okou.

No peaks ikka enne midagi siia kirjutama, kui uus kuu ette lööb. Selle kuuga on minu bloggi küll väga kuivale jäänud. Mida ei saa meie kõigi kohta öelda, aga sellest hiljem. No vahepeal toimus siis kauaoodatud Pivaka laager. No sellest ma ju üldse ei viitsi kirjutada, aga asjad läksid kergemine kui eelmine aasta, kui välja jätta viimase öö mõned üllatusesinemised. KPN sai meie käest valusa peapesu igaljuhul. Luuser raisk. Tsillisime kooli statkal koos oma uue parima sõbraga. Õed läksid koju, me G'ga edasi linnapeale, kus saime kokku Mku ja tema kohutava sugulasega. Milline lummav isiksus! Põgenesime minig hetk taksoga koju ja vsjo.

Üks päev olid veel Eesti KV 2009. Kohustuslikus korras võtsin nendest ka osa, tõin Nõmme KJKle neljanda koha puntid ja kokkuvõttes jäime teisele kohale. Selgus ka tõsiasi, et kahe nädala pärast on Juuniorite KV, mille eelmine aasta ära võitsime. Need toimuvad Türil. Mõlten veel, kas kutsuda KPNi naine neid vaatama. Suunaks teise siis sujuvalt sektorisse vasarat püüdma. Või siis sektori kõrvale niisama vaatama, aga see pole nii hea, sest siis pean ma sektorist välja viskama. Elame, näeme.

Eile toimus G juures laagri valitud inimesega väike ahvterpaarti. Ütleme nii et sündmusi nagu jagus. Väikeste vahedega tuli inimesi juurde ja viina jäi vähemaks. Kogu üritus tipnes sellega, et kallis G leidsin ennast koos väikse Mkuga. Tuletaksin siinkohal meelde, et Mk läheb see aasta 10ndasse klassi. Alko niitis G ja G niitis Mku. Teine õhtu tähtsündmus oli vist see, et üks meie seltskonnast tunnistas üles, et on gei. Vot see oli obadus otse lagipähe. Samas ma ei taha seda endiselt uskuda. Ta on nii..mees. Selline kena ja puha. Just mõtlesime mõnega veel, et prooviks ära niita, aga no tohho tont mis välja tuli. Kõige rängem korvi saamine ever. For sure. Öösel väiksed kokkamiskursused. Milline kaunis köök. Milline lummav krevetihais. Öäk. Kella 4 ajal keerasime kerra, kui nii saab öelda. Tegelt olime rivis seal nagu kilud/silgud. Või noh siis silgud ja vaal. Pigem nii ikka vist jah. Andsime oma parima, et noormees õigele teele suunata, aga näed fail. See on lihtsalt ebaaus. Selline ilus poiss ei saa olla...omasooihar. Tule jumal appi!

Hommikul läks rahvas minema. Ma ei saanud ennast liigutada. Enda teada ma küll mingit tuumapommi alla ei neeldanud öösel, aga no mine mind hullu tea. Pm ma ei imestaks. Igaljuhul tunne oli vastav. Magasime siis G'ga kella 15ni välja. Pidin marsa peale minema, aga mõltesin, et kui oli juba nii sündmusterohke öö, et jätkame siis päeval edasi. Hääletasin. Esimest korda üksi. Lõpuks võttis mind mingi akendefirma jorss peale. Ma olen veendunud, et ta oleks "vali vunts" võistluse kinni pannud. Mõnna vurr! Polnud nagu energiat ega tuju rääkida midagi. Kummalgi vist mitte. Kui haaberstisse jõudsime et viitsinud ma midgai öelda. Ootasin kuni ta ise midagi välja pakub. Kus mind maha panna. Lõpuks läksin Krissu ees, kus oli Mrka ka. Mõlemad vaiksime. Läksin bussi peale ja koju. Kodus koristasin. Ahistatuse tunne. Homme ülikool. Sisse astus üle 9000 inimese. Kuskil seal peab ju love of my life olema. No mul on neid igalpool, aga võiks midagi nagu vastastikust ka olla. Oleks juba aeg või nii. Homsest üldse elu muutub natukene. Kui juba muuta siis sajaga. Tegelt juba ühe tunni ja 33min pärast muutub. Tere tulemast mu ellu 1. sept. 2009!

sündmused.

