nagu oleks see võimalik.

Täna ei teinud me mitte midagi. No kõigepealt peale seda, kui me kuttidega koju saime öösel, tegime seda kalendrit, hiljem selgus, et seda polegi üldse mitte vaja. Äratasin oma keha ja vaimu (mis oli küll kõike muud kui värske) kella 11 ajal üles, läksin välja istuma ja jõin kohvi. Kusjuures see on ikka päris võimas kogus, kui palju ma seda viimase nädala jooksul tarbinud olen. Lõpuks ilmus kuskilt välja Alexandra, kes teatas, et meil on vaba päev, sest kõik poisid on veel koomasarnases seisundis. Nimelt said mõned taaskord hommikupoolikul koju alles. Mingi hetk ärkas ka viimane kalkun üles. Mina läksin pakkisin oma sajakilose pagasi kokku enamvähem, siis magasin paar tunnikest, sest teatavasti ootab mind ees jällegi mõnekümne tunnine magamatus. Ärkasin üles ja käisin linnas. Tegin paar kiiremat tuuri linnapeal, millele järgnes jällegi mõnekümneminuti pikkune lamamisprotsess. Siis kuulsin oma koridoris tuttavat häält, kes küsis Siksi käest: where is my girl? No tere kullatükk! Polegi ammu näinud, juba 20min, like wow. Aga jah. Siis ta tuli ja parkis oma väikse kere koos uppumissurma ähvardavate silmadega voodi ette ja sealt see nüüd siis tuli. „What are the plans for tonight? You want to go to club/pub with others or what?“ No mida ma siis peaks tahtma teha, huvitav küll? Eks jah ikka koos teistega, viimane õhtu ja värki, mis muud me teha ka saaks. „But I have one plan too…“. Ootusärevust mu kullatükk kerida hakkab. No idee point oli see, et lähme tegelt hoopis nii välja nagu eelmine õhtu ja siis äkki kahekesi. Selle peale ütles tuim eestlane: „Sorry, love. Maybe I would have said yes couple of days ago, but tonight is our last night together…“. Ja no sinna see rong läks. Aga ei, no mis te nüüd, ega see siis noormeest heiduta. Ajas oma jura edasi, mina oma jura, kuni ma ültesin talle, et ta juba minema läheks. Tema siis oma uppumissurma ähvardavate silmadega puuris ja puuris ja…jah. Asju juhtus. Hahaha. E läks saadus sõnumi peale suht raevu vist ja K ka. Mina aga naersin omaette. Ei saa unustada, mis on meie eesmärk ja selle nimel teeme siis neid asju. Ma räääääägin, et naised on ussid. No ega mis mul saaks ka selle vastu olla tegelikult. Tegemist on ju ikkagi minuga. Pool õhtut möödus üksteise MSNe, Facebooke ja ma ei tea mis kontakte veel jagades, kuni tuli rumennida kultuuriõhtu. Pressisime siis meiegi oma tanki akud rivvi, türgipoiste lähedusse. Minu kullatükk oli kadundu, aga no mitte kauaks. Kui ta uksest sisse tuli, siis me mõlemad Siksiga: ei tule siia, ei tule siia. No ma TÕESTI ei jaksa koguaeg su käest hoida ja värki. Aga no looda sa. Türgi mees on visa hing. Ei anna alla. Nagu ma ka eelmine öö taipasin. Olenemata faktist, et me olime seal nagu Tallinna kilud karbis reas, pressis tema ikka ennast sinna vahele. No mis sa teed. Kannatad ära siis. Nissu-nässu, särki-värki. Tore-vahva. Lõpuks sai presentatsiooni osa läbi ja söögi-joogi osa tuli. Me Siksiga tahtsime korra ära põgeneda. Siks üle toa: „Tyra! Tee uks lahti, jookeseme!“ (Ma olen ametliku hüünime Tyra, sest iga pildi peal on põhivärk ikka „FIERCE!“). Tagasi tulles kaaperdasid meie noormehed meid rõdule ja hakkas jälle peale. Nüüd juba palju otsekohasemalt, sest see rumennide paktud jook oli ikka vahva niiduk. Taaskord tulid teemaks, oh üllatust, õhtused plaanid. Ja siis tuli see kaunis lause: „But I have other plans with you…“. Ega ma siis hellita: „Oh really? Havn’t noticed, indeed! I’m stupid you know!“ Kuid seda türgi hell hing ei kannatanud ja trambiti minema. No mis sa teed noh. Järgi ei jookse ju. Aga sama kiirelt kui nad vihastavad, siis sama kiirelt nad lepivad. Läksin siis mõne aja pärast ka sisse tagasi ja siis ta juba jälle rippus seal minu küljes. Seekord pidin vastu rippuma, sest kodumaa kaunitarid vaatasid kõike väga pingsalt. Mu nägu ja näed on vist nii läbi musitatud, et no ikka on. Samas on see kõik väga väga armas. Oleks ta vaid 10cm pikem, siis ma koliks Türki. Päriselt. Hea vaheldus. Aga edasi teemaga. Hakkasime lõpuks minema. Meie merisiga jõi seda niidukit liiga palju ja väljutas oma organismi vetsus, meie aga tatsasime vapralt klubi poole, käevangus Nuri, kes minuga täna lõunal taaskord suhtlema hakkas. Kuradi kuumaverelised ma ütlen. Armudaarmad tere tore, haha. Jõudsime siis kluppi, teepeal Nurile eluagset armastust vandunud. Minu silmarõõm välja ei tulnud, ei tea mis põhjustel. Olime tunnike-poolteist klubis-pubis ja hakkasime siis tulema kahekesi Siksiga. Teepeal sai ikka räägitud palju juttu. Ikka seda paha paha juttu. Ei no see tasubb eraldi märkimist, mis meie kaunid näitsikud endale selge olid ajanud. Ikka korralikult üles löönud. Mul olid suvakad asjad, sest ma skoorin enivei, haha. Siks samamoodi. Ei no meie mammut, peale selle, et ta on samasugune nagu see mammut seal „Jääaeg 2“ filmist, kes arvab et on see opossom ja et on sexy-mama, tegi ennast veel seal pubis eriti nähtavad. Kires nii kuidas ikka torust tuli noh. Mille peale ma mean-girlina ültesin Siksile: „Ei no sa pole kuradi hiir, kes häält tegemata märkamatuks jääks eks!!“ Saime hostelisse siis. Teepeal rääkisime, millised vapustavad vaatepildid võivad meid ees oodata, kuna meie merisoiga ja Omar on mõlemad kodus. No Omar ju vandus esimesed päevad merisealt armastust, kuni avastas vahepeal minu vastupandamatud võlud, haha. Jõudsime sinna, Siks peksis ikka korralikult kontsadega vastu põrandadt, sest me TÕESTI ei taha näha mingeid suguvahekordasid. Läksime tuppa, vetsust tuli meie merisiga, jube unise näoga. Aga ei, me pole lollid! Selles voodis pole keegi maganud!!! Kindlalt!! Läksime alla oma vereringet kohveiiniga täitma jälle, kuni sinna tuli Omar. Siks hakkas just rääkima, et Omar oli talle rääkinud, et nad ei teindu midagi. Hea teada, sest ma korraks juba kartsin, et ma olengi selle sõja kaotanud. Tuli tema siis sinna, silitas jälle kätt ja nägu (ja mina mölisesin temaga eesti keeles, et kui ta korra veel mu lõualotti katsub, siis ma lähen veel rohkem närvi), kuni Siks ültes: „I leave you two alone here!“. Tänan sõber eksole, haha. Ei no, mis seal ikka nii väga toimuda sai. Vandus teine silmad rõngas, et midagi ei teinud temaga. Tore teada, lähme edasi! Üks hetk rebis Siks Peletise kõrvalruumi, aga no selle nimi oli: lost in translation. Sest Omar pidi koguaeg kõrval sesima ja tõlkima. Ütlesin siis noormehele, et noorukesed omavahele jäetaks. Pärast tuli Siks ja naeris, et lootusetu. No aga showd on vaja teha, et ikka kinnitada meie sõja võitu! Tähistama peab! Ajasime siis veel kered üles korrusele, natsa vaadata, et kõik kohvris oleks. Tagasteel kaaperdas noormees mind oma tuppa, millele järgnes taaskord minu poolne eestikeelne mölisemine, millele sain vastuseks mingi türgi keelse jura. Mässasime kõikide vendadega meie toas veel mõnda aega ja siis oli vaikselt tulemas see saatuslik hetk, kui me pidime hakkama kolinad alla korrusele tassima. Kuid enne juhtus midagi maailma naljakamat, mis on samas maailma armas. Omar võttis mu läpaka koti ja pani oma toa poole ajama. No nende 13a omaste mängudega harjub lihtsalt lõpuks ära. Möödaminnes siis võtsin selle tagasi, midagi ta sellega sahkerdas, nii et tsekkisin sisu üle igaks juhuks. Avastasin sealt deodorandi pudeli. Andsin selle tuima näoga tagasi, noormehe (tegelt on ta ju 24) pilk vajus ära kuidagi. Pärast väljas küsis mu käest, miks ma selle tagasi andsin. Sellel hetkel ei saanud ma nagu väga täpselt aru, et kas tema on loll või mina. Mis mõttes, miks ma tagasi andsin? Mis ma pean siis sellega tegema, jumal küll. Aga siis tuli selline lause: „I wanted to give you sth, but I forgot to go to the shop. I wanted you to have sth that could remind me to you…“. Ei no päris juhm olukord ikka. Pärast Siksiga rääkisime, et Peletis tegi talle mingi kingi, ju ei saanud siis minu oma alla ju jääda, aga kallis…mitte see. Mis ma oleks pidanud siis vastu andma. Oma „landys speed sticki“? Tsillisime kõik koos õues, kuulasime veel viimaseid hetki seda lummavat türgi keelt ja siis oligi aeg minna. Lihtsalt masendus tuleb, kui ma sellest kirjutan siin. See kõlab nüüd küll extra-emolt, aga no siia maani väga ei jaga matsu lahti, et suure tõenäosusega ei näe ma neid jorsse enam kunagi. Millest on mul väga kahju. Teistel on ilmselgelt raske sellest aru saada, aga ma ei jõua ära oodata, kuni saan need tüübid endale MSNi ja FBsse, et nendega jälle samamoodi tsättida. I just love love love them. Mitte ainult poisse, vaid ka rumenni piffe, kellega me tegime mean-girls klubi, sest talle lihtsalt nii meeldib kui mean ma olla võin. „Stay mean, sis!“ Enne hüvastijätte jooksis Omar üles korrusele ja võttis kelleltki õnnetult padjapüüri ära, tassis kohale hunniku markereid ja me pidime sinna midagi kirjutama. „I love you all forever!“ on väga lühike ja väga hea lause. Lõpuks oli aeg hakata siis tsau jätma. Hüppasin kohe Emirile, meie lillelapsele, kaela, tegin talle miljon pluss üks musi mõlemale põsele. Tema ütles vist oma eluajaloo kiiremini reageeritud lause: I’m gonna miss you. Siis hüppasin seal veel kaela kõigile. No nad kõik on meid juba nende kaheksa päeva jooksul ju tegelt täiesti läbi musitanud. Lõpuks leidsin Nuri üles ja tema küljes rippusin eriti kaua. „Don’t forget me“ – nagu see oleks võimalik eksole! Ei no ma muutun siin juba päris emotsionaalseks ma vaatan. Selles võib ka süüdistada 20h magamatust pluss veel kerge unega öid. Okei, ma muutun siin juba päris emotsionaalseks. Siks on kuskil lõhnapoes ja ma konkreetselt emon Varssavi lennujaama nurgas. Teret tore. Lõpuks oli Omariga nägemist. Kullatükk lubas meil suvel Eestisse ka tulla. Parem oleks, et raipenahk oma perse ka siia veab.

