teistmoodi elu.

Hommik. Kool. Kokkuleppe järgi kella 13ks Nisusse. Mul on hea meel, et mingi hetk mööda Viru keskuse avarusi jõlkudes ei löönud järjekordne kramp kõhtu ja süda ei hakanud kurgus peksma. Aitäh, et sa ikka mainisid, et ema kodus on. Uued tutvused? Iga kell. Kui ma olen linnas, ära joonud teatud hulga alkoholi. Muidu? Okei, jään ellu, väike närveldamine teebki elu huvitavaks, aga selline pummeldamine mu seedekulglas pole väga huvitav. Ok, terminali ja bussi peale. Oh, Joh, kuula kui hea muusika. Nah, ei huvita. Hinga, sisse-välja. Uksenumber? Kolm, on meeles. Nisu peatus, jehu. Nüüd juba suva. Uksest sisse, tuttav lõust. Kõik ok. Täitsa hea. Ja tranformeerume nüüd viisakasse seisundisse: "tereee...". Vastuseks tuli eriti energiast pakatav "tsau". Oeh, kõik on cool. Õige ka, Anniki ju ka rääkis. Jaa, tere tuttav tuba, aken ja voodi. Mmmhm. Let the show begin. Film peale, külili (tegelt selili) pikali. Elu on ilus. Film? Algus oli sürr, keskelt oli sürr, lõpus oli sürr. Tegelt oli hea. Lihtsalt on raske keskenduda, kui keegi aegajalt kaela lakub või niisama armas on. Harjumatu aga harjumist väärt. Film läbi. Kõne Rivolt, et ta on maja ees. Kas see oli nagu hoiatav kõne? Võimalik. Arvatavasti jah. Lindistamine oli paras komöödiaklubi. Olen nüüd ka nii pro muusika/getomutt, et tean kuidas kogu see värk välja näeb. Mmmmhm. Rivo tegi märkuse, et Joosep ei keskendu talle üldse. Miks küll? Võibolla sellepärast, et kui ta parajasti nägupidi mu rindadesse ei sukeldunud, toimus midagi muud. Ei, te ei saa endiselt mulle üheksa kuu pärast tulla sünnitusmajja roosasid/sinised õhupalle tooma. Õigemini, ei saa te mulle kunagi õhupalle tuua. Aga Rivo läks ära, vahepeal tuli sõbranna ämm koju jälle, haha. Söötis meil kõhud täis. Ma pean kahte Joosepit toitma. Mis mõttes nagu. Jumalale tänu, et vähemalt üks on mähkmeeast välja kasvanud. Lükkasime järgmise filmi peale. Ilmselge vihje, et ma olen kõige igavam tsikk maamunal. Joosep tegi uinakut. Eks jah, lapsepõlv tuli meelde, hea tissipeal magada ju. Pervert. Kell oli 20 ja 17min kui ma sealt minema sain. Kui olin jõudnud Telliskivi peatusesse mõtlesin juba tagasi minna. Harjusin ära sellega vist. Shiiit. Nii ei lähe. Tehke nips, ma ärkan üles.

ei oska nime panna.

