vaimne horisontaalne tango.

No tule taevas appi. Eile tuli G siia. Olime sportlased. Sõitsime rulladega minu juurest Haaberstisse ja sealt edasi Kakumäe ringile. Mõnusad 13km. Vähemalt oli tunne, et teeb midagi asjalikku. Kes rääkis, et talvenahk on paksem, et sooja hoida. Mul on see koguaeg peal. Aga samas on kodumaa suved ka päris jahedad. Kodus turgutasime endale elu sisse jälle. Seda väga ebasportlikul viisil või noh pigem treenis see meie vaimulihaseid ja fantaasiat. Vaatasime "Step Up 2: The Streets'i". Kes seda näinud on, teab kuidas ja miks see eelpool mainitud lihaseid ja fantaasiat treenib. G ei saanud alguses pihta, miks me sellest filmist nii vaimustuses oleme. Kuid kui jõudis kätte see õige kaader siis teadis ta kohe ja ühines meie vaimustuses olevate grupiga. Ega me muud ei teinud, kui oigasime, et "MIKS?". Miks on olemas selline inimene. Kaevake ta vanemad kohtusse. Palun. Selline olevuse sigitamine siia maailma on lihtsalt midagi täiesti lubamatut. Vaid õrritamiseks.

Hommikul, peale väga vaevalist ööd (peale sellist filmi nägi G unes oma Pärnu "parimat" saavutust. How's that possible?) ajasime enda kered peale mitmeid katseid voodist üles. Hängisime niisama. G läks mingi hetk minema. Minul viskas üle see tühja passimine ja hakkasin pesu pesema ja koristama. Pesu oli vaja pesta, sest muidu poleks homseks aasta tippsündmuseks midagi selga panna. Telekast jälle midagi ei tulnud ja siis edasi ei jäänud muud üle, kui seda ilu ikka täie raha eest nautida. Laenutus kehtib 24h, nii et mul oli täpselt aega veel see jumala sünnitis üle vaadata. Seekord üksi. Taaskord. Nagu ka kõige esimene kord, kui ma siin samas toolis surin. Rääkisin G'ga samal ajal kübermaailmas. Tuli aiapeo koht kus tantsiti salsat. Mina oleks valmis selle vennaga salsat, tangot ja kasvõi kaerajaani tantsima. Alguses okei vertikaalasendis aga horisontaalne ei teeks ka midagi paha. Haha. Ütlesin talle, et kui selline vend saadaks mind per*e või käsiks mul ennast sütitada siis ma säraks lihtsalt. Ükskõik mida, aga see vend rääkis minuga. Püha õnnistud päev. Teeksin sellest edaspidi enda isiliku riigipüha, haha.

Rääkisin Sljga ka. Sain teada asju...no asju mida teadmata oleksin rahus edasi saanud elada. Midagi hullu pole, aga jah. Naljakas. Ta ongi nii naljakas. Hakkas vahepeal mingit kosjamoori mängima. Ta sain korteri ka endale. Kohe Holli juurde. Et siis kolmapäeval jälle kluppi? Vabalt. Lähedal maanduda. Ja reedel Slj sünna. Naaaaisss.

Aga homme siis jätkub minu vaimne mastrubatsioon. Võistlused ju ikkagi. Ja jumalale tänu, et ma oma läätsed kätte sain. Kuigi peale homset...no ma siis ikkagi vist enam ei näe. Sellistel üritustel lihtsalt kaob silmanägemine.

Just take a look at him and you know what i'm talkin' about. God's gift indeed.

täiuslik koduperenaine ja lapsepõlve traumad.

Tegelikult sai kõik juba alguse eile, kui vanaema mu vaala kere aeda käskis ajada. Ega no kui aias pole midagi teha, siis kompostihunnikus ikka on. Pidin komposihunniku ümbrust rohima. Mida veel nagu??? Muru pidin ka niitma. Käed värisesid veel peale seda pikka aega. Selline vahva vaalasuurnue vibraator olingi. Mõne suure suure naise unistus. Täna kõik see jätkus. Hommikul külastasime Nõmme trugu. Minu lapsepõlve trauma, mis jääb mind kuni matusepäevani jälitama on pärist just sellest ajast, kui iga nädalavahetus pidin ema/vanaemaga seal käima. See lihamaja. Need aroomid. Uskumatu korduv kogemus. Ma ei taha sellest pikalt rääkida, sest see kogus toitu, mida olen täna alla ajanud oma kerre on uskumatu ja valmis iga kell minust väljuma, kui pikalt mõtlen selle meelierutava aroomi peale. Shoppasime seal nüüd natsa. Kas on võimalik, et mu uus eluarmatus töötab seal? Uskumatu, aga nii see on. Sattusin mingisse whatever letti, kus müüdi igasugu keemiat ja kehavahendeid. Tahtsin korra vaada, et kui palju odavam siis see üks kreem on mida midagi kasutan. Pistsin siis oma lummava välimusega näo (kulmud mis tegelt on juba peaaegu lihtsalt kulm ja lõug mis meenutab Lõuna-Eesti kuppemaastikut) putkast sisse, kui järsku mingi hääl küsis: "Kuidas saan aidata?". Kõigepealt moodustasid mu silmad veel hullemad tõllarattad ja peale seda kadus kõnevõime: "E-e-e-e-e-ei...nii-iisama koo-r-r-raa..". See tüüp oli kergelt lummav. No loomulikult oli seal putkas hämar ja mul nõrgad prillid, aga tundus siiski, et ma väga mööda ikka ei vaadanud. Trippime siis edasi, väiksed pirrud ja koju minek. Kodus tabas mind ootamatu hoog. Mind ajas lihtsalt nii närvi, et kui ma kuurist ühe asja võtan, siis viite sorti erinevad käärid kukuvad mulle peale. Mitte minu ettekujutus ideaalsest surmast. Hakkasin siis seda koristama. Milleks on vaja meie majja nelja erinevat labidat? Selline tunne nagu kuskil kolhoosis elaks. Panin vanaema valiku ette: vähemalt kaks peavad siit kaduma. Ja see õnnestus. Tegin seal kõik korda, ise ülimalt uhke. Mind võiks see hoog tabada ka siin üleval korrusel. See kõik on juba liiga haige. Aga ei, see on ulmeline. Homme pean natukene korrastama ikka. Pihvid jälle siia ja "Step up 2" vaatama. Kes seda oigamist jaksab ära kuulata ometigi. Valus mõelda isegi selle olvuse peale, kes vastu vaatab selle suure ekraani pealt.

Kas see maja juba ei näe selline välja, et tekitab eluaegse trauma???

Aga ülejäänud õhtu on seni möödunud E'ga Skypes ja metsikustes kogusetes söögist, mida oma söögitorust alla ajan.

kaine grupijuht 2009.

