salajased sinikad.

Täna ületasime siis kõik normaalsuse piirid. Kõigepealt käisin sõitmas ja Tom ültes, et minus on potentsiaali saada väga heaks autojuhiks ja sain esimest korda hinde 4+. Ma olen enda üle väga uhke. Aga et maapeal püsida põrutasin paarkorda oma vaalakerega reaalselt vastu maad. Ime, et ümberkaudsed majad mõranema ei hakanud...

Piffid tulid mulle oma helesinise unistusega järgi. K oli juba hommikul rääkinud, et neil on mingi üllatus. No jahh. Hakkasid siis koos minuga saladusloori all mööda poode käima. Mina loomulikult kaasa ei võinud minna ja ootasin autos. Lõpuks said siis oma üllatuse kätte. Kõigil nägu peeretab peas. Hakkasime siis mingisse kohta sõitma. Mulle loomulikult ei öeldud kuhu. Käisime teepeal Hessist ka läbi. Ja siis kui hakkasime edasi sõitma, siis K rääkis nende ostu sisse. RULA! Hahahahahha. No tõesõna. No see on jabur juba, haha. Jõudsime siis soovitud paika. Assaku skatepark. Hahaha. Wtf indeed. Aga mis seal ikka. Hakkasime siis kõik jutti seal olliet tegema. Kokkuvõttes ostus see valusaks kogemuseks. Kõik panid ikka korralikud mäsad maha. KUIGI arvestades seda, et kolmel meist oli skate nagu juba DNAga edastatud. Mõnel isegi mitme poolt, haha. Kõgil on küünarnukid märgutud, minul mõlemad. Meil E'ga on puusad...tundlikud.

Igaljuhul kui me homme lähme, siia Avrili ei kuula, sest kui selle peale panime siis kukkusid kõik mingite 3 min vahedega. Üsna valus oli. Aga ilu vajab ohvreid. Kui poisid (kes on üldse tegelt HH suvilas nädalavahetusel) küsivad miks mingid kohad meil sinised on siis...siis oli õnnetud. Lisan mõned paremad pildid ka meie parimatest jäädvustustest. No muidugi mõned hetked hiljem pani keegi jälle hea mäsa maha.

hea ja paha teevad kokku...?

Eile oli siis küpsuskirjand. Nüüd olen siis küpse, no muidugi seda juhul, kui ma saan üle 20 punkti. Teemaks valisin siis "Uue sajandi väljakutsed". See selleks. Õhtul oli siis linna minek. Möllasime HH pargis nagu ikka. Seekord jätsin kangema kraami sinnapaika ja võtsin kergema, mis osutus kangemaks. No kõige alguseks olime me omadega mäel. Möllasime ja lällasime niiet kõikjale oli kuulda. Kui mehkad lõpuks jõudsin oli olukord juba vaikselt kontrollialt väljunud. Mq'le sai ikka head teemat räägitud. Tropid noh. No mis seal ikka. Elu on selline. Alkohol on selline. Alkohooliku elu on selline.

Alkohoolikutest ja elust rääkides, siis ühe sellise elu lõppes. Saime toidulauas kõne, et mu vanaonu T on nüüd omadega ühelpool. No seda oli teada, et see juhtub varem või hiljem. Poolteist aastat tagasi ta juba korra suri oma insuldiga. Okei, see kõlab nüüd päris halvasti, aga ongi kergem. Seda ei saa rääkida, kui sa pole ise pidevalt selle keskel olnud. Asja probleem on nimelt selles, et ta on kadunud. Kõlab jaburalt, eksole. Vanaonu T on surnud, aga kadunud. Võimas mees ikka. Oli elus, siis ka kadunud ja nüüd ka. Nimelt tema endine pruut helistas T vanaonu sõbrale, et ta on surnud ja kõik. Naine telefoni vastu ei võta, surnukuurides laipa pole. Wtf nagu. Kohale minna keelati. Väga ebanormaalne suguvõsa mul muidu. No ta oli ülalpeetav puhtalt eks. Kõikvõimalike haigustega, pidevas joobes ja ebahügieeniline. Vanaema ütles kepsakalt, et hea et lahti sai. Karm ikka. Kallis lõbu oli ta ikka. Polnud väga lõbus ka.

Aga mu ema on selline uurija noh. Kuna vanaonu naine on oma kahe eelmise mehe surma põhjustanud. Ühele lõi noa jalga, teine poos ennast tema pärast üles. Eks kaks ilma kolmandata ei jää noh. Ema nüüd püstitas hüpoteesi: kuna vanaonud polnud enam raha ja naine jõi tema kulul, siis kutsus naine ta enda juurde ja kui avastas, et vanaonul raha pole, siis noh mis ma ikka temaga teen. Naine on puhtusefriik ka ja vanaonu selline räpakoll oma elustiili tõttu, niiet ta siis otsustas, et juuvist surus padja näole. Tegelikult püstitas selle hüpoteesi mu vanaema. No ma olen koguaeg rääkinud, et mul on ebanormaalne suguvõsa. Kõgil on suht pohhui nagu et: 1. kolme õe vend on kadunud; 2. ta on vb mõrvatud. Eriti vahva noh. Mu treener, kelle kaksikvend ta on, on puhkusel Hispaanias ja talle ei lubata teatada: las puhkab nüüd. Ei no tüübi kaksikvend on surnud aga las olla. Tuleb tagasi siis matustel kuuleb. Haiged vennad ikka. Müsika. Pole ime, et ma mingi poolearuline olen. Kes poleks? Ma nagu kurb pole ega nukker, seda oli teada, et see juhtub millalgi. Me oleme kõik selleks valmis olnud juba mitu aastat. Aga ma olen ju matustele allergilne. Selline imelik sümptom ilmneb kohe: mu silmad hakkavad juba kirikut/hoonet kaugelt nähes vett jooksma ja ma ei suuda pidurdada. Can't wait!