Okei. Peab enne ära kirjutama, kui see kõik mu üleinstalleeritud ajust kaduma läheb. Asi oli siis nii, et kui ma peale Viljandi reisukest lõpuks Nisu peatuses maandusin ja vajaliku inimese üle lakkusin seadsin sammud bussi peale, et sõita õdede juurde. Ei, ma üldse ei kahetsenud, et ma olin Elerile lubanud välja minna. Ma pidin minema, sest seda vihahoogu mis sealt vastasel juhul oleks tulnud saaks võrrelda Haiti maavärinaga. Parandustööd oleksid ehk vähe vaevarikkamad olnud. Jõudsin siis nende juurde ära, õnnelik Eleri jooksis uksepeale, rääkis kuidas ta oleks mind vihanud, kui ma poleks tulnud. Ära sa märgi. Avastasin, et mul on kaheksa vastamata kõnet (tsau Eleri!) ja sõnum kontaktilt "õdede ema" sisuga: me ei jõua alksi minna ostma, kus sa oled?? Aga jah. Kiirelt koivad Regalia poole, joogid taskusse, väike makeup-fix ja linna. Sandriga sai kokku lepitud, et helistab kell 23. Eelnevalt oli mulle juba info laekunud, et Käks ja Mihkel on kuskil eraldi, Käks teeb naist ja läheb koju vb. Suva tema. Me vajame Mihklit. Mida me ei saanud. Saime ennast jällegi koomaeelsesse seisundisse joonud Sandri koos oma kahe sõbraga. Me maandusime linnas piibukasse, eelnevalt kallasime turbospeediga panga varikatuse all 1,5l Gini sisse, mis polnud hea idee. Viskasime ennast vanasse heasse spoti külili, tegime piipu ja hädaldasime, et see kiire joomine polnud hea mõte ikkagi. Meile olid moodustunud gini-kõhud. Sexy or what? Lõpuks, peale paari kõne, siis maandusid meie "sõbrad". Koomas Sander, tema sugune Siim, kes oli ennast riietanud sinisesse eriti ümber pluusi, oleks väga jahedam siis oleks härral kerge nippelerror olnud ma arvan. Mitte väga ihaldusväärne vaatepilt. Alguses oli naljakas, nii 2min. Selle hetkeni kui nad laulma hakkasid. Ruumi mõõtmed pole ometigi ju 5x5m ja ei, meil polnud piinlik. Üldse mitte. Soovisin vaid, et ma saaks teha nipsu ja haihtuda. Ma arvan, et Eleri soov palju ei erinenud. Nagu meil ikka kombeks kirjutasime üksteisele telefonis pidevalt messe, erineva sisuga, lõpuks sellest, kuidas oleks kõige parem eemalduda. Võiks mainida, et pedesärgiga Siim polnud tegelt vist väga pede, sest ma olin juba peaaegu pooleldi läbi seina köögis, kuidas ta muudkui minu poole vajus. Not good. Ma käisin korra väljas raha võtmas, tagasi olles selgus, et Sander on Elerit ahistama asunud. Ei anta mu kallikesele ikka rahu selle Käksi teemaga, oh so sad. Või siis mitte. Ütlesin ka paar sõna ja lauset vahele, tegelt olin ikkagi Eleri tiimis. Aga mis mõtet on rääkida, milline näeb välja Käksi korter, kui Eleri teab isegi? Pohui. Naljakas oli ikka. Ja need minutid olidki vist ainukesed tõeliselt naljakad minutid. Ahjaa. Võiks ära lisada, et ma magasin silmad lahti. Väsimus hakkas maad võtma. Lisaks sellele nägin ma välja nagu oleks neli kilo manti ära tõmmanud, silmad väga loojas. Ei, mitte purjus, siis pole olukord mitte ainult loojas vaid vildakil. Te ju teate küll. Aga lõpuks seadsime sammud minema. Eleri surus, et teeksime väike tiiru linnas, Levikas ja värki. Okei, olin nõus. Mida ikka kaotada on. Ei saanudki kuhugi trippida, kuni vastu kõndis Rauno, keda muide eelmises seltskonnas juba üsna pikka aega oodati. Kas ta on gei? Jah, aga ta ei tea seda ise veel. Vedas meid vabakale, rääkis mingit üsna pointless teemat oma väga kunstnikuhingeliku ehk omasooihara hääletooniga. See oli üsna naljakas vaatepilt. Tore on ju vaadata, kuidas mees kujutab ette, et on räme murdja. Naistega vahekorras olles ainuke rahuldus mida ta saab on ettekujutus sellest, kuidas ühel päeval keegi talle nii teeb. Kurb aga tõsi. Aga noh siis ta ajas seal oma teemat, lisaks sellele veel seda, et kuidas talle on minu juures alati üks asi pinda käinud: see kuidas ma olen alati nii pessimistlik. Ega jah, kolm kord näinud, millest esimene oli siis, kui ma olime 16. Mees loeb mind nagu raamatut. Kindlasti mitte. Veenis meid siis tagasi piibukasse minema, avastasime et meie sõbrad laululinnud on lahkunud. Kõne. Okei, nad on Patrickus. Lähme sinna. Ei, nad pole kainemad. Kiire otsus, põgeneme kuni saame. Nii me tegime. Enne taksosse istumist otsustasime, et jah, Rauno oma omasooihar. Ja meie teame tõde.

loo moraal on selles, et ära mölise nii palju!

Gangstashiiiit motherfuckeers, yeeeboy. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ma selle lausega alustasin. Surfan getolainel. Aga no kätte jõudis järgmine kaunis nädalapäev, kui ma olin sunnitud kokku pakkima oma 150kg kaaluva meigikoti, lisaks mingid riided, ennast korda tegema. Jah, oli see saatuslik reede ja 26. märts, kui järgmine getode kokkutulek toimus, seekord Viljandis. Kuupäev, millele kalendris on ringi ümber tõmmanud nii kallis emme, Anniki ja Kelly, haha. Tore, et mulle ikka kaasa elatakse. Aga ei, keegi ei saa mulle 9 kuu pärast tulla sünnitusmajja külla, sorri.