Nonii, nonii noored. Sai käidud siis ka kalli kodumaa suvepealinnas nagu kunagi iidsetel aegadel ka plaan ette nägi. Pealinnast lahkudes ei soosinud ilm midagi head, aga õnneks rongis vihma ei saja. Meiega haakus ronigs ka Slja. Ega no meie neljakesi pluss Eesti oma Paris Hilton midagi head ei kuuluta. Peale kahe tunnist (pluss minuteid peale) rongisõitu jõudsime sihtpunkti A, sihtpunkt B oli Eq juures. Teepeal hüppasime veel Maximast läbi. See oli parem kui Selver, super massive. Sealt edasi tundus tee lihtsalt lõpmatu ja ega pagas asja kergemaks just ei teinud. Sihtpunkt B saavutaud, seadsime oma kompsud ja iseendid mõnusalt sisse, vallutasime Eq kvartõõra. Vahepeal sai tehtud ka väike kõne KP'le, kes teatas, et ok, tuleb ka siis homme hommikuse rongiga. Niiiiice. Edasi läks õhtu nii nagu pidi. Või noh midagi sarnast. Kiirelt asjad selga, meik näkku, juuksed sirgeks jne ning minek. No muidugi enne ka kiired tekiila shotid. Mõnus. Plaanis oli minna Sugarisse, kus MTV pidu. Mõeldud-tehtud. Kella 00ni oli naisete sissepääs 50eeku, aga kuna üks meist pole veel endiselt saavutanud vastavat vanust, siis kaks pidid taaskord ees minema. Meie E'ga läksime seniks korra parki, kus oli Slja koos kahe sõbraga. Ühest neist pikemalt juttu edaspidi. Vahepeal oli aga tekkinud järjekord ja meie saime sisse alles peale 00, mis tähendas, et pileti hind oli hoopis 100eeku. Armas. Aga pidu ise oli sellest summast igat senti väärt. Muusika oli superhea ja klubi oli ka väga pro. K tõmbles koguaeg kuskil ringi ja tuli tagasi pidevalt jälle uue tasuta joogiga. Tubli tüdruk. Mingi hetk tutvusime meie K'ga kahe väga vahva noormehega, haha. Ja nendega hakkas alles nalja saama. Ei tea, kui naljakas see mõnele meist on. Mitte väga ma eeldan. Hängisime nendega natukene rinig, kuni K oli vahetusse läinud G'ga. Läksime tantsima. Eks jah seda sai ka tehtud. Mina minaks, mida ma seal tegin pole raske arvata. Aga G!!! Lord help her! Pole loodud nii jubedaid sõnu, et seda venda iseloomustada. RÄNK! Kella 3 oli õige aeg hakata kodupoole liikuma. Veel minnes küsis E mu käest: sa ikka oskad tagasi minna? Jajah, vabalt! Not. Kui me läksime Sugarisse 20min, siis tagasi tulime 1,5h. Sattusime Pärnu tööstuspiirkonda, mida btw pole olemas. Esmaspäeva varahommikul sain teada, et see mille juures me olime asub jõe ääres. Ja jõgi on Sugarist väga kaugel. Tublid meie. Tagasitee paljajalu. Kella 5 ajal umbes olime tagasi kodus ja teki all. Laibad. Hommikul kella 8st alates hakkas helistama KP. Mina järjekindlalt katsekstasin kõne ära, mis kulmineerus sellega, et ma lülitasin telefoni üldse välja. Järgmine hetk ärkasin selle peale, et KP seisis mu voodi kõrval ja ei saaks öelda, et tal oleks hea meel olnud mind näha, haha. No sorri, raske öö oli. Väga raske. Hommik õnneks polnud väga raske. Tsillisime niisama rannas ja linnapeal, meie G'ga samal ajal palvetades, et eelmise õhtu vennad meile kuskil vastu ei kõnniks. See oleks olnud samal ajal väga naljakas ja väga kurb. Rannas olid mingi rannajalka võistlused, no oli mida vaadaka eksole. Sellest hoolimata läksime koju tagasi ja magasime mõned tunnid, et õhtul oleks ikka korralik vorm tagasi. Õhtul läksime siis niisama linnapeale hängima koos oma kahe silmarõõmuga. Lõpuks saime kokku õdede sugulase Arldiga, kellel oli kaasas ka hulk trennikaaslasi - sõudjaid. Mõnuuuush. Ei no tegelt ega seal kedagi teist polnudki vaadata, kui Arldit. No üks oli veel, aga see käras ainult siis, kui tal suu kinni oli. "Tere, tegin just heeliumit!" No tsillime niisama rinig, pidevalt valvel, et EVERESTI vendasid kuskilt põõsast välja ei hüppas. Haha. Hea pirn G muidu! Meil omavahel sai ikka ropult nalja. Aga ma ei mäleta praegu mitte ühtegi. No KP nägi minu pusaga ikka suht gei välja. Samas ei. Ikka endiselt ilus ja armas. Meie E'ga magasime koos ja KP minu endises voodis. Õhtul sai seal ka ikka mõned head pirnid maha panna. Hommikul pea ees meigi asjade juurde ja inimese nägu pähe, morning sunshine. Passisime toas ja mängisime Alias Juniorit. Eq on ikka loodud seda mängu mängima. Reageerimisaeg on võimas! Sweetie. Üks hetk teatasid poisid, et nad lähevad Seljale. Oh seda vingumist ja kisa. Lollakad lõpuks ikka läksidki. Meie läksime sauna hoopis. Mõtlesime, et teeme mõnusa vaikse telekaõhtu. Aga see kõik luhtus peale ühte sõnumit. See Slja sõber pargist, Krstjn, saatis messi, et tal on sõbra juures istumine, kas me ei tahaks ühineda. Juba enne, kui E oli jõudnud selle messi lõpuni lugeda, olin ma püsti ja teel oma meigiasju tooma ja otsapidi juba meikimas. E ise ei julgenud telefonis rääkida, eks mina siis ise rääkisin. Tegime ennast käbe korda ja minek. Aa. Saatsime G ka rongipeale vahepeal. Niiet meid oli järgi kolm. Poisid tulid meile siis järgi ja minek. Kogu see värk oli naljakas natukene, arvestades kui palju me ju Krstjniga suhelnud olime eelnevalt. Aga kõik see polnud oluline. Ega mul on ju krooniline mölapidamatus. Ja nii sulandusimegi väga kiirelt massi. Minig hetk osa rahvast läks magama, meie kolisime alla sauna eesruumi, kus ma sütitasin oma käe ja metssea naha. Mõnus. Sõber Krstjn sebis kõike mis liikus ja millel oli noku asemel auk. Vahva noormees. Asi lõppes sellega, et kella 5 ajal hakkasime meie sealt koos noormehega jala koju minema. Teepeal väike seiklus ja draama. Aga koju me jõudime. Hommikul kraamisime natukene ja värki. No K tegi suurema osa kraamimisest.

Tripp ise oli ikka võimas. Mõnnnnnnnnnna.

bailabaila.