Täna oli see päev, kui K'l oli ta esimene pohmell. Selline, mida mul pole veel esienud, erinevalt teistest: päev täis okset. Minu südamlikud õnnesoovid.

mõttelend, gde tõ?

Viimased päevad on nagu väga lohhid olnud lihtsalt. Pole kooli, pole elu. Not! Ei no eks me ikka oleme midagi teinud. Vaimselt ennast ette valmistanud kirjandiks. Not! Selle asemel teinud Stroomi ranna keboparklas piipu, niiet auto seest valget tossu täis. Täna võtsin ennast kokku ja käisin lõpuks kunstiajaloo järeltöös ära. Aega võttis aga asja sai. Täna käisime K'ga ta dokumentidel järgi, mis lõpuks nüüd, mingi 2 kuud hiljem, üles leiti. U pani meid Pirital maha ja kuna (vihkan seda sõna) ilm oli ilus läksime jala linna tagasi. Hängisime RS's ja iitisime natsa. Nägime ühe jalaga kajakat. Kahju hakkas sitapotist isegi. Natukene siiski.

Aga homme on see päev. See päev on homme! Ei, ma pole mingi ärev ega närvis. Tädi A käis ka täna siin oma filoloogi kraadiga ja andis mulle mõned vägagi väärtuslikud ideed. Loodan, et saan neid kasutada. Mul praegu on mõttelend, aga ma loodan, et see püsib homseni sama ergas. Kui ei, siis me ju teame kus auditooriumi altar asub ja mis sinna on kujutatud. Haha. Loodame, et sellet on sama palju abi kui mata proovikal. Parem oleks. Mom, don't worry. My God's gift is with me. Aga jah. Rohkem polegi nagu midagi erilist.

Täna oli muidu Rocki mäng ka. Well daa, et sai pähe. Ma isiklikult (koos ülejäänud Eestiga) ootasin natukene väiksemat punktikaotust. Lõpptulemus oli vist -9, aga mäng kui selline toimis päris hästi. Pole eesti mehe viga, et ta lõpuni nii ergas pole.

kõige ilusamad tutid ehk it's time to celebrate

Alustan algusest ehk esmaspäevast. Matemaatika proovieksam. Mata on koguaeg mu üks tugevamaid aineid olnud. Ülesandeid lahendades olin kindel, et 20p saan ikka kokku. Teisipäeval selgus, et kõik läks oodatust ikka mitmeid ja mitmeid kordi paremini. Sain kahe osa eest kokku 64p, see on nagu amazing! Üldjuhul on mul savi palju ma punkte kokku saan, peaasi, et läbi pääsen.

Aga nüüd selle aasta parim päev! Ametlikult viimane koolipäev. Sinna majja ei pea enam kunagi kella 8ks minema! Kirjeldamatud tunded. Ärkasime K'ga tema juures kokku, ajasime oma pornofilmi riided selga ja kooli poole ajama. Tunnid, mata ja keemia, polnud midag erilist. Natukene sai nalja, aga mitte eriti. Aktus oli lihtsalt tapvalt naljakas. Issand ma jääkski rääkima sellest, kui ma juba alustaks. Lihtsalt liiga naljakas. Natukene oli korraks nukker ka. 12a kindlat rutiini ja süsteemi. Selle jama lõpp lööb elu korraks ikka peapeale. Aga ühele õigele eestlasele teeb kõige rohkem meelehead teadmine, et teistel on halvemini. Niiet vabandust E, isegi kui mul on natukene kurb meel, et kool saab läbi, teeb mu tuju heaks, et sa pead aasta seal vangimajas veel vastu pidama. Ilma meie püsiva toetuseta. Luvv juu! Aktus läbi, klassid läbi joostud läksid kaks roosat tuttu Regalli shampust ostma. R tegelt tahtis, et me talle alksi ostaks, aga noh jah. Suva temast. Aga saime oma shampunni kätte ja läksime läbi hipodroomi, mis oli vahva hobuse haisune Stromka poole. Lõpuks kui jõudsime randa oli samm juba kergelt viltune ja pea pehme. Kell oli selleks ajaks pool kaks. Vms.

Õhtu jätkus Pätis. Tegime juba tasase alguse HH hoovis, mis polnud nii tasane. Kallasin neli rummikokteili sisse ja diktsioon lõi vahepeal juba laineid. Jõudsime siis neljakesi Pätti. Tuvi oli ka kohal ja puhal. Ilus sall üle õlgade ja türkiissinine lainer. Style! Rahvast kogunes ja lõpuks saime üles sinna eraldi ruumi. No see tähendab vaid ühte - oma joogid! Nalja sai, sest alkoholi sisaldus minu vereringes suurenes iga hetkega. Kuskilt tulid rulapoiste naljad, no nagu ikka meie puhul. Kutsusime siis Mq ka meie sekka ja läks lahti. Algatuseks küsis E üle ruumi Mq käest, mis Jck'i prk nimi on. Jesss, saan lõpuks hakata allkirja harjutama. Ma pean tunnistama, et K pani ära mulle lihtsalt. Me oleme nüüd JJ Street. See oli päris tabav, pole midagi öelda. Ma ikka loodan, et Mq sai aru, et me tegime nende Jck teemadega nalja, sest tegelt võis ju küll mulje jääda, et päriselt ongi mingid tunded. No minul tema vastu. Jumal selle eest. Looooooooooomuliklt ei suudetud ju vait olla ka Mro teema pealt. Vähemalt oli mul õigus, et tal oli sellel päeval sünnipäev, mis ma ültesin. Who's the smart one?! Lõpuks kiskus asi ikka väga kahtlaseks. Mq on vist täiesti veendunud, et ma elan selle RKL blogis ja videotes. Oi jumal, ei! Aga noh, põhimõtteliselt on suva.