Tegelikult oli ju kõik superhea, eksole. Ma poleks never never ever uskunud, et kalkuni-poisid mulle niimoodi tissi alla ronida saavad. Kohale hakkab jõudma juba see ka, et fakk noh, ei näegi enam neid poisse ja piffe enam vb kunagi. Kuradi ebaaus elu ma ütlen. Ikkagi oli tegemist kvaliteetajaga. Ma parem ei hakka isegi neid pilte vaatama…

Kaks ja pool tundi on aega kuni lennukile saab. Und pole, samas on. Tõesti noh, elu sakib. Kuidas kurat ma veel Kadri sünnale jõuan. Ma olen lihtsalt vereringega laip praegu . surmväsinud. Peaks mainma, et päris lühike postitus on. Aga see polegi kellelegi teisele, kui mulle, sest teised ei sa värgist enivei aru. Aa no Siks saab. „Ma oleks teda pastakaga silma pussitanud, aga mul tuli meelde, et mul pole pastakat“. Neid pirne oli ikka päris palju. Mis seal muud ikka kui millalgi peab Tartu minema, oma vereringe veelkord kohviga täitma ja lihtsalt mölisema. Sest meie olemegi ainukesed normaalsed inimesed. Right, you ASS? Haha.

Ei no ma olen ma ikka paras debiil. Põhiteema läks ju meelest ära kogu selle emomise juures siin. Kell 3.30 tuli meile takso siis. Taksod tegelt. No ja sellest taksosõidust kuulevad veel mu lapselapsed ka ma ütlen. Pooled ühte, pooled teise taksosse. Hakkasime siis sõitma, foori taga seisime kõrvuti. No loomulikult terve aeg taksojuht sebis Siksi. Et kust me ikka pärit oleme, mida meie siin tegime, kas meile ikka linn meelib jne. See oli nii naljakas, sest Siks peksis jumala segast vastu. Silmad krõllis seletab, kuidas tema on türgi mehega abielus ja noh raske on küll niimoodi kaugsuhe ja värki, aga nad saavad hakkama jne. Meie nagu kolm debiili tagaistmel kõõksume lihtsalt. Siis et kui vana ikka Siks on, tema siis: 30. Meie jälle naerame. Kui taksod kõrvuti seisma jäid, iga foori taga, siis juht avas kõrvlistuja akna või enda akna siis, olenevalt olukorrast, ja siis kõneldi igasugustel teemadel seal. See kõik oli nii jabur lihtsalt. Tekkis mingi rehviprobeem, no mis seal muud ikka teha, kui tuleme kesest ritmiku aga takost välja ja kõnnime tiiru ümber auto, et ikka üle tsekkida. Lõpuks tekkis siis rahaprobeem, meile oli öeldud, et 100leu on taksod kokku, aga näed TÜNG! Ja üldse mitte ka üks pole 100leu, vaid nii nagu meil takromeeter näitab. See on nii x riik, et meile öeldi, et leppige summa kokku. Sellega pidi küll tegelema see receptioni piff, aga ilmselselt ei saanud ta sellega hakkama. Lõpuks oli ühe takso hind 150elu (ehk korrutage 4ga, vahva summa eks) ja teine oli 95leu + 10eur, sest meil enam polnud raha. No Siks muidgi nõuab selle raha tagasi korraldajatelt, aga see oli ikka päris naljakas.

No tegelt peaks selle ka lisama, et peale selle, et nunnukad on jube nummid ja kõike, siis koguaeg sellistega ikka koos ei annaks olla. Need minema trampimised ja solvumised on küll kõik väga südamlikud ja armsad, aga pikapeale viskaks vist kopa ette küll. Ja tegelt ma jumaldasin seda nädalat, sest ikka mängida sai korralikult. Me ükspäev Siksiga ka arutasime, et mäng on kõige olulisem asi ikka. No ja näete, millega mäng lõppes nüüd siin. Lennukis just rääkisime, et me poleks iialgu uskunud, et nende jobukollide idiootseid nalju ja kilkamisi igatsema hakkame. Aga näed mis juhutus. Emo on peal. Ja 29h magamatust. Superluks. Saaks kodumaal ka nüüd niimoodi mäniga oleks kohe täitsa põnev. Kuid enne peab FBs natukene ilma tegema veel kalkunitega, et ikka kodumaa kaunid merisead ja mammutid aru saaks, et MEIE MEIE MEIE poisid. Siks küsis mõni hetk tagasi: "Mis edasi saab nüüd?"..."Ma ei tea, kalkunimaale minek siis..."

kaunitar ja peletis.

No kurjam. Siin on ikka parajat actionit olnud. Me Signega lihtsalt skoorime järjest. Aga teeme jälle algusest peale, eksole. Nii. Eile käisime kohalikus ülikoolis mingil loengul. Peale selle, et õppejõud nägi välja nagu monster siis tunnis oli enne meie saabumist 10 inimest ja ruum oli sama suur kui meie tavakoolide väiksemad klassid. No üleüldisest välimusest pole üldse mõtet rääkida. Koridoride peal võis suvalt suitsu teha (no siin võib absull igalpool seda teha). Saime sealt minema, teepeal rääkisime Omariga, et mis õhtul saab, sest meie ei taha teiste kodumaa piffidega koos välja minna (vaal, merisiga jne). Eelmine õhtu ei viitsinud me kaua koos väljas olla ja läksime minema. Poisid oli nii nukrad ja Omar rääkis, et Murati süda oli täitsa murtud olnud. Vaeseke oli 26 korda küsinud, miks me ära läksime. Olid teised kohe hinges tühjust tundnud ilma meieta, haha. Meile jälle punkt kirja, mis sa teed noh. Teie sättige ennast ja olge oma keredega mis asendis tahate, aga meie kaks debiilikut ikka rokime, haha. Aga jah. Peale teepeal toimunud heart to heart vestlusi läksime me Signega edasi mingile usu rändturule. Sain endale paar nipsasjakest. Suht masendav kogus inimesi. Kodus tegime Omariga veel mõned salaplaanid. Õhtul siis läksime me S’iga välja, ilma poisteta, kuid kokku lepitud, kus kohtume. Tsillisime seal, rääkisime maast ja ilmast (loe: vahepealsetest sündmusest – ja me oleme nii õeldad, et endast hakkab juba otsapidi kahju), kuni poisid tulid. No kolm neist – Ramazan, Murat ja Omar. S küll ütles Omarile, et Nuri ja Emir tulevad ka!!! Aa. Nuri läks eile S juurde ja küsis, kas mulle meelib Omar ja mis võimalused temal oleks vms. No see jätab siin temast vale mulje vist küll aga ta on tegelt lihtsalt nii armas, et no jumaaal! No peale selle, et ta nimi tähendab „tähte“ ja ta õpib ka keka õpetajaks noh. Märgid räägivad. Ja eile tegi noormees juba mõned käigud, millest võis nii mõndagi välja lugeda. Sweet. Love him. Aga edasi eilsest. Teate kui KOHUTAVALT hea on nii poistega väljas käia, et nad ei saa aru, mida sa räägid. Kutid tulid, me kohe: no võtsid Ramazni kaasa, et kahtlane mulje ei jääks, jajah! Me arutasime vahepeal edasisi sündmuste käiku eesti keeles ja nemad omavahel türklastele omases keeles. Omar tõmbas omavaheliste suhete teema üles. Küsis S’lt, kas talle meeldib Murat, et S meeldib talle väga jne jne jne. Siis küsisime vastu, et mis teema tema ja Teelega on. Rääkis asjad ära, aga ültes, et nüüd talle enam Teele huvi ei paku ja noormehe käitumisest võis aru saada, kes talle nüüd huvi pakub. Murat hoisid Signel kätt ümber ja S mulle koguaeg eesti keeles: ma kannatan seda ainult eesmärgi pärast!!! Eesmärk on siis, et jah. Mis iganes. Teised EST piffid on vb paar lahingut võitnud, aga meie võidame selle sõja. Muidugi on kahju, sest Nuri vaeseke ja Emir leiab, et S on kõige ilusam tüdruk keda ta teab. Raske on see skoorimine, teate! No siit ka suure tõenäosusega põhjus, miks Nuri (meile omavahel on ta kusjuures nurisünnitus, sest muidu saavad nad aru, kellest me räägime) ja Emir (meile lillelaps, sest tegemist on türgi Hans-Kristianiga) sellel õhtul koju jäeti. Aga üks hetk kargas Omar minu kõrvale. Minul ükskõik, kas eesmärk või ei, poiss on piltilus ja tore. Mis välja ka tuli, et vägagi sobivst tähtkujust. Nösserdas siis mul seal seljataga, las nösserdas, mis mul selle vastu olla saaks. Vähemalt senikaua, kuni me istume. Aga kahjuks tuli ka hetk, kui me pidime hakkame ära minema. Meie tegime S’iga omavahel omakeeles plaani ja nemad samamoodi. Meie et: „Lähme sinna, vaatame kas ülejäänud on seal, kui jah, siis super, sest poisid tunnevad ennast praegu vägagi mugavalt, kui ei, teeme nägu, et mõtleme, mis edasi saab, tegelt lähme kiirelt hostelisse. Aga meid ei lahuta kasvõi tuumasõda. Hoiame käest nii tugevasti kinni üksteisel, et nad ei saa meid lahutada“. Muidugi oli poistel ristivastupidine plaan, haha. Üritasid meid lahti kangutada jne. Mina terve see S’le: „Ma ei tee mitttttttttte midagi enne, kui me maha pole istunud!“ Jõudsime lõpuks tagasi hostelisse. Kõigil salaja omad plaanis homseks (ehk tänaseks). Lõpuõhtu ju. Ma ei julge mõelda, mis siin saama hakkab. Sõja lõpul on ikka alati suur pidu ju. Shalalala.