No enne sai nagu kergelt mainitud, et K sai vahepeal jälle aastakese vanemaks. Mingil määral sai ka E siis aasta vanemaks. Minu raudkindlast plaanid üleeile kodus passida ei tulnud midagi välja. Asi võttis pigem täiesti vastupidise suuna. Peale nuiamist, nurumist, mölisemist ja käskimist andsin alla, "ok ma tulen siis". Põhjuseid, miks ma alguses polnud ideest vaimustuses jagub. Mul jagub alati vabandusi, aga no mõned märksõnad: kulmud (tere olen juba otsapidi savipäts); juuksed (toidu praadimisel poleks vaja olnud rapsiõli raisata); riided (ükskõik mis puhul alati probleem). Aga märksõnad lahendatud, kiirel sammul linna. Ülejärgmise maja kolmandal korrusel pesitses kari piffe, kellega kaks-kolm kiiremat lauset vahetasin. Linnas praktiseerisin lauset "milleks minna otse, kui saab ka ringiga". Teise jobukollidega saime kokku Harju mäel. Same spot. Jookidel korgid maha, jutt ja jook voolaku. Vahepeal ühines meiega üks konnasööja. Temaga oli isegi vahepeal päris põnev rääkida. Tõmbas mineku, siis tulid kaks pilpapede ja KA, AL ja Elna. HH oli jälle selline friend. BFF. My ass. Kell sai 00 ja peale, meie otsustasime nüüd Sja, E ja K'ga minema hakata. Sihtpunkt nr 1: Privé. U ja KA ja K läksid ees, sest oleks imelik olnud, kui kaks samanimelist oleks samal hetkel turvale doki näidanud. Sama nimega, isikukoodiga, näoga. I you know what i mean. Käisime Slja (aka Silopallike, haha) ja E'ga Kõigepoes ja varustasime ennast vajaliku kraamiga. Aga ega no Sljaga ei saa ju normaalselt ringi kõndida. Ilusate inimeste viga. Harju tänaval peatus kolm (neli?) autot, milles olnud noormehed järjekindlalt küsisid: no tüdrukud, kuhu minek? Na**ui see sinu asi on kuhu me lähme, haha. Aga ei, ühed vennad olid lahedad (Frodo and so on). Sihtpunkt nr selgus, et on elumõttetu, eks minek siis sihtpunkti nr 2. No need kolm läksid jälle ees, meie ootasime natukene. Kiire käik Vallipaari ja millimallikas kõrist alla. RÄNK! Ku*adi muruniiduk noh. Korraks tõmbas sündmustele ikka uduloori peale. Seal baaris sai veel nalja, aga kes seda ikka viitsib lugeda. Lõpuks sisenesime Holli. Slja võttis jälle mingi venna rajalt maha. Garderoobimehe. Hull piff. Enne kui ma korralikult olin kluppi sisenenud alustas mingi vend minuga juttu: "No tsau! Sind pole küll ammu näinud! Kuidas läheb?" Jah, ma tundsin ta näo ära, teadsin, et ma tean teda, aga kust kohast ja mis ta nimi on...? "Läheb kah. Ja endal kuidas?" "No hästi, kuidas teistel siis läheb?" Nagu minule kombeks rääkisin kõik jutud ära. Kui E mu käest küsis, kes see vend oli, siis minu vastus oli konreetne: pole aimu ka. Typical me. Rääkisime veel temaga natukene juttu, kuni E käratas talle järsku: tal ei tea kes sa oled! Tänan sõbranna, aina piinlikumaks läheb. Tansuujusime siis omavahel. See kuidas Slja tantsib. Auch, haha. Teeme püstijalu lap-dance eks. God, i love this chick. Mingi nelja ajal koju, kõhuli maha ja unemaale. Aa. Kõigepealt sõitsime taskoga Mc'sse, võtsime väiksed eined-burksid, sõime ja siis läksime teise taksoga koju. Ühe õhtu jooksul sain kaks korda öelda: i just lost my virginity!!!

Eile oli ikka õige salati-morsi pidu õdede juures. Algus oli tasane nagu ikka. Ajasime endale seal toitu nöost sisse. Mul käisid paar korda mingid hulluhood jälle üle. Jacksonit tegin jne. No nagu ma olen, opakas. Üks hetk hakkas G endale soolakõrsi põiki suhu toppima. Nalja nabani. E ei suutnud enam üldse olla. Fotosessioon. As usual. Ega pikka pidu polnud, kella 00ni lällasime seal. Kusjuures täiesti kained.

Täna lähme kõik koos rongi peale ja sõidame suvepealinna. Kaasas magamiskotid, diskoriided ja pudel tekiilat. Kõlab kurjakuulutavalt. Eks näis mis saama hakkab.

Üks päev tegime neljakesi meie oma privaat meetebloggi: good and bad choices. No mul on siiamaani kõik KOHUTAVAD. Peaks nüüd hoo maha võtma ja natukene rohkem aju kasutama selles mõtlemise osas. Jube loom olen ikka. Pärnu, klubid, tekiila...no ma ei tea, kas meie blog saab uuendusi peale seda trippi.

radikuliit, kortsud ja halb kuulmine ehk palju õnne K!!!

PALJU PALJU PALJU PALJU ÕNNNNNNNNNNNNE K!!!

või midagi.

Eilne päev möödus väga asjalikult. Ajasin oma vaalakere vapralt linna. No muidugi enne saades kaks korda hoovihma kaela. Kirjeldamatult mõnus tunne. Tellisin läätsed ära ja 730 eeku nagu naksti arvelt kadunud. Paar allahinnatud eset NYst. Ega rohkem midagi polnud. Peale seda G tööjuurde. Teine mul selline kontorirott, istub seal oma puuris, temperatuuril 30 kraadi ja peale. Töö läbi, minu juurde teel ja siis G juurde. Õhtul oli ju kontsert. Minu juures püstitati probleem "riided". Tüüpiline ju. G juures sõime (esimest korda meie ma-ei-tea-kui-pika tutvumisperioodi jooksul nägin teda süüa tegemas: makarone praadimas ja naggitsaid mikrokasse panemas). Maod taaskord ebanormaalsetesse mõõtmetesse söödud keerasime peale väikest hullamist oma kered magama. Tunnike und ja piole. Nagu korralikele vanainimestele kohane ilmusime meiegi 40min varem kohale, et ikka head kohad saada. Mis meil ka õnnestus. Kohavalik oli vapustavalt geniaalne. Istusime seal ja lava tagant tuli välja üks kõige ilusamaid inimeseolendeid, kes on planeedile Maa eostatud. Vaatas meie poole, selleks momendiks olin ma valmis iga sekund minestama. Hakkas teine siis tribüünidele ronima ja keeras meie ritta. "Tere tore," olid mu ainukesed sõnad omaette. Tuli siis sinna meie poole ja istus G kõrvale. Nimet tema ema?, tädi? või mingi tuttav?-sugulane oli meie kõrval. Oh seda õnne. Sellist ilu nii lähedalt näha on lämmatav. Näinud teda siiamaani ainult telekast oli ränk hoop teda reaalelus näha. Salajas lootsin, et ta on vaid ekraanile mingite poppide süsteemide kaudu ilmutatud olevus. Reaalsus tabas. Aga noh siis ta läks tagasi ja algas konsert. Pole ammu niimoodi naernud, et pisarad voolavad. Sügav kaastunne kõigile, kes ei käinud sellel kontseril. V A P U S T A V. Aga ega midagi rohkem polegi öelda.

vaal ja roosa madrats.