Tripp sai alguse Nõmmelt kell 16 ja natukene peale kui Rivo oma valge unelmaga kohale kruiisis. Pakkisime ennast sinna sisse, ilusti-kenasti. Peatus benopuntkis ja Pärnu poole teele. No kes see siis läheb Viljandisse otse, milleks, lähme läbi Pänud. Aga no selleks oli vähemalt selge põhjus olemas. Nagu ka selleks, miks me tagasi tulime läbi Tartu. Pärnus oli söögipaus Merka/Melli juures, kui koduperenaise rolli tranformeerunud Merka oli süüa teinud. Muide, see oli jumala hea, tänks! Edasi läksime järgmisesse benopunkti, kus peale autosöötmist hakkasime Viljandi poole trippima. Võiks ka mainda, et nii Tallinnast Pärnusse kui sealt edasi transformeerusin mina diivani/padja rolli. Eks igal ühel meist on elus omad eesmärgid ja unistused, minu oma on saavutatud. Juba väiksena tahtsin seljatugi olla, haha. Ei kurda siiski. Teisel teelõigul pandi biidid peale ja hakati proovi tegema. Ma proovisin mitte keskenduda, aga ma ei suutnud. "Superstaari Õigemeel" koht on mul vist ikkagi ja jäädavalt peas, lisaks "...enesekindlalt - yeeboy". Ma olen rüvetatud. Mõned kohad on veel, aga nendest vaikib minevikoleviktulevik. Lõpuks oli see kaunis moment, kui jõudsime Viljandisse, peale mõningaid eksirännakuid leidsime õige spoti, Rivo parkis auto 2m uksest, väga pro. Sügav hingetõmme sisse-välja, nii astume sisse. Shiit. Okei. Polegi väga gängstasid...või siiski. Meid juhatati kuhugi taharuumi, kui mõned olid juba vägijooki tarbides vastava konditsiooni saavutanud. Ei, väga tsill. Mis ei tapa teeb tugevaks. Pole ime, et ma tugev olen, raudnaine. Lahkusime sealt ja lebotasime diivanitel, vaatasime proove. Hmm. Lõpuks hakkas kogu see üritus peale. Jah, Kenny laiv oli tõesti hea, tubli poiss ka jah tõesti. Tal polnud aega, et hingata vahepeal. Wilde, ei. Jah ja siis see heeliumihäälega noor Pelgukas, jaksab ikka tulistada neid sõnu. Tsill. Kohal oli rahvas, kes polnud väga gängsta, no välja arvata esinejad ja nende sõbrad. Viljandi on villaste vabariik, kottpüksid ja XXL pusa pole seal vist väga hõumi. Kui muud polnud vaadata, siis ennast üsna toredasse seisundisse joonud Maria tegi päris kena tantsu. Nii Samile kui niisama. Salaja ma ootasin, millal ta selle posti seal ruumi keskelt enda haaresse võtab, aga seda ei juhtunud. Võttis vaid Sami posti, mhmh. Ma arvan, et mingitel Viljandi traktoristidel kulus veel väga mitmeid tunde, et ennast maha rahustada sellest Maria tantsust, ma ei usu, et neil on õnnestud seda kunagi nii lähedalt näha ja veel laivis. Haha. Ei no väga meeldiv. ETP ja isiklike-gängsterite laivist ei tulnud väga midagi välja. Noh tuli aga mitte kohe kindlasti nii nagu mõlemad osapooled seda ette olid kujutanud. Kui kohustuslikud räpiminutid läbi said lükati mängima odavam trance ja dance, stiilipuhta riietusega noored näitsikud läksid tantsuplatsile puusadega vehkima. Ilus vaatepilt. Jäin pimedaks. Lõpuks koguneid allesjäänud osalejad taharuumi, kus sõbranna Katja pudel lasti ringi käima. Me neljakesi olime kained. Neid ja kõiki teisi inimesi vaadates haarasid vägisi mu mõtted need lugematu arv kordi, kui ma ise olen sellises konditsioonis olnud. Oi jumal. Kas ma tahaks ise ennast niimoodi kõrvalt näha. Jah, kui mul on järgmine päev kavas suitsiid teha. Muidu? Tänan ei. Piisab mõndadest mälupiltidest, sinikatest ja valutavast organismist. Aga no seal tagaruumis sai nalja ikka päris kenasti, kui välja jätta kahe mälus tsiki draamastseenid. Mis jah mingi hetk olid ka veel naljakad. Nii esimesed 5-7min. Aga need stseenid olid terve õhtu. Päris kreisi oli see, kuidas mingi vend, kes oli kunagi Joosepi klassivend ja kelle nime ma ei tea, hakkas räppima tühja kohapeal. See oli ikka no väga hull. Mille krdi pärast lastakse lavale ennast umbe joonud Wilde ja ta co kui on olemas keegi, kes teeb reaalselt sellist kraami, mida annab kuulata? Õhtu naela pani maha Riko. Üks hetk hakkab tüüp rääkima, pealnäha no nii deep teema. Pikad pausid, mis olid tingitud tema konditsioonist ja kuidas ta vist ise ka aru ei saanud, millest ta rääkida tahtis. See kuidas Merka tal rääkida aitas, kui ta juba kolmandat korda juttu alustas, sest keegi jälle ei kuulnud, mis värk on. Kokku kestis see, olgem ausad, täiesti mõttetu jutt 10min vähemalt, isegi rohkem natsa. Lõpp oli selline, et kuidas terminalis pingi peal kaks venda ütlesid talle mingi gängster vist vms (mida ta muide ilmselgelt on), kuidas ta läks ja küttis neile lõuga sellepeale kiirelt ja siis jooksis bussi peale, 1A, sest väljumiseni oli aega vaid minut. Siis tuli see saatuslik lause (kui ma saaks siia hääle lisada, siis see oleks kõige rohkem mälus oleva inimese hääl, koos üsna pikkade pausidega): "ja loo moraal on selles, et...(sellel hetkel oli tõesti õhus tunda mingisugust pinget ja kõik ootasid)...et ära mölise nii palju!" Sellel järgnes ümbritsevate inimese seas 15sek paus ja kõik panid korraga, nagu märguande peale BBBHHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHA. Ei no tegelt hea pirn oli ka see, kui ETP poisid jõid Vana Tallinnat piimaga, mis neil otsa sai ja siis Sam tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks talle piima anda. Ma ei mäleta küll jah väga täpselt neid geniaalseid lauseid, mida Sam pildus, aga fakt on see, et sitaks naljakas oli. Peale pikemalt mu rindasid silmitsedes ütles ta, et jah paar head sõõmu vist saaks. Geenius. Lõpuks mingi viie paiku sõitsime Statoli, kus ootasime ülejäänud vendasd, märguande peale hakkasime ühele taksole järgi sõitma ja jõudsime soovitud spoti. Ootasime veel mõnda aega, et teised ka kohale jõuaks ja siis saime magama, seda muidugi peale mõningaid eksirännakuid. Hommikul ajasime ennast üles. Ma vihkan hommikuid. Ma vihkan inimesi hommikul. Ma vihkan hommikuid kui ma ei saa esimese asjana peaees vestu või kuhugi kinnisesse ruumi joosta, kus on peegel. Aga muidu olen ma positiivne, hahaha. Peale söögipausi Viljandis sättis Rivo rooli Tartu poole. Seal oli operatsioon "veljed". Peale seda läksid tuvikesed shoppama, me tsillisime autos. Jah, mul on ikka imelik. Ma pole harjunud. Kuigi võin vabalt. Pole üldse minu moodi kõik see mis toimus Viljandis ja teel sinna ja tagasi. Kes kurat ma olen ja mis toimub, haha. Selline tunne on reaalselt, et kõik on mingi unenägu, keegi teeb nipsu ja elu läheb edasi nagu enne. Kuidas ma nüüd lähen linna niimoodi, et ei tutvu inimestega? Issand. Ränk on see mu elu. Aga muidu ei vingu. Mhmh mhmh. Nomnom.

