Ei no ma ei tea, mis mul viga on. Jälle on see siin nälga jäänud. Häh, või siis kuivale, kuidas keegi tahab. Vb väljendan ma oma blogi kaudu suveks vormi ajamist - teda ei toida ja endale topelt? Igaljuhul on see plaan täielik saast. No mis vahepeal juhtunud on? No ma ei tea. Mida pole. Vahepeal oli Hookahi külastuskäik, head ja halba, kõike segamini. Üle pika aja oli seal Pets ja Toni (või Tony, ma ei tea), vanad ajad, head ajad. Ja kes ikka niimoodi väljas käib, et uusi tutvusi ei saa. (Nah mul on siin see spelling peal ja ma valetaks, kui ütleks, et see mu niigi üsna pingul närve veelgi rohkem ei pingutaks) Aga no uuteks tutvusteks oli Hookahist Daniel, kohalik baarman, kes lõpuks tegi viinakoksi 35ga. Sobib. Vahepeal tegime kiire sissepõike Hunti, kus jooksime kokku Marttiga, ja Piiter Muus oli ka seal. Ei sobi, ta lasi laagri üle. No ma ei tea, vend Sander oli ka, kelle ninast jooksis liitrite kaupa verd. Ja ma ei saanudki kunagi teada miks. Ahjaa. Mul on Martti tel nr endiselt peas.
Päris palju aega on Nisus ka veedetud ja selle korteri elanik on siin ka aega veetnud. Jah, armastus on õhus. Nuta või naera. Üks ei välista teist. Hea on see, et väljas on lõpuks kevad ja võiks mainida, et praegu tiksub viimane tund kuueteistkümnendast maist. Kevade all ma mõtlen siis seda, et kolm päeva on väljas olnud 20+ kraade ja kõik on roheline. Ja palav. Nahk on niiske. Vb natukene liiga järsk üleminek meie talvelt. Ei tea, pole minu teema see kolmkümmend kraadi ikka.
Ahjaa. Teine sündmus oli vahepeal Rivo sünnipäev. Oma kahega algava juubeli puhul sai ta minult kolm latti suitsuvorsti. Loodan, et maistes hea. Kodumaine kraam ikkagi. Pidu ise oli suvine, no kui välja jätta see vihm ja külm. Aga noh esimene grill ja esimene sääsk olid kohal. Mõnus. No jah, uued tuttavad siis. Ülikoolist on ju tore rääkida. Not. Ei, ma ei soovi sellel teemal jätkata. Nagu ma ei soovi paljudel teemadel jätkata. Mõnikord on lihtsalt see, et kui on stopp ja paus, siis on paus. Hinga, rahune, mõtle. Mhmh. Hea.
Kui see oleks võimalik siis ma arvaks, et ma olen rase. Mingi emotsioonide virr-varr käib. Vb ma tean, miks see on. Kas ma jätkan oma selle posti emonurka? Hmm. Okei, ma proovin. Noh, ma ei tea. Kuidas on nii, et on hea ja siis on babah, katastoof ja halb. No samas äkki ongi maailma lõpp. Ma ei tea, lennukeid kukub, maid väriseb ja tuld purksab. Võiks ju nagu. Sümptomid nagu klapiks. Aga vb ongi vahepeal vaja olla täielik emo kuubis, et siis pärast aru saada, et fak, mu elu rokib. Kas sellepärast ongi hea emo olla. Või oot, neil pole vist seda "mu elu rokib" osa. Ah mida iganes. Ma tean seda, et ma tahaks olla raudnaine. Hah, kes naerab sellepeale on...on...ma ei tea. Tore? Ei. Ma ei tea mis. Ma ei mõtle selline raudnaine, et keerutan maakera oma nimetissõrmel sellises tempos nagu tahan. OH! Hea mõte. Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada raudnaiseks! Panna maakera oma nimetissõrmele sellises tempos keerlema nagu ma tahan, et elu läheks. Praegu on kaks võimalust, kas ma keriks kuni hommikuni selle kiirelt edasi või mitu tundi tagasi. Eriti hea oleks ju. "Häh, mulle ei meeldi see loeg, aa poooohui, kerime edasi". Vabsjee transformer ikka. Oh, mu peas jookseb mingi film. Aa ups, see pidi emonurk olema. No jah, kuskil kuklas on ikkagi need mõtlemata mõtted. Mis arvad, et ma kirjutan niisama seda pa*ka siia? Hell no! Ma ei taha mõelda. Hea on kirjutada blogi, kui mingi sitt emotsioon on. No ja ma mõtlen ikka ülisitt. Eks ma siis teen, mida ma kõige paremini oskan: kirjutan mitte millestki. Mulle ei meeldi halvad emotsioonid, millega tahest tahtmata kaasneb ka mingi veeülevool. Ei, ma ei mõtle et jubedalt tahaks kusele siis. See tekitab mingi nõrga tunde. Ei, ma pole nõrk, ma olen raudnaine, ma keerutan elu oma tempos. Hell je!
