paus suveplaanide tegemiseks.

No ma kirjutan siia ühe plaani suveks, kuna kõiki kanasid pole praegu koos, siis kirjutan siia ära, et kõik saavad teada, mitte nii et vaene Kelly jälle midagi ei tea. Aga asi siis nii. Rääkisime täna Monicaga suvest ja kuidas jääb, noh ma hakkan Soomes käima ka last hoidmas mõnikord ja nii. Siis ma ütlesin, et noh meil oleks ka mõte minna ju Soome, eksole. Linnanmäki, kamoon! Ja siis ta rääkis nii:

Et millalgi juuli kuus võiks nii, et näiteks võimalus nr 1: ma tulen koos teiega aga jään sinna pärast mingiks ajaks, võimalus nr 2: ma olen juba seal ja te tulete järele ja tuleme koos ära. Nimelt Monica rääkis, et võib nii, et neil on seal korter, et tuleksime/tuleksite laupäeval, saaksime öösel olla nende korteris, nad on ise ka seal ja siis pühapäeval õhtuse laevaga koju. Laupäeval saaks käia siis näiteks Linnanmäel ja pühapäeval niisama tsillida ja shopata. Sedapidi oleks parem, sest Monica ütles, et seal on see Jumbo keskus, kus ühel pool on nagu spa ja klubi jne eks. Et ta võib meid õhtul viia näiteks sinna kluppi ja saaksime taksoga siis sinna korterisse minna, peab rahasid klappima. Sissepääs pidavat olema kuskil 7 euri ja taksoga on kuskil 10km, aga seal on teine süsteem kui siin, mingi piirkonniti on hinnad vms. Pidavat mingi täitsa lahe koht olema. Mõte! Et lihtsalt peaks välja mõtlema natukene pikemalt ette need kuupäevad, et saaks klappida. Aga minu arust oleks see lahe. Nädalavahetus tsillida seal. Kamoon. Ahjaa. Ja tema kaudu saaks vist laevapiletid mingi odavamalt ka sest neil on mingi kuldkaart ja siis sellega saab sitaks alla hinda.

Niiet reageerige nii kuidas saate.

kino nisus.

No ma ei tea, muud pole eriti teha ja toidet on vaja. Et siis järjekordne päev. Esmaspäev. Alguse sai see vapustav päev, oh üllatust, kodust. Äratus oli sama meelierutav, kui tavaliselt või noh mõnikord, tihedamini kui harva: ema jooksis tuppa, pistis kisama, andes oma parimat, et mu und segada (loe: laamendas nõudega, vetsupotikaanega ja kutsus koera ülesse). Ma magasin, ikkagi.

Lõunast ajasin ennast Nisusse, enne saime Kellyga bussikas kokku, pidin talle need mingid imekriidid andma. Noh, kamoon, ilus ilm. Joosepiga pidime enivei stromkale kõndime, kasutan juhust ja näitan need kaks siis teineteisele reaalselt ka näost-näkku ära, FB, Okrut ja MSN toredad kohad küll, aga noh vaadake niisama ka üksteist korra. Uskumatu, aga Joosep üllatas mind. Miks ma ei teadnud, et sa vait suudad ka olla? Ahjaa. Ma tean küll, millal ta vait on. Siis kui ta vihane on. Ei viitsi teepeal asja üles tõmmata, tsättisime Kellyga mu laupäevasest kogemusest, Vampire Diary'st ja niisama huina-muina koolivärki. Jõudsime stromkale, meie mõte Joosepiga oli ühiskonda õppida, tal ju eksam tulemas. Siinkohal tuletaksin sulle meelde, mr Mäluhäire, et sa ei saa seda vihikut enne täita, kui sa õpikut ei loe!! Oled jah tark, oled, aga...ei. Aga Kelly suunas pilgu kodupoole, me parkisime persed pingipeale. Sain ise targemaks ehk lugesin õpikut. Praegu ei tule küll jah midagi meelde, aga vb lisas midagi mu alateadvuslikku intelligentsusesse. Loodan. Lõpuks oli nii, et rahu majas ja persed külmas. Hakkasime Nisu poole kõndima, no kui ma poleks vahepeal vähe kiiremaid samme teinud, siis me kõnniks seal vist endiselt. Kas sellist spordiala nagu mehe kandmine pole olemas? Kui pole, siis ma tekitan, kui on, siis lähen võistlema varsti. Kuskil poolel teel helistas Rivo, et ta on nagu tegelt uksetaga. Selgus, et ta on seal juba kolm korda kella lõpuni lasknud, kuni taipas et, ohoh, polegi vist kodus. Ma ei tea, mis tegelt plaanis oli, aga see lõppes sellega, et Rivo lindistas kolm tundi. Ideaalne näide sellest, kui mees mõtleb, et on targem kui ta on. Loodame, et nüüd ei ole vaja koguaeg downloadida, installida, uninstallida kõike ja koguaeg, haha. Aga jah, ühesõnaga: kõik oli perses! Haha. Mikker ei töötanud ja ma ei tea mis sada häda. Samas ajal kui Rivo asju parandas, meie...ah ei midagi, hahahaha. Nalja sai. Kui Rivo meie vapustavast seltkonnast lahkus, friikad ahju ja "Dear John" mängima. Hea film. Ei pidanudki nutma. Lõpuks sain seal tulema, kell oli 20.

