tagasivaade.

No siin ma nüüd olen. Mus'i lennujaamas, lend jääb hiljaks. Kahtlaselt kõhe on olla ja kõhus kergelt õõnes. Mitte selline tunne, mida oleks oodanud. Paratamatult on vist nii, et kui sa elad 35 inimesega nädal aega koos, siis üks hetk kui tuleb see "head aega ja jääme siis suhtlema" hetk lööb mingi mitte väga kena emotsioon sisse. Kõige kurvem on, et mu best buddy Sanita jäi siia, mingi imelik värk, aga ta lendab homme siit, aga ma tean, et jätsin ta headesse kätesse. Seda pean ma küll kirjutama, et mida rohkem ma türklastega kokku puutun, seda paremaks mu mulje nendest jääb. Loomulikult on neid kes eesti tüdrukuid netis ahistavad ja veebikas nokut näitavad, aga nii suure riigi puhul ei saa niimoodi üldistada, 80miljonit elanikku on ikka päris kenake arv inimesi. Jumal (või noh Allah) olgu tänatud, et tänapäeva vapustavas ühiskonnas on selline moodne seadelis nagu arvuti, mille sees on internet ja mille sees facebook! Mis Saintasse (Sany'sse) veel puutub siis õnneks elab ta Riias, mis pole ju mingi vahemaa, niiet kindel on küll see, et temaga jääme me suhtlema. Kogu see laiali minemine siin kohalikest kiskus ikka päris emoks ära, pole midagi. Viimastel päevadel suhtlesimegi Sanyga kõige rohkem türgi pooistega. Nõks on selles, et ega nad kohalikku keelt ju ei räägi. Eile "rääkisin" Faruk'i ja Abduliga ehk näitasime teineteisele türgi-inglise-türgi sõnaraamatust sõnu, aga see on nii lahe, kuidas nad nii üritavad. Aa Eleri, kui sa seda loed, siis sulle infoks niipalju, et siin Mus'is elab Siim Kolla türgi versioon, ainult tumeda pea ja pruunide silmadega, nimega Hasan. Kes oli ka enamvähem ainuke, kes inglise keelt mõikas ja kellega sai mingi päris korraliku vestluse maha pidada. Ei nad on tõesti nii toredad! Ma tean et ma ütlesin sama Rumeenia türklaste kohta, kes seal projektis olid, aga nad olid ikka mingite kergemate pervari kalletega, aga ma kahtlen kas kuskil mujal saaks leida veel sõbralikumaid ja heatahtlikke kui nemad. Oli see algus mis oli, lugesin päevi lõpuni, aga nüüd on jah selline natuke kõhe ja imelik. Harjusin kogu selle olukorraga siin ära ja poes kehakeelis ning kätega asjadega selgeks tegemisega (noh kätega et numbreid näitama jne), lõpuks ei tundunud see üldse enam selline pommiauk nagu see esimene kultuurišokk. Mida rohkem ma siin olin seda suurem tahtmine tuli ise teha midagi. Ma KINDLASTI!!! tahaks kirjutada ise mingi rahvusvahelise projekti ja nii imelik kui see ka poleks siis kõige lahedam teema oleks sellele midagi rahvustantsudega seotud. Siin me tantsisime nii palju neid kõiki erinevaid tantse ja eriti kui selline keeleblokk on siis need on reaalsed ice-breakerid.

Muide, ma olen vahepeal lennukisse jõudnud. Pidime lendama 15.10, startisime 16.10 naaaais. Aga istun siis koos lätakaga, Linnaga ja rääkisime üldse projektist. Loomulikult peab tunnistama, et kogu see asi oli väga halvasti organiseeritud, kohapeal ma mõtlen. Ja eesti organisatsiooni poolt ka üsna. Vb see ongi peamine põhjus, miks ma tahaks ise projekti teha, siis ma tean, et tuleb hea. Helljee egoboost. Aga no veel mingeid muljeid. Noh leedukad hoidsid nii omaette, rumennidest Karmen (kes on 40 a keemia õps) ja Raluka (kes ei rääkinud inglise keelt) läksid vara magama igakord ja poisid istusid oma toas uks pärani poolalasti ning andsid enast parima, et kõik iga seda märkaks ja teaks. Eesti kutid olid enamus aega koomalähedses seisundis, lätakate sekspomm Baiba täissüstitud huulte ja suure tõenöosusega kunstrindadega läks ka varem magama, Linna polnud ka nagu peomutt eriti, Janis ja Agita olid tõsiusulised. Niiet me siis Sanyga olime sellised ükskikud hundid. AAA! Põhijutt ju. No varem ma kirjutasin meie koolitaja Özkuri kohta, et teine nii vahva mees jne. Noh üks õhtu oli väga purjus ja läks Sany kõrvale magama ja asjas kätt ümber jne. Ja siis üleeile vms läksid nad koos Chloe'ga (prantslane) tuppa ja siis Chloe pärast rääkis kuidas Ozkür olid küll ühte ja teistpidi proovinud. Naaaais!!! Ozküriga tuli meelde minu ja mu parima türgi sõbra Faruki põhinali (noh rohkem me teineteisesr aru ei saanud kui see nali), et ma ütlesin kuni 6nda päevani Ozküri kohta Özküz, Faruk siis käis ringi ümber ja naeris omaette et "özkuz ja özkuz". Mmmmh. No mina ei tea nende nimesid. Hiljem sõnaraamatu abil tuli välja et Oküz on lehm türgi keeles. Sellest siis nali. Aga okei, see post kisub jube pikaks, ma prooviks nüüd lõpetada. Muidu muutun samasuguseks nagu peale Rumeenia projekti, kus ma Poola lennujaamas pisaraid valasin. Aga ma prooviks mingid odavad Riia piletid saada ja siis Sanyle külla minna. My body!!! Oeh jah. Aa. Ma kuulsin, et kodumaal pidi mingi kohutav kaos olema lume pärast. Naaais. Üks päev saab veel vabalt olla, lähen ründan seda kotipoodi, kui ma ükskord sinna hostelisse jõuan. Aga okei. Rahvusvaheline projekt on mu eesmärk järgmiseks!!! Ja mul on Mus'i Youth in Actioni kuttide kontaktid kõik olemas! Kindel see, et mõndasid nendest ja lätakaid tahaks kindlalt. Iseasi kuidas türgi poisid nende rahadega saavad, sest 70% inimesest on töötud selles linnas. Aga ma ikkagi igatsen juba seda. Amazing!