Pealkirjast võiks ka nasta rääkida siis. S tegi Fbs testi, mis disney multika tegelane ta on. Tuli välja, et Bell „Kaunitarist ja koletisest“. Ja me eile leidsime raamatu, kohlikus keeles küll, aga „Kaunitar ja Koletis“. Panime kõikidele tegelastele oma seltskonnast nimed ja kuna S on kaunitar, siis Murat peab olema Koletis. Me naersime kohutavalt, kui sarnased näojooned neil on tegelt. Tegelt on asi nii, et kuna koletis on liiga ilus sõna Murati jaoks siis on ta peletis, hahaha. Murat ja Omar on parimad sõbrad, nii tuli eile välja, mille peale mul tekkis vaid üks küsimus: kuidas selle peletise ümber koguaeg kaunitarid on?

Enne kui Omar magama läks ütles, et a võin tema kõrvale minna kui mul igav hakkab. HUUI! Ma ei taha jälle seda avastamisrõõmu, et hoopis minu jalad on need mis üle voodiääre ripuvad. Poikarid ärkavad varsti üles, peab jälle seirama hakkama. Kurat, kui kahju on Nurist, sest ta on nii armas, et lihtsalt…oeh, hahaa. Mis seal ikka, seiramine on lemmik hobi ja eks ma sellega siis jätkan. Homme Varssavi lennujaamas aega kirjutada, mis siis lõpuööl saama hakkas. Hmmm. Can’t wait. Kusjuures, kas te kujutate ette kui kurnav on koguaeg kahes keeles mõelda ja rääkida. Mu ajud, need vähesed mis mul on, suitsevad juba.

vahekord rannal grand finalega, palun!

Mul läheb nüüd vist natukene aega, et see eilne päev meelde tuletada.

Hommikupoolik oli meil vaba, ehk kella kolmeni saime niisama passida. Läksime linnapeale, käisime poes, ostsime juua ja banaani ja saiakesi. Tagasi hostelis magasime natukene. No ega see kõik polegi see, millest ma tegelikult kirjutada tahtsid. Kas meelib või ei, aga nendes kalkunitest (nimetasime nad nii ümbes, sest nad saavad aru, kui me ütleme „türgi“) ei saa üle ega ümber. Eile istusime Signega, jõime kohvi/teed ja rääkisime siinse seltskonna kõige jubedamas noormehest. Nimetasime ja munamehest ümbes munapiiksust, sest see on lihtsalt uskumatu, kui palju saab üks mees oma mune katsuda. Ja mitte ainult enda mune, vaid ka teiste kaasmaalaste mune. No kui otseselt, mille siis käsi on ikka konstanselt samasoolise reiesiseküljel. Signega tuli teemaks, et huvitav, kuidas see mees siis päris asja kah teeb. Ma ei soovi sellel teemal pikemalt peatuda, kuid me jõudsime järeldusele, et meie tema ees trepist üles ei lähe, sest oleme veendunud, et ta lihtsalt lükkaks meid sinna trepile käpukile ja lihtsalt kütaks. Haha. No see on ainult osake meie pooletunnisest teoorivestlusest. Peale lõunat oli väiksem töötuba, kus tegime nimemänge. No nende türklaste nimed on ju johhaidii. Munapiiksu päris nimi on Murat, teised on Omar, Adm, Nuri, Emir ja viimane 160cm karvane olevus on Ramazar. Need nimed on juba nii mõndagi ütlevad.

Kui see jube mäng koos oma riigi domestic-violence statistikaga läbi sai ja õhtusöök sinna otsa siis väike ettevalmistusaeg ja välja minek. Ettevalmistusaja juurde kuulusid jubedad teoorial põhinevad jutud, mis meist saab kui lähme rumeenia meeste klubisse koos türgi pervertitega. Aa. Siinkohal võin ka mainda, et munapiiksul on päevas keskmisest neli korda lipp vardas. Nii kui mingil piffil (rumeenia või eesti omal) on natukene rohkem keha näha siis noormees (26vms) sätis kohe jalad risti ja surub aga käega lippu alla. Ühesõnaga. Nii. Kui välja hakkasime minema oli esimene küsimus kuhu. Suundusime kesklinna poole, kus kõik pubid olid täis. Siis saime kokku rumennidega ja läksime kuhugi pubisse. Ma tänan seda kõikvõimast seal kuskil kõrgel, kes meie jalakesed sinna juhtis!!! See teenindaja! Kui ma mõtlesin, et modelli-Martin on kena, siis see. No JESUS! Ta oli Martini moodi jah, kuid veel mustmiljon korda kenam. Meil oli seal laua ääres kokku ikka päris palju, mis nõudis temalt ka pikemat põhjust seal viibida. Fine for me. Real fine. Ei pea vist mainima, et mu suunurgad oli kukla taga sõlmes, kui ta minu käest küsis, mida ma soovin ja nägu peeretas peas. Elisel oli digikas kaasas ja mõned PÄRIS head pildid sai ka. Sõbrapildi ka, kust ma pean Teele kahjuks ära lõikama. So sad! Not! Olime siis paar tundi seal. No munapiiks ostis endale „sex on the beachi“. Meie piffide kulmud moodustasid küsimärgid, et: mida sa loodad! No me ei saanud ju asja nii öelda ja tõlkisime selle oma kodukeelde, et ikka saaks vaikselt üle laua taga rääkida. Enne lahkumist selles jumalikust paigast käisime Teelega vetsu otsimas. Läksime pubisse sisse ja siis see jumalik olevus hakkas juba meie poole tulema, aga tema õllekõhu ja briti välimusega kolleeg jõudis kahjuks ette. Saime siis oma asjad ära asjatatud. Tegemist oli ühise ruumiga, kus ühel pool uks meestele ja teisel pool naistele. Käsi pestes ültes Teele, et mu mees on ukse peal. Seisis teine siis kogu oma ilus seal ukse peal ja vaatas. Ega ma kade pole, vaatasin vastu. Möödusin temast nii lähedalt kui võimalik. No ei pea lisama, mida mu nägu tegi peale seda vetsus käiku. Oh seda õnne! Lahkusime siis sealt, minus vallandunud leinameeleolu. Aa. Oleks mul 1LEVine kaasas olnud, siis ma oleks sinna peale talle midagi ilusat kirjutanud ja selle talle andnud. Sa jumalik olevus, rai*k! Läksime siis rumennide juhatusel kuhugi pära perse. Koht meenutas Eesti mõistes „Levikat“. No see oli Rumeenia levikas. Samasugused x-inimesed koos. Sinna me jääda ei saanud, sest türgi mees solvus. Nimelt poistele oli sissepääs, kuid nad möödusid turvades suvalt ja siis turva haaras neist kinni ning nemad tundsid ennast nii solvatuna. „Kus on külalislahkus?“ oli nende küsimus. No kurat mees! Ise erektreerute võidu naiste peale ja nüüd kui turva teist kinni haarab, siis hakkate või nutma. Läksime edasi teise kohta. Seal oli täis ja sinna me ei läinud. Teised tahtsid tagasi minna sinna levikasse, kuid meie neljakesi polnud sellest ideest tead mis vaimusrtuses. Kindlasti oli ka see probleem oli minu veres nullilähedane alkosisaldus. Läksime siis tagasi selle jumala juurde, kuid ta oli juba lahkunud. Tsillisime niisama ja hakkasime tagais liikuma, kuni meie seltskond meile vastu kõndis. Ei, neile ei sobinud ka seal. Läksime siis kolmandasse kohta, kui oli sissepääs 10LEV (kodumaa tahas kuskil 40eeku) + tasuta tekiila shot. See koht juba oli midagi. Taaskord küll kuskil maa-all, kuid muss oli selline vähe kiirem reggage ja lasti ka Looptroopi, mille peale ja pöördesse läksin. Muidgui oli seal kuskil must miljon inimest, kes kõik olid niiiiiii lahedad! Ei no munapiik! Tü*ra on inimene noh! LOOM! Mis inimene?! Kuidas saab nii tantida, et mu perse on IGAL POOOL!!!!!! Ma kaotasin kuksil…palju palju närvirakke. Aaa. Kõndisime Teelega kõrvuti käevangus järgi tehes türgi mehi, kes ainult nii kõnnivadki koos, ja siis Nuri küsis mu käest enne viimasesse kohta minekut: you aren’t a lesbian, right? Ma kahetsen, et ma „ei“ ütlesin, sest see noormees muutus ka suht pinda käivaks. Aga jah. Paar tunnikest jälle seal ja siis hakkasime Chrisiga tagasi hosteli poole tulema. Mõne aja pärast tulid teised ka tagasi Omar, kes on kõige normaalema välimusega ja iseloomuga jorss, tuli istus meie tuppa, tsättisime natsa. Aa. Enne õhtusööki lubas ta meie kontaktid võtta ja meid Türki mingile projektile siis kutsuda jne. Vabalt, kui teisi kalkuneid pole!