4 + 2

Ma olen lihtsalt nii lohh eit, et ma pole sittagi kirjutanud sellest vapustavast nädalast, mille kokkuvõtvaks nimeks võiks panna, et elan autos ja väga ei söö. Tahaks küll originaalne olla ja alustada kirjutamist eile õhtust ehk siis laupäevast aga ei. Nii. Kätte jõudis kauaoodatud esmaspäev, kui me Eleriga pidime minema Sandri sünnipäeva pidustustele Kuutsekale. Mul oli üsna suva sellest, aga vaene Ülo oli närvivapustuse äärel ja veel hommikul lubas ennast täis lasta, kui see telefon lauapeal helisema hakkab ja Sander teatab, et on maja ees. Aga Ülo pole väga lubadustepidaja mutt, hoolimata et telefon 1,5min pärast helisema hakkas jäid ta pükod kuivaks. Sad. Kell oli 7 ja natukene peale, pakkisime ennast siis Sandri auto tahanurka kinni ja ootasime pingsalt ülejäänud reisikaaslaste peale pakkimist. Tund aega hiljem, kui kõik olid olemas hakkasime siis Kuutseka poole minema. Ei kulunud palju aega, kui poisid oma esimesed õlled lahti tegid ja neid usinasti tarbima hakkasid. Normal. Ei saaks öelda, et alguses oleks väga hõumi olla olnud. Eleri ja Käksi omavahelised suhted on nagu on, Sander oli kuskil eesotsas, vahepeale jäi veel Mihkel. No dziiz. Mida vi**u oleks me teinud sellel reisil ilma meie kalli silmarõõmuta, uue silmarõõmuta. Lisaks võiks siinkohal ka jumala teemast mööda panna ja öelda, et me polnud Eleriga midagi söönud. Meie kindel plaan kohe kell 7 siidrid avada ja närv maha juua feilis, peamiselt sellepärast et me avastasime, et sõber siidri kangus on 6,0 ja peale on punasega kirjutatud "strong". Kuid see kõik ei takistanud meil siiski kell kolm päeval olla täiesti täis. Kahekesi. Kuutsekal. Majas. Noh, peale väikest peatust Tartus ja piccipauce me siis maandusime seal lõpuks. Poisid läksid mäele ära kohe. Noh peale Sandri, kes endale kaks õlut sisse kallas ja selle tagajärjel oli üsnagi purjalik. Aga no ega me Eleriga ise targemad polnud. Poisid olid ära, me rüüpasime seal oma jooki, tsekkisime muusikat (muide, autos oli ikka ilgelt hea muss!!!). Üks hetk hakkasime mõlemad täiega naerma, sest avastasime, et silmas säravad, kõik toimub kuidagi slowmotioni peal no ja silmavaade on ka nagu on. Kui poisid tagasi tulid küsisid ka, et mis sa oled täis vä. Ma loomulikult ütlesin, et pole. Ega no kui poisid sõid, ega me siis ju ei sööönud. Niisama passisime seal kõrval, kuid nii kui nad olid ukse enda seljatagant kinni löönud, siis sööstsime peaees külmkapi poole, laksisime hullu kuhja toitu taldrikule ja sõime. Jumalik tunne, vb viga. Sest kui õhtul hakkas õige pidu peale, siis ei hakanud need tavalised ega strong pähe. Õige pidu tähendas seda, et ajasime iba, lolli juttu, poisid tegid pilte, naersime. Ahjaa. Kuidas ma sain unustada. Mihkel kukkus jää peal ja vigastas hüppeliigese räiiigelt ära. Mul oli nii kahju temast. Mmmh. Aga noh pidu siis. Et poisid läksid sauna mingi hetk. Me passisime niisama teleat. Üks hetk löödi saunaruumi uks lahti ja neli kutti (jah, meid oli kaks ja neli poissi) kõndisid käed noxide ees õue, viimasena hüppas ühe jalapeal järgi Mihkel. Ma ei saa siiani aru, miks nad sinna välja läksid, nad kordasid seda protsessi veelkord, aga no ju tundus sellel hetkel hea mõte. Ma uskusin, et meie reaktsioon on teistsugune, aga ei, meil puudus emotsioon. Peale selle, et...Eleri, sa pead tunnistama, et Käksil on ilus perse! Hahahaha. Mida iganes. No nad tulid siis saunast tagasi, Sander ja Mihkel läksid väga lamp teema peale vaidlema. Või noh Sander läks natsa närvi, shiit man, võta rahulikumalt. Aga no lõpuks oli nii, et ülesse olime jäänud mina, Sander ja Mihkel, vaatasime "Tõehetke" ja arutasime globaalseid probleeme, näiteks miks inimesest saab gei. Ei no väga vahva. Hommikul ajasime kargu alla mingi hetk, teatati, et me peame siiski kell 12 olema läinud majast. Kolisime asjad kokku ja põrdandad puhtsaks ja siis läksime trahterisse tsillima. Nalja sai seal väga palju. Mingi hetk hakkas mul ka väga sitt, need kaks õlut, mis öösel poistega koos olles jõin polnud tark idee. Ma olen seda varem ka teinud, aga ma ei õpi, milleks. Nägime trahteris sõber Priidikut ja Juss poissi. Põhiline oli see, kuidas me Eleriga FBsse koguaeg üles laksisime oma nalju, mis suht kindlalt ainult meid naerma ajasid. Lõpuks hakkasime tagasi Tallinna poole tulema. Järjekordsed 5h autos. Teised magasid, ma lugesin ja niisama panin tuima. Tavaline. Ma ei viitsi siin detailidesse laskuda nende naljadega mis seal sai jne, aega on ka nii palju möödas, et mu mõistus ei võta. Eleri tegi meeste-bloggisse pikema sissekande, kes saab loeb sealt, haha. Ehk siis Grethe, haha.