Peaks jälle su käest vabandust paluma mu kallis ja uuenenud blog. Vahepeal on olnud tegemist. Nimelt selle sama juraga, mida oma viimases postituses mainisin. Mida mul seda ülikooli vaja on. Eluülikool, kuigi see paistab ka tugev tulevat, kui arvestada seda vastassugupoole kogust, mis mind sügisel ees ootab. Elu on ikka rakse. Kas pole? No sellel teemal ma ei jaksa, ei viitsi, ei taha pikemalt peatuda. Olen sees, K ka. Hakkame koos eluülikooli teed käima. Eluülikooli, mille ametlik nimi on TLÜ. See saab üks ilus aeg olema. Ei saakski vastupidi. Arusaamatu. Võimatu. Ainuvõimalik on see ees ootav ilu. Ja muidugi need kaks korda kümme päeva laagrid, mis mind järgine suvi ees ootavad. No peale neid vajan vist kergelt psühholoogilist tugutamist, sest seal laagrites pole muud vaja teda, kui joosta ja vaadata. Kõik need kakskümmend päeva. Kõlab vist liiga ränaglt, arvestades neid eelmist kolme päeva, mis ma veetsin Haanjas. Ei, ma ei taha sellest mõelda, kuigi juba teen seda. Ma nüüd ei tee seda enam. Stop!

Edasi peatun teemal suvi. See nv saatsin mööda oma suvilas. God, i love this place. Lendasime sinna peale. Ema ja Näär ka. /Päev enne peksime G juures tühja. Istusime katusel./ Ega no teada on, mis seal tööpäev endast kujutab, kui väljas sõber päike lagipähe pasitab ja väljas 30 kraadi. Peipsi meenutab vaikselt juba suppi, nii oma temperatuurilt kui ka koostiselt. Vetikas õiteb, mis sa teed noh. Kena püreesupp. Aga siiiis! Ma avastasin kapist roosa madratsi. Pumpasin täis ja aga vee peale. Ma siiamaani mõlgutan mõtteid teemal, kui vastupidav saab üks roosa madrats olla? Ei saa ju unustada, et ma olen siiski maakeral elav suurim imetaja. Selle ranna suurim imetaja. Sellele madratsile tuleks Orcar või midagi anda. Võimas. Oleks tahtnud teda kaasa võtta. Saime juba nii lähedaseks. Ei no ma ajan ikka nii lolli juttu. Tegelt olin asjalik ka. Lugesin raamatu läbi. Hullult hea raamat. Kes vähegi tähti mõistab soovitaksin lugeda "Vernonika otsustab surra". Kohutavalt hea kraam. Tõesti. Isegi minu mitte just väga kõrgelt välja arenendud aju sai aru, et see on väärt kraam.

Aa. Vahepeal juhtus see imelugu ka, et ma armusin ära. Tõsine ime asi minu puhul, kas pole? Asi võttis minu jaoks juba tõsiseid mõõtmeid, kuni tuli ilmsiks see juba kõigile teada fakt: mehed on sead.

Ja naised on emised. Ainult et mina olen vaal. Seega meil ei saanudki koos tulevikku olla. Ma oleks ta lömastanud. Isegi siis, kui ma oleks ka siga olnud. Suur emis. Emo-emis.

"see on teie elu tähtsaim otsus"

Oi kui närvi see mind ajab, kui räägitakse midagi elu tähtsaimatest otsustest. See viib mu fookuse täiesti paigast ära. Milleks jahuda, et peab olema sellele (*sisseastumistele) 100% keskendunud, kui see on enesestmõistetav? Ma ei usu, et keegi meist (132 kehakultuurlast ja ma ei tea palju rekasid) läheb katsetele niisama enda lõbuks pulli tegema. Kui konsultatsioonist, kui sellisest rääkida, siis kõik jättis väga sümpaatse mulje. Õppejõud ja lektor, kes rääkisid olid kõik väga sõbralikud, isegi naljakad ja ei tekitanud mingit hirmu. No oleks ka imelik, kui nad tekitaks. Hirmu pigem selles mõttes, et mingit närvi. Vastupidiselt rahustasid nad väga maha kõik. Üldse pole tunnet, et juba vähem kui kolme tunni pärast teen ma veel ühe sammu, s.t tõmbe oma tuleviku poole (kas saaks enam deepim olla?). Rääkides seltskonnast, siis kolm tuttavat nägu oli. Tegime vastastiku nägu, et ei tea üksteist. Nagu ikka kombeks. Pole nendega siiani rääkinud, miks siis nüüd peaksime. Some day kindlasti, aga ei, täna polnud see päev. K vaatas mulle küll väga pikalt ja põhjalikut otsa ning ma vastasin samaga. Võimalik, et nad ei tunne mind ära, sest ma seekord meenutasin isegi inimest, mitte nagu trennides ja laagrites. Kui meil paluti kõik koos saali ühele poolele koonduda ja maha istuda parkisin oma perse suvalise koha peale, mis hiljem selgus päris heaks valikuks. Kui rekadele oli ära räägitud nende jura, paluti neil lahukuda, sest meile (kehale) tuleb pikem ja põhjalikum jutt. Salaja palusin, et see noormees ilus-kuanis mu ees ennast ei liigutaks. Keegi kuskil kuulis mu palvet. Kindlalt. Noormees seadis ennast veel mugvamalt sisse ja mu näole ilus mõnus muie. 40min sai meie trall läbi ja mina kodupoole minema. Kodus avasin oma loodetavasti tulevase kooli lehe ja võtsin lahti "võimlemine" -> akrobaatikakava. Kordinatsioonikava on täpselt sama, mis mul eelmine aasta koolis, mille tegin veatult viiele. Mulle see sobib.

G käis ka siit just läbi. Tegi ta pildi ära endale. Oleme sellised tähekesed nüüd koos. Saaks raha teeks kaks tähte üle ja teise pildi ka ära. Hmm.

identiteedikriis.

Ma olen ikka salaemo. Mõni põletab avalikult või lõigub, aga mina teen rasket trenni, peale ei lõdvesta ega venita ja järgmine päev valutan keha. Samas on see valu hea (sellepärast olegi emo), sest siis on tunne, et olen vähemalt midagigi teinud. Alakõhulihased valutavad harjutusest, mis pidid tegema reietagalihast. Hmm? Täitsa tagurpidi-Ants olen ikka. Vähemalt oli uni hea. Nägin, et leidsin oma sahtlist 3500 krooni. On ju hea uni! ISSSAND KUIDAS MA SAIN UNUSTADA. Eile oli penaltivõistlused. Suva need võistlused, tähtis see, kes kohal olid. Härra Pardiperse alias PPP (teine amet jalgpallur) lõi mööda. Minu põhiamet seal oli fotograaf. No mõne isiku salajane isiklik fotograaf. Ma ei tea küll, mida *nnk* mees ütleb, kui nn laagripilte näeb, sest 99% nendest on Kstast. Aga ei, tore. Mis tänast veel puudutab, siis hommikul oli "maraton" - 7 või 14km. Ma looooomulikult võtsin osa koos Krstniga. Me sellised pikamaa jooksjad ju. Tegin tegelt tõkkeid ja madalstarte. Totaalne fail. Eriti stardid. Kõik oli tagurpidi. Täielik lollaks ikka. Maratoni osas tahtaksin pikemalt peatuda *nnk*l. Kui meie Krstniga täname Jumalat, et seda jooskma ei pea, siis *nnk* oli õnnest ogar. Täielik jobukas ikka. Ei saa ju olla normaalne inimene, kui sa oled täiesti äksi täis, et saad minna 7km jooksma??? Minu jaoks isiklikult ütletab see kõik normaalsuse piirid. Tänane veel üks sündmus oli minu jaoks päris naljakas. Tegelt see vist polnud nii naljakas, aga ma võitlesin iseendaga, et mitte naerda. Nimelt minu allkorrusel magab üks 14a tüdruk. Kõrgpuberteediiga. *nnk* rääkis niisama lamp teemat (pani öösel välisukse hingede vahele päevitusõli, et see ei kriksuks enam ja see toimis) ja siis hakaks see pihv täiesti tühja kohapealt õhku ahmides nutma. Kõigil oli, et mida vi**u nüüd juhtus. Ei oska nagu reageerida ka. Ma muidu üritasin magada, s.t niisama kuulasin ümbrust. Tüdruk täiesti nuuksudes nutab, *nnk* küsis, et mis juhtus ja tüduk siis: "Asi on ühes (paus) poisis (paus). Ta tahab (paus) minuga käima (paus) vist hakata. Aga (paus) ma ei taha (pikem nuuksumispaus). Koguaeg käib (paus) pinda, et (paus) vv ja värki (mina hingen sisse-välja, kohatu aeg naermiseks või midag)." No see jätkus seal pikemalt, aga see oli lihtsalt nii jabur. Haha. Kurat tahaks ka pubekas olla. Täna hakkasin ma mõtlema, et olen vist ikkagi natukene lehm ka. Kõik kärbsed olid taaskord ümber minu. Nad ju koonduvad kõik ümber lehmade. Või hobuste. Hobune ma ei taha olla. Pigem lehm, udar ka vastav.