Ma arvan, et laupäeval peale kirjandit hakkab nalja saama. Kui Jck tuleb, siis on ikka hull. Ma kardan, et ma ei saa hingata läbi naeru. Eluohtlik noh! Kõige vahvam on ju see, et poisid on tegelikult sellised klatsimoorid ju. Nad räägivad kõike üksteisele. See on teada fakt. Niiet, kui Mq räägib sellest eilsest õhtus tõotab see õhtu tore tulla. Sest K ei saanud ju midagi öelda, mis sest et nad E'ga on samasugused nagu mina, aga Mq ees peab ju mainet hoidma. Mis seal ikka, jään ellu. Peale neid liitreid promille, mis mu veres ringlesid oli hommikul enesetunne üllatavalt hea. No isegi väga hea. Õhtu sündmuste, sõnade, kronoloogia üle laiutab kerge udukiht, muu kõik on ok. Ahjaa. McDonaldsi friikad on eriti rõvedad.

ma hakkan surema.

Reede hakkas kaitsmisega. See oli nii nõme, et ma ei taha sellest siia kirjutada isegi, et hiljem nn meenutada saaks. Meenutamisväärt on see, et ma käisin Riigikogus lõunat söömas.

Aga õhtul oli siis minek Flinti jälle. Poisid seekord ei tulnud, aga suva see. K ja U läksid pm kohe linna (poisid olid ju seal, haha). Me olime ikka kella 2ni seal. Vaatasime kuidas tantsu-A paaritustantsu tegi. Naiss. E oli loomulikult närvis: Eii, mul on suva, aga ikkkkagi... Hui oli suva, haha. Aga no me läksime U juurde, sest nad olid KOOS poistega vahepeal juba sinna läinud. Peale maailmapikkust taksosõitu jõudsime ka lõpuks sinna. Natukene oli juba meelemükri keres, aga poolene oli veel alles. Hakkasime siis usinasti seda lahjendama. Mis värk sellega on, et igakord U juures lähme me koos vetsu? Et jamh. Aga lõpuks tuli K kallim ka sinna. Mmmmhm. Fine for me. Mängsime koos doomino mälumängu. Mitte kunagi enam tõesõna! Väga mark!!!! Hahahah. Tõesti! Okei, Mq teab kui tumbad me oleme, aga M ja S ju ei tea. Jube. Hahaha. Muidugi oli Jck ka kohal. No jumal jeesus noh! Kenad pükod! Poisid (ja õed) käisid ju saunas ka. Väga fine! Hahaha. Minugi poolest võiks U juures koguaeg sauaõhtud olla. Haha.

Kõige lahedam selle peo juures oli, et:
1. rahvast oli normaalselt. Polnud nagu liiga läbu, aga nalja sai.
2. me läksime alles kell 6 magama, väljas oli juba valge. Mõnus suvekas.

Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et nina-L sebis U'd. See oli üsna koomiline. Nüüd teame me kõik, miks ta nina vildakas on. Kelguõnnetus. Juhtusb. Ja muidugi HH sai meie käest taaskord pähe. "Kui sa meie lõpetamisele ei tule ja meile lilli ei too...!" Haha. Vaene mees. Igakord saab peapesu. Parim nali õhtul oli ikkagi see, kuidas ta rääkis, et ta sai pasunaga pasunasse. See oli lihtsalt hullumeelne. Ja K ja Mq tegid taaskord kuuldemängu.

Laupäeval ma mõltesin, et oli tore ja ma nüüd suren. Hommik oli paljutõotav, aga kella 14st hakkas suremisprotsess. Ma ei suutnud lihtsalt oma pead liigutada, selline tunne, et kohe lendab pilbasteks. Masendav. Sellist asja pole varem olnud. Ja kui väljas grillisime, tuli T ja pani mulle poolese LV. Mul tuli lihtsalt osa mao sisust üles. Issand ma ei taha enam kunagi juua (no vb laup, oleneb asjaoludest). Õhtul tulid Kts ja E minu juurde. Õgisime krõpsssu ja jõime koolat, haha. Tegime natsa piipu ka. Aga kuna mu piibu toruga on midagi müstilist juhtunud, siis see ebaõnnestus. Vaatasime õudukaid selleasemel.

Ja täna täna täna. Tegime mata ülesandeid. Oskasime ju kõike ometigi! Silmad kinni lahendasin siin neid ülesnadeid. Mase! Homme hakkab nalja saama noh!

Parim nädalavahetusest on see, et sain oma "muu ilus." kausta paar uut pilti. Kevad noh!

ametlikult viimane.

Eile püstitasin oma isikliku rekordi õppimises. Pole see aasta nii palju kokku õppinud - arulus, referaat ja kaks tööd. Like wow. Nagu täna oleks sellest jubedalt kasu olnud eksole. See selleks. Eile oli see saatuslik päev, et oli viimane vene keele tund meie elus. Hoidsin pisaraid tagasi. Leinameeleolu oli vallutanud mu emotsioonid. Kurb.

Aga tänaaaa. Viimane ametlik koolipäev PGs. Homme kaitsime. Peab enne pitsi võtma, et hääl värisema ei hakkas. Kingul ka kindlasti hea meel kui viina lõhna tunneb. Tuleb isu äkki. Sheerime? Hoolimata superheast faktis, et oli viimane mata tund ei saa üle ega ümbes esmaspäevasest proovieksamist. Edu neile, kes selle endale eksamiks valisid. Mingi tarkade moodus vaimne enesetapp sooritada? No ja bioloogia töö. Ma selline bioloog ju. Uskumatu. Teadsin kohe kõiki vastuseid. Võin pm otse minna TÜsse õppejõuks noh. Viimane ametlik tund oli ajalugu. Selleks ajaks olin ma juba moororiga laip.