ma pole purjus!

Ei no kui mu blogi oleks modell, siis ta oleks size 00, sest ma ei anna talle ikka ei mingit toidet. Aga no eilse lihtsalt peab kirja panema. Miks on alati nii, et kui "täna tuleb vaikne õhtu", siis on see kõike muud kui vaikne? Asi sai alguse nii, et reedel peale seda kui Siljaga korra kokku sain ja enne seda, kui G'ga kinno läksin käisin Joosepi juures (mähkmeteta, loodetavasti..arvatavasti), kus mind taaskord räpilainele viidi. Pole see minu elu ka ikka kerge, haha. Solarises olin ma taaskord 2mm kaugusel, et mitte ära minestada. See juhtub alati, kui Jai Ho vastu tuleb. Njaaa. Väike jook ja Silja juurde, kus õed oma persed juba sisse sättinud olid, Ulla ka. Enne kino informeetiti mind Eleri poolt väga pidulikult, et Pärnu Kristjan tuleb ka. Bah. Sättisime G'ga oma persed ka diivanile, tuli siis härra Kristjan ka. Ei no andke mõistust talle! Üks hetk läks varjatud telefonimäng omavahel lahti, et linna minek ja raputame ta maha. Vaseke ikka nii üritas kõiki ükshaaval endale kluppi kutsuda, Kelly oli lemmik. Peale piisavat hunnikut pilte, jooki, muusikat ja seda, kui härra oli üksi lahkunud, ajasime ka persed linna, niisama tsekkima, mis värk on, jou jou. Aa. Muide, ma valdan vabalt gängstade keelt. Varem teadsime juba, et Hundädä peab ka sünnipäeva. Polnud plaan sinna minna. No samas oli ka plaan rahulikuks õhtuks. Hakksime siis kõik karjakesi minema, Siljake juba parajalt küpse omadega. Ühes kohas oli üüratu suur ja üsnagi sügav lomp. Kellyke tegi nalja meile. Kinomutt. Ma läksin ise kõige kiiremini teiseltpool lompi, Kelly teatas uhkelt, et ega tema mingi Spiderman pole ja hakkas teiseltpool minema, kus oli jää. Järgmine hetk oli Kelly oma täispikkukses lombis külili, sõrmeotstest kuni varvasteni vee sees pikali. Ja mida tegi see noor neid? Selle asemel, et ennast võimalikult kiirelt sealt välja ajada, hakkas ta külili olles lombis karjuma: "ma pole purjus!! libe oli!" Ulla oli selle hetke ema Theresa, jooksis sinna ja käskis neiul ennast viimaks lobmist ehk välja ajada. Ega see lihtne polnud, Kelly käes oli 2L pudelis viinakoks, mis kusjuures jäi täiesti püsti, kaotamata piiskagi enda sisust. Suva, murrame krdi kaela kukkudes, aga peaasi, et viin ümber ei läheks! Selline ongi õige suhtumine! Kelly ja Silja läksid siis tagasi Silja juurde kuivasid riideid tooma. Me panime Nooruse poole ajama, kus pidi olema Kadri-Ann ja ülejäänud sõbrad pilpapeded. Jõudsime sinna, läbi selle kogu ku*e ja pa*a, keda polnud oli pilpapeded ja Kadri-Ann. Rääkisin paar viisakussõna Tiinaga ja siis hakkasime Protesti poole tagasi liikuma, teepeal telefonis andes purjus Siljale käsu Protestist edasi mitte liikuda. Jõudsime sinna, tsättisime ja saime juba kohe kaks uut sõpra. Läksime siis lõpuks sisse, õed olid juba seda teinud. Hundädä kohe: "johannna! mu kallikesed! mu tibukesed!" jne. Noh see sama vana jura. Ega mul muud üle ei jäänud kui lihtsalt paukusin, haha. Ei no väga tore oli. Kuidas tema ikka ja jälle vandus meile elulõpuni armastust ja sõprust jne. Mul oli kohe jälle midagi öelda. Päris pikad dialoogid tulid. Tore on ka see, et igakord kui jook on sees, siis on kõik bestikad ju. Rahva vahelt tuli väike Jussike: "johannnna! embame ka!", see oli päris naljakas, sest ega no kaine peaga või niisama on selline väga väga smalltalk: "tsau!", "tsau!". Kõik oli korralikult kohal, no juuvist peale Jai Ho, mis on ka üsnagi hea siiski. Rääkisime Hans-Krisitianiga, aa, temaga paukusin ka, haha. Jaksu mul ikka on. Aga no Eleril oli puhta pidupäev ju, haha. Lauri oli jälle platsis. Sai oma raudadest lahti ja hakkas mõnusalt Eleri suruma, kuidas ta ju ikka mäletab seda eelmise aasta Sessioni pidu jnejnejne. Me hakkasime teda kohe kevadekuulutajaks kutsuma, täpsemalt leevikeseks. Kuigi reaalselt on vist nii, et leevike on terve talve siin, suva. Väga kurg ta ka pole, kui siis selline, kes on lennates väikese valearvestuse teinud ja nokaga vastu puud lennanud, mis selle tagajärjel on kergelt viltune. Üks hetk pandi tuled põlema, sisse lendas kiirabi, ah keegi oli pudeliga vist vastu pead saanud. Poohui, pange tuled kutsu ja pidu edasi! Üks hetk hakkas krdi head mussi tulema, vana eesti klassika, selline jaanipäeva mäluspeaga muusika. Hea. Kapa tuigerdas ka ringi seal, rääkis meile, kuidas ta oma säärt ja kubet vahatas. See oli päris naljakas. Ootoot, mis see retsept oligi. Eem: klaas suhkurt, pool klaasi mett, mikrokasse ja pärst paar tilka sidrunit ja palju edu! Aga noh tulemus oli sile. No ta näitas säärt, mitte seda...teist kohta. Niisama jaurasime seal ringi. Pool neli võtsime otsuse vastu, et Hessi ja siis koju. Hea oli magama minna, kui sitt olla polnud. Vähemalt senikaua, kuni Silja otsustas, et topib ikka näpud kurku. Milline kaunis heli, mille taustal uinuda. Tuli välja ja teatas, et Hess oli täielik raha raiskamine, oleks võinud pm uuesti läbi mäluda selle toidu. Ei no väga meeldiv tõesti.