Aga jaaa. Mulle seal Nisus meeldib. Pole midagi öelda. Päris naljakas on. Kino saab. Igas mõttes.

teeks pausi.

Nonii. Alljärgnev tekst on minu järjekordsest Balou külastusest. Võib eeldada, milline on südmuste käik.

Alguse sai asi nii, et ema ajas mind Nisust koju, mine tea, äkki ikka lendame. Tegelikult oli see alati võte minu koju ajamiseks, et ma toa koristaks ja koeraga käiks. Jõhkard. Jõudsin siis koju. Tegin asjad ära, peale korvpalli vaatamist muidgi. Grethe tuli ka siia (mida helli, mu toas lendab kärbes!! Kevad on käeeeeeees!! Nooooooo!!!!!! Ma vihkan neid krdi emalendureid...), muljetasime oma Inglismaale mitte minemise emotsioone ja mõtteid. Kella 21 paiku ajasime persed välja (see kärbes sööb tõsiselt mu närve), läksime Regaliasse, ladusime kotti kumbki endale kaks siidrit ja ma lisaks Põltsamaa Punase. Halb mõte. VÄGA halb mõte. Pidime teistega kokku saama tuttavas piibukas, jõudsime Grethega varem sinna. Oh shit. Täiesti täis. Helistasime tsikkidele. Saame vabakal kokku. Otsustasime, et lähme Hookahsse. Leksu oli ka seal. Parim sõber ju. Tegime ühe piibu, lisaks ostsin endale veel ühe siidri. Tsillisime niisama ja rääkisime juttu. Tavaline. Lõpuks pidi Kelly minema bussi peale ja koju. Tööinimese elu ju. Sellepeale otsustasid Silja ja Eleri, et lähevad ka koju. No suva, me lähme trippima. Kellele muule ikka helistada kui Roltsile. Tuli välja, et ta on Kullos, olime sinna poole teel just. Saime ukse ees kokku, ta vedas meid ka sisse. Ei, ma ei saa aru, kuidas saab õpetajaga koos juua ja miks. Aga no ma vaikselt rüüpasin ise ka oma veini. Ma ei jaksa ära mainida, kui halb mõte see vein oli. Kohal olid vilistlased ja praegused. Nikita pole minuga kolme aasta jooksul kokku ka nii palju rääkinud, kui eile. Kelly muide, ma küsisin taaskord, mida ta õpib - mänedžmenti. Rometiga sai mõned kiiremad laused vahetada, Renks omas maailmas ja Krissu on tõesti jube armas. Ma märkasin samas ta näos mingeid natukene mehelikke tunnuseid. Eleri, võta ära noh, mõne aasta pärast pole enam poja!!! Pille ja Silvia tulid ka sinna mingi hetk. Tore on näha vanasid klassikaaslaseid ikka. Vaikselt sai arutatud edasiseid plaane. Balous pidi olema Öötöö. Miljon kuussada korda on olnud plaan sinna minna. No muud pole enivei teha. Kohale ilmus ka Kirsi. Kella 1 paiku, vist, hakkasime liikuma, käisime Kirsiga Noorusest läbi, andis meile flaikud, et 50ga sisse saaks. 25 ka raha, kamooon. Nurgataga kallasime helikiirusel endale siidri sisse, veini peale siis. Jah, ma kahetsen seda veel mõnda aega. Läksime siis sisse. Esimene tuttav nägu oli kodumaa telemaasikul esmaspäeviti maad vallutav Roger, kellega sai vanadest aegadest natukene räägitud. Läksime siis sisse JA KES ON TEINE TUTTAV NÄGU, MIDA MA NÄEN! No tegelt see polnud nägu, see oli kukal, haha. Jah, Jai Ho. Kes muu. See on ikka mingi saatuse värk noh. Andsime joped ära, olenemata Grethe manitsemisest oli kindel värk, et vaja jutupeale saada. Pealegi. Täna sai meil temaga aasta. Võiks ju öelda, et kahju et ta ei tea kes ma olen AGA! Läksin siis Kaspari juurde, eelmine pidu ju saime sõpradeks või nii, lõpuks. FBB - facebook buddy. Ja siis ütlesin tsau talle ja siis tulid need saatuslikud sõnad: tsau Johanna! No ma olin tegelt minig 0,002sek kaugusel, et ära minestada. Mmmmmhm. Läksime siis üles korrusele, et need üles otsida, kellega me sinna nagu läksime. Mingid räpparid ka esinesid, pole aimu ka kes. Nõksutasin aga rütmis põlvesid ja vaatasin rinig. Ja keda ma näen!? Kaks tuttavat kulmu ja idiootne nägu - sõber Kevin. Hellloo tõesti. Tsillisime seal niisama ringi, mida võib ka sellest järeldada, et mul on mingi müstiline sinikas, jällegi. Mingi hetk läksime Jai Ho'ga välja, istusime seal päris mõnda aega ja rääkisime juttu. Purjus Johanna...mida see ikka endaga kaasa saaks tuua, kui et, ega mul saladusi pole. Kus sa sellega. Ja siis nii me saimegi naerda natukene ja mina rääkisin, kuidas temanäol on tegemist vist meie isikliku Jumalaga. Tuli välja, et ta läheb oktoobris ka väkke ära. Eem, tema ilma juusteta ja habemeta? API! Kõik oli ju suurepärane, kuni selleni, et ma taipasin, et nüüd ei saa ma enam Solarises mingi malaka välimusega käia, sest kui ta nüüd mind näeb...okou, haha. Aga ega ma sellest peost ei kirjutagi väga enam, tänane päev oli palju südmustekirevam. Või noh samas üsna üksluine.