K kallim on mingi imelik. No mitte imelik vaid pigem normaalne. Tema kohta imelik. Ta räägib koolis minuga. Vabatahtlikult. Omaalgatuslikult. Võimas! Täna koolis saime ikka pikad jutud maha rääkida. Rääkisin, et U on magamata, käis sünnipäeval. Ja siis niisama lärasime ja siis ajaloo tunnis ta: Sa oled ka seda nägu nagu magamata, silmaalused jumala sinised. Tänks! Minugi poolest võiksid sa pigem edasipidi samamoodi vaikida, mitte selliseid kauneid komplimente loopida. Aga no K rõõmuks saatsin ma ta koju ära ilusti. Et ikka silma peal hoida, et teine kuhugi vale tissipaari juurde ära ei eksiks. Ta elab majas nr 14. K'le teadmiseks, et kui isu peaks tulema või midagi.

Üle maailmapikkuse aja käisin trennis ka. Miski minus sosistab, et homme tantsin ma küll nagu kõhukinnisusest välja pressitud kange julk. Haha. Kindlasti tundun ma tantsu-A'le eriti atraktiivne. Mõnele omasooiharale mehele võibolla. Näen välja selline poolkõva munn. Aga praegu K siin sonib mu kõrval mingeid imelikke sõnu, sest sa vaatab filmi, mida muud inimesed üle maailma (v.a arenguriigid) on näinud keskmisest neli korda.

elu nagu põnevusfilmis.

Eeeeeelviiiiiimane koolipäev!! God mul ei jätku sõnu! Matas andis Raamat need ül mida peab oskama proovieksami jaoks. No tere tore. Kõiki ülesandeid ju oskan. Peast, silmad kinni, vabalt! Aga see selleks. Lasime U'ga inka üle. No tema oli üldse ainult kaks esimest tundi nagu ikka. Ma ikka pressisin lõpuni välja. Aga käisime Hessis, sest eile sõin ju nii vähe. Kui sitt sisse näritud läksime niisama sõitma. Ma tegin idee kedagi jälitada, haha. Tropid. Jälitasime mingit Starmani autot. See oli nii naljakas. Olime lõpuks mingite viiekordsete majade vahel. Aga siis "hakkas politsei meid jälitama". Hahahah. See oli nii jabur lihtsalt. Täiega vaatasime koguaeg, kas ikka sõidab sabas jne. Aga me raputasime nad maha. Võimas! Ise sõitsime 50km/h, aga maha raputasime. Kõrgem intelligents. Lõpuks siis mõltesime, et kui ta päriselt ka meid kinni peaks, mida me ülteks? "No me ei viitsinud koolis olla, mõtlesime, et jälitaks kedagi..."? Alguses pakkus U loomulikult välja õppesõiduautodele perses elamise. Aga mul on neist kahju, sest ma ise olen ka ju alles selles staadiumis.

Täna (või no mitte täna, aga juba pikemat aega) hakkasin ma selle Portugali üle mõtlema. Mida aega edasi, seda kahtlevamaks see läheb. Mu ema jutul on iva sees. Praeguse masu ajal oleks vist ikka jah tegelikult kõige targem õppida. Kuradi masu keerab kõik mu plaanid täitsa inxu kanni kohe. Aga no eks näis mis saab. Nõme oleks ülikoolis ka käia, eriti kui ma tasuta kohta ei saa (mida ma ei saa), sest siis peaks õppelaenu võtma. Ja lasta seda ainult emal maksta (sest isa seda ju ei teeks) oleks ka nõme. Niiet peaks siis tööle minema. Võiksin ju isaga rääkida, et mingi sjelretsjoor äkki? Midaiganes. Mingit raha ikka saaks. Issand ma ei tea ka. Öelda mulle 5 HEAD põhjust, miks ma minema ei peaks.

viimased jõupingutused.

Peaks mainima, et kooli lõpp imeb ikka korralikult. Nagu Mari Jürit noh. Täitsa kann kohe. Eile eksole, füüsika spikker, siis kunstiajaloo spikker. Koolis avastain, et pool kunstiajaloo spikrist pole mu iPodis. Vihapurse? Hell jee! Aga no füüsika elasin üle, kunstiajaloos soperdasin ka midagi. Väga jama ikka. Kooli lõpp imeb! Ärge tahtke seda! No esimese pingi pihvidel on suva, aga ikkagi. No mul on elu vähemalt. No neil ka. Kool ja hobune = elu. Kahju neist.

Lugesin oma lõpuraamatu iseloomustusi. Keegi oli sinna suurelt musta pastakaga kirjutanud ÜLBE! No loomulikult olen. Ma suhlten nendega, kellega ma tahan või kellega vaja on. Lihtne. No mul on sportlase keha ka. Keegi teab muidu mingi DD korviga kergejõustiklast? No saangi esimene olla.

Kes lasi täna trenni üle? Peale minu muidugi mõni veel. No ma lihtsalt ie taha mõelda, et ma ainuke olen. Aga G oli ka linnas ja läksime õdede juurde. Vaatasime videoid. Estonian Funniest Homevideos. Mul on lihtsalt kahju endast. Vaene olevus. Totaalne ajudebiil. Mis teha, keegi peab ju kloun ka olema. Ohverdan oma eneseväärikuse selle nimel, et teised naerda saaks. Ma peaks saama selle kuradi TV3 Eesitmaa Uhkuse auhinna!

Kui koju hakkasin minema, mõtlesin et just in case kui ema tahaks minuga samal ajal juhuslikult 32ga sõita, siis lähen läbi linna. Linnas nägin RT. God kui lahe ta ikka on! Peaks ta uuesti käsile võtma. Noh kui sõbra ma mõtlen. Meil on ikka mõned päris väärtuslikud mälestused. Kui muidu pole mingi hughug minu sõber, siis temaga haaaagimine on nii khuuuuuul! Lovelovelove (mis värk mul selle lovega on muidu, kevad?)

Ükspäev selgus et Flindis on ikka pidu reedel. Niiet lähme kohale ja vaatame mis saame. Keda saame? Tantsu-A? No särk üle pea, müts pähe ja siis kärab küll. Kuigi ma mõtlen, kas ma saan minna, sest mu lõug otsustas hakata lõuksi-P'ks ja hakkas mingeid liiglihasid kasvatama. Ja mu nina teeb eriti stiilselt suitsiidi. Kasvatab mul ühe sõõrme kinni. Sooo niiiiice!

my star 18.