vötame mönuga.

Muud pole enivei teha. Kirjutaks siia siis lisa, toidet, muidu vaeseke sureb üldse nälga ära. Mis muu saakski teemaks olla, kui nädalavahetus...no või siis täpsemalt reede. Laps ära hoitud, ajasin kärmelt oma perse koju ja hakkasin ennast korda tegema. No valetan. Ma passisin tühja niikaua, kuni mul oli tund aega. Sandriga sai juba varem kokku lepitud, et ta viskab mind isa sünnale ära. Suurepärane üllatus oli see ka, kui ma avastsin, et mu üks lääts on taaskord ribadeks. Oh õnne! Pidin siis prillid panema. Kuigi mulle ei meeldi prillidega pidu panna, wonder why. Rahhi kaob niigi, pole vaja, et uute prillide hind veel lisanduks. Aga nii. Sander tuli järgi, lõi GPSi otsingusse Oru põik, mida polnud olemas. Kahju küll. No mõlemad olid enne vähemalt kaardilt uurinud, kus see umbes asub. Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Lõpuks olime kuskil Harku taga, täielikus perses, GPSi pealt näitas, et me sõidame tühermaal. Naiss. Sander, mina, tühermaa - okou, haha. Peale kõnet isale sain täpsemad juhised ja selgus, et oleme täiesti õiges suunas. Lõpuks jõudsin kohale, kallis rase sugulane oma ema (minu tädi) ja vanaemaga (minu vanaema ka) olid täpselt samal ajal saabunud. Isale polnud muud kinkida, kui lill ja moe pärast pakk Rafaellot, millest muideks pooled sõin ise peokäigus ära, haha. No isa pani kohe kisama, et küll mina olen ikka ilus ja alla võtnud. Jajah. Tänan, siin on su lilled, palju õnne juubeliks! Minu päästekell oli kellegi inimese suust kõlanud lause, et Kollad tulevad ka! Ma ei mäleta, kes see oli, aga sellel hetkel olid need sõnad nagu hea muusika, mis hea tunde tekitab, kui mu kuulmeteedesse siseneb. Ei läinud kaua mööda, kui need mehekesed ka kohale jõudsid. Andke andeks mulle minu patud, aga Eleri, nah, võta ära see Siim, no päriselt! Ja ma tean, et ma pole ainuke, kes seda meelt on, haha. Aga no. Edasi. Võtsime siis kohad sisse, pressisin ennast vendade vahele, sest mõte istumisest mingi paksu ja purjus soomlase kõrval ei tundunud väga ahvatlev idee. Kohe panid mu naissuguvõsa erinevad osapooled kisama, et noh poisid minge istuge sinnapoole, et seal nii palju tüdrukuid. Paari kiire ja konkreetse lausega matsin nende mitte nii hea mõtte maha. Ja ega poisid ka seda meelt polnud, nimetasid end minu turvameesteks. Palju ei läinud aega, kui sõber lauduril pead maha võeti ja tema hurmava kujuga pudeli sisu tarbima hakati. Ma teadsin kohe, et see pole hea idee. Alutsades sellest, et ma olin piiratud saarlastega, kellega koos ei anna mingi nipiga kaine olla, teiseks...laudur? No more words needed. Õnnitluspitsid ilusate sõnade saatel kurku kallatud, mingit toidu moodi asja ka sisse söödetud ja tundus, et kogu see kokkusaamine polegi väga jube, kui ma liialt ei keskendu kus ja miks ma olen. Pealegi, pole midagi öelda, see jutt mida need kutid räägivad, oi ei. Ütleme nii, et kurb pole. Mingi hetk läksid kutid sauna, mul oli igav, mõtlesin et mängin siis kah head last/lapselast/onutütart/vennalast. Mõnikord hakkab endal ka halb, kui silmakirjalik ma suudan olla, aga kes siis ei tahaks nende ees ennast heast valgusest näidata? Maha tallata nende üleshaibitud arvamused sellest, kui suurepärane nende elu on. My ass, indeed. Edasi minnes. Päeva küsimus: mis juhtub inimesega, kes on joonud ja saunast tagasi tuleb? Õige! On umbes 5x rohkem täis kui enne. Ja no ma ei saanud ka midagi parata, et ma ei suuda nüüd üleliia kaine ka olla selles seltskonnas, mis tähendas, et ma rüüstasin siidrikasti. Mis omakorda tähendas, et lõpuks kui poisid saunast tulid, oli kõigi meeleolu...