Vahepeal on igast asju ikka toimunud. Mul läheb vist raskeks, et kõike meelde tuletada. Ega ma väga pikalt ei viitsigi kirjutada, aga und pole ja mis muud mul ikka teha nii väga on. Mõned tripid Hollywoodi ja selle ette, mis selgus olevat palju põnevam, kui kõik sees toimuv. Ei saa tähelepanuta ka jätta fakti, et nägime Brasiila jalgpallurid, kes meid suure tõenäosusega isegi tähele ei pannud. Ah et selline tunne ongi siis olla nähtamatu nagu need hambaklambite ja jubedate soengutega vennad magedatest USA komöödiatest? Enne kui mu kallis maadre koju tagasi saabus elas G minu juures nädalake, mõned päevad siia-sinna. Kui "mees" leiba lauale tõi koristas "naine" kodus. Või siis ka mitte. Kuigi jah ka seda tuli ette. Ma ei tea mis juhtus, aga üks hetk tuli kohutav isu koristada. Emale rääkides, pani ta mulle ka kiire diagnoosi, millest ma täpselt aru ei saanud, aga see selleks. Kui G magas, siis vaatasin mina öösel telekast piljardi MMi ja pokkeri euroopa turinni, no samal ajal kuulates G sonimist ja oigamist. Jumal ainult teab, mida ta unes nägi. Ma väga täpselt ei tea, millal mu eelmine postitus on tehtud ja mis sündmused enda alla haaranud, nii et ma ei oska midagi kirjutada väga. Niisama linna tsillid ja värki noh. Eks nalja on saanud, nagu vastupidi oleks üldse võimalik.

Vahepeal on armumaastik ka vahelduva eduga uusi tuure võtmas, aga kes seda lugeda jaksab ja veel vähem kes kirjutada. Laagrini on jäänud loetud päevad ja ausalt...can't wait. Samas võtab uusi tuure ka sündmused lähisugulastega toimuvas. Teatud härramees keeras niigi tuju sinna kus päike ei kipu paistma. Või isegi vist veel kuhugi hullemasse kohta. Hea uudis on see ka, et ülikoolini pole palju jäänud. Kui ma muidu mõtlen leinameeleolus, et kool lähenemas, siis nüüd on raske oma erutust varjata. (vaatan telekat, again, ja minig mutt filmis kuidas tornaado tuleb: issand see tuleb mu tagaaeda!! Jumala eest milleks peitu pugeda kuhugi kindlasse kohta, jääme ikka vaatama seda vapustavat sündmust eksole!)

Veel enne laagrit teen ehk ühe sissekande, sest kõik me ju teame, et kolmapäev on pidupäev, neljapäev kodumaa taasiseseivumine. Elame, näeme. Laagris tulevad need kõige magusamas ja paremad sissekanded. Miks mitte ka ilusamad.

Debiilik. Kuidas ma sain unustada. Berliini MM 2009 käib praegu (no mitte momendil). Meil ka oma tiim väljas seal. Hommikul vaja kell 11 üleval olla. Ma ei tea milline see reaalelus küll välja nägema hakkab, aga annan oma parima. Usain Bolt on üks hull mees igaljuhul. Ootame neljapäeva 200m finaali ja vaatame mida see hull seal korda saadab. Aga elu üritus igal juhul. Rikast meest vaja või tasuvat tööd, et saaks hakata ise ka sellistel üritustel käima. I would be my dream to come true. Indeed.

mi bella!

