ei oska nime panna.

Okei. Peab enne ära kirjutama, kui see kõik mu üleinstalleeritud ajust kaduma läheb. Asi oli siis nii, et kui ma peale Viljandi reisukest lõpuks Nisu peatuses maandusin ja vajaliku inimese üle lakkusin seadsin sammud bussi peale, et sõita õdede juurde. Ei, ma üldse ei kahetsenud, et ma olin Elerile lubanud välja minna. Ma pidin minema, sest seda vihahoogu mis sealt vastasel juhul oleks tulnud saaks võrrelda Haiti maavärinaga. Parandustööd oleksid ehk vähe vaevarikkamad olnud. Jõudsin siis nende juurde ära, õnnelik Eleri jooksis uksepeale, rääkis kuidas ta oleks mind vihanud, kui ma poleks tulnud. Ära sa märgi. Avastasin, et mul on kaheksa vastamata kõnet (tsau Eleri!) ja sõnum kontaktilt "õdede ema" sisuga: me ei jõua alksi minna ostma, kus sa oled?? Aga jah. Kiirelt koivad Regalia poole, joogid taskusse, väike makeup-fix ja linna. Sandriga sai kokku lepitud, et helistab kell 23. Eelnevalt oli mulle juba info laekunud, et Käks ja Mihkel on kuskil eraldi, Käks teeb naist ja läheb koju vb. Suva tema. Me vajame Mihklit. Mida me ei saanud. Saime ennast jällegi koomaeelsesse seisundisse joonud Sandri koos oma kahe sõbraga. Me maandusime linnas piibukasse, eelnevalt kallasime turbospeediga panga varikatuse all 1,5l Gini sisse, mis polnud hea idee. Viskasime ennast vanasse heasse spoti külili, tegime piipu ja hädaldasime, et see kiire joomine polnud hea mõte ikkagi. Meile olid moodustunud gini-kõhud. Sexy or what? Lõpuks, peale paari kõne, siis maandusid meie "sõbrad". Koomas Sander, tema sugune Siim, kes oli ennast riietanud sinisesse eriti ümber pluusi, oleks väga jahedam siis oleks härral kerge nippelerror olnud ma arvan. Mitte väga ihaldusväärne vaatepilt. Alguses oli naljakas, nii 2min. Selle hetkeni kui nad laulma hakkasid. Ruumi mõõtmed pole ometigi ju 5x5m ja ei, meil polnud piinlik. Üldse mitte. Soovisin vaid, et ma saaks teha nipsu ja haihtuda. Ma arvan, et Eleri soov palju ei erinenud. Nagu meil ikka kombeks kirjutasime üksteisele telefonis pidevalt messe, erineva sisuga, lõpuks sellest, kuidas oleks kõige parem eemalduda. Võiks mainida, et pedesärgiga Siim polnud tegelt vist väga pede, sest ma olin juba peaaegu pooleldi läbi seina köögis, kuidas ta muudkui minu poole vajus. Not good. Ma käisin korra väljas raha võtmas, tagasi olles selgus, et Sander on Elerit ahistama asunud. Ei anta mu kallikesele ikka rahu selle Käksi teemaga, oh so sad. Või siis mitte. Ütlesin ka paar sõna ja lauset vahele, tegelt olin ikkagi Eleri tiimis. Aga mis mõtet on rääkida, milline näeb välja Käksi korter, kui Eleri teab isegi? Pohui. Naljakas oli ikka. Ja need minutid olidki vist ainukesed tõeliselt naljakad minutid. Ahjaa. Võiks ära lisada, et ma magasin silmad lahti. Väsimus hakkas maad võtma. Lisaks sellele nägin ma välja nagu oleks neli kilo manti ära tõmmanud, silmad väga loojas. Ei, mitte purjus, siis pole olukord mitte ainult loojas vaid vildakil. Te ju teate küll. Aga lõpuks seadsime sammud minema. Eleri surus, et teeksime väike tiiru linnas, Levikas ja värki. Okei, olin nõus. Mida ikka kaotada on. Ei saanudki kuhugi trippida, kuni vastu kõndis Rauno, keda muide eelmises seltskonnas juba üsna pikka aega oodati. Kas ta on gei? Jah, aga ta ei tea seda ise veel. Vedas meid vabakale, rääkis mingit üsna pointless teemat oma väga kunstnikuhingeliku ehk omasooihara hääletooniga. See oli üsna naljakas vaatepilt. Tore on ju vaadata, kuidas mees kujutab ette, et on räme murdja. Naistega vahekorras olles ainuke rahuldus mida ta saab on ettekujutus sellest, kuidas ühel päeval keegi talle nii teeb. Kurb aga tõsi. Aga noh siis ta ajas seal oma teemat, lisaks sellele veel seda, et kuidas talle on minu juures alati üks asi pinda käinud: see kuidas ma olen alati nii pessimistlik. Ega jah, kolm kord näinud, millest esimene oli siis, kui ma olime 16. Mees loeb mind nagu raamatut. Kindlasti mitte. Veenis meid siis tagasi piibukasse minema, avastasime et meie sõbrad laululinnud on lahkunud. Kõne. Okei, nad on Patrickus. Lähme sinna. Ei, nad pole kainemad. Kiire otsus, põgeneme kuni saame. Nii me tegime. Enne taksosse istumist otsustasime, et jah, Rauno oma omasooihar. Ja meie teame tõde.