Aa. Lisa: No ma käisin vetsus vahepeal. Muu veeülevooluga tuli see ka ikka. Olulisi asju jäi kogu seda saasta kirjutades mainimata. Noh. Lähme emo lainel edasi. Ma olen juba ammu märganud, et mul on millegi olulisega seoses sitt olla, siis ma teen midagi, mis ma arvan, et on mull oluline. Või noh, õigemini hävitades selle. Ma ei tea mida ma püüan endale nii tõestada, aga väike eneseanalüüs halba ei tee. Vb ma loodan, et see kaalub selle teise üle? Pole aimu ka. Noh, need kaks pole küll nüüd võrdväärsed, aga ma tegin midagi, millele ma ammu mõelnud olen. Mul oli lõbus sinuga kõik need aastad, kõik need mälestused ja kõik need tunnid aga...puhka rahus Orkut. Okei, mark, haha. Ei noh jah. Ma saan Elerist aru. Ja teistest. FB on maailmavallutusteekonnal (see ei saa ju nii pikk sõna olla. Api! Õp. Läll!)Aga jah, läinud ta ongi. Kas mul on nüüd parem? Kindlasti mitte. Vb natukene kergem. Hävitada on hea. Äkki ma teen nii alateadvuses koguaeg. Api. Natukene hirmutav. Hävitan emotsioone, asju ja tundeid, et siis pärast endale tõestada, et kõik saab enivei korda. Oot, midagi nagu meenuks. Ema midagi rääkis selle kohta mulle. Okou. Mitte hea. Ja mis värk sellega on, et ma ennast koguaeg kõiges süüdi tunnen, kuigi ma tean, et nii pole? Kui siis natukene aga noh, ei. Bah. Kamoon, väljas on kevad ja miljon kraadi ja mida ma teen. Emon? Nimetame seda kevadstressiks.
Aa ja nüüd teine teema. Emps vist sa ei loe seda siin väga jah. Noh, ma käisin reedel Helenil külas. Kes teab, see teab. Rohkem ei räägi. Kas ma meeldin endale praegu? Oot nagu välimuselt? Eem. Las ma mõtlen. Ei. Kell on 23:28, mida sa loodad. Cover Girl just jah pole. Sisemine ilu maksab ka midagi? Hui. Puudulik. Ma olen emomaniakk, kes on paraku raudnaine. Ahjaa. Vaal ka. Ma ei tea. Bahh. Kokkuvõtteks? Noo...keegi kunagi ütles, et hommik on õhtust targem. See on nii. No kui välja jälle, kui õhul on kaaslaseks alkohoolne jook. Siis on mõlemad võrdelt lollid.