Kella 4 paiku jõudsime siis koju. Vanemas postis mainisin, et vahetasime Grethega täna rolllid ära, vihjates sellele, kuidas ta sünnipäeva hommikul tema ropsis ja mul polnud midagi viga. Jah, täna oli vastupidi. Grethe läks minema, ema läks poodi. Mina siin laman ja tunnen, et kuidagi imelik on nagu olla. Oh no, seedekulgla töötab vastupidises suunas!!! Kiiremad sammu vannituppa ja babah vanni kõik 1,5l vett koos maomahladega. Järku kuulen, et keegi tuleb trepist üles, ema! No jaaa! "Isssand, mida sa teeed?!" No mis sulle tundus, mida ma teen? Suppi keedan tead, mh. "Issand, sa pead vähem jooma, muidu lõpetad nagu mina! Mis sa olid täiesti pilditu siis või?" Ei, ma tean kõike, sitaks lahe pidu oli, tänan küsimast. Äkki nüüd lahkuksid, mul tuleks nagu veel. Mängisin seda purkkaevu. Peale seda tegin endale oma sõber juustusuppi ja võileivad. OI KUI HALB MÕTE!! Käisin koeraga jalutamas. Väljas on vine ja pilves, aga ei, nii valge, liiga ere. Valus! Kissitan, kõik tiirleb, organim pöörleb. Tagasi koju. Samamoodi laman. Tunnen, et tuleb vist teine raund. Okou. JOOKSE! Vanni, saab kiiremini. Õõõõõõ. Võileivad! Ma ütlesin, pole hea mõte!!! Vesi jooksma, vetsupotti. Ettevaatlikud sõnad ema toas: "Jälle oksendad või?". Jah, jälle. Ega ma ise seda just ei naudi küll, tänan. Vägisi tuli meelde jaanipäeva hommik, viimati oligi siis nii halb olla. Ainult, et eelneva õhtu sündmuste käik oli VÄGA erinev. Õõh, ma ei taha mõelda ka. Okei, teen teed. Hakkab parem. Oot, see soe vesi vist pole väga hea ikkagi, kuidagi nagu imelik on jälle. Katse nr 3! Ah ei midagi, tüng. Peaks magama nasta. Kõik ikka nii tiirleb ja pöörleb. Väga raske uinumine, väga halb, ükskõik mis asendis. Lõpuks õnnestus. Ärgates on nagu natukene värksem olla.