õnnelik. Mis muutus üsna kiirelt vastupidiseks. Ma ei saa aru. Martin eksole. Krdi 5 suve olen teda Saaremaal taga ajanud nagu hullumeelne, see ei saa midagi aru. Ja nüüd siis läheb tal saunas ajust jupp puudu ja hakkab mind ahistama. Kamoon mees, su praam on lännu, eksole, haha. Samas nüüd ma saan ka aru, miks ta alles nüüd siis sellele reageeris, no lisaks sellele, et tema puhul on tegemist lihtsalt ääretult pikkade juhtmetega. Ta on ju nüüd pealinna miis! Rääkis ju teine, kuidas klubis naisi sebimas käib. Aga no see klubi oli a'la Panoraam. Ega seal jah muid võtteid vist kasutada e anna ja noh, me kõik teame mis tüüpi rahvas seal käib. Siinkohal saadaksin oma kohutavalt külmad ja kalgid tervitused Kuusemutile. Aga no kella 00 ajal ütles Rigo, et hakkab nüüd linna minema, eks mul ei jäänud muud üle, kui need Kollad sinna jätta, kellest kõige vanem oli juba Margaritale käe ümber pannud. Aga noh, Rigo pani mind Vabakal maha, pidin tsikkidega kokku saama Viru ringi juures. No dziiz. Kas ma tahan sellest tripist sinna kirjutada? Ei, vist mitte. Kohe kindlasti mitte. Pole paljust kirjutada ka nagu, haha. Aga noh, saime kokku, kohutava ja kisa saatel (meid oli kolm) liikusime Silja juurde, kus ma Eleriga maas magasin 20min, reaalset und ja siis tellisin takso ja tulin koju. Ei taha korrata seda. Ei.

kogenud.

Täna oli taaskord see saatuslik päev, kui minult tõmmati ära viimane tarkus, neljas. Peaks siinkohal kohe ära mainina, et mul on süda täiesti paha. Miks? Sellest edaspidi pikemalt. Lisaks hoian ma teist päeva järjest Joosepit (mähkmetes), eile 10h, täna õnneks vähem. On reede, mis toob kaasa endaga peo ja möllu. Aga hambaarst siis. Käisin seal. Suht jäle oli. Võimalik, et ma olen lihtsalt ära unustanud selle võrratu mälestuse, mis tunded mind valdavad, kui arst mingite terariistadega mu suule läheneb. Ka seekord pidi tegema kaks süsti, ega minusugusele vaalale see üks ei tee midagi, nagu tilk ookeanile, haha. Aga no ta ragistas välja mul selle, õde kõrval jälle rääkis, küll mul on ikka ilusad tarkusehambad ja üldse ilusa kujuga hambad. Tänan tänan. Kui hammas eemaldatud ja tükk mingit riiet lõustade vahele topitud andis ta mulle lisaks kõigele kaasa veel ühe selle lapikese, et ma saaks ära vahetada, kui oma sihtkohta jõuan. Nüüd on siis olukord selline, et vahetasin selle jäleduse ära, panin uue. Aga uue võtsin ka ära, sest ma ei saa nii olla, pealegi on sellel pealtnäha tavalisel marlitükikesel mingi räme keemia maitse. Võimalik, et see on tegelikult tingitud minu suus valistevast keemilisest olukorrast. Kõlab kenasti, jah. Lisaks on see lapike täiesti läbi ligunenud ja kui ma oma kaunid hambakesed vähe tugevamini kokku surun, mitte meelega, siis kogu see staff mis on sinna imbunud, väjub. Tänu sellele kõigele on mul süda lihtsalt väga paha. No ajugeenius nagu ma olen, ei söönud enne arsti, mis tähendab, et ma konkreetselt värisen ühe keha. Vibreeriv vaal, kuskilt on see nimi ka varem läbi käinud, hmm.