Aa. Järgmine nv on Pärnus Eku sünna. Vaatan seda armi oma jalal ja mõtlen, et oh, oli vast kaunis päev. Valetan. Ei vaata armi ja sellel päeval, või noh järgneval, ma mõtlesin, et minu minutid siin ilmas on loetud. Kas keegi ütleks mulle, mille krdi pärast oli nii vara vaja minema minna? Kelle krdi geeniuse vaimusünnitis see oli? See aasta ei liiguta mind buldooser ka paigast. Vot nii. Headööd. Valetan, jälle. Ei lähe veel magama. Ujun veel ringi oma emomaailmas. Jah, valetan ja ei armasta, nii on. Aa. Jälestan ka. Aga muidu olen tore inimene. Lilled ja väiksed loomad meeldivad ka. Mida iganes. Tsau!
Päris palju aega on Nisus ka veedetud ja selle korteri elanik on siin ka aega veetnud. Jah, armastus on õhus. Nuta või naera. Üks ei välista teist. Hea on see, et väljas on lõpuks kevad ja võiks mainida, et praegu tiksub viimane tund kuueteistkümnendast maist. Kevade all ma mõtlen siis seda, et kolm päeva on väljas olnud 20+ kraade ja kõik on roheline. Ja palav. Nahk on niiske. Vb natukene liiga järsk üleminek meie talvelt. Ei tea, pole minu teema see kolmkümmend kraadi ikka.
Ahjaa. Teine sündmus oli vahepeal Rivo sünnipäev. Oma kahega algava juubeli puhul sai ta minult kolm latti suitsuvorsti. Loodan, et maistes hea. Kodumaine kraam ikkagi. Pidu ise oli suvine, no kui välja jätta see vihm ja külm. Aga noh esimene grill ja esimene sääsk olid kohal. Mõnus. No jah, uued tuttavad siis. Ülikoolist on ju tore rääkida. Not. Ei, ma ei soovi sellel teemal jätkata. Nagu ma ei soovi paljudel teemadel jätkata. Mõnikord on lihtsalt see, et kui on stopp ja paus, siis on paus. Hinga, rahune, mõtle. Mhmh. Hea.
Kui see oleks võimalik siis ma arvaks, et ma olen rase. Mingi emotsioonide virr-varr käib. Vb ma tean, miks see on. Kas ma jätkan oma selle posti emonurka? Hmm. Okei, ma proovin. Noh, ma ei tea. Kuidas on nii, et on hea ja siis on babah, katastoof ja halb. No samas äkki ongi maailma lõpp. Ma ei tea, lennukeid kukub, maid väriseb ja tuld purksab. Võiks ju nagu. Sümptomid nagu klapiks. Aga vb ongi vahepeal vaja olla täielik emo kuubis, et siis pärast aru saada, et fak, mu elu rokib. Kas sellepärast ongi hea emo olla. Või oot, neil pole vist seda "mu elu rokib" osa. Ah mida iganes. Ma tean seda, et ma tahaks olla raudnaine. Hah, kes naerab sellepeale on...on...ma ei tea. Tore? Ei. Ma ei tea mis. Ma ei mõtle selline raudnaine, et keerutan maakera oma nimetissõrmel sellises tempos nagu tahan. OH! Hea mõte. Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada raudnaiseks! Panna maakera oma nimetissõrmele sellises tempos keerlema nagu ma tahan, et elu läheks. Praegu on kaks võimalust, kas ma keriks kuni hommikuni selle kiirelt edasi või mitu tundi tagasi. Eriti hea oleks ju. "Häh, mulle ei meeldi see loeg, aa poooohui, kerime edasi". Vabsjee transformer ikka. Oh, mu peas jookseb mingi film. Aa ups, see pidi emonurk olema. No jah, kuskil kuklas on ikkagi need mõtlemata mõtted. Mis arvad, et ma kirjutan niisama seda pa*ka siia? Hell no! Ma ei taha mõelda. Hea on kirjutada blogi, kui mingi sitt emotsioon on. No ja ma mõtlen ikka ülisitt. Eks ma siis teen, mida ma kõige paremini oskan: kirjutan mitte millestki. Mulle ei meeldi halvad emotsioonid, millega tahest tahtmata kaasneb ka mingi veeülevool. Ei, ma ei mõtle et jubedalt tahaks kusele siis. See tekitab mingi nõrga tunde. Ei, ma pole nõrk, ma olen raudnaine, ma keerutan elu oma tempos. Hell je!