Aga ma just muidu jõudsin koju. Meel on kurb...Ksta on kindlasi praegu minig paljas jälle. Elu imeb.


Ja mu seksilihased valutavad, kuigi ma pole isegi seksinud. Eriti nõme elu.

ma tahan siit ära.

Ma tõesti ei jaksa siin olla enam. Ei, see pole emo vormis kirjutatud, et "ma ei taha enam elada", see on see, et siin on kõik liiga ränk. Hommikusöök, 1,5h pausi ja hommikune trenn. Kõige tavalisem jõutrenn, oleks tahtnud isegi rohkem teha, tundsin, et jäi väheseks. Olin valmis juba hakkama juurde tegema ise oma fantaasia piires kuni...kuni astusid jõusaali uksest sisse paljad poisid. Mul polnud prille. Jumal tänatud. See 5kg ketas oleks kuskil mu kehast eemal olema jäseme peal lõpetanud. Nende tulek sinna oli vaimselt, füüsiliselt, emotsionaalselt ja seksuaalselt väga valus kogemus. Tegin kiirelt oma asjad lõpuni ja läksin minema. Ksta pidi seal mu kõrval ka oma palja kehaga tõmblema. Värdjas. Ei saa mainimata jätta minu sensuaalselt looki. Ma ei kirjuta teile kõike ette, kasutage oma fanaasiat. Ma kirjeldan olukorda: väljas lämbe 20 kraadi, selline vihmaeelne lämbe; kinnine jõusaal, kus piisavalt palju inimesi, et küta ruum kuumaks; pidev trenn, hüppamine ja kerelihased; J kellel on väga kergelt vesi lahti. Kujutate ette? Juuksteotstest ja tissivahelt higi voolamas. Kas pole mitte sensuaalne?

tulihingeline sportlane, not.

Minu eileõhtusest lubadusest: hommikul lähen jooksma, kindlalt! ei tulnud midagi välja. See lubadus on samasugune nagu minu kooliaegsed: hommikul käin pesemas ära. Sellist iseendale valetamist ma siis viljelengi. Masendav? Tegelt mitte. Sellel aastal pole me Krstniga mingit arengut ikka läbinud. Eelmine aasta oli samamoodi, et kui teised tublid sportlased magasid, siis meie kaks põõname rahus. Some things just never change. (Muide, mis eilset veel puudutab, siis mu kadett helistas mulle. Rääkisime muuseas ka ilmast. Õhus on armastust.) Üles ärgates oli mul sõnum mu kadetilt. Täis positiivsust, mis mu hommikutega kooskõlas pole, as you all know. Hommikuti ma ju armastan kõiki inimesi. Peale hommikusööki väike unepaus taaskord, siis võistlused. Kuulijänn ette, 60m ja hootakaugus. Tegelt oli päris vahva isegi. Senikaua kuni poisid silmapiirile ilmusid. (Vahemärkus: ma olen taaskord armunud, kuid tegelen probleemiga.) Peale seda olin tubli sportlane ja jooksin natukene kiiremini kui keskmise kiirusega järveringi ehk 1,5km, peale mida olin ma veendunud, et nüüd ma siis surengi. Ilus surm vähemalt. Peale lõunasööki taaskord unepaus (märkasite vist, et meil on siin koguaeg pausid, unepuuduse üle ei saa vaevelda.) Nüüd käsin treener mul sauna minna, sest ma homme muidu liigutada ei saa. Ma ei taha sauna minna!!! Fakk. (Siisne interneti kiirus on 1 Mb/sec, niiet internetti pääsemine on tõeline õnnistus)

Uuendus (18:31): Sauna minek oli mu selle laagri üks targematest otsustest, for sure. Läksime alguses piffidega. Ma väike vaalake eksole nagu ikka. Käisin kaks korda vees isegi, üleujutust ei tulnud. Thank God. No sulistamised ja higistamised tehtud oli aeg hakata kooki sööma. Ma korraks mõtlesin, et lahkun, aga jumal tänatud, et ma seda viga ei teinud. Ma poleks edale seda kunagi andestanud. Treener ütles, et null-null tulevad poisid. Nägime väiksed poisse tulemas. Mõneks momendiks saabunud ärevustunne oli kadunud. Aga see tuli tagasi. Treener pani kardinad ette, et mind maha rahustada enne õhtut (kõik teavad, milline ma tegelt olen eksole). Jättis sinna aga piiluava, raudelt minu õrritamiseks. No poisid olid saunas ja minul tuli elu sisse. No teada on, milliseks ma muutun, kui ma tean, et teiselpool seina on paljad poisid (suured poisid tulid ka sauna, kaasa arvatud minu uus eluarmastus, kes tuli korra meie ruumi, vaid rätik ümber...auch). Aga mul geeniusel on ju läätsed...no neid pole ja siis prille ka polnud ja siis ma võisin vaid ette kujutada millised nad on. Kindel on see, et rätik oli üks üleliigsetest elementidest koos ujumispükstega. Välja minnes olid poisid eesruumis ja ma möödusin oma eluarmastusest väga ligitalt. Liigagi ligidalt. Kui mul enne oli -2 silmanägemine, siis nüüd olen ma üldse pime. Õhtul on moeshow, see saab karmiks. Milleks kanda pluuse eksole. Rännnnnk.

tornivaht ja ärevus.