Järgmine laupäev on kirjand, peaks siis nagu ka heameel olema ja pidu panema. Jah, mina ja coca-cola tuleme kohale!

lihtsalt vaheinfoks.

On 17 aprilli viimane kolmveerand tiksumas ja ma olen kodus. Miski on nagu valesti? Jah. Ma peaks praegu olema oma lemmiklinnas Oxfordis ja vaatama sajandat korda kõiki asju läbi, mida ma Primarkist kohale vedanud olen ja mõtlema, mida homme veel osta. Miks ma seda ei tee? Sest ma pole seal. Miks ma seal pole? Sest Isladi vulkaan mõtles, et hakkab humoristiks ja keerab poole Euroopa lennuliinidest perse, sellega et purksab ja saadab oma tuhapilve taevasse trippima, mis paraku kahjustab lennukimootoreid ja suurendab tõenäosust alla kukkuda. Järelikult olen ma kodus, teki all, vaatan poole silmaga mingit lolli filmi ja ootan, et abikaasa kargu alla ajaks ja MSNi tuleks. Aa, et mis edasi saab siis sellest Inglismaale minekust? No selle lükkame edasi augusti lõppu. Jah, piletid ostetakse tagasi. Hotellide osas läks küll kahjum ja rongipileti. Aga no mis sa teed, kui selline humorist nagu Eyjafjallajokulli vulkaan Islandil. Nah, mis nimi see üldse on? Nagu purjus pärdik oleks klaviatuurile kallale läinud. Bahh. Aga enne abikaasast rääkides. Noh, tal on jah hea meel, et ma ei läinud, kellele veel ta oma onamuresid kurdaks, möliseks ja vinguks? Ma armastan oma rolli meie suhtes, jah, haha. Tegelt on kõik suurepärane ja parem veel. Kevad on südames? Jah, koos Joosepiga. Uskunatu, aga arvestades eileöiseid sündmusi, kus oli ka Jai Ho on mul jumala suva. See näitab, et miski on nagu teistmoodi. Kamoon. Jai Ho. Aga no sellest järgmises postis.

Homme ajan ennast jälle Nisusse. Sinna on viimasel ajal kuidagi palju sattunud. Aga mis sa teed. Kvaliteetaeg.

tere tulemast meie sekka!