Aga no nii need päevad siis lähevad. Tänase päeva kokkuvõtte teen homme, kuid me vist lähme täna ka ikka minu jumalat kummardama.

türgi mees pole hea mees.

Praeguses momendiks, kui ma seda jura siin kirjutan olen ma ärkvel olnud magamata järjest 31h. Äratus oli neljapäeva hommikul 12. Nii et kui ma segast peksma hakkan, siis andestage mulle mu vead. Mõtlesin, et kirjutan tänasest päevast (reede varahommikust alates) etappide kaupa. Nii säilib veel mingi väike tõenäosus, et ma saan isegi midagi aru, mida ma kirjutan.

Tallinn – Riia

Start oli mõningase hilinemisega 00.30 ja peale. Buss oli ikka lux, nagu ma nimi vihjas. Bussjuht ütles: tere tulemas pardale. See oligi nagu mingi lennuk. Sain eriti privaat koha seal keskmise ukse juures, kus see laud on. Viskasin oma 3m koivad sinna peale ja üritasin magada. See juhtus peale seda, kui olin bussis mingi ajani WiFis passinud ja Sandriga mis iganes teemadel rääkida. Hakkasin peaaegu magama jääma, kui Pärnu linna tänavavalgustus virvendas mu silme ees ja magamisest ei tulnud enam midagi välja. Vahva. Kui sealt uuesti startisime, siis olin just magama jäänud, kui kõrvalistuja Teele mu õlale koputas ja andis teada, et kontroll tuli peale. Kallis kaaskodanik, kell oli kaks läbi. Sa nagu paremat ametit pole, mida harrastada? Lõpuks, peale lõpematuid katseid magama jääda, olime jõudnud otsapidi Riia lennujaama. Peaks mainima, et bussi juures oli üks kergem miinus ja see oli õhutemperatuur, mis oli miinustes. Lennujaamas tsillisime niisama tühja.

Riia – Varssav

See lennuk. Kallis E oleks täis situnud ennast. Ma olin ise ka sinna poolel teel. Kõigepealt tasuks mainida, et Oprah eralennuk on ikka paar korda suurem. Istmerida koosnes kolmest istmest, millest üks oli eraldi iste, mille ma pidulikult endale sain. Kogu selle katastoofilise lennu juures oli hea see, et mu iste oli täpselt varuväljapääsu juures, nii et ma sain oma uimed vabalt välja sirutada. Lend kestis tund ja viis minutit. Kui tegin järjekordse katse magada need mõned minutid, siis oli tunne nagu prooviks magama jääda ameerika mägedel. Üheküljepalt teisele ja üles-alla. Ei saaks öelda, et ma seda nautinud oleks. Hea oli see, et sai tasuta juua ja saiakese. Mu magu elas selleks ajaks juba oma elu, nii et see oli üsnagi positiivne. Tasuks ka märkida, et see maandumine oli maailma kõige kohutavam maandumine, mida oma lennukarjääri jooskul kogenud olen. Tegemist oli Poola lennufirmaga.

Varssav – Bukarest

Lendasime oma ajatsoonist ühe tunni tagasi. Nii et me oleks nagu lennanud 5 minutit, kell oli ikka veel 6.35. Meie järgmine lend väljus kell 11.05. Sounds fun. Kõigepealt me eksisime seal lennujaamas natukene ära. Aga no selle probleemi me lahendaisme kiirelt. Siis passisime niisama, närisime seda, mis kellelgi kaasas oli. Tsättisime oma kogemustest lõunamaa rahvastega, nalja sai. Üks hetk mõtlesin, et võiks ka pingile kerra keerata nagu korralikult parumule kohale. Hea katse seegi. Ebaõnnestunud taaskord. Mingi hetk sujus meie kõrvalpingile seltskond mehi, kelle me ühe tema vuntside pärast ristisime Pedroks. Tegelt tuli välja, et tegemist on vene rahvusega, kes peale mõndasid katseid meie tähelepanu köita lahkusid. Kell oli lõpuks jõudnud sinna maale, et hakkasime boardima ennast. Meie kõrvalväravast oli valmis startima New Yorki lennuk, mille peale oli ka minemas 2m pikkune piltilus sportlik mustanahaline, kes jõi Sprite. Ta nägi liiga perfect välja, et ma tahaks sellel teemal pikemalt peatuda. Pörf. Olin valmis sinna NY lennule kaasa minema.

Lennujaam – Boutique Hostel

Pagasi kättesaamisel ilmnes probleem, et Teele kohver on ära lõhtud. Peale trippimisi ühest punktist teise sai ta kahjutasu 50 dollarit ja saime lõpuks bussipeale minna. Tasuks ka mainda, et kui välja läksime oli päike kütnud temperatuuri 20 ligi ja lõpuks hakkas juba päris halb seal päikse käes. Juhendite järgi läksime bussi peale, sõit pidi kestma 15min, kuid venis tunni aja pikkuseks. Liikluskultuur on siin sõnukirjeldamatu, või siis pigem selle puudumine. Üldine linnapilt ei erine palju Paldiski arhitektuurist. Lõpuks saime bussi pealt maha ja saatsime korrdajale sõnumi, et oleme nüüd lõpp-peatuses maha tulnud, mis küll polnud sellise nimega, mis meile oli öeldud. Vastu saime sõnumi: okey, stay there, I’ll be there in few minutes. Nendest paarist minutist sai 20, nagu ka bussisõit pidi ju kestma 15min. Ajataju siin riigis on midagi hoopis teistsugust, kui meie kargel põjamaal. Peale katseid seista bussipeatuses, kus avastasime ebameeldiva aroomi tekitaja okse, liikusime edasi kohta, kus on tõenäosus, et inimene märkab meid. Kõik inimesed märkasid meid. Mõtlesime, et teeks endale pluusid: we are not UFOs, just normal people. Lõpuks jõudis hiirehäälega hiirpisike näitsik kohale, kes meid kuidagimoodi hostelisse taris. Hostelil ise pole midagi väga viga, peale selle, et õhtusöögiks oli riis seentsega ja maksakaste.

Seltskond:

Näitsik ütles meile juba alguses, et Malta, Itaalia ja Prantsusmaa lasid üle, mis tähendas, et alles oleme jäänud meie, Türgi ja Rumeenia. Saanud tuttavaks türklastega MSNis ja näinud rumeenlasi linnas ei saaks öelda, et me väga vaimustuses oleks olnud. Eks eestlase huumorisoon on nagu on ja nalja sai tehtnud eesootava kohta. Lõpuks õhtusöögil siis nägime oma kaaslased ära. No ma ei tea kust alustada nüüd isegi. Vist sellest, et esimene nali eesit keeles üle laua oli: kas oleme öösel vahetustega valves või lükkame nari ukse ette? Üks tüüp (ärge nimesid küsige, need on maailmapikkused ja minu keel neid välja ei suuda öelda), kes nägi ka kogu kambast kõige kompum välja, oligi ainuke normaalne. Aga üks tüüp, hüüdnimega Munamees, on uskumatu. Kiilakas ja türkiissiniste surfipükstega, mis on nii üles tõmmatud ja ümber, et ma olen veendudu, et tema suguelund oli juba otsapidi tema pärakus kinni. Kõigele lisaks ta kiikus oma tooliga ja sügas VAHETPIDAMATA oma mune. Väga rahulikult ja avalikult. Nagu see oleks normaalne. Türgi tüdruk ei räägi põhimõtteliselt ühtegi sõna inglise keelt ja teiste jorsside akendiga me veel täna ära ei harjunud. Chris pani Munamehe kohta hea lause: „Peale selle, et veel MSNis pihku peksavad sügavad veel söögilaua ääres oma mune ka…“ Ja see ongi see ilus lause, millega võiks tänase päeva kokku võtta.

Kuna meid on väha siis neid igasuguseid nii detailseid programme ei toimu ja homme hommikupoolik on vaba. Rumeenia piffid, kes on väga normaalsed, lubasid meid vanalinna tsillima viia. Aga jah, kell on nüüd 22:09 ja võiks vahelduseks magada ka. Mitte et und oleks või väsimust, aga homme on vaja elus olla, et nende türgi nässidea jageleda.

*tänane lisand, enne korralikku kokkuvõtet: türgi mees kuseb vetsus äära peale ja ma oleme kõik üsna veendunud, et need mustad karvad ON NENDE kubemekarvad. Räme mees on see Türgi mees ma ülten. Öäkkkkkkkkkk.

vihake kui tahate.

Ühesõnaga on asi nüüd nii, et 22. oktoobri öösel panen ma siit koos seltskonna tundmatutega Riia poole bussiga ajama, kust edasi lendame linnutiivul Bukaresti. Mulle saadeti kiri, et ma olen sobilik kandidaat ja homme kell 19 on kokkusaamine. Eestist pidid vaid tsikid olema (samas hea, samas halb), aga no loodan, et Itaaliast on mõni kompu, haha. Kaua ma seda loodust ja arhitektuuriimesid seal naudin. Silmailu igasugust vaja.

U'ga rääkisin ära, et ma ei saa kahjuks tema sünnale tulla. Endal on tegelt päris sitt tunne, aga no ma oleks tõeline idioot, kui selle ära ütleksin. Hoolimata sellest osalen kingis, mis talle väga meeldima hakkab. For sure. Alguses ei meeldi, aga küll hakkab, pole midagi. E ütles, et ei räägi minuga enam. No ma ei saa sinna midagi teha, ei räägi siis ei räägi. G küll tunnistas, et on vist vaheajal nüüd no lifer, aga vähemalt on tal hea meel. Lahe. K'le peaks ka messi saatma tegelt. (paus) Nii selle tegin ära nüüd. Sander ei tundunud ka tead-mis vaimustuses. No aga ma ise säran siin. Ise peangi õnnelik olema.

