siis seal. Kirsu sai tuttava käest tasuta jooke. Jõin seda natsa. Rummkoola. Seda ei tohi ma kunagi juua, kui olen enne midagi joonud. Öäk. No siis saime õdedega jälle kokku. Need tahtsid vahepeal juba HH korterisse minna. Jumalale tänu, et nad seda ei teinud. (Aa. Kuskil Patareid kallistasime Jussiga ka. No G ma teen su mehega suhted soojaks. Aga kallistamine. Mis värk oli sellega see õhtu??) Läksime Söögiplatsi poole, sest Sander pidi sinna järgi tulema. Siiamaani pole kokku saanud temaga, haha. Või olen? Eiei. Vist mitte. Jõudsime minig peale kella kolme koju. E kirjutas mu emale kirja, et see teda hommikul üles ei ajaks, kooli ei läinud meist keegi.

Hommikul oli mul tunne nagu mu sisikond hakkaks kärvama. Räme sitt olla. Mis kajastus ka loomulikult nendelt kaunitel piltidel, mida K hommikul tegi. Ma ei saa aru, kuidas teie kaamera nn vedru välja ei visanud. Ma sain küll shoki. Ja arvuti vist jooksis isegi kokku, kui neid vaatasin. Ma olen väga tänulik, et mul on olemas sõbrannad, kes mulle ikka meelde tuletavad, kui kaunis ja värkse ma hommikuit välja näen. Just nagu Cover Girl. Eksole.

ootusärevus.

Ma vist elangi praegu ainult neljapäeva nimel. See Patarei pidu peab lahe tulema. Muu pole isegi võimalik. E põhiline mees tuleb ka sinna, nii et nalja saab kindlasti, kuidas need kaks jälle üksteist leiavad. Ja ma tuletan meelde, et E'le EI meeldi ta. Ja minu arust on Bam Margera kohutavalt mõttetu mees ka eksole. Eile niisama mööda interneti portaale tõmmeldes kukkus mulle sülle õnnistus. Üks tuttav oli sõbrapildi üles pannud ja kelle ma sealt leidsin. Oh seda õnne! Rebaste ristimisel meie grupijuht, kauatehtud kaunikene. Eks neljapäeval peab silmad lahti hoidma. Eile sain õdedega kokku ka muidu. Taaskord sai kinnitust fakt, et me oleme kõik muud kui normaalsed. Inimesed juba vaatasid ka meid imelikult. Aga kelle asi see on. Me jääme ju kogu oma suuruse juures märkamatuks ka, haha. Eile veel saatsin isale-kallile kirja, sest tali tuleb ja varbad külmetavad. Eks vaatab mis sellest saab. Võiks siinkohal ka mainida, et mul on pea pulki täis. Mille pärast? Eks küsi. Siia ei kirjuta. Kõigel on põhjus.

Ma lihtsalt mõtlesin siia alla kirjutada, et tsekkige, mis koloriidid riided noormehel seljas on.

Täiendus: otsustasin ikkagi trenni minna. Enne kiire vestus Sandriga. Vaesekel on igav. Kääks on ka ära kuskil (minu joaks mitte Käks vaid Kääks nagu prääks). Hiljem lähevad noormehed TTÜ tšeerliiderite mida iganes filmida. No ega seal muud ei saa filmida, kui ikka seda mis kõige rohkem kaamerasse jääb. Ja mis muu see olla saaks kui tuttpütt. Kirjutan käbe oma teooria ka ära, mis vahe on mopipoisil ja mopitüdrukul (mopitüdukud siis ehk tantsutüdrukud: nimi tugineb kunagi eespool olevale sissekandele, et pihvid on nagu inimpõrandalapid, pühivad seal põrandat). Tegelt tuleb meelde ka, et ma ei tea ka E või G'ga on sellel teemal ka päris pikalt peatatud MSNis. Aga see on natukene liiga haige, et siia ära kirjutada. Aga nii mopipoisid ja -tüdrukud. Mopipoiste ülesanne on põrandat kuivatada, et keegi ei libiseks. Mopitüdruku eesmärk on küll nn ergutada (mis neil väga ei õnnestu, kui siis pigem mõnda õnnetut erutavad) aga oma naisgenitaalne mööda maad hõõrudes võib eeldada, et nad teevad kõike muud kui kuivatavad. Meelde tuleb üks nali. Mis on blondiinil pikad jalad? Sest muidu jätaks nad liikudes endast maha märja jälje nagu tigu. Ha ha ha.

ou, kuri, mis kõnnid.