Järjekordne nädalavahetus. Reedel tõmbas ema minekut, suvilasse taaskord. Seekord siis home alone ja valvepostil. Pean valvama Salmet, aeda, lilli ja maja. Sounds fun? Welcome to my life! Ema läinud ja G siia, linna minek. Enne väike seiklus poodides ja mõned vajalikud ajad. Mõni päev varem käisime emaga Moetäikal ja asju ostamas. Majanduskriis ju. Aa. Enne väljaminemist võõpasime juuksed ka õigemat värvi. Ajurünnak teemal "mida selga panna", meik näkku, juuksed korda, asjad kotti ja minek. Kohustuslik shopingtuur Regalia supermarketisse. Edasi juba koos teiste piffidega künka otsa julgusjooki tarbima. Mingi hetk sadas Loor sinna ratta ja sõbraga. Väga meeldiv. Viimane lause oli: me lähme meeste asju ajama. Ja sinna nad jäid. Enam me neid ei näindu. Selle eest sattusime kokku mõnda aega tagasi tuttavaks saanud kahe tüübiga: Ergo ja Henri. Kiiremad sõnad, meenutused, minu loll jutt, naer ja läksid nemadki. Siis saime meie ka aru, et võiks nagu edais liikuda. Aa. Vahepeal tulid sinna veel seltskond "Jepe ja tibu". K tegi natukene korraks õelat nalja, ilma et ühtegi sõna oleks öelnud. You go girl! Läksime siis liikvele. Peatus Vallibaaris, selle firmashot ja edasi. Kui ma lõpuks välja sain sealt baarist siis G, E ja Kdu olid saanud uue sõbra: Krstjni (ku*adu populaarne nimi ma ülten). Haarasime siis sellegi jumala sünnitise endaga kaasa ja Levikasse. Vahepeal väike draama. Mul tuli alles nüüd meelde, et kaunis kutt oli ka meiega sellel ajal. Küsis vaid "kas ma istuda võin?", vaesekene sai trauma, haha. Jõudsime Levikasse, istusime seal ees. Lmbt ja A**ika olid ka seal. Krstjnil oli vähemalt äratundmisrõõm. Mingi hetk jõudis mullegi kohale, et see on ju see Krstjn kellest mul oli kunagi arvutis rohkem kui üks pilt. Selgus ka fakt, et ta tuleb sügisest Nõmme klubisse üle. Oh sa jumala jeesus! Ülejäänud piffid läksid mingi hetk ära. Sinna jõudis hoopis vana aknalaula koolivend Jõmm. Viis poisid ära ja tuli tagasi, võttis meid peale. Läksime edasi kuhugi sadama juurde, tunnike olime seal. Mina eesotsas jälle väga lolli jutuga nagu kombeks on. Aga no vähemalt nalja sai. Tõi meid siis koju ära ja unemaale minek. Või mitte. Mõte oli selline. Aga meie rääkisime hoopis jumal teab kui deepe teemasid ja sõime Rakvere pereviinereid. Vahepeal helistas Mkk ja rääkisime temaga. Hiljem selgus, et me kumbki ei mäleta, mida me rääkisime. Temalt veel sõnum ja minuga ongi jälle ühelpool. See selleks. Hommikul oleks võinud natukene parem ikkagi olla jah.