Mõned riided lükkan varsti pessu ära. Ma ei kujuta isegi ette, mida kaasa võtta. Uusi teksaseid oleks vaja tegelt. Mul hakkab teistesse juba väike õhuauk tekkima. Haha. Naiss. Hommikul kirjutasin kaks tundi oma kasvatusteaduste lõputööd. Saatsin selle emale meili peale, et siis kõrvatoas tema arvutis see välja printida. Aga ups, see läks talle tööle ka ja hoolimata minu katsetest seda tema eest varjata, siis ta luges seda ja küsis miks ma nii dramaatiline olen. Kell 17 saan tema ja Nääriga Netto ees kokku. Eks ma siis kuulen selles pikka aega, mis teha. Teen täna õhtul vist lasanjet. Jube isu on teha. Eile oli juba. Tsekkisin toidutarest retseptki ka järgi. Meeleheitel koduperenaine olen. Mis jah seda meeleheidet puudutab siis jätsin ju selle vasara heitmise sinnapaika ja nüüd siis heidan meelt. Rasked ajad on, mis sa teed noh.

Ma võin minu "fännklubile" lisada seda, et võtan läpaka kaasa ja laksin iga päev blogi enivei, kui teid huvitab ja laen pildid iga päev ka fotki üles. Lohutusauhind või midagi.

Kodulinn mul 23-30 oktoober 2009.

õhus on asju.

Ma tegelt olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks lõpuks siia midagi asjalikku ka kirjutama. Ma oma kalale omase mäluga ei mäleta, kuidas eelmine sügis oli, aga mulle küll tundub, et tänvune sügis on eriti ilus. Eelmine aasta oli vist see värk, et nii kiirelt tuli miinus miljon kraadi, et lehed ei jõudnud isegi värvi muuta, enne kui külm need maha võttis. Sajaks vähem paska ka alla, siis oleks täitsa tore ju lehtesed sahistada ja nahistada. K'ga on meil hoog sees ju. Praegu ei tule sahistamisest muud välja kui litrs-lärts ja hästi läheb kui selili ei käi selle libeda peal. Ma ikka näen seda oma isiklikku sügise ja kevade kuulutajat. See kallis kaks akna taga, kes mulle aastaaegu kuulutab. Ilm on muidu küll perse kukkunud. Täna hommikus peale kust alla sadanud lihtsalt. Kusest rääkides. Täna oli anatoomias teemaks seede- ja suguelundkond. Igas lauses oli

erinevas vormis sõna "kusi" (kusetee, kusiti jne), tahvli oli vallutanud massiivsetest mõõtmetes tuss. Nagu kuradi mammut noh. Ma tundsin ennast nagu 13 aastane, sest ma lihtsalt ei suutnud seda joonist vaadata, ilma et jube isu naerma hakata poleks peale tulnud. Selle asemel joonistasi teisele oma variante vulvadest, haha. Kolm aastat kunsti koolis on end ära tasunud. Tegelt oli see ühteaegu piinlik ja naljakas. Ma tegelt olin täna tubli. Käisin hommikul ujumas. Tegin kolm asja ära, nüüd on üks asi veel jäänud. Selle teen reedel. Kui ma sinna lähen. Sest täna langes õnn minu õuele. Minu vulvale hahaha. Sain pakkumine minna Bukaresti (Rumeenia pealinn) kaheksaks päevaks noortevahetusega. Saatsin sinna motivatsioonikirja. Nad PEAVAD mu sinna võtma. Muidu ma langen masendusse. Ainult et minek oleks juba reedel. Aga jah. Ma olengi ju selline ootamatu isiksus, haha.

Ja kallikesed. Teate millise tähtsa sündmuseni on veel 108 päeva jäänud? Õige! Adam Dyetini. Oi raibe...Tal oli ju ükspäev sünna. Millagi septembris. Nii kuu aega tagasi. Upsi!

35 liitrit ankrust.

Peale reedet tuleb laupäev. Ülla-ülla! Maadre lahkus mandrilt reedel juba. Laupäeval sättisid õed ennast siia. Koos 5kg söögimoonaga. Kõigele lisaks tegime veel õunakooki ja tuunikala pirukat. Nice! Ajasime kõike ja palju ja korraga näost sisse, et ikka suveks vormi saaks. Nagu üks noormees kunagi ütles siis: upun enne rasvadesse, kui peksan vastu konti. Püsiv sms-vahetus Sandriga. Vahepeal möllasime K'ga. Nutsime naerust ja vastupidi. See oli juba siin väga haige, mis toimus. E passis FBs ja mängis uut mängu, mis ta leidis. Vahepeal jageles MSNis Samu, Mq ja Hundiga, kes kõik surusid arusaadavalt minu juurde. Fail. Über-fail. Mingi hetk andsin loa Sandrile ja teisel peale lennata. Ja oh seda mitmekordset üllatust. Kõigepeal oli neil kaasas 35 liitrine koduõlle (tore, et ma "koduõnne" ei kirjutanud) ankur. Mu silmad moodustasid tõllarattas ja peakohale ilusid märkmatud küsimärgid. Hmm. Mida hekki? Järgmine üllatusmuna kingitus oli Rauno aka Panda! No seda panda osa ta ise ei mäleta, aga minu jaoks on ta elu lõpuni panda. Nii on ja nii jääb. Potsatasid noormehed siis kõik istuma, klaasid valati seda lummat jooki täis ja nii me olime. Kildu sai. Igas mõttes. Hävitasime kaks klaasi ja naerda sai ka ikka mõned korrad. No rohkem kui mõned korrad tegelt. E istus lihtsalt toolis ja vaatas Käksi, endal pupillidest südamed moodustunud. Vahepeal täitsime kõik meesteblogi, see jutt seal on ikka suht jabur. Üks hetk lahkus üks tüüp ( ja ma pole endiselt välja mõelnud, kust ma teda tean või siis ei tea) ja siis mõne aja pärast vahtralehega bemmiga Rauno, kes võttis kaasa koguse koduõlut. Meie tsillisime siis niisama rahulikult ja rääkisime igast teemadest, taustaks MTV/VH1/MCM. Kõik oli väga rahulik nagu ka Käks pidevalt ütles: rahu! (vms.) Üks hetk tuli jälle uksest sisse Rauno, kes oli kõike muud kui kaine. Varem täidetud anum oli ka muidugi tühjaks joodud. Seega pole ime. Meie K'ga lürpisime ka seda pärmijooki natukene moepärast, aga kuna minul eesotsas pole mälestused selle joogiga kiita, siis pidasin piire. Kui kell oli saanud pool 4 läksid noormehed minema. Rauno oli ikka no johhaidii kui täis. Võttis rummile pealejoogiks koduõlut, nii et pole ka väga imestada. Kui poisid olid uksest välja saanud läks E põlema ja siblis mööda korterit ringi lausudes vaid ühte sõna: KÄKS! Vaene poiss. Tõesti.

Hommikul ärkasime E'ga üsna vara üles, kaks neurootikut nagu me oleme. Koristasime käbe kõik ära. Mingi hetk tuli Sander kes tassis ankru autosse, käisime valimas ja viisime ankru Käksile ära. Käks oli pohmas, Sander oli pohmas ja MINA...minul oli esimene nädalavahetus, kus mul polnud üksi päev pohmelli ja polnud ka purjus. Esimene nv selle kooliaasta jooksul! Märkimisväärne tulemus.

Aa. E kuule. Mõtle siis ka välja kas sulle meeldib paaristehnika või vabatehnika. Käksi juures sai seda nalja ka hommikul mainitud. See oli õhtu nael. Mees on sul koomik E.

jumalal on hea bänd.

Ma sain endale taaskord uue jumala. Pole nagu imelik eks. Tavaline. Asi sai alguse reedel Rock Cafes. G tuli siia mingi kell, kotis kaasas natukene meelemürki, mida ma väga ei kippunud hävitama. Lõpuks oli aeg seal maal, et pidi hakkama liikuma juba kontserdi asutuse poole. Aa, läks meelest, enne veel kiirelt sellest et: oinas-poisil oli neljapäeval sünnipäev, kuhu ma ei läinud hoolimata kutsest ja reedel kutsus Muna enda juurde peole, mille ka ma passisin. Muna rääkis MSNis nii imelikku juttu, et ma kahtlustan, et ta aju sai narkoosis olles mingeid kahjustusi. Peaks mainima, et RCs oli rahvast nagu murdu noh. Meie ja veel 20 muusikasõpra. Mingi kell läks peale üsna masendav kollektiiv, kes esitas oma 45min kava jooksul 4 lugu. Seda lihtsalt põhjusel: üks lugu kestis 10min. Reaalselt. Vokaalseid oskusi see kollektiiv ei kasutanud, ainult instrumentaalsed. Masendus tuli peale neid kuulates, hoolimata et muusika oli selline lõbus ja energiline. Vahepeal sai natukene kino sellega, et seal kalpsas ringi G Saaremaa jahimees. Noh tema teisik. Nägi ikka mitmeid kordi rohkem metsamees välja kui Mhkl- seda tänu sellele, et 80% tema näost oli kaetud karvkattega. Veel vahepeal väike paus, mille ajal märkasin, et uksest tuli sisse see sama näss, kellega me G'ga eelmine laupäev oli juttu puhunud. Maskeerumissekundid ja asi korras. Lõpuks tuli lavale bänd, kelle debüütalbumi esitluskontsert see üldse tegelt oli. Ja siit see nüüd tuleb : I'M IN LOVE. Kellelegi teisele ta vist väga pinget ei pakuks, aga tegemist on seksjumalaga! No ma ei tea, mis värk küll praktikas on, kui oh jeeerum! Temast RÕKKKKKAS kõikke, mis peaks ühel mehel olemas olema. Ma lõin lihtsalt käsi kokku ja vaatasin silmad rõngas seda olevust. G naeris mu üle. Mind see ei heidutanud. Nagu ikka. Alguses nägin veel kahte jumalikku tüüpi. Needid, tätokad. Mhmh. Te teate, mis ma sellest arvan. H O T ! Vaatasin selle vapustava muusikaga inimeste grupi lõpuni, kuni tuli jälle väike paus. No nende muusika kohta tahaksin veel lisada seda, et tegemist on täiesti puhta Ameerika rockiga ja lauljal pole emakeele aksendist haisu ka. Tahaksin pilti sellest samast õhtust, aga ei viitsi otsida, aga ta stiil on hot juba. Mhmh.

http://www.youtube.com/watch?v=k_OWhOnQzF0

* Minu arust siiani üks kõige parematest kodumaal tehtud videotest, mida ma näinud olen. No ja lugu ka *

Kui taksot tellisime siis helistas ka Slj, kes oli kõike muud kui kaine. Nende õhtul oli ka mõni märkimisväärne sündmus ikka.

kõrvuni pasas.