Nii palju siis minu katsest eile, laupäeval, kodus olla. Lükkasin küll Sndr V pakkumise tagasi kuhugi kus iganesse peole minna, sest ma olin tõesõna veendunud, et püsin kodus. Valesti veendusin siis. MSNis tuli kursaka Sndr rääkima, et mis teen jne, et Nõmme tee korteris on jälle pind ja pidu. Ajagu mina aga piffid kokku ja persed sinna. Mehi pidi jaguma ja isegi et mina pidin sealt leidma kellegi. Nii tore, et ta mind juba nii hästi teab haha. Aga noh veendsin siis õed kah ära, hoolimata, et E oli poolhaige ja köhis nagu hobune. Vaal ja hobune koos peale, saab nalja. Ma olen südamest õnnelik, et see põrnad vastu midagi. Aga no nali naljaks. Ajasime siis kannid kohale ja püha müristus. Milline meeste kari. No mis mehed, 20-22 umbes nii. Kõik kohad olid neid täis. Hedi oli rõdul, suundusime meiegi pea ees sinna. Tunne nende kõigi eest mööda kõndida oli sama piinav, kui kunagi koolis poisid istusid seal aknalaua peal. Tunda oli kuidas pilgud mõõtsid. Põrgu! No siis tuli Sndr ka sinna, kutsus Oina ka sinna. Mäletas meid isegi, wow wow wow. Ei, kurat, pole midagi öelda. Tüüp on koomik. Saime siis lõpuks sealt tulema, parkisime persed seina äärde madratsile, kus eelmine kordki ja sinna me laias laastus ka jäime. E oli vägagi süvenenud telekasse ja mina niisama suhtlesin kõigiga. Kino sai korralikult. Kuskilt hakkas tulema see jutt, et miks ma nii kuri olen. Mina ja kuri? Issand jumal. Ma olen päike ise noh. Seda küsis Sndr juba uksepeal kohe ja siis tuli keegi teine seda küsima kohe. Mis värk on? Ja siis edaspidi jäingi ma kurjaks. Üks tüüp oli: "Ou kuri! Kus Oinas on?". Tore noh. Oinas ise pani mulle ära, väärakas. Mingi orksi teema tuli ja ta: ei no ma jah nägin, et olid mind vaadanud, mõtlesid, et ah esimene pidu veel ei lisa, ootad teise peo ka ära. On jobu noh. Me niimoodi hakkasime naerma lihtsalt, sest see no enamvähem sõna sõnalt see, mida ma E'le ütlesin enne kunagi. Keegi ajas klaasi ümber ja siis Oinas süüdistas meid kohe (naljaga) ja ültes, et meil on korterikeeld ja edaspidi võib peole tulla vaid Liisa (loe: E. / tema järjekorde oma nali. "tere, mis sinu nimi on", "E, tere", "Ahah, Liisa siis jah". No ja Liisaks ta siis ka jäi. Mõnel vennal jooksis juhe vahepeal täiesti kokku, sest me tutvustasime ennast talle kui Aadelheid ja Õnneleid, no ja Liisa (kelles siis oli juba saanud Liis, Liisi, Liisu). Tüüp jooksis mõneks ajaks errorisse. Rõdul sai ka seekord päris kino noh. Tuli siis hr Paul meiega rõdule ja niisama ajasime lolli juttu. Vahepeal ka mäugusime, ma ei kujuta ette miks. Päris pikalt seda isegi. Siis läks vaidluseks kumb pikem on, ta tahtis naljaga nagu otsaesisega lüüa mulle, aga UPS! ma olin liiga lähedal ja sain laksu kirja. Seda pole võimalik kirjeldada kuidas me naersime. No tüüp ise oli korraks paanikas. K ja E lihtsalt nutsid juba. Kõht hakkas valutama sellest naermisest. Koomiline. No siis suundusime tuppa tagasi ja niisama rääkisime seal ja värki. Oinas on ikka paras oinas. Lõpuks saatsime MTVsse neid armuteste. E ja Siim poiss said 88%, mina ja kadett 5%. So sad, eks. No midagi see Paul oli seal mu külge kleepunud ja lõpuks avastasin et ma olen maas pikali ja tema istub mu peal. Hmm. Tore. Naljakas oli tegelt. No sain sealt tulema lõpuks. Siis ta tõstis mind õhku veel. No pole midagi öelda, mehel jõudu jagub, haha. 102 tonni üles tõsta on ikka võimas saavutus. Kõik suundusid Hollikasse, kuhu me ei suundunud, vaid tellisime endale kollasse mersu takso ja tulime koju. No siin olime niisama jobud eks. Aga no peale sellist meeleolukat õhtut ei saa ju kino niisama seisma jääda. Tore on teha kino niimoodi, et isegi ei tea et seda teed. Kopin siia alla ema repotaaži öisest kinost. Hommikul astus ta tuppa: no tere. kõik elus jah? noh joh sa ei mäleta midagi või? Hmm. Milllllest sa räägid nagu?

