euroopa vs araabia vs aasia

No okei, alustame siis.
Ega see kerge pole siin…ja meie laulame depressivsed Eesti väikelinnad. My ass!

Alguse sai siis asi Helsingist, noormehed teatasid, et nemad on maganud 30min, kurja kuulutav algus. Nemad kadusid kuhugi, meie Andresega (kes on 160cm ja minu tõsihingeline kaaslane ümberlinna reisidel) panime pagasi maha ja hakkasime arutama. Tema olevat aasta Austraalias ringi trippinud ja üldse mingi rändaja mees. Helsinkis võttis meid peale Silveri (kes koos Kasperiga on sellised maaossid, korraliku lehmapiima peal kasvatanud haapsalu poisid) isa, kellega aja parajaks tegemiseks suundusime Jumbo keskusesse. Vahetasime raha ja kolasime ringi, haarasime natukene hamba alla ka toitu ja suundusime lennujaama. Seal tegime check-in'i ära, pagasit kilesse pakkida ei õnnetunud. S ja K läksid väga kahtlaste nägudega Fantat ostma. Natukene oli arvata, milleks. Läksime A'ga turvaalasse sisse juba, passisime niisama YouTubes ja otsisime kodumaa esinduseks mingeid videoid, mida annaks näidata. Lõpuks läbi ime jõudsid kohale ka meie kaks teist, kes peale meeletu koguse Fanta joomist olid omastanud vapustavad kehaaroomid ja meeleolu. Tegin lihtsalt nägu et ei tea neid. Ei õnnestnud aga see selleks. Natuke üle kolme tundi lendamist, koos ERITI hea toiduga. Passikontrollis küsis piirivalvur mu käest kas ma kohalikku keelt räägin. Ma alguses ei saanudki nagu aru kas ta teeb nalja või on niisama natukene jobu. Pagas kätte saanud suundusime välja bussi või muud transpordiliiki otsima ja…issand kui soe! Kuum õhk lihtsalt puhub näkku. Õhukese kampsuniga kannatas täiesti rahus õhtul veel linnapeal ringi käia. Hostelisse jõudsime peale tutvumist kohaliku metroo- ja trammiliikluse süsteemiga. Tore on vähemalt see, et Istanbulis räägitakse natukenegi seda rahvusvahelist keelt. Hostel ise oli väga armas, öö 7 euri on ikka eriti hea. Toas olin koos New Yorki ja Austaalia tsikiga. Jätsin neile paar kalevi kommi ka padja peale, päkapikkude aeg ju. Hostlist 3min kaugusel on peamozee Salut Ahmet (vms). Pimedas ja uhkes valgustuses oli väga ilus, hommikul enam nii ilus polnud. Kusjuures lennukis lugesin ajakirjast, et kuna Istanbul on kultuuripealinn 2010, siis enamus raha kulus selle mozee renoveerimisele. Ei saaks öelda, et seda märgata oleks. Salut Ahmedi vastas oli veel teine üsna suur mozee, muidugi kaasnes sellega ka hommikused palvetamise sireenid, mis isegi läbi mu vapustavate kõrvatroppide tungisid. On ikka jäle heli küll. Õhul käisime korra kebabi näost sisse ajams, A'ga natukene pildistamas, teised läksid edasi peole. Ega neil on see pidu ju hommikust peale kestnud ja hästi see lõppeda ei saanud ja nii läkski. Öösel Silver helistas, et mis hosteli aadress on (kusjuures Kasper kirjutas selle endale käe peale), et nad on politseis, et neid on röövitud. Ma ei saanud midagi aru. Saatsin aadressi ja mõne aja pärast helistas, et nad lähevad lennujaama ja mingi väga segane jutt. Eks konditsioon oli ka vastav. Hommikul selgus, et keegi oli üritanud neid tappa ja öelnud et nad peavad üle 2000euri maksma ühe joogi eest. Et nad ei julgenud hostelisse jääda ja läksid lennujaama, et seal turvalisem. No ega ma väga rohkem uurinud pole, said oma šoki kätte ja ehk enam ei lähe linnapeale laiama. Hommikul käisin mozeede juures veel tuuri, siis oli juba nii palav, et kreem voolas mööda nägu alla, aga noh kapsun ja sall peavad ikka ümber olema, sest muidu need Mohammedid ei suuda ikka üldse kuidagi olla. Läksin nurgatagusesse kohvikusse ja sõin väikse tõusti. Kelmika nöo ja puudulike hammastega kelner tõi mulle tee, ütles et kingitus. No las kingib. Kuigi see ülikange ja kuum tee sellisel temperatuuril polnud hea idee, aga no pidi jooma, kui teine kinkis. Õhul veel purjalik Kaspar hakkas eesti mehele (kes meenutab oma käitumiselt väga mu kullakallist papakest) kuulutama, et mida iganes vaja on, kõik hinnad on kauplemise küsimus. Viie sekundi pärast kargas pubi terrassile välja veel vähemate hammastega vanamees kui see hommikune ja ütles, et ainult mulle on tee 5TL (1TL = ca 9eek). No ma ütlesin, et ma ei pea isegi midagi kauplema, ma olen nii pro, et mulle tehakse kohe ise allahindlus. Teiseltpoolt teed pakkus mingi muda mulle veel mingit asja, no loomulikult vaid mulle mõeldud hinnaga. Nagu ka kõikidele teistele turistidele arvatavasti.

