loo moraal on selles, et ära mölise nii palju!

Gangstashiiiit motherfuckeers, yeeeboy. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ma selle lausega alustasin. Surfan getolainel. Aga no kätte jõudis järgmine kaunis nädalapäev, kui ma olin sunnitud kokku pakkima oma 150kg kaaluva meigikoti, lisaks mingid riided, ennast korda tegema. Jah, oli see saatuslik reede ja 26. märts, kui järgmine getode kokkutulek toimus, seekord Viljandis. Kuupäev, millele kalendris on ringi ümber tõmmanud nii kallis emme, Anniki ja Kelly, haha. Tore, et mulle ikka kaasa elatakse. Aga ei, keegi ei saa mulle 9 kuu pärast tulla sünnitusmajja külla, sorri.

Tripp sai alguse Nõmmelt kell 16 ja natukene peale kui Rivo oma valge unelmaga kohale kruiisis. Pakkisime ennast sinna sisse, ilusti-kenasti. Peatus benopuntkis ja Pärnu poole teele. No kes see siis läheb Viljandisse otse, milleks, lähme läbi Pänud. Aga no selleks oli vähemalt selge põhjus olemas. Nagu ka selleks, miks me tagasi tulime läbi Tartu. Pärnus oli söögipaus Merka/Melli juures, kui koduperenaise rolli tranformeerunud Merka oli süüa teinud. Muide, see oli jumala hea, tänks! Edasi läksime järgmisesse benopunkti, kus peale autosöötmist hakkasime Viljandi poole trippima. Võiks ka mainda, et nii Tallinnast Pärnusse kui sealt edasi transformeerusin mina diivani/padja rolli. Eks igal ühel meist on elus omad eesmärgid ja unistused, minu oma on saavutatud. Juba väiksena tahtsin seljatugi olla, haha. Ei kurda siiski. Teisel teelõigul pandi biidid peale ja hakati proovi tegema. Ma proovisin mitte keskenduda, aga ma ei suutnud. "Superstaari Õigemeel" koht on mul vist ikkagi ja jäädavalt peas, lisaks "...enesekindlalt - yeeboy". Ma olen rüvetatud. Mõned kohad on veel, aga nendest vaikib minevikoleviktulevik. Lõpuks oli see kaunis moment, kui jõudsime Viljandisse, peale mõningaid eksirännakuid leidsime õige spoti, Rivo parkis auto 2m uksest, väga pro. Sügav hingetõmme sisse-välja, nii astume sisse. Shiit. Okei. Polegi väga gängstasid...või siiski. Meid juhatati kuhugi taharuumi, kui mõned olid juba vägijooki tarbides vastava konditsiooni saavutanud. Ei, väga tsill. Mis ei tapa teeb tugevaks. Pole ime, et ma tugev olen, raudnaine. Lahkusime sealt ja lebotasime diivanitel, vaatasime proove. Hmm. Lõpuks hakkas kogu see üritus peale. Jah, Kenny laiv oli tõesti hea, tubli poiss ka jah tõesti. Tal polnud aega, et hingata vahepeal. Wilde, ei. Jah ja siis see heeliumihäälega noor Pelgukas, jaksab ikka tulistada neid sõnu. Tsill. Kohal oli rahvas, kes polnud väga gängsta, no välja arvata esinejad ja nende sõbrad. Viljandi on villaste vabariik, kottpüksid ja XXL pusa pole seal vist väga hõumi. Kui muud polnud vaadata, siis ennast üsna toredasse seisundisse joonud Maria tegi päris kena tantsu. Nii Samile kui niisama. Salaja ma ootasin, millal ta selle posti seal ruumi keskelt enda haaresse võtab, aga seda ei juhtunud. Võttis vaid Sami posti, mhmh. Ma arvan, et mingitel Viljandi traktoristidel kulus veel väga mitmeid tunde, et ennast maha rahustada sellest Maria tantsust, ma ei usu, et neil on õnnestud seda kunagi nii lähedalt näha ja veel laivis. Haha. Ei no väga meeldiv. ETP ja isiklike-gängsterite laivist ei tulnud väga midagi välja. Noh tuli aga mitte kohe kindlasti nii nagu mõlemad osapooled seda ette olid kujutanud. Kui kohustuslikud räpiminutid läbi said lükati mängima odavam trance ja dance, stiilipuhta riietusega noored näitsikud läksid tantsuplatsile puusadega vehkima. Ilus vaatepilt. Jäin