Eile, laupäeval, sai kullakallismusikene 18. Aga enne, kui me linna läksime seda sisse õnnistama, siis oli mul mu vanaema sünnipäev. Ma polnud sellest ideest loomulikult üldse mitte erutatud. Järekordne troppide koosolek. Enne käisin linnas, otsisin endale teksaseid, mille ma lõpuks leidsin. Sain veel koti ka. At last nagu. Linnas oli karm. Kust kohast kõik see ilu välja imbus? Uskumatu. Mul on tunne, et ilusad poisid magavad meil kodumaal talviti talveund. Lõpuks oli aeg marsale minna ja püha jeesus jumal! Marsasse tuli kodumaa kõige kõige ilusam inimolevus. Oleks ta veel 2sek seisnud selle marsajuhi juures, oleks ma teadvuse kaotanud. Kindlalt. Kui me olime jõudnud Tiskresse pidin ma korraks uuesti taha vaatama, sest minule omaselt läks mul vahepeal meelest ära, milline ta välja näeb. Aga ma vaatasin uuesti ja see ei lähe mul vist enam kundagi meelest. Või kuni järgmise taolise jumala sünnitiseni.

Mamma sünnipäeval sai taaskord kinnitust vaid üks fakt. Või noh paar. Esiteks, tegemist on ühtede ebaintelligentsemate inimeste kooseksisteerimisega, mida kuskilt mujalt ei leia. Teiseks, kui kunagi ma peaks oma marsapoisiga kohtuma (või mõne järgmisega), siis selle suguvõsaga pole tal au kunagi kohtuda. Kolmadaks, mu isa on maailma üks kõige mõttetumatest inimestest.

Jõudsin oma kohutava põievaevusega koju ja G ootas mind juba aiaväravas. Kui armas. Käisime Sellus, tõime vägijoogile lahjendust, kergemad kokteilid ja linna. Mission impossible: täna me leiame endale uued sõbrad! No meessõbrad loomulikult. See missioon läks luhta. Nagu ikka meie puhul. Aga käisime üle saja aasta oma endises kodus Patis. Päris mõnna. Aga saime siis HH hoovis AN ja E'ga kokku. Ma ei taha oma arvuti klaviatuuri sellega rüvetada, mida me rääkisime. Hahaha. See oli nii naljakas. Pole ammu niimoodi naernud lihtsalt. Aeg oli minna bussipeale. Muide, meie vägijook jäi tarbimata. Passib mul siin toas. Aga jah. Bussikasse jõudes selgus fakt: me olime oma kallist bussust just maha jäänud. Tellisime takso, mis püstitas uue madalaima hinna rekordi: 50eeku. Amazing! Aga jah. Minu juures tegin juba klassikaks saanud lõua-P õde valgusshowga. Valus.

Täna siis tulin just oma normaalse suguvõsa kokkutulekut. Pühad oli ju. AR on geenius. Minu hüüdnimest Jossu sai Tussu. Täiesti järjekindlalt tädi Tussu. Onu Martinist sai onu Barti ja Memmest jai Bemm. Niiet kokku olid saanud Tussu, Bemm ja Barti. Peaks ka mainima, et mu treeneri hüüdnimi on Tuti, niiet Tussu ja Tuti. Naiss. Aga jah. Kell 15 olime seal, kell 19.30 hakkasime tagasi liikuma. Kisus pikale nagu. Aga see selleks. Tagasitulles nägime maas veoauto mersu märki. Ütlesin emale, et ta selle kaasa võtaks Laagris hea blingblingina kasutada. Kui olimu kodutänavale jõudnud, virutas ema mulle vastu jalga ja ütles: ära nüüd ära minesta. RV ja LK jälle koos kudrutamas. No ma pole neid varem koos näinud tähendab, aga jälle RV. Ma arvan, et E peaks nagu Järvele kuhugi kolima. Aga no lord! Ta on lihtsalt niii ilus. Ja LK on nagu lehm. Hahaha. Aga jah. Love is in the air.

vähese vaevaga.

Eile siis G sünnapidu. Me ei soovinud talle õnne. Andsime kingi ja ültesime: no palun! Ma ei soovi inimestele halba õnne. Mõnele teisele veel, aga ei, mitte talle.

Enne sinna minekut, saime U'ga linnas kokku ja käisime poodides. Leidsime lõpuks G'le kingi ja läksime Livikosse. U'l pillas ühe viinapudeli maha. Ränk! What a great smell! Sain endale Kaubamajast uue puuderkreemi ka, at last! Seda sellepärast, et mu isa on vist lolliks läinud. Alles kandis mulle 2000eeku ja eile jälle. Sain päris suure hulga sõidutunde vähemalt ära maksta. Võtan nüüd need ette. Ega muud valikut pole väga.

Aga G juures olime esimesed. Tsillisime niisama seal. Lõpuks jõudis ülejäänud mass ka kohale. Tegelt olin ma jumala väss. Ma ei tea millest, aga selline kass oli peal terve aeg. Jõin ära oma 1,5l Gini. Lahja alkohol on kurjast! Oleks ma joonud 3 viinakokteili, poleks ma üldse nii purjus olnud. Väga masendav. Selline nõrga tunne kohe noh. Haha. Enda arust hull viinanina, aga näe mis juhtus. G tegi ülilaheda tutvusmisringi ka. Ja K tuli istus meie vahele nagu. Oi. Mida värki. Haha. See oli naljakas. Kui kell kukkus 00 hakkasime meie minema. Mul oli küll alguses jumala kindel plaan jääda, aga peale seda ühte viinakokteili olin ma juba jumala zombie. Väsimus võttis ikka hea võimu noh. Me olime terve aeg U'ga ikka head heidikud. Haha. Lihtsalt istusime diivanite peal ja rääkisime absoluutselt kõike asju. Ma rääkisin ennast paar korda ikka korralikut sisse, haha.