Asi siis selline. Õhtupoolne trenn. No mis ma oskan öelda. Ma teen siis ka rohkem trenni, kui ma üritan täis peaga kuskilt koju kõndida. 5km ring normaalkõnniga. Treener andis küll käsu sörkida, aga meie Krstniga selliseid asju ei harrasta. Selle asemel trippisime rahus ja rääkisime klatsi. Kes midagi vähegi teab mu eelmisest aastast siin, siis ma võin rääkida ka seda, et õhtusöögil oli banaan söögiks (ja riis mingi kapsaga vist, ei tea. Mina seda ei söönud. Närisin võikareid). Eelmise aasta põhinali oli ju see, kuidas PPP sõi banaani. Poisid ja banaanid...nii kogenematud, hahaha. Pean ka ära mainima, et mu magamiskoht. Ma proovin seda kirjeldada. Nimetame seda vahikohaks. Täpselt otsevaade välisukse kõrval olevast aknast, mu kõrval paremal pool on seina all aknad, mille vaade on künka otsas olevale võrguväljakule ja mägimaja trepp läheb akna juurest, kust kõik (poisid) pidevalt mööda lähevad. No ja siis künka küljel olev tee kust põhivennad pidevalt kõnnivad. Oh seda ilu ja oh seda olu. Kohe hakkab köievedu. Ma ei taha sellest mõelda. Vägisi tulevad silmeette pildid eelmisest korrast, kus poisid olid veendunud, et särgid on üleliigsed. Loodan, et see aasta liigub nende mõte sama suunas. Ühtegi tiimi ma ei lähe, niiet olen uhkelt pealtvaataja rollis. Persse, et ma oma läätsed ära rikkusin. Lollakas.

Ei ma pean sellest rääkima!! Meil oli just köievedu. Mineee. No lihtsalt hea oli vaadata kuidas lihas tõmbles rütmis. Oi jumal. Ma olen nii äksi täis. Kõige parem oli see, kui ma märkasin, et üks tüüp oli särgita. Ma ei tea mida ma nii kaua tegin, et ma seda ei märganud, kui ta selle ära võttis. Tavaliselt on mul sellistel hetkedel silmad seljataga isegi. Aga kui ma seda lõpuks märkasin, siis oh seda aktiivsust, mis mind vallutas. Kargasin trennikaaslasele kaela ja hakkasin väljutama sõnu, mis meenutasid hiina keelt. No sellest sai igaljuhul selle laagri nali. Krstin ka pärast: no kui näed paljast poissi enne kui J, siis põgene elu eest. Aga neile, kes seda loevad ja keda huvitab, siis ma teen siia koguaeg uusi sissekandeid. Lihtsalt ma pean seda kõike jagama.

bussisõidu lõbu ja mälestused.

Na**ui ma siin ikka 3h ja 55min teeks noh. Loen? Silm vajub kinni vahepeal, ei saa. No kuulan mussi, aga seda ka nii pikalt ja tuimalt teha oleks nõme. Nii siis võtsin oma valge nummika välja, mis ma muideks avastasin on valgest üsna kaugel juba omadega. Nii ma siis sõidan selle loguhunnikuga. Mis ma oska öelda, samasugune nagu need kõik. Jõudsin just omadega Eestimaa hariduspealinna Tartusse. Kui ma Lasnamäelt jõuaks veel kuidagimoodi välja, siis Tartusse ma jääkski. No ma olen siin käinud sama palju kui Lasnamäel, võibolla orienteeruks siiski tsipa paremini. No siin leiaks ma kindalt Mc üles. Aga kus on Hesburger? Kas üldse on Hess? Kui ei, siis linnake, sa oled üsna mõttetu. Ära võta isiklikult. Mõtlesin, millal oli viimane kord kui ma siia ära eksisin. Ei teagi. Eeldatavasti oli see Aidese kontsert, kus me koos Ane'ga käisime. Enda arust pole mul nagu siia vahepeal asja olnud. See oli siis minig kaks aastat tagasi. Vahva. Tunne oma kodumaad. Not. Alguses sain rahus kirjutada, siin läksid paljud targad maha, pea ees ülikooli uksest sisse, aga siis läks buss nii täis, et kolm inimest seisavad püsti. Tallinn-Tartu-Põlva-Haanja liin on populaarsem kui ma arvasin. Muidugi ei saa ka mainimata jätta, et kui teada sain, et see sõidab Põlvast läbi, siis käis kerge judin läbi. Me kõik teame, kes seal Põlva kandis pesitseb. Näen siis juba ühe korraga oma tulevase kodulinna ka ära. Vot kui kasulik reis. Võiks ju hakata lahendama oma ristsõnu, mis ma targa näoga ostsin, kuid neid lahendades ei aidanud targa näo vormimisest oma lõustale. Peaksid nagu lihtsad olema. Vist oleks pidanud ikkagi "Ristiku" ostama, loomulikult laste oma. Selle oleks ma suutnud võibolla ära lahendada isgei. Endast hakkab ka kahju. Lahe on see, et ma kirjutan täielikkkku kräppi, aga ma lihtsalt ie viitsi midagi muud tehaö. Buss pani hääled sisse and off we go. Eks ma tutvun edasi siis.

Hhahahah- Mingi sina peal oli suurelt kirjas "Ergo petab!!!" ja vägisi tuli meelde meie lõpuõhtu peale lõpetamist. Tervutaksin siinkohal seda vahvat Rolf Juniori kadunud kaksikvenda. Mu tool on mingi astronaudi oma. JÄLLE. Saaremaale minnes oli sama jama. Ma ikka tõmban seda sitta ligi- Mis mul viga on nagu? What have i done wrong? Haha. Suht emo. Tegelt ma mõtlen, et see siin oleks ju idealne võimalus kirjutada Saaremaa tripp ka ära- Nimelt jah, ma pole seda siiamaani teinud. Olen küll vahepeal Bulgaarias oma aju kohutavate alkokogustega hävtanud, kuid see reis ei lähe nii kergelt meelest. Ma eeldan, et inimestele mu ümber käib see klõbin pinda, aga kahju küll Ostke endale iPod, mp3 vms, sest ma ei kuule midagi.