pimedaks. Lõpuks koguneid allesjäänud osalejad taharuumi, kus sõbranna Katja pudel lasti ringi käima. Me neljakesi olime kained. Neid ja kõiki teisi inimesi vaadates haarasid vägisi mu mõtted need lugematu arv kordi, kui ma ise olen sellises konditsioonis olnud. Oi jumal. Kas ma tahaks ise ennast niimoodi kõrvalt näha. Jah, kui mul on järgmine päev kavas suitsiid teha. Muidu? Tänan ei. Piisab mõndadest mälupiltidest, sinikatest ja valutavast organismist. Aga no seal tagaruumis sai nalja ikka päris kenasti, kui välja jätta kahe mälus tsiki draamastseenid. Mis jah mingi hetk olid ka veel naljakad. Nii esimesed 5-7min. Aga need stseenid olid terve õhtu. Päris kreisi oli see, kuidas mingi vend, kes oli kunagi Joosepi klassivend ja kelle nime ma ei tea, hakkas räppima tühja kohapeal. See oli ikka no väga hull. Mille krdi pärast lastakse lavale ennast umbe joonud Wilde ja ta co kui on olemas keegi, kes teeb reaalselt sellist kraami, mida annab kuulata? Õhtu naela pani maha Riko. Üks hetk hakkab tüüp rääkima, pealnäha no nii deep teema. Pikad pausid, mis olid tingitud tema konditsioonist ja kuidas ta vist ise ka aru ei saanud, millest ta rääkida tahtis. See kuidas Merka tal rääkida aitas, kui ta juba kolmandat korda juttu alustas, sest keegi jälle ei kuulnud, mis värk on. Kokku kestis see, olgem ausad, täiesti mõttetu jutt 10min vähemalt, isegi rohkem natsa. Lõpp oli selline, et kuidas terminalis pingi peal kaks venda ütlesid talle mingi gängster vist vms (mida ta muide ilmselgelt on), kuidas ta läks ja küttis neile lõuga sellepeale kiirelt ja siis jooksis bussi peale, 1A, sest väljumiseni oli aega vaid minut. Siis tuli see saatuslik lause (kui ma saaks siia hääle lisada, siis see oleks kõige rohkem mälus oleva inimese hääl, koos üsna pikkade pausidega): "ja loo moraal on selles, et...(sellel hetkel oli tõesti õhus tunda mingisugust pinget ja kõik ootasid)...et ära mölise nii palju!" Sellel järgnes ümbritsevate inimese seas 15sek paus ja kõik panid korraga, nagu märguande peale BBBHHAHAHAHAHHAHAHAHAHAHA. Ei no tegelt hea pirn oli ka see, kui ETP poisid jõid Vana Tallinnat piimaga, mis neil otsa sai ja siis Sam tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks talle piima anda. Ma ei mäleta küll jah väga täpselt neid geniaalseid lauseid, mida Sam pildus, aga fakt on see, et sitaks naljakas oli. Peale pikemalt mu rindasid silmitsedes ütles ta, et jah paar head sõõmu vist saaks. Geenius. Lõpuks mingi viie paiku sõitsime Statoli, kus ootasime ülejäänud vendasd, märguande peale hakkasime ühele taksole järgi sõitma ja jõudsime soovitud spoti. Ootasime veel mõnda aega, et teised ka kohale jõuaks ja siis saime magama, seda muidugi peale mõningaid eksirännakuid. Hommikul ajasime ennast üles. Ma vihkan hommikuid. Ma vihkan inimesi hommikul. Ma vihkan hommikuid kui ma ei saa esimese asjana peaees vestu või kuhugi kinnisesse ruumi joosta, kus on peegel. Aga muidu olen ma positiivne, hahaha. Peale söögipausi Viljandis sättis Rivo rooli Tartu poole. Seal oli operatsioon "veljed". Peale seda läksid tuvikesed shoppama, me tsillisime autos. Jah, mul on ikka imelik. Ma pole harjunud. Kuigi võin vabalt. Pole üldse minu moodi kõik see mis toimus Viljandis ja teel sinna ja tagasi. Kes kurat ma olen ja mis toimub, haha. Selline tunne on reaalselt, et kõik on mingi unenägu, keegi teeb nipsu ja elu läheb edasi nagu enne. Kuidas ma nüüd lähen linna niimoodi, et ei tutvu inimestega? Issand. Ränk on see mu elu. Aga muidu ei vingu. Mhmh mhmh. Nomnom.