Nii. Suva, et mingi 100a on möödas sellest, aga ära peab kirjutama. Vahepeal siis ühines Grethe minu ja Kellyga tasulise hambaravi maailma. Kõigepeal algas see vapustav päev sellega, et vedasin oma per*e Haabertisse, kus isa mu koos teise pereliikmetega peale korjas. Edasi suundusime Tabasallu Babybacki, kus toimus Mamma sünnipäev. Vanaks ta sai? Pole aimu ka. Uhkelt oli kohal ka ülejäänud seltskond. Sinnamaani oli olukord väga masendav, kuni uksest astus sisse muidu koguaeg suur olnud ja nüüd eriti suur kallis täditütar Kätlyn, kelle tagumine kehapool on ikka jõudsalt kasvanud alates viimasest korrast, kui mul oli see au teda kohata. Mina parkisin ennast laua kõige tagumisse nurka, Rita panin enda kõrvale istuma. Ja siis hakkasin seda seltskonda vaatama. Üks loll tegi ees nalja, ülejäänud kõkutavad kaasa, mina ainult vaatan ja nutan hinges: kas need ongi mu juured? Mul on vähemalt vähe edukamalt välja arenenud huumorisoon. Stiilitajust rääkimata. Aga no seal sai liha näost sisse ajada ikka korralikult, seda ribi järaks praegu küll, mmmhm. Edasi läksin ma Grethe juurde. Aknast lehvitasid mulle juba tuttavad näod - ema Reet ja vanaema Aili. Grethe olevat läinud üles korrusele puhkama natukene. Ega jah see sugulaste värk pole kerge, i knowwww. Me siis istusime seal, kolm amburit, rääkisime lilledes, mullast ja aiandusest. Päriselt. Päris cool oli. Kuni ülevalt korruselt jookseb Grethe: mis sa oled kaua siin olnud või? Tuli välja, et ta vaatas oma toas kodus ja võõrsili, mitte et maganud. Kiiremad kuid väga selged juhised toidumaterjali kohta ja läinud nad olidki. Tsillisime natukene niisama, kuni juba esimene autotäis kohale jõudis. Ulla, Keidu, Kadri, Kelly ja Eleri. Kelly hakkas mind kohe ahistama, tegelt oli päris naljakas. No ikka väga. Lõpuks jõudis kohale ka Elina ja Madis. Ja nii me seal olime. Kiiremad söögid, esimesed joogid. Välja võeti lauamängud...ja nii me siis saimegi kinnitust, kui tumbad me ikka oleme. Olin paarid Kelly ja Keiduga, vastased olid Eleri-Kadri-Ulla ja Madis-Elina-Grethe. Tabasalu tegi tulle alla, see oli kergelt masendav. Küsid enda arust eriti keerulise küsimuse, pikemalt mõtlemata tulistab Madis õige vastuse. Nagu...whaaaaat!? Siis küsitake meie, kummipeade, käest midagi, noo see on lihtne, kamoon ja mida meie teeme? No ma pakun selle sa selle, kivi-paber-käärid. Asi läks keerulisemaks siis, kui alla oli kallatud vähe rohkem jooke ja lauale pandi Alias. Kiirelt seletama sõnu ja samal ajal mõtlema? Ei tule vist välja väga. Aga nalja sai ikka. Mingi hetk pakkisid tsikid ennast autosse ja tegid minekut. Ja sinna me jäime. Rääkisime ülikoolidest ja tegime photoshootingut. Oli aeg minna magama. No enne mingi hetk rääkisin Grethega eriti pikalt igast asjadest, eile selgus et ta ei mäleta seda. Oh üllatust. Põhiline on see, kui kaunilt algas Grethe elus uus aasta. Vetsupotiga armatsedes. Vaesekene oksendas terve päeva. Elasime seal tema vanemate toas koopas, pimeduses. Mul polnud õnneks mitte midagi viga. Aga rollid on vahetunud, sellest edaspidi. Mingi hetk oli koputus uksele, Margit. Andis kinig, soovis meie särvale ja värskele sünnipäevalapsele õnne, sain temaga linna, pm ukseette ja koju.

Kodus anti mulle pinotexi tünn, pintsel ja kindad. Värvisin seina ära, sauna ja kuuri. Päris väsitav oli see, aga nüüd näeb maja vähemalt maja moodi välja. Kahjuks ei öelnud keegi mulle, et pinotex ei taha nahapealt maha tulla, vastasel juhul ma poleks oma nägu ja küünarvarsi sellega täis pritsinud. Tänaseks päevaks on see õnneks maha kulunud. Aga jah, selline tore nädalavahetus siis.

õhus on asju.

On kolmapäev. Pidu oli neljapäeval, kuid õnneks pole kunagi liiga hilja. Või siiski? Aga et siis sündmustest. Hea vaheldus neljapäeval pidu panna, see õnnestus vaid sellepärast, et reede oli suur ja vaba. Nagu ikka neljapäeviti läksin kõigepealt last hoidma, sealt läksin Pelgusse kooli, kus toimus vabalava. Kas ma PALUN tohin Eriku maha lasta? No palun. Või vähemalt millegagi visata. Aga no olime seal kaks tundi ära, emotsioone erinevaid. Vähemalt sai omavahel nalja. Ulla tuli meile linna järgi, tugevamad gaasivajutused ja Pirta selverisse. Ja oh üllatust, mis seal juhtus. Käisime G'ga poes ära, ei midagi kanget, tagasihoidlikult. Noh selline oli plaan vähemalt. Aga nii. Selveri uksest välja tulles oli õhus sellist kerget kummipõletuse haisu. Jõudsime autosse, tsikid ka, et iu kus prügikastid põlevad. Aga oi ei, need polnud prügikastid. See oli Ulla kaunis helesinine unistus, mis seda haisu välja ajas. Okou, mida me nüüd teeme? Auto käima, mingid tuled ja punaselt suurte tähtedega "STOP". Eem, miski on nagu mäda. Okei, teeme kapoti lahti. Oot, kus kohas see kang on üldse? 3min möödas, klõps. Okei. Eeem, miks see ikka lahti ei tule? Eeem, mida värki? Järgmised 5min, kõne Georgile. Aga miks kapott lahti ei tule? Okei, oot ma koban natsa. Ohoh, siin on mingi nagu nupp. Oh imet, see aitas. Mm, mis kena arooom. Georg tuli, uuris asja, ühes käes auto nn kasutusjuhend. No vähemalt jätab ta targema mulje kui 5 tsikki, kes u 10min üritavad auto kapotti lahti teha. No hommikul või millalgi teendindusse, praegu sõidab ära, kolm tsikki Georgi autosse, Kelly koos Ullaga. Õnnelikul kohal. Kõik elus ja terved.