Aga eile siis. Laupäeval. Mõtlesime G'ga et niisama toas ei viitsi ka passida. Lähme linnapealt. Tripime niisama. Kui midagi ei toimu tuleme bussiga koju siis. Aga kõik läks hoopis vastupidi. Vägagi sündmusterohke õhtu. Käisime jälle nädalavahetuste supermarketis, võtsime paar purki. Maandusime lõpuks Harju mäel muru peal, vaatega vabadussambale. Kuulasime mussi, rääkisime jumal-teab-millest, surffasime oma telefonis, et kellele siis see saatuslik kõne teha. Mõned ohvrid leidime. Saime purkidega ühelepoole ja otsustasime edasi minna istuma Raekoja platsi. Tsillisme seal. Mitte midagi huvitavat ei toimunud. Helistasin siis lõpuks eelmise õhtu kaaslasele A**nikale. Ajas temagi ennast lõpuks linna. Kui me läksime Coffee In'i (mis selgus et on kinni) läbi Tamme pargi siis jooksis meile vastu eelmise õhtu uus sõber, väike blondis lokkis juustega kutt. Rääkis meiega inglise keeles, mina sellepeale: eile rääkisid ju küll eesti keeles. Kiired paar sekundit ja äratundmisrõõm. Põsemusi ja edasi ta jooksis. Järgmine hetk jooksis üle tee tema sõber Jäpe, Pepe või mis iganes. Haaras mu näost ja oli väga õnnelik. Momendiks ei saanud midagi aru. Jooksis ka edasi. A**ika tuli me trippisime edasi. Käisime korra ka Raekojas, ta tegi ka paar kõnet. Ühe neist Krstjnile, kes ei võtnud vastu. Tundus nagu oleks teda enne linnapeal näinud koos mingi sõbraga, kes oli ka selline, no kuidas nüüd öelda, suhteliselt jumalasünnitis jälle. Käisime Protesti ees ka, täiesti väljasurnud koht. Saime veel mingite vendadega kokku momendiks, kuis hoolimata nende kutsest minna mingi venna juurde Rahumäele peole, otsustasime meie, et lähme ikkagi korra Levika juurde. Seal ees tuli meiega rääkima üks, no ma ütleks, et selline suht kena ja laheda stiiliga vend. Küsis, kas teame mingit kohta kuhu edasi minna. Juba järgmine hetk oli meiega koos veel mingi vend. See esimene vend oli Sebastián Itaaliast ja teine oli Enrique Venetsueelast ja kolmas vend oli Jevgeni Eestist. Ja nendega koos meie ülejäänud paar tundi möödusid. Korra tulid Levika ette ka Ergo ja Henri koos oma sõbra Madisega. Meie koos oma uute sõpradega mõtlesime edasi liikuda HHH, sest Levikas oli täiesti tühi. No kell oli ka vähe alles. Tsillisime seal siis nendega. Saime kõrvaltseltskonnast endale veel noormehe tuttavaks. Kõik vestlused olid inglise keeles ja suurem osa siiski tundub et ilukirurgiast. Kas see on normaalne, et Venetsueelas kingivad vanemad oma 16a tütrele sünnipäevaks kunsttissid? Tule teavas appi tõesõna. No seebikad, ilukirurgia ja keemia olid põhiteemad. Nalja ikka sai korralikud. Ja Sebastián oli nii ilus. Selline armas. Hänginud mingi tund ja peale HHHs (kus oli massssive hulk rahvast) otsustaime ikkagi tagasi Levikasse minna. Jäime korra sinna ette seisma, sest Seb läks seinast raha võtma. Vahepeal tulid mingid vennad. Tuli välja, et Enrique teab neid ka. Tuttavaid tal jagus. Rääkisid omavahel. Enrique rääkis, et leidis endale sõbrad, see vend siis: so what's your names? Mina et: J. "Aaa., siis võime ju eesti keeles ka rääkida". No see vend oli ka kena, aga ta sõber! Lord help me indeed! Räigelt kena. Läksime siis kõik koos sisse. See sõber veel sees, et lähme üles ka, tulge ka vms. Issand sinuga igale poole! Just name it. Läksime siis oma kahe uue sõbra üles korrusele. Rääkisime seal veel mõned kiired laused ja siis otsustasime, et peaks ikka koju minema. Kell oli kuskil pool kolm. Läksime meie siis kolmekesi targa näoga mööda Vene tänavat, ise samal ajal rääkisime nendest kahest eesti vennast, kes meile viimati silma jäid. No ja kui meie räägime, siis on seda Tartusse ka kuulda. Meie täiega, et "issand kui kena vend" ja siis see saatuslik lause "et, aa siis võib ju eesti keeles rääkida!". Kõik sellised ajad ära. Kuni ühe hetkeni. Kuni me avastaime, et need vennad kõnnivad teisel pool tänavat ja vaatavad meie poole. Mina, tark nagu ma olen, karjusin: need on ju need samad vennad!!! Ja siis me jäime seisma, ma hakkasin tagurpidi kõrvaltänasse jooksma. Teised kaks järgi. See oli nii naljakas. Maandusime seal minig restorani väliterrassil ja lihtsalt surime! See oli piinlik ja naljakas. See oli elu fail! Isegi kui nad aru ei saanud, et me nendest rääkisime, siis see tekst oli nii pubekas ja loll lihtsalt!! No ja muidugi see hekt oli ka hea kui me lihtsalt pm maa alla vajusime. Üks hetk röögime mööda tänavat ja siis..wow..pole enam. Ootasime seal tänaval natukene ja hakkasime väga hiilides ja tähelepanelikult edasi liikuma. Kui nad oleks vastu tunud siis issand kui naljakas see oleks olnud. Ja piinlik. Aga saime takso peale.

Täna Mkk küsis, mis see elu fail oli siis. Rääkisin talle selle loo ära ja ta ütles sellepeale: see pole fail. See oleks fail, kui kohtud temaga mingi ühise tuttava sünnipäeval ühetoalises korteris. Vot jah see oleks...naljakas.

http://upperstudio.blogspot.com/ - Sebastjáni blogi, kus on tema projekt. Me saime ka neid kleepse. Ülilahedad.