Hommikul, no tegelt kella poole 12 paiku jõudsime lennujaama, et edasi Mus'i lennata. Aega läks selle check-in'i koha leidmisega aga üles leidime. Meid leidsid üles ka meie rööviohvriks langenud noormehed, kellelt siiani on röövitud vaid uni ja värske enesetunne ja alkoholi poolt ka suurem hulk raha kui ma õigesti aru sain. Suundusime selle kohaliku lennu peale, kus jälle sai õnneks päris head toitu. Jei. Aga Mus….No ma ei tea kust alustada. See on ikka pommiauk. Keegi inglise keelt ei mõika, no mida pole (issand see jube palvetamisele kutsumise lära tuleb jälle aknast) ka imestada, sest turistipiirkond see just pole. Käisime A'ga ka natukene linnapeal ringi. Ühel ja ainukesel peatänaval müüake kanalisatsiooni torudest ja revidest kuni aluspesu ja lõngadeni. Tagasi tulime mööda väikseid tänavaid. No eks ma homme valges teen ka pilte, ilusat pole miskit. Maju köetakse autokummidega ma arvan, sest terve linn on haisu täis ja paksu tossu. Inimesed, ükskõik mis soost või vanusest, passivad mind kui loodusimet. Aga no sellessuhtes on nad normaalsed, et nad pole sellised debiilsed ahistajad nagu Tuneesias või Egiptuses. Kui miski Türgi pole siis Euroopa. Tegelikult kuulub ju Türgist Euroopa piiresse vaid väike osa Istanbulist, ülejäänud on juba Aasia poolel. Olekult ja kultuurilt on puhas Araabia maa. Laupäeval proovin Istanbulis minna sinna sillale, mis ühendab Euroopat ja Aasiat, seal pidi isegi mingi joon maas olema, mille ühel pool oled Aasias, teisel pool Euroopas. Saab keksida seal.

Aga õukei. Varsti õhtusöök. Aa. Kokku on meid siin kuskil 24, peakorraldaja ise ei räägi pm ühtegi sõna inglise keelt, mingid nooremad tõlgivad teda, eks nalja hakkab saama. AAAA! Põhijutt. Praegune hostel. Homme tõstetakse toad ümber, praegu meie toa peale on kasutada avalik WC ja dušš. Wc on auk maas (ma ei tee nalja, ma käisin ise ka seal, iuiuiuiuiuuuuuu!!) ja dušš on mingi niriseva veevooluta ja sooja veeta a'la aiavoolik. Loodame homsest parimat. CYA! XOXO.