Aga Saaremaa siis. Nagu ma juba eelpool mainisin, siis me G'ga olime nii õnnega koos, et saime astronaudi toolid.Oh lucky us. Ei saa ka mainimata jätta seda, kuidas G bussijaamas peaga vastu bussi peeglit kõndis. Kohe alguses tõotas tulla naljakas reis. No kõik muud variandid olid ka loomulikult välistatud. Peale kergelt südant pahaks ajavat reisi jõudsime siis teise pealinna. Alr tuli meile sinna järgi (või järele, ma ei saa endiselt au). Mina ette nagu korralikule naisukesele kombeks ja piffid taha. Terve tee 140ga ja E'l jooksis sama kiirelt ta lühike elu silme eest läbi. See oli päris naljakas. Jõudnud elusalt ja tervelt kohale, läbi kohutava nu**si telgid üles oli aeg piole minna Pidulasse. "Sm, kui sa näed taevast forelle alla sadamas, siis ma hüppasin sinna tiiki peakat". Seal jooksin kokku Tstoga, mängisin poistega vörku. Esimese küünega oli nägemist ka. Sm sõber leidin üles selle õnneks. Love you (and i'm not the only one, aga sellelt hiljem). Käisime veel Võhmas ka, aga no sealt tulime ka minema. Nägime hobuse-Tvit, kellel oli väga ilus sõber. Peaks mainima, et me jõudsime Saaremaale 22. juuni ja igalpool olid jaanituled. Tere tore. Muidu on küll maailma kõige aeglasema arusaamaga asjadest, aga nüüd sellega ei jõua oodata. Ei no meile sobis. Tagasi oma spotis tuli Tsto koos mingi vennaga, kellele ma alguses järjekindlalt ütlesin Mrtin aga tegelt oli Mhkl. Poiste tugevel soovil läksime nendega kaasa. Neljakesi tagaistmes, sounds fun. Käisime Mändjalas jaanitulel ja ülejäänud päevadel ei näinudki nii uhket pidu ja jaanituld (no selleks hetkeks oli küll juba kellaajaliselt 23 aga ikkai). Passisime seal rannas, mõned sajad meetrid meie eelmine Saaremaa tripi spotist. Nalja sai. Isa andis mulle oma Saaremaa viina ka mida me usinasi lahjendasime. Mingil määramata kellaajal hakkasime edasi trippima. Ma pean nüüd natukene mõtlema kuhu. No kuhugi ikka- Aaaa. kuidas ma sain unustada. Tripp nagu avatud Saaremaa safaris noh. Nägime lugematus koguses kitsesid, jäneseid eks, aga me nägime põtra!!! No mitte ületee jooksmas, ei! Meie kõrval! Ega ta muidu poleks meie kõrval olnud, kui poisid poleks nii suurte ajudega olnud ja põdrale kõrvale sõida ja küljeaken avada. Oh seda kaunist heli, mida me sekundipealt endast väljutaasime. Põder pani jooksu, jooksis nagu purjus mina. Kaine peaga vaal, täis peaga põder. Sobib. Edasi jõudsime omadega siis järgmisele jaanipäevale. Kihelkonda. Ma ei tea mis loomadeks need seal ennast joonud olid, aga see oli üks imelik loom. Meil mandril seda pole. Tsillinud seal kohalike noormeestega, kellel ühel oli vastupandamatu soov oma auto katusel sõita ja teisel meile kiigepeal hoogu teha, aga üle völli pole vaja minna. Nojah. Aga nagu sellel riigile seal omane, ega õhtu nii kerge lõppema pole. Pole midagi tagasi, ainult edasi. (muide mul on jäänud vaid tund aega veel sõita ja mul pole aimu ka kus ma maha pean minema). Edasi läksime...jahile. Jah jahile. Poleks arvanud, et jahil käimine nii lõbus saab olla. Ega see vist muidu polegi, aga meie stiilis jahtimine on väga lõbus. Küsimusele, kas ma oleme varem jahil käinud, küsisin vastu kas meeste jahtimine loeb? Kui jah, siis ma olen pro. Autoga mööda teed, mida tegelt olemas polnud, endast parimat andes, et vaikida sõitsime mööda jahimaid. Poistel oli püss ka. Haaha kahepeale kolm püssi. Ainult üks oli laetud, baah. Edasi trippisime jumal tead kuhu, kus ootasid meid ees mittekained Kur ja Sm. Ja mingi hulk mittekaineid jorsse vanuses 60+. Lõpuks viisid poisid meid tagasi, selleks ajaks oli kell tiksunud 5 lähedale. Vähemalt sai magamise reziimi kohe õigeks. Päeval tühi passime laias laastus, kui välja jätta minu autoga poeskäik. I just lost my virginity! Õhtul oli juba õige jaanipäev. Kuupäeva suhtes vähemalt. Mis seal ikka muud kui pidu ja pillerkaar. Jala tripp kohalikule jaanitulele. Jookidel korgid maha ja laskem hea maitsta. G saavutas mingil hetkel päris korraliku olukorra juba. Peaks mainima et mul on kronoloogiaga väike probleem praegu. Mingi hetk läksime Kllade juurde tagasi, seal oli suht normaalselt rahvast. Jõime seal edasi, tegime piipu ja jõime veel. Aaa. Enne seda käisime veel kuskil kohaliku jaanitule undergrownd partyl. Mingi hetk haihtusid G ja Mhkl. Normaalne. Rüüpasime koduõlut ja jutt jooksis noormehega mu paremal käel. Sellest pikemalt hiljem. Ühesõnaga tagasi Kllade juures hakkas õige pidu alles peale. Sinna ainult tuli rahvast juurde. Läbi käis ka Rnr alias Mr. Plasticface. Sõbraks sain ma hoopis tema venna Rndoga ja selle sõbra Mrgusega.Ühesõnaga juttu voolas ja jooke ka kõikidest klaasidest. Ei pea olema väga tark, et teada, mis juhtub kõike palju ja segamini juua. No lõppes see nii nagu ikka juhtub, kui J on purjus ja tutvub uue noormehega, haha. Ega seal midagi üllatavt pole küll. Pigem oli üllatav, mis mu kõrval toimus. Sõbranna E oli eesmärgi saavutanud. Mis seal ikka, lätsutame võidu siis. Ma vist võitsin haha. Jube. Seda ei sa õhtu lõpetamiseks nimetada. Väljas oli juba väge valge, pererahvas juba üles ärganud, minu pererahvad ka ja kell oli 10 hommikul. Polegi nii pikalt varem joonud. Jumal seda teab, kuidas ma telki sain. Sellest päevast ei soovi ma enam pikemalt rääkida. Kes teab see teab. Mu kadett tõmbas hommikul mereväkke minekut ja elu läks edasi. Tervis küll kergelt miinustes aga jäin elllu. (olen vist vahepeal oma kadetti kodulinna jõundu, või noh midagi sellist, ta ju maamees mul, haha).Ega siis kiolmad õhtu ka ei erinenud teistest. Õhtul täitus meie elupaiga lõkkeõmbrus vägsgi kirju seltskonnaga. Paras porno toimus tegelikult ikkagi. Põhimõtteliselt meile ju sobis kui poisid eest lukuga pusade all pluusi ei kanna, aga see nägi liihtsalt väga porno välja. No nalja sai seekord ilma napsuta. Seegi kord oli hommik liiga värskelt meeles. Ja seda ma kohe kindlasti ei tahtnud korrata. Poisid tõmbasid minema, kaine rool oli 2,3 promilli. Nagu asjad selles riigis käivad meil. Ega siis sellises olekus ju teed ei kasutata. Milleks? Lähme otse läbi metsa pohhuilt. Väga vahva haha. Läksime oma telki ja unemaale minek. Kõik ööd (kui ma vähegi võimeline olin) olin väga valves igasuguste sammude, häälte jne suhtes, mine tea mida see põder või metssiga kavatseb korda saata veel. Kui järgmisel õhtul selgus, et see kelle suhtes peab valvas olema on naabrimees Arnolts. Viimane õhtu/öö mööduski selle meh pihta naljade tegemises. Väga kirevalt ja valjult. Lootes, et kes see siin metsas ikka kuuleb suri välja mõned hetked enne magamajäämise plaani. Sellel õhtul olid meiega ühinenud Sm, Mhkl ja Al. Kõik käisid enne jahil. Vahvad maanoormehed. Kui mõtlesime K'ga, et käime ruttu kusel ära enne magajäämist tegi K teepeal enda arust hea nalja: kao ära perevert, ma näen sina! Ja plakstutas samal ajal käsi. Loomad oleks selle ajapeale juba minema jooksnud, arvestades meie hääletaset, mis kaasneb ühe kuseleminekuga. Peale seda K saatuslikku lauset kostus metsas ragin ja jooksusammud. No tere tore. Arnolts passis jälle terve aeg seal. Üks päev nägid poisid ka teda seismas meie kiviaia ääres. Arnolt polnud ainuke, kes jooksma hakkas. Meie jooksime kiiremini ja kiledma heli saatel. Oi jumal. Tegelt oli see nii naljakas. Poisid polniud veel ära läinud ja oh seda nalja noh. Täitsa perses. Hahahhaa. Aga Arnolts meid ei hirmutanud. Juba enne see kuu lõppu lähme tagasi Sm'u sünnipäevale. Kui mu tervis selle suve üle elab, siis hakkan ma ennast Raudnaiseks hüüdma. Aga ok ma kohe kohal ma eeldan kui kella vaadata. Peaks nüüd hakkama uurima kus ma täpsemalt maha lähen.