Aa. Lisa: No ma käisin vetsus vahepeal. Muu veeülevooluga tuli see ka ikka. Olulisi asju jäi kogu seda saasta kirjutades mainimata. Noh. Lähme emo lainel edasi. Ma olen juba ammu märganud, et mul on millegi olulisega seoses sitt olla, siis ma teen midagi, mis ma arvan, et on mull oluline. Või noh, õigemini hävitades selle. Ma ei tea mida ma püüan endale nii tõestada, aga väike eneseanalüüs halba ei tee. Vb ma loodan, et see kaalub selle teise üle? Pole aimu ka. Noh, need kaks pole küll nüüd võrdväärsed, aga ma tegin midagi, millele ma ammu mõelnud olen. Mul oli lõbus sinuga kõik need aastad, kõik need mälestused ja kõik need tunnid aga...puhka rahus Orkut. Okei, mark, haha. Ei noh jah. Ma saan Elerist aru. Ja teistest. FB on maailmavallutusteekonnal (see ei saa ju nii pikk sõna olla. Api! Õp. Läll!)Aga jah, läinud ta ongi. Kas mul on nüüd parem? Kindlasti mitte. Vb natukene kergem. Hävitada on hea. Äkki ma teen nii alateadvuses koguaeg. Api. Natukene hirmutav. Hävitan emotsioone, asju ja tundeid, et siis pärast endale tõestada, et kõik saab enivei korda. Oot, midagi nagu meenuks. Ema midagi rääkis selle kohta mulle. Okou. Mitte hea. Ja mis värk sellega on, et ma ennast koguaeg kõiges süüdi tunnen, kuigi ma tean, et nii pole? Kui siis natukene aga noh, ei. Bah. Kamoon, väljas on kevad ja miljon kraadi ja mida ma teen. Emon? Nimetame seda kevadstressiks.
Aa ja nüüd teine teema. Emps vist sa ei loe seda siin väga jah. Noh, ma käisin reedel Helenil külas. Kes teab, see teab. Rohkem ei räägi. Kas ma meeldin endale praegu? Oot nagu välimuselt? Eem. Las ma mõtlen. Ei. Kell on 23:28, mida sa loodad. Cover Girl just jah pole. Sisemine ilu maksab ka midagi? Hui. Puudulik. Ma olen emomaniakk, kes on paraku raudnaine. Ahjaa. Vaal ka. Ma ei tea. Bahh. Kokkuvõtteks? Noo...keegi kunagi ütles, et hommik on õhtust targem. See on nii. No kui välja jälle, kui õhul on kaaslaseks alkohoolne jook. Siis on mõlemad võrdelt lollid.
Aa. Järgmine nv on Pärnus Eku sünna. Vaatan seda armi oma jalal ja mõtlen, et oh, oli vast kaunis päev. Valetan. Ei vaata armi ja sellel päeval, või noh järgneval, ma mõtlesin, et minu minutid siin ilmas on loetud. Kas keegi ütleks mulle, mille krdi pärast oli nii vara vaja minema minna? Kelle krdi geeniuse vaimusünnitis see oli? See aasta ei liiguta mind buldooser ka paigast. Vot nii. Headööd. Valetan, jälle. Ei lähe veel magama. Ujun veel ringi oma emomaailmas. Jah, valetan ja ei armasta, nii on. Aa. Jälestan ka. Aga muidu olen tore inimene. Lilled ja väiksed loomad meeldivad ka. Mida iganes. Tsau!
0 comments:
Postita kommentaar