Paistab et eile tüdrukutega arutaud idee tuleb täna õhtul käiku lasta. Padrun suhu lükata ja asi vsjo. Kellel meeles mu ühe eelmise hamba tõmbamine oskab arvata, mis olukord valitseb. Jah, ilaülevool on metsik, see kõik on segunenud verega. Andke kaussi. Kardan, et õhtul läheb keeruliseks, kui ma peale teatud konditsiooni saavutamist kaasmaalastele seletama hakkama, miks nöör mul suurnurgast välja ripub ja...mis nöör? Lisaks kõigele on minust kaine peaga juba raske aru saada. Aga õhtul ootab siis kõigepealt ees kalli isakese sünnipäev, kus näen ära kõik oma lemmikud ja superlemmikud, kui ma seal ennast olen vastavasse meeleollu viinud teatud vedelikke tarbides peaks mõtlema, kuidas ma sealt pääsen, sest linnas ootab kari tsikke ja koht nimega "Korter". Peaks tervise kellelegi hoiule andma. Mälu pärast pole vaja muret tunda, sest pähe kinnitame kiivi koos kaameraga, haha.

Viimased kaks päeva on Joosepil (mähkmetes) teemaks olnud Teletupsud. Ma hakkasin mõtlema, et on ikka varjatud mõjutusega saade mõeldud. Algatuseks on see esimene vend kas transa või homo. Suur ja lilla, pealtnäha nagu mees, seda seni kuni ta ilmub kaadrisse oma lateksist punase käekotiga või balleriini seelikuga. Niiet kellega on siis tegu, krt ma ei saa aru? Teiseks, see teine vend, roheline, see on ju puhta afro-ameeriklane. Ilmselgelt palju tumedamat tooni "nahk" kui ülejäänud kolmel tüübil. Ma eile arutasin seda kõike väga pikalt ja põhjalikult ka pere teie lapse Liisaga, kes naeris pisarateni. Ma ei saa aru sellest värgist. Miks inimesed naeravad, kui ma olen vihane või räägin tõsimeeli midagi? Tänan tõesti, jah jah. Aga need Teletupsud on ühed kahtlased vägid, seda ma räägin.

Aa. Kiirelt siis sellest ka, et eile kui koju jõudsin jooksis mulle uksepeale vastu kallis Salme, kes ropendas ja raputas mind. Noh reaalselt ei raputanud, arvestame siinkohal fakti, et tegemist on siiski ligi 90a vanaprouaga, eile sai ka taaskord kinnitust, et üsna seniilne teine. Nimelt olla koer seina augu näirinud. Kui ta selle lause mulle ütles, oli kerge MV moment. Siis näitas Tiina köögiseinas olevat auku, et koer on teinud. Ma ei tahtnud küll vanaproua fantaasiat ümber lükata, kuid see auk on seal olnud ligi kuu aega ja seda ei saaks koer nägida, sest....see on perfektne nelinurk. Bruno võib olla tark (seda siiski vaid valitud hetkedel, kui mängu on kaasatud ka toit), kuid sellist auku ei suudaks tekitada isegi tark politseikoer Rex. Teiseks oli siis teema, et ma alumise korruse radikad sisse lülitaks, et muidu külmuvad lõhki. No jah, sul on õigus, see oht on väga reaalne...KUI VÄLJAS ON OLNUD NÄDAL AEGA JÄRJEST -20KRAADI!!!! Mitte päeval plussis ja siis öösel väike miinus. Nimelt lubati ööseks koguni miinus 7 kraadi. Ega me jah elame ju puukuuris, kus puudub soojenuds ja seinad. Ega sealt kukkus veel paar pärlit, pole midagi. Lõpptulemus oli sellele nn insidendile väga kasulik. Ma võtsin labida ja hakkasin lihtsalt jääd purustama. Jääpurustaja-vaal. Fakkjee, ma olen mitmel alal andekas. See meeter korda meeter jääKAMAKAS, mis katuselt alla sadas, selle kätte võtmine ja minema tassimine ei osutunud eriliseks probleemiks. Kui välja jätta hommik, kui mu selg oli täiesti lukus jälle, shit happens. Ema ütles sellepeale, et Salme peaks mind tihedamini närvi ajama ja et miks ma siis nii ei reageeri, kui tema mind närvi ajaks. Miks siis? Sest sellisel juhul oleks ma jää ära lõhkunud juba distantsil Tallinn-Valga. Noh kui juba nii perse kukkunud õhtu oli, mis seal siis muud ikka, kui ikka uhkelt lõpuni. Kallis sõber N. Mets hakkas taaskord ajudega nõkanõka tegema ja täna oli projekti aruande paranduste tähtaeg. Kohutavalt keeruline on jääda viisakaks, parandada vigu, välja mõelda jura, kui endal kõrvadest juba tossu välja tuleb. Loodame, et seekord jääb meile 140cm bestikas rahule. Vastasel juhul..Tartusse tahad lennata? Naine, sa ei tea mis spordialaga ma olen tegelenud, hahaha.