Jõudsin lõpuks kohale. Ega ma muud ei taha öelda, kui et ma ei olnud autostki välja saanud, kui paljas Paul mulle vastu tuli ja mu suu oli seljataha sõlme seotud õnnest. God, i love this place.

kännuämblike puhkusreis.

"Mu organism valutab," selliste sõnadega algustas eelviimast päeva mu kallis pinginaaber U. Võimalik, et see oli tingitud eelmise öö friikartulitest või siis julgusjoogist. Ei pea vist väga arenenud ajuga olema, et aru saada, mis sellel reisil põhiliselt toimus. Esimene öö, kui me sinna jõudsime teised neli piffi läksid poodi (24h, non-stop alkomüük ei kõla tervislikult), võtsid väiksed veinid. Hommikul randa, keha õliga läikima ja nagu lestakalad seal reas praadimas. Õhtul pidi ju linnaga siis tutvust ikkagi tegema. Alguses tegime sooja oma rõdul (hotell oli muidu ok, aga söök oli selline...khm). Märkasime all mingeid kutte, kes meie poole pidevalt kiikasid (pole ka ime arvestades seda helikogust mida me suutsime toota), kiikasime siis vägagi avalikult vastu. Lõpuks hakkasime nendest pilte tegema, niisama nalja pärast. Kutsusid meid enda juurde ja vehkisid kätega, aga ei, eesti naine on raskesti kättesaadav. Vähemalt nii väiksese alkokoguse puhul. Kehad piisavalt soojad seest ja väljas oli aeg minna trippima. Lõpuks haakusid piffid mingite saksa vendadega. Oleks olnud muidugi ka väga märkimisväärne, kui need poleks sakslased olnud. Sellest rahvusest on konkreetselt kopp ees. Mina (kes ma olin üllatavalt adekvaatne, seda vähemalt alguses) ütlesin kohe, et need on need samad vennad, kellest me pilti tegime enne. Keegi ei kuulnud mind. Juhtub. Aga maandusime kõik koos (meie ja sakslased) kohe kõrval olevas baaris "Mamma mia". Seal hakkas sündmusi tulema. Saime kokteile odavalt, kangemaid ja tasuta shote. Kõlab kurjakuulutavalt eksole? Baaris töötasid vaid mehed, kes olid lihtsalt ülilahedad. Lõpuks üks töötaja O'neill küsis mu käest lambist, kas ma tahaks ühe teise teenindajaga abielluda. Sellega, kes meid teenindas - Jorma alias Vlad. Muidugi tahtsin. Ja sellest saigi edaspidi kindel nali. Vms. Kui sealt mööda kõndisime, siis Jorma küsis kus ta naine on või kui ma sinna läksis, siis küsisin, kus me mees on. Ühesõnaga nende vendadega nalja sai. Kõike erinevaid shote ja tasuta. Selle õhtu lõpuks tekkis küsimus, kuidas ma hotelli sain? Üks hetk olid kõik läinud ja me P'ga kahekesi. Hakkasime koos minema ja lõpuks oli tema ka kadunud. Üks hetk põrkusime jälle kokku ja saabusime mingi imega hotelli. Loomulikult enne korrus kõrgemal kõikide uste peale koputades ja saades mingite brittide käest möliseda. Neid öiseid kaebusi tuli meie peale ikka iga õhtu. No palun vabandust, et me pidutseda julgeme, riiight! Jumal seda teab, mis kell me magama jäime. Hommikul oli veel tuntav promill sees ja randa minek. 40 kraadi ja lähenev pohmell pole hea kooslus. Läksin üksinda hotelli tagasi ja armatsesin oma vetsupotiga. Õhtul ei jäänud muud üle, kui jälle välja minna. Selleks hetkeks polnud enam kahtlust kuhu minek. "Mamma mia", here we come! Olime seal juba tuntud näod ja mu mees tegi meile jälle kokse ja shote. Seekord võtsime vabamalt. Hommik oli liiga värskelt meeles. (Ma siin praegu mõtlen, päevadega on kerge error). Nii, õnneks on saadetud sõnumis koos kuupäevadega abiks. Teisipäeval käisime ainult kolmekesi väljas, teisetel polnud partymood, wonder why. Ksa ja Krsiga käisime. Lõpuks tulid meie saksa sõbrad ka. Mõtlesime, et lähme kluppi. Mõeldud, tehtud. Klubi koosnes neljast erinevast osast, kus oli erinev stiil ja chillout room. No mul oli hommik ikka liiga värskelt meeles, kuigi üks sakslane Flo ostis suure pudeli viina ja redbullid. Lihtsalt võta ja joo. Võtsin ühe ja jõin. Lõpuks oli päris üksik olla. U'd polnud ja teised olid leidnud vaimse ja vahepeal füüsilisema suhte sakslastega. Nelja paiku tagasi hotelli ja järgmine päev olin toas ja mängisin Sims 3. Kuigi läbu oli meie toas, kõik olid seal. Panin blokki. U mitte. Teine oli ikka paras kännuämblik valmis. Järgmine õhtu ikka ja jälle välja. Seekord jälle kolmekesi, sest meil tekkisid tugevad pinged omavahel. Aga erilist pidu polnud. No Ksa oli suht kapsas ikkagi. Lõpetasime sellega, et olime oma toas ja jõime. Eile õhtul oli juba midagi. Jälle kolmekesi väljas. Kuna meie viimane õhtu siis mu mees segas eriti kanged koksid ja eriti hullud shotid. Väga väga halb. Enne kui ujumas käisime, käs Ksa ennast suu kaudu väljutamas vetsus. Jätsime asjad baari ja käisime ujumas öösel. Päris hea oli. Kui tagasi tulime oli mu mees töö lõpetanud ja tuli jõi koos meiega. No seda joomist tegi ta koguaeg. Lõpuks oli Ksa nii katki, et läksime hotelli tagasi. Mu mees saatis mu ära. Oli tore ja hüvasti kallistus ja põsemusid (millest üks eksis suupiirkonda) ja minek. Hommikul läksid teised randa. Ma ei viitsinud. Jõin vett ja siis amelesiin jälle vetuspotiga. Maomahlad on alati olnud hea maitsega. Aa. Esimesel korralikul peoõhtul tegin seda viis korda. Aga ega see ei takista ju edasi joomast.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et

1. saksa keelt ma ei taha kuulda ka. "Kutsuge Cobra 11" pole enam hea sari.

2. hea et saab laargrisse minna ja alkopausi teha. Organism on suht kurnatud.

3. kuradi perse kui lahe oli!!!