Ülejäänud piffid panime soovitud kohtades maha ja siis läksime mäkki. Täielik tropp noh, haha. Mul polnud kõht isegi tühi, aga no ma lihtsalt VAJASIN seda lehma-burksi. Minu maja ees sõime need ära ja siis ma läksin tuppa. Haha. G juures helistas ema ka mulle. Ei no mõlema diktsioon oli ikka ühelpool juba, haha. Väga kriipi oli emaga niimoodi rääkida. Aga no peale mõningast pingutust leidsin oma toa ukse kah üles. Ema ja ja N olid veel ülevad, ma kuulsin kuidas ema ütles N'le: "O on vist väga purjus jälle, tegi madallennu oma tuppa". Öösel kõndin mööda tuba ringi, sest mu keel oli kurku kinni kleepunud juba. Haha. Teel linna U käsul helistasime K'le. Hahaha. Ta on nii taun ikka. Ta ise ikka saab aru, mida ta räägib. Või pigem kuuleb?

Tegelt ma pean lisama siia südmuse G sünnipäevast. G korraldas ikka korraliku tutvusmisringi. Meie U'ga olime diivanil.

G: Ja see on U! Ta teab seksist kõike!!
Ja siis ilmus eikuskilt järsku babyface-K meie kahele vahele diivamine. Tahtis vist, et U teda õpetaks, hahaha.

nalja nabale.

Tartu tuli mitte platsile peeretama, vaid nad kannatasid vist tõsise kõhulahtisus. Mis toimus mehed? Ma pean nüüd teie pärast G sünnal 5 pitsi rohkem jooma. Tore, et kõik mu tervisest hoolivad. Kui ma oleks pidanud ära jooma selel hulga pitse, mitme punktiga Kalev võitsis, lõpetaks ma arvatavasti haiglas. 27 pitsi oleks natukene liiga halb. Või kui ma haiglas ei lõpetaks, siis G juures armatsedes tema kauni vetsupotiga.

Aga tegelt tahtsin ma siia kirjutada mõned head G killud. G on tõsine Kalevi vänn. Hinges ja ihus.

1. "Mida see 24 seal näitab?" (suunates oma nunnud näpukesed ründeaja tabloole)
2. "Kalev on sinises eks?"
3. J: "No kui vaadata nüüd resultatiivsemaid mängiaid, siis Kalev on ikka jah parem:" G: "Ma ei saa mitte midagi aru, mida sa räägid..."

Kindlasti oli neid veel. Ja mitte ainult mängul. Aaa. Enne mängu koeraga jalutades rääkisime õdedest ja sünnipäevast. Teema läks sujuvalt üle tänasele mängule, sest Ülo ültes ka, et ta vb tuleb, kui isa tuleb, et see ostab pileti. G ei tabanud teemavahetust ja mõltes, et räägime endiselt sünnipäevast. Mina: Kui isa tuleb, siis tuleb E ka. G: "Et ma pean siis tema ka kutsuma?" God i love that girl!

sitt sai läbi, jess!

Ma olen oma kallikese siia ikka päris unarusse jätnud. Väga mase. Käin ringi ja koguaeg mõtlen, mida ma siia kirjutan. Ja kui ma nüüd kirjuan, kas mul on meeles? Muidugi mitte. Aga eks ma alutsan algusest. Üllatav, eksole.

Kõigepeal neljapäev. Mina puudusin teisipäeval ja kolmapäeval, sest valasin tissi kipsi, eksole. Aga neljapäeval koolis pidime kõik kirjutama sletuskirja, sest Kingu läks närvi. Tuli välja, et kolmap lasi vene õpetaja kogu klassi minema, aga Kingu oli mööda kõndinud ja näinud, et klass tühi. Oi error! Õpetaja tegi suured silmad ja ültes, et klass pani minema, jälle. Ühesõnaga, neljap pidid kõik kirjutama, miks nad tundi ei läinud. Keegi ei tohtinud kirjutada, et õpetaja lasi minema, sest tal oleks jama tulnud. No tõesõna, sööge si**a ahvkari! Miks meie peale õpetaja käkki kinni mätsima. Ma kirjutasin, et kodustel põhjustel ja siis hakkasid kurjad meid jutti lihaletti võtma. Näopeks, ähvardamine ja sõimamine. Superluks! Pole võimalik kirjeldada neid vapustavaid emotsioone, mis mind valdasid. Ja kuidas ma konkreetselt hoidsin keelt hammaste taga, et öelda, mida kõike ma PGst ja nende mõredadest arvan. Aga jah. Ma sain targemaks vähemalt enda kohapealt. Ma ei oska oma ega planeerida, mul on oma tulevikust TÄIESTI vale arusaam, lõputöö käib mul üle jõu ja üleüldse olen ma liiga ülbe. Igaljuhul tean mina nüüd, mida ma Kingule lõpetamisel kingin - süütevedelik ja tikud tunduvad olevat kõige kindlamapeale minek.

Reedel käisin arsti juures ja eemaldasin oma kehast üleliigsed niidid. Tuim. Praegu on lihtsalt need õmbluse haavad, millest on kärnad. Ma teen endast parima, et neid mitte nokkida, aga niii hea on. Aga ei. Võitlen iseendaga. Nokkimisest jäävad armid. Või noh arm on seal nii kui nii. Aga siis jääb hullem. Või on mul jälle oma tulevikust täiesti vale arusaam?

Ülejäänud (superilus) päev möödus tuuseldades mööda poode. Paberipoode. Koopiapoode. Oli ju vaja lõputööd teha. Mulle tundus see nädal kohe alguses olevad eriti karm. Alates SS09st on ju iga nv möll olnud (kui välja jätta reis), vähemalt üks päev möllu. Ma kardsin, et võõrutusnähud saavad karmid. Õnneks leidsin mooduse, kuidas oma emo emotsiooni välja elada - lõikudes. Oma lõputöö tarbeks tähtede lõikamises. Prinditud tähti oli umbes 2000, aga me piirdusime kuskil 500ga? vist. Laupäev möödus kuue tunni kummiliimi seltsis. G'ga nuusutasime kummiliimi ja kuulasime reggae (kirjutatakse nii?). Lõpuks sai sitapea valmis.