Ema raport blogisse

3.34

On 4. oktoobri öö, õues tormab ja vihm peksab vastu akent, täiskuu on pilve taga ja kuritegevus haripunktis. Mul pole und, ma muretsen, mu laps on õdedega seal väljas. Jätsin härduses taksoraha lauale ja anusin, et nad jala ei käiks. Mingil ajal kuulsin sahinat ja mustad varjud libisesid madallennul kiirelt Tupsu tuppa. Selge – keskmine või raskem joove. Mediteerisin. Vähemasti on elus ja tervelt tagasi tuldud. Lõpuks õnnestus kuidagi magama jääda. Äkki kuulen läbi une oma toa ukse avanemist, samme ja mingit sahmerdamist minust vasakul voodi peatsis. Vaatan kella – 3.34 ja näen suuri unesegaseid silmi voodiäärega kohakuti – keegi sätib ennast kükitama? Ise ka unest segasena püüan olukorrast aru saada. Järgneb dialoog:

- Johanna, mida sa teed?

Johanna tegutseb üsna ühemõtteliselt ning pomiseb

- Ma lähen käin kusel ära.

- Kus?

- No seal ei SAA käia, vets on rikkis!!! (Tema hääl on ühteaegu tungiv ja südantlõhestav. Ta püüab oma asjatoimetusi jätkata. Ehk eesti keeli – ema voodipeatsisse kiire häda ära ajada. Ma muutun veidi ärevaks, kurat – uus õlitatud põrand, see ei kannata ehk happerünnakut)

- Kus? (küsin uuesti, sest ma ei saa ka midagi aru)

- Siin on vets rikkis, siin ei saa kusel käia!!!!

- Kurat mine siis alla ! (ei osanud ma muud öelda. Tütreke vaatas mind segasel pilgul – tema imetabast välimust on raske isegi kirjeldada: krunn püsti pealael, mingid kõrge pihaga sukapüksid särgi peale venitatud, radikuliidivöö ka külges, ilmselt üsna jalapealt kukutud – ma mõtlesin, et hakkan hulluks minema. Kas sellepärast sünnitasin ja kasvatasin??? Igatähes seadis ta sammud vetsu. Küsisin:

- Mis selle vetsuga siis on? Ei tule vett või?

- JAHH! (Pahvatas tütreke mulle läbi ukse vastu, istus täielikus vaikuses paar minutit, siis kobis tagasi oma tuppa)

Mul hakkas hirm. Läksin asja uurima. Vets oli terve. Kusi ei olnud tulnud. Ma istusin oma voodijalutsis ja vappusin. Mitte nutust.

Armastav ema

Enne õunamoosi keetmist

4.10.2009 hommikul

Et ma ei oska seda tõesti kommenteerida. Minu arust pole midagi sellist toimunud. Õed ei saanud ka midagi aru. Lihtsalt ma olin oma tuppa tagasi tulnud, voodisse läinud ja edasi maganud. Peaks ka mainima, et see öö oli täiskuu. Moonwalker.

*Näär tuli koju praegu ja rääkis seda, kuidas ta noorena oli oma toast välja kõndinud. Kööki läinud, külmaka ukse lahti teinud, alt selle juurikate kasti välja võtnud, pidulikult tühjaks tõstnud ja sinna kusnud. Ema jooksis kohale, tiris sealt ära ja lükkas vetsu. Tema ei teadnud hommikul midagi. Hahaha. Sick sad world.