Pole hullu. Mõni on kõrvuni armunud. Vist. Ja see pole mina. Alguse sai see nii:

Laupäeva õhtul tuli G siia. Plaan nägi ette minna Slj juurde peole. No niisama alguses tsillima ja siis vaatab mis edasi saab. Nagu ikka asjad käivad. Võtsin sõbraks saanud PP ja vahutava. Jõime ja tsättisime, kuni noormees Allar hakkas sõnumitega pilduma (lisaks meie silmarõõmule Kimile ja Sandrile). Võtsime siis kõik koos otsuse vastu, et okei, tulgu nemad ka siis Slj juurde. Mõeldud tehtud. Mõne aja möödudes istusid noormehed juba meiega koos ringis põrandal. Meenutasime Saaremaa vanasid aegu ja mitte nii vanasid aegu. Tuletasime ikka E'le Siimu meelde, no nagu meil need värgid on. Vahepeal käisime K'ga poistega Hessis. Oh seda uhvolaeva, mis Allar endale ostnud on. See ongi ainuke hea asi tema juures. Suhteliselt kaua olime ära. Lõpuks tulime tagasi, siis ültesid poisid, et peavad Viimsis käima, et onule värava võtmed ära viia. K tuli ka siis jälle kaasa ja mina. No sellega tahab ikka sõita eksole. Käisime ära ja kui tagasi tulime hakkasime kõik koos linnapeale minema. Käisime HHHs, kus valitses täielik vaikus. (No kõik olid juba selleks ajaks parajalt vintis) Läksime siis suurde Patrickusse, kus Allar jooke käristas nagu tal kombeks on. No meil oli päris naljakas tegelt isegi. Vahepeal käisime G'ga väljas mingit erilist deepi peksmas mingite meestega. Lõpuks peksite meid sealt välja, sest kell oli juba sealmaal, et seda hakati sulgema. Aeg lendas ikka täiega noh. Mõtlesime siis kuhu edasi minna, tuju oli ikka laes. Otsisime ja otsisime aga midagi ikka ei leidnud. Lõpuks otsustasime takso võtta ja kõik õdede poole minna. Vaba pind ju. Läksime siis sinna. Seal niisama naerime ja värki. Ma ei soovi mitte midagi sellest kirjutada, mis seal toimus, sest need pelmeenid, mis ma nii 15min tagasi ära sõin hakkavad sama teedpidi väljuma muidu. Aga ühesõnaga. Allar on küll see mees, kes mitte kunagi ei muutu. Nüüd läheb kõigest nii kuu või kaks kuni ma temast lahti saan jälle. Ja see ei lähe üldse mitte kergelt. Ränk töö. Selle eest võiks raha saada noh. Tegelt no muidu sai kino aga öösel üks tund und on liiga raske. Aga magada ju ei saanud. Pidi valvel olema. Debiilik mees noh.

vangile ei meeldi trellid.

Ja karskele ei meeldi viin. Meie pole karsked. Oi jumal ei. Kaugel sellest. No pole mõtet vist enam siia sissejuhatuseks kirjutada, et no kõigepealt tulid õed siia, tegime ennast korda, läksime poodi ja siis peole. See on jah ikka veel see sama rutiin. Ja neljapäev on pidupäev, seda teavad ka juba kõik. Aga liigume asjaga edasi nüüd. Bussikas kallasime käbe sisse veel väiksed rummikoola pudelid ja lendasime linna. Läksime jala Patareisse. Väljas tsekkisime veel käbe ega kotte läbi otsita. Kui seda oleks tehtud siis oi oi oi. No me olime ikka varustatud. Õnneks mitte ja läksime edasi sisse. Suht kohe jooksime kokku minu kursusega ja siis juba kiilakatega (loe: skeded). Küll olid need alles õnnelikud. Kallistasid. Wtf? Sellist asja nagu muidu ei harrastata. Jämmisime nendega ringi. Või noh vahelduva eduga. Midagi jauras see "Apelsin" ka lava peal. Kepsutasime ka natukene tantsuujut siis. Vahepeal olin sõber kursa poistega. Ma siblisin koguaeg ringi. Ma ei tea, mis värk oli. No tean küll. Viina värk oli. Muidugi sai HH rämedalt möliseda, miks ta juuksed ära ajas. Õnneks tegime diili, et seda jaburust enam ei tehta ja nüüd edasi kasvavad vaid pikad blondid juuksed. Parem oleks, et noormees ka meie leppest kinni peaks. Kui ei siis kannaga näkku ja pilpaga perse, ega muidu mõistus koju tule. Ega no kui me ju oleme jõujooki tarbinud saa ühest põhilisest teemast üle ega ümber - JAI HO. "No saage aru, tal on naine olemas!" No ja siiiiiiiiiiiiis! Pühade kristuste müristus! Ega see teda koledamaks ju ei tee. Ma lihtsalt tahaks, et ta oleks seal ja seisaks. Oleks minu energiaallikas. Haha. Okei. Shut up. Vahepeal liitus Kirsu ka meiega. Kursakad läksid edasi Holly, kuhu me pidime hiljem järgi minema. Sündmuste segapundar toimus vahepeal. No hakkasime siis pilpavendade ja inimesetga linna poole kõmpia. Mul oli vahva tempo sees, Kirsul ka. Paksu Margareta juurest võttis meid jõmm taksopeale ja viis Holly juurde, et me saaks koos sinna minna. Ootasime seal õdesid järgi. Mingi hetk saime tuttavaks kake tüübiga, kellega korraldasime photoshootingu ja läksime nendega koos kellegi auto juurde viina jooma. "Ikka viin-viin-viin, ikka viin-viin-viin". Ränk. Mingi moment hakkasime tagasi Holly juurde liikuma. Siis me Kirsuga otsustasime Balousse minna. Me läksime rämeda ringiga, sest otsustasime teepeal, et peaks korra kõigepoest ka läbi käima. Siis seal kohtasime jälle õdesid ja skedesid (no näed kui kaunilt see kokku kõlab). Lõpuks jõudsime oma sihtpunkti (jumal teab kuidas, meie mälu sellel hetkel sündmusi enam ei salvestanud). Tsillisime siis seal. Kirsu sai tuttava käest tasuta jooke. Jõin seda natsa. Rummkoola. Seda ei tohi ma kunagi juua, kui olen enne midagi joonud. Öäk. No siis saime õdedega jälle kokku. Need tahtsid vahepeal juba HH korterisse minna. Jumalale tänu, et nad seda ei teinud. (Aa. Kuskil Patareid kallistasime Jussiga ka. No G ma teen su mehega suhted soojaks. Aga kallistamine. Mis värk oli sellega see õhtu??) Läksime Söögiplatsi poole, sest Sander pidi sinna järgi tulema. Siiamaani pole kokku saanud temaga, haha. Või olen? Eiei. Vist mitte. Jõudsime minig peale kella kolme koju. E kirjutas mu emale kirja, et see teda hommikul üles ei ajaks, kooli ei läinud meist keegi.

Hommikul oli mul tunne nagu mu sisikond hakkaks kärvama. Räme sitt olla. Mis kajastus ka loomulikult nendelt kaunitel piltidel, mida K hommikul tegi. Ma ei saa aru, kuidas teie kaamera nn vedru välja ei visanud. Ma sain küll shoki. Ja arvuti vist jooksis isegi kokku, kui neid vaatasin. Ma olen väga tänulik, et mul on olemas sõbrannad, kes mulle ikka meelde tuletavad, kui kaunis ja värkse ma hommikuit välja näen. Just nagu Cover Girl. Eksole.

ootusärevus.

Ma vist elangi praegu ainult neljapäeva nimel. See Patarei pidu peab lahe tulema. Muu pole isegi võimalik. E põhiline mees tuleb ka sinna, nii et nalja saab kindlasti, kuidas need kaks jälle üksteist leiavad. Ja ma tuletan meelde, et E'le EI meeldi ta. Ja minu arust on Bam Margera kohutavalt mõttetu mees ka eksole. Eile niisama mööda interneti portaale tõmmeldes kukkus mulle sülle õnnistus. Üks tuttav oli sõbrapildi üles pannud ja kelle ma sealt leidsin. Oh seda õnne! Rebaste ristimisel meie grupijuht, kauatehtud kaunikene. Eks neljapäeval peab silmad lahti hoidma. Eile sain õdedega kokku ka muidu. Taaskord sai kinnitust fakt, et me oleme kõik muud kui normaalsed. Inimesed juba vaatasid ka meid imelikult. Aga kelle asi see on. Me jääme ju kogu oma suuruse juures märkamatuks ka, haha. Eile veel saatsin isale-kallile kirja, sest tali tuleb ja varbad külmetavad. Eks vaatab mis sellest saab. Võiks siinkohal ka mainida, et mul on pea pulki täis. Mille pärast? Eks küsi. Siia ei kirjuta. Kõigel on põhjus.