Õhtul tabas mind sügav pettumus, sest HSM2 oli ja ma nägin ainult lõppu. F** noh. Magasin oma lemmikkoha maha, kui ZE laulab künka peal. Life sucks. Lohutasime end teise filmiga, G armus Hr. Pelikani ära. Looooove. Ei no kevad noh. Midaiganes. Haha. Pühapäev möödus Kullos, kus riputasime mu jäsemeid üles ja ma lõin naelu lakke. Mmmmmhm.

Tulin just avamiselt (mitte et ma lõptamisel oleks kirjutanud). AN, my love, oli seal. Naiss. Minu Romeo. Saan teda kätel kanda, sest ilmselelt tema mind kanda ei jaksa. Kodus pugesin klassi nohharitele, sest üks hetk tabas mind reaalsus - homme kell 7.25 on füüsika järeltöö ja ma PEAN sinna minema, sest mul on muidu perse majas. Ja siin kohal on mul oma tulevikust kohe kindlasti väga õige arusaam.

Okei. Ma lähen nüüd pasteedisaia sööma. Pärast panen K ja minu lõputööd ka ülesse, aga prageu need nu**ivad näkku ja ma ei viitsi oma närve kulutada.

tugevamad võidavad.

Issssand juumaaaaaaaaal. Tulin just Suurhallist, kus oli BBLi Kalevi ja Tartu mäng. OMG! Ma pole iial vist olnud nii kahe vahel, kui enne tänast mängu. Aegade algusest olen ma olnud Tartu poolt, mul lihtsalt on nende vastu mingi arusaamatu sümpaatia. Aga Kalevi võidu puhul oleks BBL finaalid olnud Tallinnas, esimest korda üldse. See oleks olnud lihtsalt sõnu seletamatu. Tahaks teada, mitu närvirakku ma täna kaotasin. Jõudsime kuidagi sinna ja rahvast oli ilmselgelt liiga palju. Esmalt valdas mind kerge leinameeleolu. Kõik teavad, mis ma viimane kord Suurhallis tegin. Kuid see leinameeleolu läks väga ruttu üle. Lõpuks kuidagi ennast halli pressinud, positsioonid võtnud avastasin ma oma uue elu armastuse. Kui mu bloggi peaks lugema kutt, kes kandis helerohelist tuulejopet, blondid juuksed ja meeletult ilus, võta teadmiseks, et ma ootan su kõnesid ööpäeva ringselt. Point on selles, et ma olen teda KINDLASTI varem näinud. Ja mitte korra - mitu korda! Ja kui meie saatus on olla koos, siis me näeme veel (kui sa seda bloggi loed, siis 7. aprill näeme Suurhallis. Same place, same time!). Leidnud oma lõpuliku positsiooni, avastasin, et olen piiratud keskealiste, õlut lürpivate härradega. No jess. Tegelikult teadsin ma neid kõiki. Mida aeg edasi, pingelisemaks mäng ja rohkem õlut seest, seda kõvemaks läksid kommentaarid. No põhiliselt ikka kohtunike pihta. Mingi hetk ilmus minu lähedusse ka Christopher L (vist kirjutatakse ta nimi nii). Kui ma ei eksi on mul tema vastu olnud kunagi mingid tuned, aga ma olin siis 9. Vb oli see ta vend. Not sure. Vb oleks mul praegugi tema vastu tunded, kui temas juures poleks neid kahte olulist fakti. Esiteks näeb ta välja nagu R. Kägo aka Fääsion, ainult naturaalsemalt nahatooni. Teiseks kui ta peaks mu nina alt läbi kõndima, siis ma suure tõenäosusega ei näeks teda, lihtsalt vaataksin temast üle. Samas, J. Kreemi naine on ka temast pikem, haha.

Aga mäng. No ma tahtsin, et Kalev võidaks kahe puntiga. Et mu kallikesed liiga hullult pähe ei saaks, aga et finaalid oleks Tallinnas. Eelmine mäng sai Tartu 30p piki kotte, niiet tundus et Kalev tuli platsile peeretama lihtsalt. Mõttttttetud palli kaotused, möödavisked ja individuaalvõistlus. Tundus, nagu kalevlased unustasid ära, et Doronin ja Kullamäe oskavad kolmeseid visata. Ikka haigelt närvi ajas. Ma tõmblesin seal nagu..nagu ma ei tea mis. Samas ei teinud mulle mitte miski rohkem rõõmu kui tartlaste ilusad korvid. Ja kui lisaajaga võitisTartu kahe punktiga olid ülejäänud vanamehed päris nörinud. Tegelt ei saanud ma aru, kas nad üldse aru said mis toimus. Mina olin lihtsalt nagu debiilik seal leinaliste keskel suu kõrvuni.

Loomulikult igal võimalikul momendil otsisin ma oma armastust, aga minu õnneks oli Suurhallis ju ainult üks inimene rohelises. Vahepeal tundus mulle, Rainer aka Armani Jeans oli seal turvameheks. Kuskilt mulle nagu koitis, et ta on tuva, aga samas polnud see tüüp piisavalt oranz. Ja geeli polnud ka juustes. Aga mul on G'le teadaanne: meeldib või ei, aga me lähme 7nfal nüüd Suurhalli KMLi vaatama. Sina karju Kaleviit kui tahad aga mina olen oma kallikeste poolt.