Ei saanudki pikalt tsillida, kui juba esimesed külalised peale uksele koputust sisse astusid. Orgasmi-Laura, lõua-Kristin, kivi-Kennet ja Marite. Jah, pidi suurem pidu tulema. Seda see ka oli. Me olime ennast kõik diivanitele parkinud, vaatasime filmi ja hiljem Avandi-Otti nalju. Tundus nagu vaikne õhtu tulemas, mida see kindlasti polnud. Rahvast tuli ja tuli. Kõik olid tuttavad näod. Hello, hello my friends. Aeg lendas, nalja sai, jook läks. Mõnus väike sakk sees. Kevin rebis kildu. No kui ta ikka täielik sitapea pole, siis peab tunnistama, et ta on naljakas. Me ju ei naera, kui naljakas pole. Isegi Kriksi näos oli emotsioone märgata, see on märk! Haha. Mõned inimestest olid kabinetti kadunud, parkisin oma perse kah laua äärde. Teeme piipu. Lauri oli sõber, jah ta on tore ikkagi. Küsis kas mu needil kah nimi on jne. Ahja. Lubas meid oma sünnale kutsuda. Cant wait. Lõpuks hakkas taaskord peale "Sinitiiva 5 kabineti disko", DJ Kevän. "Armastan ma luuserit" ja muud üüratult head lood ja muusikat viljelevad kollektiivid mängiti ära. Tantsuuju-tantsuuju. Sõbranna Ullale olid seekord liiter Nipernaadit ja peale vist natukene liiga teinud. Pole hullu, juhtub kõigil. Vältimaks kaaslugejate traumasid ma sellel teemal pikemalt ei peatu. Kes teab, see teab. Lihtne. Saatsin Ulla magama. Ise jäime veel möllama. Märkamatult oli päris palju rahvast kadunud. Üks hekt jooksis saunast välja alasti Lauri, kaitsmas kätega oma meheilu ja röökides, et Kerstin võttis ta riided ära. Tere kolmas klass. Tsillisime Kaspari, Priidu ja Samuga (mina ja Eleri) veel laua ääres ja rääkisime juttu. Kaspar midagi kisuas seal Elerit, aw. Eleri, kas sa oled taaskord skedede vallutusretkel? Ära karda. Kevad on ilus aeg. Muide. Priiiiiit. Nii toreee poiss. Selliseks meheks saanud sõjaväes. Hendrik kah midagi kaagutas kõrvalt, et läheb sõjaväkke. Me vaatasime teda sellise "nooojaasiiiis"-näoga. Ei no jah, on asju, mis jäävad sellest peost ikka kummitama. Õhus oli asju.

Hommikul oli äratus kell 9, kell 7, natsa enne jäin magama. Ajasime kargu alla ja bussipeale. Koju. Peaees voodisse ja magama. Kella 14ni välja, kuni Josser helistas. Oli diil, et lähen tema juurde. Just ärganuna ei tundunud see idee nüüd väga vapsutav, pigem täiesti vastupidi. Aga okei, kark alla, 1,5l vett sisse, dušš. Kõne, "okei ma tulen". Msn - Inimesed (poisid) - Sander: tsau, sa taksot ei taha teha? Tahad? Okei, väga cool, mul läheb 20min. Kardan, et see tripp bussiga poleks väga meelierutav olnud. Tund aega, täisvaikus, erinevad voodiääred. Küll see kevad ja armastus on ikka ilus asi, right? Midaiganes. Nagu sai mainitud, siis oli see tund, ma olin seal minig 5h vähemalt. Tore aeg, tore aeg. Edasi sealt Eleri juurde, kus nad Keiduga lõputööd tegid. Sellest kunagi pikemalt edaspidi.