Ma lihtsalt mõtlesin siia alla kirjutada, et tsekkige, mis koloriidid riided noormehel seljas on.

Täiendus: otsustasin ikkagi trenni minna. Enne kiire vestus Sandriga. Vaesekel on igav. Kääks on ka ära kuskil (minu joaks mitte Käks vaid Kääks nagu prääks). Hiljem lähevad noormehed TTÜ tšeerliiderite mida iganes filmida. No ega seal muud ei saa filmida, kui ikka seda mis kõige rohkem kaamerasse jääb. Ja mis muu see olla saaks kui tuttpütt. Kirjutan käbe oma teooria ka ära, mis vahe on mopipoisil ja mopitüdrukul (mopitüdukud siis ehk tantsutüdrukud: nimi tugineb kunagi eespool olevale sissekandele, et pihvid on nagu inimpõrandalapid, pühivad seal põrandat). Tegelt tuleb meelde ka, et ma ei tea ka E või G'ga on sellel teemal ka päris pikalt peatatud MSNis. Aga see on natukene liiga haige, et siia ära kirjutada. Aga nii mopipoisid ja -tüdrukud. Mopipoiste ülesanne on põrandat kuivatada, et keegi ei libiseks. Mopitüdruku eesmärk on küll nn ergutada (mis neil väga ei õnnestu, kui siis pigem mõnda õnnetut erutavad) aga oma naisgenitaalne mööda maad hõõrudes võib eeldada, et nad teevad kõike muud kui kuivatavad. Meelde tuleb üks nali. Mis on blondiinil pikad jalad? Sest muidu jätaks nad liikudes endast maha märja jälje nagu tigu. Ha ha ha.

ou, kuri, mis kõnnid.

Nii palju siis minu katsest eile, laupäeval, kodus olla. Lükkasin küll Sndr V pakkumise tagasi kuhugi kus iganesse peole minna, sest ma olin tõesõna veendunud, et püsin kodus. Valesti veendusin siis. MSNis tuli kursaka Sndr rääkima, et mis teen jne, et Nõmme tee korteris on jälle pind ja pidu. Ajagu mina aga piffid kokku ja persed sinna. Mehi pidi jaguma ja isegi et mina pidin sealt leidma kellegi. Nii tore, et ta mind juba nii hästi teab haha. Aga noh veendsin siis õed kah ära, hoolimata, et E oli poolhaige ja köhis nagu hobune. Vaal ja hobune koos peale, saab nalja. Ma olen südamest õnnelik, et see põrnad vastu midagi. Aga no nali naljaks. Ajasime siis kannid kohale ja püha müristus. Milline meeste kari. No mis mehed, 20-22 umbes nii. Kõik kohad olid neid täis. Hedi oli rõdul, suundusime meiegi pea ees sinna. Tunne nende kõigi eest mööda kõndida oli sama piinav, kui kunagi koolis poisid istusid seal aknalaua peal. Tunda oli kuidas pilgud mõõtsid. Põrgu! No siis tuli Sndr ka sinna, kutsus Oina ka sinna. Mäletas meid isegi, wow wow wow. Ei, kurat, pole midagi öelda. Tüüp on koomik. Saime siis lõpuks sealt tulema, parkisime persed seina äärde madratsile, kus eelmine kordki ja sinna me laias laastus ka jäime. E oli vägagi süvenenud telekasse ja mina niisama suhtlesin kõigiga. Kino sai korralikult. Kuskilt hakkas tulema see jutt, et miks ma nii kuri olen. Mina ja kuri? Issand jumal. Ma olen päike ise noh. Seda küsis Sndr juba uksepeal kohe ja siis tuli keegi teine seda küsima kohe. Mis värk on? Ja siis edaspidi jäingi ma kurjaks. Üks tüüp oli: "Ou kuri! Kus Oinas on?". Tore noh. Oinas ise pani mulle ära, väärakas. Mingi orksi teema tuli ja ta: ei no ma jah nägin, et olid mind vaadanud, mõtlesid, et ah esimene pidu veel ei lisa, ootad teise peo ka ära. On jobu noh. Me niimoodi hakkasime naerma lihtsalt, sest see no enamvähem sõna sõnalt see, mida ma E'le ütlesin enne kunagi. Keegi ajas klaasi ümber ja siis Oinas süüdistas meid kohe (naljaga) ja ültes, et meil on korterikeeld ja edaspidi võib peole tulla vaid Liisa (loe: E. / tema järjekorde oma nali. "tere, mis sinu nimi on", "E, tere", "Ahah, Liisa siis jah". No ja Liisaks ta siis ka jäi. Mõnel vennal jooksis juhe vahepeal täiesti kokku, sest me tutvustasime ennast talle kui Aadelheid ja Õnneleid, no ja Liisa (kelles siis oli juba saanud Liis, Liisi, Liisu). Tüüp jooksis mõneks ajaks errorisse. Rõdul sai ka seekord päris kino noh. Tuli siis hr Paul meiega rõdule ja niisama ajasime lolli juttu. Vahepeal ka mäugusime, ma ei kujuta ette miks. Päris pikalt seda isegi. Siis läks vaidluseks kumb pikem on, ta tahtis naljaga nagu otsaesisega lüüa mulle, aga UPS! ma olin liiga lähedal ja sain laksu kirja. Seda pole võimalik kirjeldada kuidas me naersime. No tüüp ise oli korraks paanikas. K ja E lihtsalt nutsid juba. Kõht hakkas valutama sellest naermisest. Koomiline. No siis suundusime tuppa tagasi ja niisama rääkisime seal ja värki. Oinas on ikka paras oinas. Lõpuks saatsime MTVsse neid armuteste. E ja Siim poiss said 88%, mina ja kadett 5%. So sad, eks. No midagi see Paul oli seal mu külge kleepunud ja lõpuks avastasin et ma olen maas pikali ja tema istub mu peal. Hmm. Tore. Naljakas oli tegelt. No sain sealt tulema lõpuks. Siis ta tõstis mind õhku veel. No pole midagi öelda, mehel jõudu jagub, haha. 102 tonni üles tõsta on ikka võimas saavutus. Kõik suundusid Hollikasse, kuhu me ei suundunud, vaid tellisime endale kollasse mersu takso ja tulime koju. No siin olime niisama jobud eks. Aga no peale sellist meeleolukat õhtut ei saa ju kino niisama seisma jääda. Tore on teha kino niimoodi, et isegi ei tea et seda teed. Kopin siia alla ema repotaaži öisest kinost. Hommikul astus ta tuppa: no tere. kõik elus jah? noh joh sa ei mäleta midagi või? Hmm. Milllllest sa räägid nagu?

Ema raport blogisse

3.34

On 4. oktoobri öö, õues tormab ja vihm peksab vastu akent, täiskuu on pilve taga ja kuritegevus haripunktis. Mul pole und, ma muretsen, mu laps on õdedega seal väljas. Jätsin härduses taksoraha lauale ja anusin, et nad jala ei käiks. Mingil ajal kuulsin sahinat ja mustad varjud libisesid madallennul kiirelt Tupsu tuppa. Selge – keskmine või raskem joove. Mediteerisin. Vähemasti on elus ja tervelt tagasi tuldud. Lõpuks õnnestus kuidagi magama jääda. Äkki kuulen läbi une oma toa ukse avanemist, samme ja mingit sahmerdamist minust vasakul voodi peatsis. Vaatan kella – 3.34 ja näen suuri unesegaseid silmi voodiäärega kohakuti – keegi sätib ennast kükitama? Ise ka unest segasena püüan olukorrast aru saada. Järgneb dialoog:

- Johanna, mida sa teed?

Johanna tegutseb üsna ühemõtteliselt ning pomiseb

- Ma lähen käin kusel ära.

- Kus?

- No seal ei SAA käia, vets on rikkis!!! (Tema hääl on ühteaegu tungiv ja südantlõhestav. Ta püüab oma asjatoimetusi jätkata. Ehk eesti keeli – ema voodipeatsisse kiire häda ära ajada. Ma muutun veidi ärevaks, kurat – uus õlitatud põrand, see ei kannata ehk happerünnakut)

- Kus? (küsin uuesti, sest ma ei saa ka midagi aru)

- Siin on vets rikkis, siin ei saa kusel käia!!!!

- Kurat mine siis alla ! (ei osanud ma muud öelda. Tütreke vaatas mind segasel pilgul – tema imetabast välimust on raske isegi kirjeldada: krunn püsti pealael, mingid kõrge pihaga sukapüksid särgi peale venitatud, radikuliidivöö ka külges, ilmselt üsna jalapealt kukutud – ma mõtlesin, et hakkan hulluks minema. Kas sellepärast sünnitasin ja kasvatasin??? Igatähes seadis ta sammud vetsu. Küsisin:

- Mis selle vetsuga siis on? Ei tule vett või?

- JAHH! (Pahvatas tütreke mulle läbi ukse vastu, istus täielikus vaikuses paar minutit, siis kobis tagasi oma tuppa)

Mul hakkas hirm. Läksin asja uurima. Vets oli terve. Kusi ei olnud tulnud. Ma istusin oma voodijalutsis ja vappusin. Mitte nutust.

Armastav ema

Enne õunamoosi keetmist

4.10.2009 hommikul

Et ma ei oska seda tõesti kommenteerida. Minu arust pole midagi sellist toimunud. Õed ei saanud ka midagi aru. Lihtsalt ma olin oma tuppa tagasi tulnud, voodisse läinud ja edasi maganud. Peaks ka mainima, et see öö oli täiskuu. Moonwalker.

*Näär tuli koju praegu ja rääkis seda, kuidas ta noorena oli oma toast välja kõndinud. Kööki läinud, külmaka ukse lahti teinud, alt selle juurikate kasti välja võtnud, pidulikult tühjaks tõstnud ja sinna kusnud. Ema jooksis kohale, tiris sealt ära ja lükkas vetsu. Tema ei teadnud hommikul midagi. Hahaha. Sick sad world.

akvaariumis on veidrad kalad.