Issand jeeesus! Kuidas ma sain unustada! TANTSUTÜDRUKUD! Eelmisest hooajast endiselt samad tansud. Nagu kui te muusikasse ei tantsi, siis proovige vähemalt samal ajal liigutusi teha. No tegelt võiksin ma ka hakata seal tantsjaks. Pole palju mõistust vaja, et osata puusi hööritada, tissi (mida neil pole) väristada, jalga loopida ja oma genitaale mööda põrdandat nühkida. Ma arvan, et kõiki neid asju tehes näeksin ma natukene meelelahutavam välja. Publiku õnneks või kahjuks tundub, et tantsutüdrukutele ei mõju üksi mängija erutavalt, sest oma tussi põrandaharjana kasutades niiskeid jälgi nad maha ei jäta. Ja kui te juba nii lahdedad olete, siis muretsega vähemalt parema kvaliteediga muusika.

ilusat und.

Täna hommik oli kaunis. Ärkasin üles ja taipasin, et olin just näinu väga pika ja põhjaliku unenäo tantsu-A'st. See oli beaauuuuuutifuuuuuul.

Kõik algas sellega, et mingi kambaga pidime minu juurest minema Audentesesse trenni. Ma mäletan ainult, et A oli. Teised pole enivei nii olulised. Üks hetk, poolel teel, jõudis mulle kohale, et mul jäi trennikaart koju. Ütlesin teisele, et lähen jooksen kiirelt koju tagasi, las teised lähevad edasi. Hakkasin tagasi minema ja üks hetk oli A minu kõrval jalgrattaga. Siis ta võttis mu käest kinni ja hakkas mind edasi vedama. Mul on alati unenägudes see teema, et ma jooksen lihased kinni ja siis ei saa edasi liikuda. Aga tema siis vedas edasi mind, ise andunult otsa vaadates. Kaunniis. No mitte, et tema oleks kaunis olnud, aga mõte kui selline...no sellel polnud viga. Vahepealne osa on ähmane. Kui minu juurde jõudsime toimus seal KA sünnipäev. Trampisime sinna koos sisse. Ma pistsin kohe karjuma, et kõik ikka näeks (eesotsas E), kellega mina kohale tulin. Passisin seal ja siis läksin magama. No point oli loomulikult selles. et kuigi me läksime minu juurde, siis see koht kuhu me A'ga sisse sadasime, polnud kohe kindlasti minu kodu. Ühesõnaga, läksin kõrval tuppa narisse magama. Magasin natukene ja siis jõudis mulle kohale, et see on ju KA sünnipäev, et ma ei saa teda niimoodi üle lasta. Läksin sinna siis tagasi ja A juba tantsuujus seal. Ahjaa. Üles ärgates avastasin, et nari ülemisel korrusel magab naabri-J. No nii, läksin siis tagasi seltskonda ja sts tegema välja. A tuli ka kaasa. Siis on asi ähmane. Kas on võimalik, et ma ei mäleta sellepärast, et olin oma unenäos purjus? Aga no, lõpp hea, kõik hea, indeed! Midagi me seal lõpus sahkerdasime. Haha. Miks ma teda uned näen? Ja mingeid sellised unenägusid?! Hull. Fakkjee, tahaks juba Pivarootsi laagrit! Can't wait!

Aga no kui ma juba kriban siis lisan siia eilse päeva sündmusi. Hommikul siis P juurde. Ta oli juba käe, naelakasti ja põlve positiivi ära valanud. Need nägid nagu kordades paremad välja, kui ma oleksin osanud arvata. Supercool! Aga siis hakkasime puuduvad kehaosi kipsi valama. Esimesena õlg, siis tiss, siis nägu ja siis naba. Õla vormi jäi mõnus kananahk mustrisse. See oli päris...huvitav. Tissi valamine oli palju (vaimselt) valutum, kui ma arvasin. Mul oli üsna ükskõik. Purjus peaga välgutan neid nii kui nii koguaeg igalpool, haha. Muidugi on asi selles, et ta on P, kellel on 8 last ja kelle auto tahavaatepeegli küljes ripub rist. Aga jah. Jäin ellu. Näo kipsi valamist ei soovitaks ma oma vaenlasele ka mitte. See oli ikka jõhkralt ebameeldibv. Kõrred ninas, näolihased liikumatud, toidukile näos - kõik see polnud just parim näomask. Naba valamisel kaotasin ma oma kõhukarvad. Kõlab päris sensuaalselt jah, aga no elu on selline. Mis sest, et vaseliini oli rohkem kui küll, oli kipsi eemaldamine päris auch! Sain aimu kuumavahaga depileerimisest. Mõnuuuus. Aga no kõik kohad, mida vaja oli on nüüd omadega ühel pool. Peaks minema nüüd vineeri ostma ja hakkama tähti peale laksima. Aga eeei. Muud ka teha. Noot.

Aga miks ma praegusel kellaajal siin bloggis passin. Sellel on hea põhjus. Nimelt, hoolimata minu plaanist täna hommikul kindlalt kooli minna, osutus hommik palju raskemaks. Eile said kõik asjad ju ka P juures tehtud, et muud ei jää teha kui need täis valada, et ei viitsi vaadata seda, täna ühiskonna töö ja kekas kohalt kaugus. Mõltesin, et teen need ära. Ütlesin eile T'le ka, et ma täna ei tule kaasa temaga P juurde. Aga no hommik oli raske (unenägu kurnas ära) ja mõtlesin, et lähen siiski P juurde. T eile ütles, et läheb 11 paiku. Ärkasin kell 10 üles. Emale ütlesin, et lähen täna JU P juurde. Tema et "ahah okei". Ärkasin üles, läksin alla, aga FAIL! T oli juba läinud minema. Mulle tundus nagu oleks ta hommikul mu toas läbi käinud ja ma nagu oleks talle öelnud, et ma tulen kaasa. Aga kui arvestada fakti, mida ma täna üldse unes nägin, siis jah. Vb oli see mu ettekujutus. Ma ei saa T'le helistada ka, et äkki ta on poes või kuskil, sest noh tema arvab, et ma olen koolis ja ema arvab et ma olen P juures koos T'ga. Naiss. Niiet nüüd ma siin passin tühja. Peaks hakkama tegelt M. Raua referaati tegema homseks. Nojah. Aega on sellega.