Reede oli see õnnis päev, mida ma olin vaimselt ette valmistanud juba kena aastake. Noh aastake olin juba mõelnud, et peaks selle ära tegema ja lõpuks tegingi. Koos G'ga. Ta ajas oma kere minu juurde, kotis poolik LV ja käes pakk apelsinimahla. Kui aeg sai küpseks läksime siis bussi peale, et linna minna. Minul oli küll väike ärevus sees, selline väike aga tubli. Käisime "Krtris" ära, saime teada, et kell on liiga vähe, liiga vähe inimesi ja Aides läheb peale alles 00 paiku. No tsillisime siis niisama ringi. Lõpetasime Nimetas, kuhu ma olen viimasel ajal ikka üsna palju ära eksinud. Kaks koksi ühe hinnaga ja siis me kallasimegi G'ga endale mõlemad kaks koksi kerre ja niisama vaatasime seda massi, mis meid ümbritses. Joogid läbi läksime siis tagasi Krtrisse, kuhu oli tekkinud juba väike järjekord. Võtsime siis meiegi sappa, koukisime taskust raha ja minek. See on lihtsalt ülilahe koht veel lahedama sisustusega. Super pro. Rahvas niisama sigis-sagis ringi, tsekkisime rõdule, vaatasime niisama inimesi. Rääkisime, et sellised üritused on ikka väga lahedad. Mõnus on vaadata kõiki neid suhteliselt teistsuguseid inimesi (loomult ja välimuselt) kui meie oleme. Tsill. Lõpuks oli aeg ka nii kaugel, et Aides ronis lavale ja kohe pandi aeg tiksuma. Tik-Tak on ikka nii hea lugu, et LORD noh. Õõtsusime siis meiegi muusikaga kaasa, klassikaliselt üritasin silmsidet saada, mis selle kauni kollektiiviga pole väga mõeldav, sest nad on nii lahedalt omas mullis. Endiselt veendunud, et see on kodumaa kõige parem bänd kõigist. Nad võiks plaadi välja anda, indeed. Siis nad oleks minu jaoks mitte ainult kodumaa parimad, vaid ületaksid ka päris paljusid seni välismaa parimaid. Lihtsalt läheb meelest, kui head nad on, kui ainult neli demo väljas on. Vähemalt võiksid nagu "Unbelievable" demona siis välja anda. Abiks seegi. Lahkusid nad lõpuks lavalt ja hakkasime siis meiegi lahkuma. All korrusel jooksime kokku veel vanade sõprade Ergo ja Henriga, keda olime tegelt märganud juba varem. Nende sai ikka korralikult kino ja peaks mainima, et uskumatu kuidas need kuulujutud ikka moonduvad ajaga. Haha. Nalja sai. Kindlasti üks kõige parematest kuualgustest seni. 16ndal on neil uus kontsert Rock Cafes. Peab raha saama ja siis minek. For sure. I love love love them.

*Aa. Peaks pealkirja ka mainima siis, muidu ei saa aru vb. No ühe loo nimi on "Aquarium", mis räägib veidratest kaladest, kes seal elavad. Kostja enda sõnad. Noh ja see Krtr on ka nagu väike akvaarium, kui olid veidrad inimesed, kes mulle sellest hoolimata väga meeldivad.*

kesköödisko.

Eile oli neljapäev. Kõik teavad, et neljapäev on pidupäev. Ülikooli inimesele, no ja meie K'ga oleme ka nüüd ju ülikooliinimesed. Eile lõppes ka ülikooliinimestele mõeldud spetsiaalne nädal. Kus mujal see lõppeda ka sai kui klassikalises Hollikas. Pilet oli viis kümpsi ja peaesineja Traffic, mis oli ka põhiline põhjus, miks me sinna läksime. Aga nüüd on sissejuhatus läbi ja alustan taaskord alguses (poleksi arvanud eksole, alutsame lõpust, teeme elu huvitavaks).

No kõigepealt võiks mainida seda, et käisin eile arsti juures, kes ei taha ikka veel uurida mu selja värki. Mida aega edasi, seda enam olen ma veendunud, et ma vist olengi hull. Selg valutab, aga näed, arst paneb blokki. Sellel on ka pikk teooria, miks mul see pidevalt valutab ja ma ei viitsi seda siia kirjutama hakata, aga anatoomia tundidest on abi olnud ja sain asjast sotti. See kraks mis läbi käis oli suure tõenäosusega lihtsalt liiduse venitus. Naiss. Aga no siis läksin edasi ikkagi arvuti tundi, kus sai algusest lõpuni korralikku kino. Lõpuks sain sealt tulema, kiire käik poes ja siis koju, kuhu jõudis ka kohe K. Tegime pelmosid (mitte nii hea mõte), kitkusime kulme, suurendasime vedeliku protsenti kehas ja olime niisama änksad. Nagu ikka. Lõpuks hakkasime siis ka linnapoole liikuma, kus mõne aja möödudes pidime teistega kokku saama. Tsillisime oma pooliku pudeliga Raekoja all, kohtasime foorumi-M (naisss!), lõpuks saime kokku Katriniga, kellega sammud edasi viisid juba Nimetasse. K'l oli kaks flaikut, Katrin ostin 2in1 joogi. Kusjuures piffid sinna peaks minema, sest koksi hind näkku tuleb 27eeku, mis pole mitte midagi hullumeelset. Kallasime need sisse ja liikusime edasi Holli ette. Vahepeal oli pidevas telefoniühenduses ka Sandriga, kes tahtis väiksed millimallikad teha, aga ma suutsin sellest kiirelt eemale ujuda (kuid samas, mis saaks ühel vaalakesel olla millimallika vastu, meretoit ju). Sujusime suvalt mingi venna juurde, ültesime et oleme nüüd tema sõbrad ja seisame siin. Oodates saime veel tuttavaks paari inglasega (sorrri! šotlased, sellest tuli veel vaidlus meil), hävitasime Katrini ühe siirdi ja minek. Sees sain kokku Sandri ja Käksiga (kellel oli käes suuuuuur vaas täis jooki redbull viinaga, mis hiljem selgus, et Sander talle ostnud oli). Veel silkas seal ringi kõike muud kui kaine Kirke. Eks iga õhtu peab üllatusi ka kaasa tooma. Selle õhtul neid jagus, kuid kõige parem oli see: meie kallis vana klassiõde TUVI oli klubis!!! No issanda püha vägi noh. Hahaha. Ma läksin kohe põlema selle peale, kui nägin teda. Nii naljakas!! Ja roosa patsikumm pole kuhugi kadunud (isegi Katrin ültes seda). Käisime seal rinig ja nautisime seda lummavat kommimuusikat. Jooksin korra kokku ka kursavenna Sandriga. Sellest edasi hiljem. Aga no kui ma seal temaga kokku jooksin, siis ültes Sander V, et bänd on laval. Me K'ga pistsime kohe lava poole jooksu ja esiritta (no need 150cm tuustakad seal ees polnud väärt, et neid eraldi inimreaks nimetada). Ja kui me siis sinna jõudnud olime, suunasime oma pilgud üles ja seal ta oli! LORD! GOD! Issand noh!! On mees ma ütlen! Ja see naeratus, vot see pimestab. Mulle tuli kohe külla tagasi mu vana hea komme, mis mul ammusest ajast on külge jäänud livedel poistele otsa vaadata, kes laval on. Ega siis seegi kord ei saanud seda tegemata jätta. Eriti kui sellllllllllline mees on laval. Mul polegi nagu sõnu. Me K'ga lihtsalt rokkisime ja tantsisme. Loomulikult püüdsime mõlemad Robilt paar silmsidet, noh sest mis parata, me paistame silma kogu oma tornilisuse juures. Lõpuks sai see püha üritus läbi, energiatase oli midagi täiesti uut. Miks küll? Otsisime siis oma (minu) kursakad üles ja tantsuujusime nendega. Sander kurjuures tantsib jumala lahedalt. Pole nendel saare meestel viga midagi ma ülten (niiet E, kui su mees Tallinnasse tuleb võime ju selle riski võtta ja nendega ikka kluppi minna, ainult et peab vaatama, et seda teksatagi poleks. Või noh siis aned sina ka enda oma. Nii nunnu paar oleksite). Teine parim hetk oli see, kui tuli kommimuusika vahele Nirvana lugu. See andis jälle uue energialaengu. Lõpuks hakkasime vaikselt minema ja avastasime, et üks numbrimärk on kadunud. Naiss. Noh ajasime selle jama korda. Aa. Kuskil vahepeal tegime endale tasuta Holly kaardid ka. Niiet edasipidi sissepääs ilma järjekorrata ja odavamalt. Elu on ilus noored. No siis saatis Sander V ka messi vahepeal, et kui tahame ta võib meile järgi tulla, mille vastu ei saanud meil ka midagi olla ja mida ta siis ka tegi. Teepeal niisama smalltalk (G me saime teada, et järgmine nädal hakkab jahihooaeg, et...ma ei tea..minek vä? Kallis!!! Hahahaa) ja korras. K ajas jälle lolli juttu ja enne magamajäämist olid veel viimased mõtted, mis meil kindlasti klappisid ja juba läbikulunud sõna: issand!

Ega tema puhul ei saagi ju muud sõna kasutada kui "issand", sest see on see sõna, mis on meile nii sisse kodeeritust. Nimelt, kui teda vaadata, siis lihtsalt ülejäänud sõnad, mida oleme omandanud 18-19 eluaastat lihtsalt kaovad ja me ei oska rohkem sõnu. Selline nunnu badass. Ja see naeratus. Miks teda juba kuhugi Colgate või ma ei tea kuhu hambareklaami pole võetud? Siis mind vist küll ei saaks ühegi valemiga enam teleka eest lahti. See võibki olla ka üks üleüldine põhjus. Ma ei usu, et olen ainuke tema hea geenikombinatsiooni ohver. Isiklikult tean veel kahte. God bless you, my lord. (muide, ma usun, et see on mu kõige ilusam sissekanne, sest pildil on R, kes on lillaga piiratud, mida omakorda piirab roosa)